Järjekorras kolmandat korda toimunud rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival Hullunud Tartu tõsielustas Pan Kleksi akadeemia.

Kolmas Hullunud Tartu alapealkirjaga „Klišee” toimus 16.‒17. novembril Kastani tänava paberimuuseumis. Festivali alapealkiri vihjas ühelt poolt ürituse toimumiskohale, teisalt vabandas välja nii mõnegi konaruse. Pan Kleks võttis oma akadeemiasse ainult need poisid, kelle nimi algas A-ga. Ma ei tea, mis on Jaan Malini „A”, aga festival oli oma järelevaataja nägu. Oli prõmmi, oli tasast valges kitlis hõljumist. Kahe päeva sisse mahtus enamik teada-tuntud Tartut ja tundmatutki. Ootamatult tuli jutuks Kivisild, kõrvalruumi lastehoiust kostunud kisa kõlas kui Toome hakkide oma. Paberimuuseum toimumiskohana oli nii hea kui ka halb. Ruum oli kasutamata, tagumiste ridade inimesed lavale ei näinud, esinejad jäid kaugeks. Teisalt mõjusid lavatagused hiiglaslikud volditud paberkettad kui palaviku-unenäod. Need lõputud keerud võisid transsi viia küll. Mitu korda publiku jalge vahel tuianud kass oli klišee jaoks pisut liiga vana, kuid kehastas festivalile omast juhuslikkust hästi.

Pan Kleksil oli lind Matteus, kes polnudki lind, vaid hoopis kuningapoeg. Hullunud Tartulgi jäi osa kõrgklassi kooliteaterliku vormi taha kinni. Aime Hanseni taidlustükk tekitas kahtlusi, et Matteus luiskab oma päritolu kohta. Pan Kleks üles kord: „Pange tähele poisid, toidu maik ei peitu toidus endas, vaid tema värvis.”

Leedukate häälluule punt NUNU oli vaatamata pisut pikale veninud kavale sümpaatne. Hea, et kõnetamiseks ei mindud lihtsama vastupanu teed ega esinetud vaid inglise keeles. Autonumbriräpp ja väljamõeldud keel ütlesid sõnade taha. Üks seletamatu lulka lõppes millegi kafkalikuga ja sellest piisas publikuga silla loomiseks. Esinemises oli tarvalikku energiat, malinlikku graatsiat. Mõnus, kui kuulajaid ei unustata. Ei tea, kas Matti Moguči unustas või ongi Miiliusele kirjutet Beieri värsid läbimõeldud esinemise jaoks liigmaskuliinsed. Roll on lõhutud, aga on ka juba tehtud ja nähtud, aitab laval etlemisest, kui elu on ise teater. Jan Kausi spordi- ja Indrek Koffi muinaslugudes oli palju isiklikku. Kas just hullumiseni, aga kui asi on päris käest ära, tunduvadki ju need kõige hullemad normaalsetena.

Pan Kleksi akadeemia pargi väravad viisid naabermuinasjuttudesse. Eesti lähiümbruses festivalidel tuuritanud rahvusvaheline kamp luulutajaid oli rongisõidust pisut väsinud. Soomlaste vigurdamine jäi kaugeks, laval oli sünergiat, isekeskis nauditi, tehti ühiseid nalju, pilgutati silma, kuid publikuni jõudis vähe. Esinemise päästis Aapo Ilves kõrihäälega. Prantsusmaalt pärit Dizzylez oli seevastu üsna värske. Ta läks muusikaga luule juurde, kasutas sõna pillina. Jällegi, kõnetas tähenduse tagant. Indrek Ryytle kodune Lõuna-Eesti-hullus („Puhja on maandumas uhvo!”) oli aus. Mikrofon vajus esinemise ajal alla, luuletaja samuti. Jaan Malin paberkroonis oma rahva ette laskunud Puhja kuninga otse laval. Festivali iseloomustasid hästi spetsiaalselt selle tarvis loodud muusikateosed, Märt-Matis Lille kooripala „Hulluse hääbumine” ja Monika Mattieseni „Demiurg”. Publik ootas kindlasti midagi muud, kuid just ootamatus hullutas. Mingid maailmad said loodud, „Demiurgi” meisterlikult esitatud „ebaõnnestunud” helide jada mattis saali uttu. Flööti ja bass-saksofoni hingati, mitte ei puhutud, ja koos poolhäälel esitatud laastudega Hasso Krulli eeposest tuli välja midagi muusika ja tuulemängu vahepealset. Ehk mitte-muusika?

Kokkuvõttes mõjuski Hullunud Tartu sõna tühistavana. Beier, Kareva, Maran jt võitlesid muidugi vastu. Ja hästi võitlesid. Kirjanduse Maja vinoteegis toimunud järelpeol lepitas kaks poolt Valdur Mikita napp esinemine. Üldse, kui miskit festivalile soovida, siis rohkem valdurmikitalikkust.