Ühe mehe pöörane eksperiment on defineerimas paljude jaoks ümber toidu homset päeva. See saab olema mälumisvaba, antisotsiaalne, üksluine ja rangelt funktsionaalne.

Sotsiaalteadlased ütlevad, et me elame kiirenevas ajas. Elutempoga sammu pidamiseks on hakatud katsetama toitumisega, nii et ajakulu oleks minimaalne, aga organismi füsioloogilised vajadused rahuldatud. Selline toitumise optimeerimise põhimõte on eriti levinud IT-sektoris, kus mitmed idufirmad on võtnud naiivselt oma deviisiks maailma parandamise mingi argise tegevuse ajasäästlikumaks muutmise kaudu. Facebook on selleks, et me ei peaks sõpradega eraldi füüsiliselt kokku saama või pikki kirju vahetama. Tinder selleks, et vähendada ebamugavust, mis igasuguse romantilise suhte algfaasis paratamatult esineb. Wolt elimineerib vajaduse poes käia ja süüa teha, e-riik tervikuna bürokraatliku paberimajanduse jne.

Mis juhtub, kui rakendada tehnoloogiasektori tegevusloogikat mõnes teises eluvaldkonnas? Tarkvarainsener Rob Rhinehart on valinud just sellise strateegia, et muuta revolutsiooniliselt seda, kuidas ja mida me sööme. Tema edukaimat iduprojekti Soylent on nimetatud dramaatiliselt suisa toidu lõpuks. Põhimõtteliselt on tema leiutise puhul tegemist valge pulbriga, mille veega kokkusegamise tulemusel tekib maitselt leotatud kaerahelbeid meenutav hägune vedelik. Seda kolm korda päevas tarbides saab inimene kätte kõik eluks vajaliku, nii et rohkem ei pea mitte midagi sööma.

Rhinehart vaatas toitu inseneri vaatepunktist – see on organismile kütus, seega tuleb kindlaks teha, mis koostisosi kondimootor töötamiseks kasutab.

Elueliksiiri kokkusegamine

Viis aastat tagasi oli Rhinehart üsna tüüpiline noor Silicon Valley tarkvaravõlur, kes lootis olla järgmise Facebooki või Uberi asutaja. Ta oli oma värskele äriideele isegi stardirahastuse saanud, kuid mõistis peagi, et idee ei lenda, raha saab varsti otsa, samas kui elu Räniorus läheb järjest kallimaks. Algas lõputu optimeerimine, et ots otsaga kokku tulla. Eluase oli Rhinehartil niigi äripartneritega mitme peale võetud, seltsielu elati minimaalselt, peamiseks säästmise kohaks sai toit. Erinevate katsetuste tulemusel veendus Rhinehart, et ükski valmistoidul põhinev dieet tema askeetlikke vajadusi tegelikult ei rahulda. Tuli leiutada midagi uut. Tema lahendus? Toitumise pulkadeks lahtivõtmine.

Rhinehart vaatas toitu inseneri vaatepunktist – see on organismile kütus, seega tuleb kindlaks teha, mis koostisosi kondimootor töötamiseks kasutab. Pärast kõigest ebavajalikust ja kahjulikust loobumist jäid sõelale kolm põhikomponenti – süsivesikud, valgud ja rasvad – ning hulk mineraalaineid ja vitamiine, mida organism vajab eluspüsimiseks. Kui düstoopiafilmis „Soylent Green” sisaldas kõikidele inimestele jagatud Soylenti nime kandnud vahvel tegelikult inimliha, siis Rhineharti pulbri peamisteks koostisaineteks said sojavalk, päevalilleõli, tavalise suhkru asemel isomaltuloos ja süsivesikute jaoks maltodekstriin.

Kui Rhinehart oli pannud kokku elueliksiiri retsepti, tellis ta endale kemikaalidega varustajatelt vajaminevad komponendid ning hakkas saadud valgete pulbritega oma köögis katsetama. Ta segas pulbrikokteile kokku veega ja kulistas saadud toote kõrist alla. Laborihiirt mängides koges Rhinehart omal nahal, mida tähendab, kui toit ei sisalda rauda (väga madal energiatase) või, vastupidi, sisaldab liiga palju kaaliumi (kõrge vererõhk) või magneesiumi (põletavad valud sisemuses). Tarkvaraarendajate leksikale truuks jäädes nimetas Rhinehart doseerimisega kaasnenud probleeme bug’ideks, mis tuli lihtsalt arendamise käigus ära parandada.

Täna sööme puru!

Kui Rhinehart avaldas oma blogis postituse[1] sellest, kuidas ta on viimased kuu aega hobikeemikuna enda peal katseid teinud ja tunneb ennast selle tulemusena nüüd ärksama, ilusama ja tervisest pakatavana, rääkimata soovitud mõjust rahakotile, tundus see liiga hea, et olla tõsi. Tema elueliksiiri idee muutus kiiresti viraalseks. Tuhanded küsisid retsepti ja hakkasid Rhineharti eeskujul katsetama (seejuures mitte Coca-Cola moodi retseptiga salatsedes, vaid häkkeritele omaselt kõiki koostisaineid avaandmete kujul veebi üles riputades). Peagi lürpis kogu trenditeadlikum osa start-up’i-maailmast Soylenti-nimelist vägijooki ning Rhinehart ise sai edukale iduettevõtjale kohaselt rääkida sellest, kuidas tema äriidee on suuteline pühkima maailmast näljahäda ja ohjeldama kliimasoojenemist ning lõpetab kõhu nuumamisega kaasneva igapäevase orjatöö köögis.

Eesmärk on mõelda võimalikult vähe sellele, mida ja kus süüa, sest vastasel juhul võib katkeda väärtuslik mõttelõng.

See hea ilus tulevik võib muidugi veel kunagi saabuda, kuid praegu võiks öelda, et Rhinehart lõi midagi, mis on sobiv lahendus temasugustele üksikutele meessoost tarkvarainseneridele, kellel pole kokkamiseks kas aega või puuduvad vastavad oskused ja seetõttu tekitab ainuüksi mõte toidust stressi. Sellele profiilile vastab hästi ZeroTurnaroundis töötav Märt Bakhoff, kes on nüüdseks juba paar aastat Rhineharti katsetustest inspireeritud tooteid tarbinud. Ta ise nimetab seda puruks ega näe sellises menüüs mingit probleemi: „Leib on toit, puru on toit.” Bakhoff pole puru tõttu siiski oma toitumist radikaalselt muutnud, vaid manustab toiduasendajat siis, kui ta ei viitsi lõunale või poodi minna. Tema eesmärk on mõelda võimalikult vähe sellele, mida ja kus ta sööb, sest vastasel juhul võib katkeda väärtuslik mõttelõng. Nüüd tellib ta internetist saja euro eest kahe nädala purukoguse, viskab selle köögisahtlisse ja võtab välja, kui nälg jälle näpistama hakkab.

Finantsmaailmas leiba teeniv Reinhold Mutli elas aga suisa pool aastat ainult vee ja puru peal. Ja tahtejõu… Ilma selleta Mutli arvates nii kaua vastu pidada polnuks võimalik. Loomulikult oli sellisel toitumisel ka mitmeid eeliseid: kõht püsis kauem täis, energiatase oli päeva jooksul mõnusalt stabiilne ning väidetavalt tuli ka vähem tualetti külastada. Lisaks muutus mõlema noormehe toitumine tervislikumaks. Selle asemel et maiustada näljatunde leevendamiseks šokolaadiga, segas Bakhoff nüüd kokku puru. Mutli hakkas tänu toiduasendajale sööma kindlatel kellaaegadel kolm korda päevas, täites punktipealt toitumisnõustajate seatud päevast kalorinormi. Negatiivseks kõrvalnähtuseks on Bakhoffi sõnutsi aga üpris ebameeldivad kõhugaasid, vähemalt esimestel nädalatel.

Pulbritoidu pikaaegset mõju tervisele pole samas uuritud. Rhinehart on pulbrit arendades lähtunud USA terviseameti suunistest. Seni pole kasutajate seas teadaolevalt tõsiseid terviseriske ilmnenud, kuigi nüüdseks on võimalik leida veebist juba sadu erinevaid pulbritoiduretsepte, mis erinevad näiteks selle poolest, kas kasutatud on loomseid valke, soja, riisi või midagi muud; kuidas on kombineeritud omavahel valgud, rasvad ja süsivesikud; kas tegemist on GMO-vaba tootega. Loomulikult eksperimenteeritakse pidevalt erinevate maitselisanditega, sest kuigi kõik pulbribrändid pakuvad oma tootest ka maitsetut versiooni, läheb puru sujuvamalt alla, kui sellele on lisatud veidikenegi mekki.

Maitsed on reeglina magusad (kas banaan, maasikas, šokolaad või vanilje, kuigi proovitud on ka peekonit) ja pehmed, sarnanedes veidi jogurtiga. Lisaks pulbritele on suuremad tootjad töötanud välja ka müslibatoonilaadse tahke toote, mida kutsutakse pulbrisööjate seas „briketiks”. Ainuüksi selle vintsutamine võiks pulbrientusiastidele rahuldust pakkuda, sest üks, millest kiiresti puudust tundma hakatakse, on mälumine kui tegevus. Mutli hakkas oma pooleaastase katse käigus näiteks rohkem nätsu närima, et lõualihastele veidigi koormust anda.

Keha kui koodijupp

Bakhoffi arvates on puru populaarsus Silicon Valleys tingitud sinna kogunenud seltskonna avatusest ja katsetamisjulgusest – oma keha ja elu koheldakse tihti itereeritava koodijupina. Ega organismiga katsetamist optimaalse sooritusvõime saavutamiseks ei nimetata asjata „biohäkkimiseks” või nutikaid lahendusi elu pisiasjadega paremini toimetulekuks ingliskeelse terminiga „lifehack”. „Häkkimine” ja „optimeerimine” on kohati kasutusel justkui sünonüümid. Sellist mõtteviisi jagab ka Mutli, kellele toitumine tundus tüütu kohustus. „Ma hakkasin endalt küsima, kas ma pean matma nii palju aega mingi füsioloogilise protsessi alla. Äkki saaks mingeid nurki maha lõigata või efektiivsemaks muuta?” selgitab Mutli oma otsuse tagamaid.

Pulbritoit võiks olla tulevikus nagu kraanivesi – see on kõigile kättesaadav, tagab inimese baasvajadused ja on piisavalt soodne.

Kas see on siis toidu tulevik, nagu Mutli naljatledes oma võõristavatele sõpradele selgitas? Rhineharti vaimusilmas võiks pulbritoit olla tulevikus nagu kraanivesi – see on kõigile kättesaadav, tagab inimese baasvajadused ja on piisavalt soodne. Ilmselt ei tule veel valmistuda olukorraks, kus kõik toidukorrad on asendatud pulbriga, sest vähemalt praegu ei suuda toode ka nn varaste kohanejate menüüs lõplikult kanda kinnitada. Mutli ütleb, et teda hakkasid viimaks häirima üksluisus, igasuguse üllatuse puudumine ja pulbritoiduga kaasnenud kompromissid sotsiaalse elu arvelt. Toit ei ole siiski ainult kütus, vaid põhjus kokkutulemiseks. Rhineharti visioon ongi umbes selline, et söök jaguneb tulevikus kaheks: toit, mida süüakse kogemuste saamiseks ja sotsiaalsete suhete hoidmiseks, ning utilitaarne toit ehk pulber. Kas selleks, et pulbrist saaks kraanivee ekvivalent, tuleb tegeleda rohkem tootearendusega või muuta fundamentaalselt inimloomust, seda näitavad lähiaastad.

[1] Rhinehart, R. 2013. How I Stopped Eating Food. – Mostly Harmless, 13.02.