Kümme või isegi viis aastat tagasi tundus võõra inimesega sotsiaalvõrgustikus ühendust võtta ebaviisakas. Mõned kuud tagasi aga silm ka ei pilkunud, kui kirjutasin digikultuurimees Henrik Roonemaale ja sotsiaalvõrgustiku rate.eeloojale Andrei Korobeinikule, et nad võiksid liituda minu ja keeleteadlase Mati Hindiga, et vestelda arvamusfestivalil y-generatsiooni digitaliseerumisest.

Oli see ka kuidagi imelik teile või on see tavaline, tänapäevane asi?

Andrei Korobeinik: See on tavaline, aga nagu sa tähele panid, vastasin hästi aeglaselt. Minu jaoks on vana hea e-meil palju mugavam kui teised kanalid. Facebookis või Skype’is võivad asjad kahe silma vahele jääda. Seega sul lihtsalt vedas. Ma tean, et väga paljud noored üldse e-meili ei kasuta. Sõltub ka riigist. Mõnes riigis on noored suhtlusega täielikult sotsiaalvõrgustikesse üle läinud.

Henrik Roonemaa: Kui sa oleksid mulle e-meili saatnud, oleksid pidanud mu pärast Facebookis üles otsima. Ma ikka loen neid ja telefon ka näitab mulle, kui midagi tuleb, aga ma eiran nendele kirjadele vastamist, mis nõuavad mingit enda mõtte-inputʼi. Kui sa oleksid küsinud asja, millel on jah/ei vastus, siis ma oleksin võinud telefonis selle kohe ära vastata, aga kui ma pean hakkama mõtlema ja vaatama veel kalendrit, siis on e-meil see, mis läheb mööda, aga kui ta on Facebookis ja vilgub, ei saa ma tast lahti ja pean vastama.

Mati Hint: Minuga võeti ühendust sekretäri kaudu. Suhtun digimaailma skepsise ja teatud hirmuga. Olles kõrgema matemaatilise haridusega filoloog, kahekordse kõrgharidusega, saan ma praegugi veel aru, mis tähendab neljanda astme tuletisfunktsioon ja olen esimene põlvkond, kes õppis arvutitega programmeerimist. Ja mida aeg edasi, seda suurema skepsisega ma suhtun tehnilisse revolutsiooni ja kardan, et lõppkokkuvõttes kogu tsivilisatsioon riputatakse nii õhukese ämblikuniidi otsa, et ükskord see juhtub, et toimub niidi katkemine. See juhtub kindlasti, aga me ei tea, millal see juhtub. Mis puutub aga internetti, siis seda kasutan ma minimaalselt ja ainult ülikooli arvutis. Koduarvutite suhtes on mul põhimõte, et mina kaabakaid enda koju ei lase. Kaugelt rohkem kui see, kuidas meie kasutame digimaailma, huvitab mind see, kuidas digimaailm kasutab meid. Mitte see, mida meie teeme tehnikaga, vaid see, mida tehnika teeb meiega, meie ajudega ja kuidas ta manipuleerib meiega, kuidas tema abiga manipuleeritakse ja mis see toob kaasa kultuurile, keelekasutusele ja süvamõtlemisele. See, et enam ei suudeta matemaatikat õppida, et on suur matemaatika, väike matemaatika, lai ja kitsas matemaatika, see on minu arvates otseselt ja paratamatult seotud sellega, et noor põlvkond on kaotanud süvalugemise võime ja ei suuda enam aru saada ega jälgida leheküljepikkusi, mitmeastmeliselt sisestatud, mitmekordsete sulgudega lauseid jne. Matemaatika allakäik Eestis on minu silmis just suuresti seotud selle digimaailmaga.

Mitu juhtlõnga sai juba lahti harutatud. Ühelt poolt küsimus, kuidas inimeste keeletaju on muutunud, teiselt poolt see, kuidas on inimeste omavaheline suhtlus muutunud. Kas inimeste suhtlus on siis pealiskaudsemaks muutunud?

Korobeinik: Paar kuud tagasi lugesin artiklit, mis rääkis sama juttu, aga see oli sada aastat vana. See rääkis telefonidest, et telefonide tõttu inimesed ei suhtle enam omavahel. Et see juhtub õige pea ja inimesed umbes kümne aasta pärast üldse ei suhtle enam omavahel. Kindlasti on suhtlus muutunud, aga öelda, et see on täielikult kadunud või muutunud täiesti pealiskaudseks, ei tasu. Pigem on elukvaliteet teistsugune. Ülikooli ajal, kui tahtsin rääkida sõbraga, kes elas linna teises otsas, pidin kohale minema, et veenduda, et teda seal ei ole. Tänapäeval on selline suhtlus raskesti usutav.

Tõepoolest, värske uuring on näidanud, et Facebooki artiklitest, mida jagatakse, 80% puhul sisuga ei tutvuta. Jagatakse vaid pealkirja põhjal. Ma arvan, et infot on inimeste jaoks liiga palju. Nad ei suuda seda tarbida sellises kiiruses, nagu see ilmub. Kui vanasti loeti ajalehti ja jõuti ka ristsõna ära lahendada, siis tänapäeval on seda üsna raske ette kujutada. Kiirus aina kasvab.

Hint: Minu peamine seisukoht on, et meie ei tarbi meediat, vaid, veidikene utreerin, meedia tarbib meid. Olin paar nädalat tagasi ühel õpetajate kokkutulekul ja üks tõestisündinud anekdoot oli selline: Juku saadab mingi vidinaga sõnumi Jürile: „Lähme õue mängima!”, millele Jüri vastab „Ma praegu ei saa, mul laadib.”. Saate aru? Jutt ei ole mitte välja mängima minemisest, vaid virtuaalses õues mängima minemisest. Suhtlemine on muutunud masinate suhtlemiseks.

Roonemaa: Ma lähen üsna närvi, kuna olen sattunud arutellu, kus püstitatakse küsimus, kas kolmveerand nendest inimestest, kes siin saalis istuvad, on puudega, sest nad ei suhtle omavahel, nad ei oskagi, nad on kasutud, nad ei oska kirjutada, nendega ei ole midagi peale hakata. Ma tahaksin olla selle pärast kümme aastat noorem ja siin istuda ja mõelda, kas ma tunnen ennast väga haavatuna, kui minu ees on inimesed, kes arutavad selle üle, kas me oleme täielikud jobud. Ma ei saa mitte kuidagi nõustuda sellega, et kellelgi on õigus arutada teiste inimeste tuleviku üle. Ma arvan, et meil ei ole õigust selle küsimuse üle arutada, sest seda ei saa veel, sest nad on veel nii noored – nad ei olegi veel midagi suurt korda saatnud. Nad hakkavad seda veel tegema ja nad saavad sellega hakkama. Nad ei jää, käed kõrval rippumas, mõtlema, et issand jumal, mis nüüd saab, me ei oska omavahel suhelda. Ma olen kokkuvõttes väga positiivselt meelestatud kõikide tehnoloogiate üle, mis on uusi põlvkondi ilmestanud.

Korobeinik: Asi ei ole selles, et noored teevad midagi valesti, nad teevad asju teistmoodi. Ja eks ta ole, et see muusika, mida nad kuulavad, on täielik jama. Ja ega need kirjanikud ka, keda nad loevad, ole päris kirjanikud. See on loomulik, et need noorteasjad on lihtsalt teistsugused, ja öelda, et nad on valed, on lihtsalt naiivne.

Hint: Mina ühtegi põlvkonda halvustanud pole, aga ma olen väga mures selle põlvkonna pärast. Ma olen tegevõppejõud ja ma näen seda, kuidas kolmandik üliõpilastest on väga sisuliselt huvitatud sellest, mida nad õpivad ja kaks kolmandikku pikendab, kui jämedalt öelda, enda lapsepõlve. Kui see on võimalik, mis siis ikka. Aga seda, et inimesed on sattunud sõltuvusse päris füsioloogilises või neuroloogilises mõttes enda digividinatest, pole mõtet eitada. Vaadakem, mis toimub auditooriumis, kui õppejõud pole ära keelanud telefonide või sülearvutite kasutamist enda loengutes: ei jälgita mitte loengut, vaid vahetatakse omavahel sõnumeid. Isiklik kontakt õppejõu ja õpilase vahel on ikka veel oluline, ükskõik kui täiuslikus digimaailmas me arvame end olevat.

Roonemaa: Ma olen sõltuvusega täiesti nõus. Inimene vaatab enda nutitelefoni keskmiselt 120–150 korda päevas, seda on suhteliselt palju. Selle mündi teine külg on see, et need inimesed, kes on nutitelefoni sõltuvuses ja seda kasutavad, nad ikkagi suhtlevad omavahel ja nad vajavad seda inimlikku kontakti. Me oleme inimkonna iga põlvkonnaga järjest rohkem usaldanud tehnoloogia kätte. Me oleme juba ammu tehnoloogia sõltuvuses, lihtsalt need asjad, mille sõltuvuses me oleme, töötavad nii kindlalt ja nii iseenesestmõistetavalt. Me oleme sõltuvuses keskküttest, bensiinist ja autodest. Mina olen näiteks sõltuv Eesti toidupoodidest. Kui need kinni pannakse, olen kahe kuu pärast surnud. Päriselt. Kus ma lähen siis? Ma ei saa süüa. Ma olen täiesti sõltuvuses Prismast ja Selverist. Me ei oska metsloomi küttida. Ja nüüd on tulnud veel üks asi, millest me oleme sõltuvuses. Ja midagi ei ole teha.

Vabandan, kui oma küsimustega olen siinolijaid kergelt ärritanud. Siis peaks seda ehk küsima teistmoodi, keele nurga alt. Kas digisuhtlus on kuidagi meie keelt muutnud? Jah, me teame erinevaid keelelisi lühendeid, mis on uue põlvkonnaga kasutusse tulnud, aga kas see muutus on olnud ka sügavam?

Korobeinik: Maailmas on praegu umbes 6000 keelt ja ilmselt neid juurde väga oodata ei ole. Tänapäeva keeled arenevad teistmoodi. Väga raske on arvata, et tekib mingisugune dialekt, sellepärast et inimesed tarbivad samasuguseid asju meediast, ja enam-vähem samas infoväljas. Kui rääkida sellest, kas internet tekitab teistsugust keelt, siis seda teistsugust keelt tekitavad erinevad erialad. See vahe tänase ja keskaja keelearengu vahel on lihtsalt see, et areng on kiirem. Kui keegi hakkab kasutama mingit sõna inglise keeles, levib see paari päevaga, halvemal juhul paari nädalaga. Et selline asi juhtuks sada aastat tagasi, peaks juhtuma midagi enneolematut. Tänapäeval piisab sellest, et keegi on postitatud mingi väikese uudise ja homme teab seda terve maailm. Kiirus on erinev, aga protsessid on samad, nagu ajalehtedega 150 aastat tagasi.

Hint: Seda kommenteerida keeleteadlasena on üsna raske, sest keele areng ei sõltu ühest või teisest sõnast, sest see on palju keerulisem nähtus. Kui palju me sõnu kasutame ja kas üks sõna levib ühe päeva või saja aastaga, pole väga oluline näitaja. Oluline on ikkagi see, kuidas keele kui terviku kasutamine on muutunud. Vaikselt lugemine leiutati IV sajandil. Piiskop Ambrosius tuli selle peale, et on võimalik lugeda ja aru saada ka siis, kui sa seda endale pobinal ette ei loe. See oli äärmine hämmastus. Pärast Gutenbergi trükipressi, kui raamat muutus tavalisemaks, just piibliraamat, sai tekkida lugemisharjumus ja süvalugemisharjumus, pikkade tekstide lugemise harjumus. Praegusel hetkel teeb teatud määral tagasikäiku see, mida nimetatakse süvalugemiseks, deep reading. Seda on tõestatud ka mitme uuringuga nende poolt, kes teavad, mida inimese sünapsid peas teevad, mitte ajast ja arust humanitaaride poolt.

Roonemaa: Sel teemal on Nicholas Carr kirjutanud mõni aeg tagasi ühe suurepärase raamatu, nii et kui kellelgi on veel kübetki seda süvalugemisharjumust alles, siis soovitan see kindlasti läbi lugeda. Inglise keeles on selle raamatu nimi „Shallows” (eesti k triiv madalikule). Sellega saab nõus olla ja see on üks probleeme, millega saab tegeleda. Põhimõtteliselt pole mitte ühtegi keelt leiutatud, see on tõsi. Aga vahepeal on popiks muutunud üks omamoodi keel nimega emoji. Tegemist on Jaapanis 90ndate lõpul väljatöötatud piktogramm- keelega, mis on tänapäevaks täielikult rahvusvahelistunud. Selles kirjutatakse raamatuid, aga meist keegi ei tea, kas see jääb püsima või mitte, kas sellel on mingi püsivam kultuuriline väärtus.

Viimased kaks aastat olen töötanud õpetajana. Sellest tingituna lisavad mind tihti Facebooki inimesed, kelle kohta pole mul õrna aimugi, kellega on tegemist. Kui ma natukene edasi uurin, tuleb tihti välja, et tegemist on mõne mu õpilasega, kes kasutab varjunime. Kui meil on need sotsiaalsed võrgustikud ja noorte seas on levinud väga vabalt suhtlemine ja sõprade lisamine, siis millist sotsiaalset kapitali lisab sotsiaalvõrgustiku „sõber”?

Korobeinik: Ma näiteks ei arva, et kõik Facebookis olevad inimesed on sõbrad. Nad võivad olla lihtsalt erinevad meediakanalid. Dunbari number, mis on 150, on see, kellega sa saad päriselt suhelda. Kui sul on 2000 sõpra, siis 150 neist on ehk päris sõbrad, ülejäänud on lihtsalt Facebooki tuttavad.

Roonemaa: Me oleme Facebookist vasikavaimustuses, ta on alles tulnud. Facebook, miljard inimest, suhtleme üle maailma. Me kasutame seda valesti. Facebook ei jää kindlasti selliseks, ta pidevalt fluktueerub. Kui tulid kunagi mikrolaineahjud, siis üritati seal kõike teha, anti välja pakse raamatuid selle kohta, kuidas teha päris toite mikrolaineahjus, ja see läks muidugi üle, seega mikrolaineahi normaliseerus mikrolaineahju tasandile. Niisamuti on Facebookiga. Me kasutame teda valesti ja Facebook ise katsetab. Kuidas me paneme üks või kaks miljardit inimest omavahel suhtlema. Me kõik teeme vigu, võtame liiga palju sõpru vastu. Paneme liiga palju läbupilte üles, nemad ei käitu jällegi meie infoga ilusti. Facebook ja sõbrandus normaliseerub kunagi, me oleme selle normaliseerumisprotsessi alguses. Kui sul on 600 sõpra, tuleb mingi hetk see sama Dunbari number mängu ja sa küsid: kes need inimesed on, ma ei teagi neid. Ja siis hakkad neid sealt välja viskama. Kui me aasta pärast siia tagasi tuleme, on juba väga palju muutunud.

Korobeinik: Vähe sellest et Facebook on noor, internet ise on Eestis 20 aastat vana. See on täiesti olematu vanus. Keegi ei teagi veel, kuidas seda peaks kasutama. XXI sajandi lõpus on inimesed sellega ära harjunud. Ma arvan, et see on nagu telefon XX sajandi lõpus. See on olemas ja keegi ei hakka selle pärast mingit ümarlauda korraldama. On olemas inimesi, kes istuvad Facebookis mitu tundi ja suhtlevad seal inimestega. Sellest on raske aru saada, aga samuti on keskmine televaataja teleka ees neli tundi ja mul on sellest arvust raske aru saada.

Hint: Inimeste privaatsfääri tungimise lävi on muutunud madalaks. Me võime tõesti loota, et vasikavaimustus kaob, aga ikkagi on asi nii, et mitte teie ei katseta Facebookiga, vaid Facebook katsetab teid. Paar aastat tagasi polnud see veel teada, aga praegu on. Pangakaardiga ei soovitata osta sellepärast, et see jätab jälje: kust ostate, kellega ostate, mida ostate. Kaks aastat tagasi polnud see veel teada, aga nüüd on. Sellel on olemas kõik alused jälgimisühiskonna ülesehitamiseks.

Roonemaa: Üldiselt arvatakse, et põlvkonna, kelle üle me siin arutame, üks suuri plusse on, et nad on esimesena tõeliselt globaalsed. Nad on maast madalast kasvanud üles internetis, mis on oma olemuselt globaalne. Nad on suhelnud globaalselt, tarbinud meediat globaalselt. Nende jaoks on Saksamaa või Hispaania sama kaugel kui näiteks Paide Tallinnast. Ühtlasi tähendab see, et sellel põlvkonnal seisab ees võimalus ja kahjuks ka kohustus lahendada mõned globaalsed probleemid, mis neile on lihtsam kui meiesugustele vanematele inimestele. Üks nendest probleemidest on globaalne soojenemine, teine tõenäoliselt globaalne majandus, kolmandaks globaalsed haiguspuhangud. Kuna me kõik lendame ühest kohast teise, siis isegi vastikult tüütud pisikesed viirused, mis enne olid džunglis, võivad jõuda meie koduõuele. Viimase mõne aastaga on kerkinud seesama privaatsuse küsimus selliseks, mis tuleb mingi põlvkonna jooksul ära lahendada. Mulle ka ei meeldi see, et igast liigutusest jääb jälg kuhugi andmebaasi ja meil endil polegi justkui mingeid õigusi neile andmetele. Jah, seda ei kasutata praegu 99,9% mitte kuidagi kurjasti ära, isegi Facebook või Google mitte, aga puhtalt see, et paljude inimeste kohta nii palju infot lihtsalt kuhjatakse kokku ja see säilib – me ei tea kui kaua, kus, kes võib ühel päeval hakata seda analüüsima ja mis võib sealt välja tulla –, need on need piirid, mis tuleb järgmise põlvkonna jooksul paika panna.

Korobeinik: Arusaam privaatsusest on viimase viie või kümne aastaga muutunud. Kui mõni aeg tagasi ma oleksin öelnud, et joon sel kellaajal sellest vaadist õlut, oleks see tundunud veider, aga praegu peavad inimesed vajalikuks seda infot jagada Facebookis oma sõprade ja ehk veel viie tuhande inimesega. Noortel ei ole sellest privaatsusest tegelikult kahju, nad annavad selle täiesti vabatahtlikult ära. See ei pruugi olla ratsionaalne käitumine, aga küsimus on tõesti selles, kuidas neid andmeid kasutatakse. Kui inimene on andmete omanik ja ta saab ise valida, mida ta välja annab ja kuidas neid kasutatakse, siis ma olen veendunud, et lapsed, kel on nutitelefonid, saavad kümne aasta pärast kõike vabatahtlikult ära anda lihtsalt selle pärast, et see on nende jaoks mugavam ja tõstab elukvaliteeti. Kui nad reisivad kuskile, siis nad saavad teada, mis restoran neile sobiks, milline raamat neile ilmselt meeldiks, kellega nad istuvad koos lennukis, on see mõni norskav kreeklane või inimene, kes õpib nendega samas ülikoolis jne. Aga praegu ei küsi mitte keegi sinu käest, mida nende andmetega teha võiks, ja mis veel hullem, keegi ei paku sulle lisaväärtust.

Roonemaa: Me ju kõik tegelikult tahame järgmiseks suureks muutuseks, et arvuti muutuks tööriistast kaaslaseks, et ta ongi nagu ulmefilmis, tervitab sind hommikul rõõmsalt ja ütleb, et sa peaksid täna käima pesumajas ja ilm on selline ja selline ning pärastlõunal on sul kohtumine, aga sõber helistas, et saaks hoopis ülehomme kokku. Midagi pole teha, ühel hetkel kujutame sellist elu normaalsena ette.

Mis juhtub aga siis, kui inimene pole Facebookis või Twitteris?

Roonemaa: Ma arvan, et kui see inimene oleks üles kasvanud 1960ndate Inglismaal ja poleks biitleid kuulanud, oleks tal samasugune probleem. See on kultuurilise kuuluvuse asi: täna on see Facebook, homme midagi muud.

Hint: Ma koostan iga õppeaasta alul oma õpilastele küsimustiku maailmapildist: kui suur on Eesti rahvaarv, milline on Tartu ja Tallinna vahemaa, kui suur on Saksamaa elanikkond miljonites, kas Moskva on lähemal kui Pariis jne. Mulle tundub, et mida rohkem loodetakse selle peale, et mingisuguseid faktiteadmisi pole vaja, seda ähmasemaks muutub meie maailmapilt. Me reisime hirmus palju, aga kõik, mida nähakse, on reisifotode seeria, samal ajal kui maailmapilt ei muutu selgemaks, vaid pigem ähmasemaks, sest loodetakse, et infot saab hiljem sülearvutist või telefonist vaadata. Selleks et maailmas orienteeruda, peab mingisugune maailmapilt olema nii kultuurist, geograafiast kui ka ajaloost.

Korobeinik: Küsimus on selles, milleks sul on neid Facebooki ja Twitteri sõpru vaja. Vanasti oli su maine koolis selline, nagu ta oli, kümme aastat – kui sa alguses ei suutnud ennast kehtestada, siis läks, nagu läks. Tänapäeval on sul teine võimalus, võid ehitada mainet, mis parandab su pärismainet, kuigi tegelikult on isegi raske öelda, kumb neist sinu pärismaine on, sest uut mainet on lihtne luua – lähed ülikooli ja keegi isegi ei tea, milline maine sul gümnaasiumis oli. Seni pole seda võimalust Eestis väga kasutatud, näiteks poliitikas, sest kõik tunnevad kõiki ja riigikokku on võimalik pääseda 300 häälega, aga kui sa osaled valimistel Ameerikas, on mastaabid hoopis teised. See, et sul on võimalus jõuda oma tegude ja maailmavaatega väga suurele turule, ongi üks põhjus, miks inimesed kasutavad aina rohkem sotsiaalvõrgustikke.

Hint: Selleks et mõtelda ja arutleda, peab ikka mingisugune baas olema.

Roonemaa: Kuulasin täna hommikul raadiost mälumängu, kus stuudios olevale professionaalile esitati kolm küsimust. Tema ei tohtinud abivahendeid kasutada, küll aga kuulajad, kes siis sõnumitega vastuseid saatsid. Ta pani kolmest kaks täppi ja ainult üks kuulaja vastas õigesti kõik kolm küsimust. Siis ma haarasin küll peast kinni ja mõtlesin, et jumal küll. See on hämmastav, kui halvasti inimesed Google’it kasutavad.