IDA Raadio tähistab sel reedel Paavli Kultuurivabrikus oma 5. sünnipäeva. Esimese juubeli tuules jätkame ankeediga, milles tutvustame IDA saateid, saatejuhte ning nende tähelepanekuid muusika- ja kultuuririndel toimuvast.

Saate nimi: „Sulk Rodeo”

Mu saade on…: puistatud üle antropotseenile omase melanhoolia ja katarsisega, kaardistades folkmuusikat ja tektoonilist noise’i ning lastes õhku välja ambient’i, klassika ja avant-pop’iga. Dekonstruktivistlik kantri, igasugune muusika kui kantrimuusika. Luigelaul Ameerika unelmale, mille jaoks kantakse igakuiselt kaardile uus peatükk.

Mida mängin: Mitte nii palju kantrit kui nimi võiks viidata. Muusikat sõpradelt ja lemmikute poolt, kes tegutsevad eksperimentaalse muusika ja noise’i-risoomi äärealadel üle kogu USA (mis mu endast väljutas). Kõik, mis liigutab südant või tekitab melanhoolset rännukihki.

Põnevaim uus nähtus muusikarindel: Tallinnas: Viimasel ajal on väga head Shelteri kollektiivi korraldatud üritused, kuna need toovad tantsupõrandale erinevaid kunstiliike ja artiste, et luua kõikehõlmav kogemus. Muusikud on ainult üks osa vaatemängust; palju hoolt läheb teistesse ürituse aspektidesse nagu atmosfääri kujundamine ja kureerimine. Minus tekitavad huvi ettevõtmised, mis rakendavad mitmeid meediumeid korraga. Samuti ootan huviga, mida toovad endaga kaasa HUNGR, Paavli Kultuurivabrik ning Internet Cafe rahva poolt avatav koht varasema ULMi kompleksis.

Brooklynis: Olen juba kaks aastat Brooklynist eemal olnud, kuid olen end peamise DIY-kantsi Chaos Computeri tegemistega kursis hoidnud, mis sündis pisut pärast minu lahkumist. New Yorgis on DIY-kultuuri väga raske ülal pidada, nii et mul on suur austus oma tuttavate ja teiste kunstnike vastu, kes pühendavad oma aja ja hoole selle vedamisele, et teha kultuur kättesaadavaks ka neile, kel pole raha või tahet maksta ürituste eest 20 dollarit või enam. Nende programmis on alati hulganisti tuuritavaid veidrikke, kes nihutavad üht piiri teisel järel. Ootan juba väga, et saaksin neile mais külla minna.

Põnevaim uus avastus muusikas: Mulle tundub, et olen USAkana pisut hiljaks jäänud, kuid Pavel Milyakov ja ka Kedr Livansky. Lisaks olen kuulanud palju Organ Tapesi, kelle avastasin YL Hooi raadiosaate kaudu NTS Radios, mis on üks mu lemmikuid. Muidugi ei saa unustada Dougie Poole’i.

Eesti skeenes võiks rohkem olla…: Rohkem live-elektroonikat, vähem DJsid. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda kohalike elava elektroonika artistide esinemised, mida ma siia kolimisest saadik näinud olen. On palju rohkem ruumi, et minna veel instinktiivsemaks ja imelikumaks.

Muul ajal…: Olen ka kunstnik. Eelmisel kuul veetsin unetuid öid, töötades grupinäituse „Entropy Gauntlet / Entroopia kadalipp” kallal, mis oli aprilli lõpuni avatud EKA galeriis. Näitusel sai näha multimeedia töid mult endalt, Taylor „Tex” Tehanilt, Lauri Rausilt ja Joonas Timmilt ning see tegeles rahvusidentiteedi, solastalgia ning mälu vältimatu allakäiguga. Võite kuulata mu raadiosaate aprilliepisoodi, mis oli selle teemadest inspireeritud. 

Mida IDAs saadet tehes õppinud olen: Raadiosaate vedamine linnas, kuhu sa alles kolisid, on hea viis, kuidas inimesed sind poolpersonaalsel teel tundma saavad õppida, enne kui nad sind päriselt tundma õpivad! Ma võin olla esimesel kohtumisel päris keeruline pähkel, mida pureda. Ma ei ütleks, et olen introvert, aga olen newyorklane resting bitch face’iga. On alati tore, kui sul on jää lõhkumiseks mingi esmane esteetiline arusaam, juhuks kui su loominguline kuvand muusiku, kunstniku, playlist’ide koostaja või kellegi muuna sinust eespool käib.

Lemmik tagasiside saate kohta: „Ma ei ole kindel, et ma sellest aru sain… aga kurat, see meeldis mulle.” – Tex

„Paneb mossitama, kui üks episood vahele jääb.” – Lauri

„Seda on väga raske kuulata, kui ma samal ajal õpin.” – Dan

Lemmiksaated IDAs: „Raadio Lasso”, „persona.tln.”, „Land Services”, „Dima Disk”, „Ataraxia”, „Fantoomraadio”