30. septembrist kuni 4. oktoobrini toimus Austria pealinnas Viinis ning paralleelselt ka Slovakkia pealinnas Bratislavas showcase-festival ja konverents Waves Central Europe. Mis ürituse eestlaste jaoks märkimisväärseks muudab on see, et sel aastal kandis üritus motot „East meets West” ning seetõttu oli fookus just Balti riikidel Eestil, Lätil ja Leedul.

Viinist 2011. aastal alguse saanud ning 2013. aastal ka sõsarfestivalina Bratislavasse laienenud festivalil esindasid seekord Eestit Mari Kalkun, Ingrid Lukas, Elephants From Neptune, Micucu, Würffel ja Odd Hugo. Lisaks sellele asetati konverentsil suurt rõhku ka Baltimaade muusikaturule, kus said sõna Tallinn Music Weeki peakorraldaja Helen Sildna, Music Export Latviat esindav Agnese Cimuška ning Vilnius Music Weeki korraldaja Lauras Luciunas.

Pole enam ilmselt mingi uudis, et Ida-Euroopa on uus must ning kõik, mis siitpoolt nii muusikaliselt kui üldises kultuurises võtmes võrsumas, pakub huvi ka neile, kes seda piirkonda ei esinda, olgu selle põhjuseks siis nõukogudeaegse pärandi eksootika, globaliseerumise võit või tahe lõhkuda oma muusikalise komforttsooni seinad.

Helen Sildna tõi ühes Baltimaade muusikaturgu tutvustavas paneelis välja ka paar nädalat tagasi Sõpruse kinos toimunud inglise post-punk bändi The Membranes’i albumi maailma esmaettekande koos kammernaiskooriga Sireen ning märkis, et korraldada selline üritus Eestis on märk mõtlemisest väljaspool kasti. Ehk võtabki see mõte kokku ka ühe tahu, miks siinsete riikide populaarsus üha kasvamas on – asumine väljaspool seda mugavat territooriumi USAs, Inglismaal, Prantsusmaal jne, kuhu senimaani kõik ronida on tahtnud.

Fakti, et Ida-Euroopa turuhind on üha tõusmas, kinnitas mulle ka USAs Texases toimuva showcase-festivali South by Southwest ehk SXSW (kus, muideks, astub kuue päeva jooksul üles üle 2000 erineva bändi) eriürituste spetsialist Sam Heineman, kelle sõnade kohaselt on huvi siinsete bändide vastu vägagi suur.

BBC Radio 1, BBC Scotlandi ning BBC 6Music saatejuht Vic Galloway, kelle fookuses on eelkõige uue alternatiivse Suurbritannia muusika tutvustamine ning kelle saatest on saanud tuule tiibadesse näiteks Franz Ferdinand ning Calvin Harris, tõdes, et kuigi Eesti muusikaga pole tal olnud võimalust väga palju tutvuda, avaldas talle väga suurt muljet eestlannast folkmuusiku Mari Kalkuni esinemine, kelle kontserdi ajal ta isegi Mari poolt kaasa laulda palutud silpidele jõudsalt kaasa ümises ning muusiku saalis vaat et kõige suuremate ovatsioonidega vastu võttis.

Suure mölluga tervitati ka näiteks Elephants From Neptune’i, kes andis Bratislavas täissaalile läinud live’i üsna suure mahutavusega KC Dunaji nimelises venue‘s. Bratislava lavasid, kuhu hulka kuulusid nii tehasehoone viimasel korrusel asunud terrassi ning industriaalse taustaga kontserdipaik, keldridiskoteegid ning hubased kohvikud tuleb Viini klanitud olemise kõrval üldse esile tõsta, kuna Waves’i olemust andsid need vähemalt minu jaoks kõvasti paremini edasi.

Liikudes korraks taas eelpoolmainitud konverentsipaneelide juurde, siis kõige meeldejäävamaks tuleb nimetada Public Image Ltd’i ja Killing Joke’i endise liikme Martin Atkinsi ülesastumist, mis keskendus üsnagi irooniliselt muusikatööstuse praegustele seisudele. Põhilise mõttena jäi minu jaoks kõlama Atkinsi tsitaat: „Probleem pole mitte selles, kui su muusikat 20 000 korda illegaalselt alla laetakse, vaid pigem selles, kui seda ei tehta.” Nii meenub ka üks Viinis esimesel õhtul nähtud artist, mille liikmed kandsid hõlste, mille külge oli õmmeldud mõned kes-teab-mis-materjalist tehtud tissid. Bändi muusika oli iseenesest huvitav ja varieerus orelihelidest süntpopini, kuid samas viis see ikka ja jälle mõtted tänapäeva popmuusika taagale ja nüüd kohati ka alternatiivmuusikas võimust võtnud tendentsile, kus muusikaliselt vajaka jäävat „tissidega” täitma peab hakkama. Kui su muusika kedagi ei huvita, siis tõsiseltvõetavale publikule ei loe lõppude lõpuks ei trummi lööv ahv ega paljas ihu.

Rääkides festivali artistidest, mis minule isiklikult kõige rohkem muljet avaldasid, andis teiste seas eriti kõva auru lätlaste kollektiiv DaGamba. Akadeemiliselt haritud muusikutest koosnev nelik, kes arranžeerib Ida ja Lääne kultuuripärandit, sättides uude võtmesse nii „Carmina Burana” kui Led Zeppelini. Mehed kütsid tšellode, sünteka ning paralleeluniversumist pärit trummide ning muude instrumentidega niimoodi, et higi pritsis ja poognad lendasid ning ei jäänudki muud üle kui ammuli sui vahtida, kuhu edasi. Lugude nimedki on neil „Hysterical Rachmaninoff”, „Bach Goes To Iran” ja „Prokofiev The Knight Rider”, mis annavad natuke aimu, millises suunas koosluse muusika liigub.

Teiseks nimeks, kellel tuleviku mõttes silma peal tasuks hoida on šveitsi artist Pablo Nouvelle. Endise arhitektuuritudengi Fabio Friedli underground’i ja popmuusikat segav projekt, mis astus Bratislava keldriklubis Nu Spirit üles neljaliikmelisena. Muusikaliselt langeb Pablo Nouvelle kuskile Mount Kimbie ja James Blake’i maailma. Neid viiteid võib loopida ilmselt iga neljanda bändi kohta, kuid Pablo Nouvelle töötas oma live-koosseisus suurepäraselt ning juustuse post-dubstep’i fabritseerimiga igatahes tegu polnud. Ilmselt töötas Pablo Nouvelle’i kasuks ka lavaline mitmekesisus, kuhu olid kaasatud trummid, sünt ning vahelduvad vokalistid. Nüüd tuleb loota, et ehk võiks härrasid näha ka kevadisel Tallinn Music Weekil.

Eraldi käepigistuse tahaks teha veel tšehhi duole Viyu – tumedamat elektroonikat, post-rokki ning kergeid poppnüansse ühtseks massiks pressiva koosluse, kelle loomingusse tekkis iga uue loo puhul juurde tohutu hunnik erinevaid kihte ning kust ei puudunud ka marilynmansonlikuks väänatud vokaal.

Üks asi, mida Waves’i kahe pooluse ehk Viini ja Bratislava osas täheldada võis oli aga see, et samal ajal kui Viini venue’d kohati rahvapuuduse all ägasid, kulges Bratislava vägagi Waves’i rütmis. Tuleks siinkohal süüdistada halvasti kommunikeeritud infot või seda, et suuri artiste satub Viini rohkem ning seetõttu pole showcase-festivali formaat kohalike jaoks eriti pinget pakkuv, võib ainult spekuleerida.

Fotod: Mart Vares

Galerii