Suve hakul leidis aset üle-eestiline kinofoorum, mille peateemaks oli riigi hambamurdjast pähkel – väikekinode digitaliseerimine. Umbes 50 osalejast moodustunud seltskonnas, kes 10. mail Tartusse foorumile kogunes, oli esindatud enamik väikekinopidajaid. Konverentsil osalenud Tartu ja Tallinna väärtfilmikino eestvedajate Andres Kautsiga Tartu Elektriteatrist ja kino Sõpruse ning Musta Käe levifirma programmijuhi Tiina Saviga genereeris ideid Emilie Toomela.

Praeguseks on mõttevahetus väikekinode digitaliseerimise teemal, mille osas oleme jäänud maha naaberriikidest, paisunud avalikeks avaldusteks ja tõuke on saanud ka kodanikualgatused nagu Kinokoja võrgustik. Alles loetud aastad tagasi osteti riigi toel Eesti pisikinodesse 35 mm filmi projektorid, mille jaoks aga arvatavasti juba uue aasta algusest praktiliselt enam uusi filme ei toodeta. Filmipoliitikaga seotud inimesed on nentinud, et tehtud on valesid otsuseid, ja nüüd tuleb asuda väikekinode olukorda parandama.

Digitaliseerimise positiivne efekt mõjutab ennekõike pisikesi kinosid

DCP (Digital Cinema Package) kinosüsteemile üleminek on ühelt poolt suurt ärevust tekitav, kuna see on erakordselt kulukas. Teisalt avaldub digitaliseerimise positiivne efekt kõige suurema hüppena paremuse poole just Eesti kinoilma kõige pisemate tegelaste käekäigu juures. Maakonnakinodes näidatavate filmide visuaalne külg muutuks oluliselt paremaks, sest kaoks valdavalt kasutusel olev vähekvaliteetne Blu-ray-formaat. Programmi koostamise võimalused muutuksid samuti mitmekesisemaks ja mobiilsemaks, sest digikoopiaid on lihtsam toota ja levitada. Praegu jõuavad filmid kaugematesse paikadesse mitmeid kuid hiljem kui suurtesse keskustesse. DCP-formaadis filme on võimalik teha kättesaadavaks serveri kaudu, mis hõlbustaks filmilevi märgatavalt. Digi muudaks nii tehnilist kvaliteeti kui ka programmivalikut üleöö paremaks.

Märjamaal on alati mõlemad vaatajad kohal

Filmide näitamine on pikemas perspektiivis kõige soodsam viis, kuidas keskustest eemal asuvates kohtades kultuuri elavdada ja kultuurilist sidusust tihendada. Võrdsed võimalused tähendavad paraku ka sarnases suurusjärgus rahastust kultuurimajadele, kus käib oluliselt vähem inimesi. Eesti maakondlike pisikinode filmilevitajana on Mustal Käel Bestfilmi kõrval ülevaade ka nende külastatavusest. „Näiteks Märjamaa kinos Helk on alati mõlemad vaatajad kohal, sõltumata aastaajast ja filmist,” ütles Savi kelmikalt.

Üks meeldivamaid tahke digitaliseerimist ümbritseva arutelu juures on aga tõdemus, et ei ole tõusnud suuremat diskussiooni selle üle, kas väikekinosid üldse tuleks toetada. Maakondlike kinode olemasolu tähtsus on nii paljude poliitikute, filmilevitajate kui ka teiste jaoks iseenesestmõistetav, mida näitab ka tahe kutsuda kokku kinofoorum. Väikeste kinomajade kehvake olukord on pannud eredad mõtted liikuma ka kodanikualgatuste vormis. Foorumil kõneles omaalgatuslikust kinovõrgustikust Kinokoja arendaja Mikk Rand, kelle ettekande põhjal kirjutatud artiklit saab lugeda siitsamast Müürilehe veebilehelt.

Võrgustik tooks kaasa mitmeid positiivseid lahendusstsenaariume

Kinokoja liikmed on suunanud avalikkuse pilgu ühele parimale võimalikest tegutsemismotiividest: kuidas maakondlikku kinoelu säilitada ja isegi edendada. Selleks et oleks võimalik näidata filme väljaspool Tallinna, Tartut ja Narvat ka edaspidi, tundub keskseks lahendusstsenaariumiks olevat pisikeste kinode liitmine võrgustikuks. Tugev võrgustik mitte ainult ei kehutaks praeguseid vajakajäämisi eemale, vaid väikekinode filmiprogramme oleks võimalik isegi mitmekesisemaks ja atraktiivsemaks muuta.

Võrgustiku loomine tooks avarust juurde ka rahastamisvõimaluste osas. Programmid, mida Euroopa Liit pakub, seavad piiriks 20 000 vaatajat aastas, mida ükski pisikino ei ole võimeline ealeski iseseisvalt täitma. Eesti väärtfilmikinodest suudavad künnise ületada ainult Artis ja Sõprus, viimase vaatajaskond jääb umbes 40–50 000 vahele. Organiseeritud pisikinode võrgustiku loomine annaks suurtest keskustest eemal asuvatele kinodele kätte niidiotsa, aitamaks neil saada samuti osa Euroopa Liidu toetustest.

Keerukamaks teeb olukorra aga teine kriteerium, mille mitmed programmid toetustingimuseks on seadnud – 60–70% kino programmist peaks koosnema Euroopa filmidest. Väheldased külastusarvud näitavad, et maakonnakinode vaatajad ei ole huvitatud alati autorikinost, vaid sooviksid käia vaatamas suures osas ikkagi laiema leviga filme ja Hollywoodi toodangut.

Kui kallis on kulukas

Kommertslikust piletitulust ja iseseisvast majandamisest pisikinode puhul aga igal juhul rääkida ei saa. Kui Euroopa Liidu toetusprogrammide kriteeriumitele ei suudeta vastata, jääb Eesti väikekinode digitaliseerimise võimaldamine ikkagi riigi ja kohalike omavalitsuste kanda. Suurusjärgus 50–60 000 eurot maksva DCP-projektori soetamine 36 pisikinosse on korralik väljaminek. Selge on aga see, et digitaliseeritud tehnika peab väikekinodes olemas olema, et nende tegevus ka järgmisel aastal mõttekas oleks.

Lühinägelikud otsused mõjutavad ka suures linnas asuvat autorikino

Väikekinode tegutsemise ummikseis näib olevat peamiselt lühinägelike otsuste tagajärg. Ka Tartu-suuruse linna ainsa väärtfilmikino Elektriteatri tegevust pärsib sõltumine projektipõhistest toetustest, mis ei võimalda kino tegevust pikemalt kui mõned kuud ette planeerida. Kõigi kinomajade püsikulud on laias laastus kogu aeg samad – ruumide renti tuleb igal juhul maksta, filmide õigused ostetakse pikaks ajaks ja töötajad tahavad saada palka kalendrikuust sõltumata. Niimoodi võib suvel pooltühjale saalile kino näitamine tulla odavam isegi kokkukuivanud piletitulu juures. Mis aga juhtub siis, kui liita kokku kino suured ülalpidamiskulud ja valdavalt projektipõhine eelarve?

Suvel ei ole võimalik Elektriteatrisse jahedust ja kultuuri nautima tulla. Alates juuni algusest ei ole kinol piisavalt raha filmide ostmiseks ega ka vajalikku tehnikat. Andres Kautsi sõnul toodab suletud ustega suveperiood kinole kõvasti miinust juurde.

Heaks näiteks selle kohta, et just projektipõhine eelarve on see, mis põhjustab väärtfilmikinode puhul suvel suletud olemist, on Elektriteatri ja kino Sõpruse kõrvutus. Uuesti avamisest peale iseseisvust kuulutava eheda kinomaja jaoks on iseenesestmõistetav, et filme näidatakse regulaarselt igal aastaajal. Suvi küll aeglustab veidi programmirütmi ja erinevaid filme näidatakse vähem, kuid filmid linastuvad igapäevaselt. Peamiselt omafinantseeringu ja piletitulu varal elatakse üsna isepäist elu. Riigi toetuse poole pöördutakse Sõpruses ainult ambitsioonikamate ettevõtmiste korraldamisel, nagu luksuslike hindadega retrospektiivid, mida näidatakse paar korda aastas. Sõltumatus riiklikest toetustest on kahtlemata raske koorem, mida kanda, aga võimaldab luua järjepidevat autorikino, mille lahtiolekule saavad külastajad loota.

Suvine põuaperiood pööratud kasumlikuks ettevõtmiseks

Suveperioodil tegutsev Katusekino on võrratu näide sellest, kuidas kinode suvine põuaperiood on pööratud kasumlikuks ettevõtmiseks. Kui kõige andunumate väärtfilmifännide taskud lõpuni läbi raputada, leiab sealt suvel arvatavasti pileti mitte siseruumides toimuvale seansile, vaid just välikinno.

Suure tõenäosusega ei jätku Elektriteatrile suveks omavalitsuse toetust ennekõike põhjusel, et (õigusega) kardetakse publiku vähesust. Jahedamatel aastaaegadel on linnavalitsus Elektriteatri tegemistele õla alla pannud. Suur osa Elektriteatri külastajatest on ikkagi tudengid, kelle seast paljud suveks reisile või rohelusse kaovad. Suviseks kompromissiks nii toetuse saaja kui ka jagaja ning miks mitte ka linnaelanike jaoks võiks olla hoovikino käimalükkamine Tartu linnas. Välikino korraldamise mõtteid on mõlgutanud ilmselt kinopidajadki, samamoodi Elektriteater. Katusekino on tõestanud Tallinnas õuekino tulusust ja sisukust – väidetavalt on see ainus ligikaudu nulli tuleva eelarvega väärtfilmikino Eestis.

Andres Kautsi sõnul on välikino mõte ka neil endil kõne all olnud, aga peamiseks takistuseks plaanide elluviimisel on seni olnud õues kasutatava tehnika kallidus. Kinosaali kottpimedusest märksa valgemas juuliöös Cannes’i võistlusprogrammi filmide vaatamiseks oleks vaja oluliselt võimsamat tehnikat.

Välikinoprojektide potentsiaali üle terve Eesti kinnitab ka Tiina Savi. Näiteks Kuressaare Kuursaal näitab juba kolmandat aastat terve suve vältel kaks korda nädalas filme, mis pärinevad peamiselt Mustalt Käelt. See on ääretult edukas projekt olnud.

Idanemine ootab vihma ja soodsat pinnast

Hea on tõdeda, et Eestis on palju mõistlikke inimesi. Kinode olemasolu ka väljaspool suuri keskusi peetakse oluliseks, isegi iseenesestmõistetavaks. Pisikinode keerukas olukord on julgustanud kodanike aktiivsust ja soovi liita maakondlikud kinod sidusaks võrgustikuks. Kui maakondlike pisikinode eluolu stimuleeriks võrgustiku loomine, siis suuremates linnades on näidanud end heast küljest välikinod. Selleks et omaalgatused jõudsalt idaneda saaksid, on aga tarvis kinode digitaliseerimisel riigi initsiatiivi ja toetust.