„Ideaal ei ole reaalsus, vaid kavatsused ja otsusekindlus. On teisigi objekte, mis pole siin. Mõned haihtusid, mõnda mul kunagi polnudki.”
Andrew Berardini

Enam ei usu lugusid oma peas.
See üks hetk, kui olin osa sinu elust, oli ajutine investeering, illusioon ideaalsest omandist. Kui olemasolus on nii palju eksitavat, siis kuidas saame me olnut kirjeldada õiglaselt ja veatult? Püüan ideaalis olla üllas, öeldes, et valdav jõud on vaimne ja eesmärgiks on täiuslikkus. Taros nimetame idealisti narriks, tobukeseks, kes liigub tundmatusse – laiendades oma horisonti, asudes seikluslikkuse teele. Ta jätab olnu ja sellega säilinu… Või nii ta usub… Uskumused aga on ainetud ja elunevad ainult meie peades. Seega see võib, kuid ei pruugi olla… Kes see Narr veel on?

On suur erinevus reaalsusel, mis on täheldatud, ja sellel, mis pole. Viimastel pole õieti positsiooni tõelisuses. Objektid saavad üksnes eksisteerida, kui me neid näeme, ja sel hetkel, kui me neid näeme. Tõesus või tõelisus, nii nagu me neid tunneme, on nagunii üks väljamõeldis, konstruktsioon ja mitteaineline. Esitades säilinud kilde tegelikkusena, on nagu mõõta betoonseinal sinna äsja joonistatud akent – ettekujutus ideaalist? Sellest, mille peab märkamiseks ja muust eristamiseks kõigepealt kuidagi killustama. Kujuta ette, kui telefon järjepanu heliseks… Praeguseks on juba raske vahet teha reaalsusel ja tugeval arvutigraafilisel manipulatsioonil. Nagu näiteks Ed Atkinsi sinisel ekraanil hõljuv Dave või Jordan Wolfsoni publikule esinev robot Female Figure – mida nad tahavad, kes nad õieti on? Selle erisuse tegemiseks me hoiamegi neid jäänuseid, neid seosetuid juppe – kõige tähtsusetumaid tähtsaid viivukesi.

Matthew B. Crawford kirjutab oma raamatus „The world beyond your head”, et me peaksime seisma distantsil ja imetlema üksteise loomingut. Ta soovib, et me meenutaksime, mis tähendab tähelepanu. Kui stimulatsiooniallikas on kriiskav ja eredavärviline või mingil muul viisil erinev „loomulikust”, siis meie tähelepanu hajub sellesse nagu valgus musta auku, kirjeldab Ken Babstock. Sellegipoolest saame me ise otsustada, kui keeruliselt tahame kaevuda „päris maailma” sisemuse auku, selmet takerduda asjade esitlusse. Kui Nam June Paik tutvustas televiisorit masina humanisaatorina, hakati kogu kunstimaailmas liikuvat pilti plahvatuslikult kasutama – seda meediumina nii installatsioonis kui performantskunstis. Peale kõigi muude allegooriate oli teoses otsene vihje inimkonna eneseimetluse ja tõe otsimise radadelt, kus sügavamat elu mõtet ei pea otsima kaugemalt kui iseendast.

Tänasel päeval on kõik toretsevad buddhad ja fotoalbum nimega Instagram kunstiplatvormina iseseisev meedium. „Üleslaadimise” aktiga asetame ennast järjest ja järjest teiste riismete hulka, ajutiste asjade sektorisse, mis vahel siiski kipuvad alaliselt jääma. Constantin Brâncușit tsiteerides peab kunst äkitselt olema kõik ühes – šokk päris elust hingamise sensatsioonini. Viimast kogeme Amalia Ulmani moodi hüperrealistliku tehisvapustuse kaudu. See on viinud meid otsima tagaukse linki, mis kunagi veel käegakatsutav oli, mida sai avada ja mis seljataga sulgumisel pauguga kinni kolksatas. Nii kõvasti, et ehmatas närve nagu basstrummi löök kõlakastis. Varjuteatril ja sealhulgas digikunstil tänapäeval on kunstis vaimuülesandena sama tagajärg nagu 30 000 aastat tagasi. Ajatuks motiiviks on eksistentsi mõistatus ning kaevupõhjast vastuvaatava mõistmine, väidab Juhani Pallasmaa. Ning lisab, et kunsti tunnetamisel laieneb meie teadvus ning lülitub ümber kahe reaalsuse vahele. Pinge reaalsuste vahel laeb kunstiteose teatava maagiaga, mida tunnistame poolenisti tajude ja poolenisti ettekujutlusega. Uskudes poolt oleme juba nagunii poolega petta saanud.

„Ma ei soovi omistada või kirjeldada tähendust neile jäänustele. Ma ei soovi neid maha vaigistada, kägistada nende võimalusi, kuna nad tähendavad nii palju asju, kuid samas keelduvad tähendamast. Nad ei ole staatilised mälestused, vaid päris asjad, oma vormi ja raskusega. Ma võiks sulle ühega neist virutada. Mida see veel tähendab? Tähendus omistatakse hiljem. Kuid ei ole mingit „hiljem” asjadel, mis siiani eksisteerivad. Säilmed elavad minevikusündmustes oma kontrollimatut elu, kuid need sündmused ei ole siis, nad on ikka nüüd. Nende tähendus on siiani kirjutamisel. Ma olen siiani liiga hõivatud nende kogemisega, et neile tähendust anda. Ma ei soovi igatseda päikest selle paistes,” kirjutab Andrew Berardini.

Tähendusel justkui pole enam tähendust, kui, siis ainult seda talle omandireformi korras tagastades. Mida me siin siis esitleme. Neid objekte, mis on siin, neid, mis siin ei ole, ja neid, mida võib-olla kunagi ei olnudki. Nii nagu minu sõber Andrew kirjeldab päikest, kirjeldas François Jullien „Tõhususe Traktaadis” tõelist puudutust: „me ei näe tuult möödumas, aga tema teel rohi paindub”. Selleks, et tunda, tuleb lasta mõjuda, oma kogemuste pealt, oma säilmete kotis sobrades. Silmad kinni, suu lahti, usalda! Nii nagu digitaalses kunstis, saame anda tähendusi asjadele, mis mateerias käega katsutavad ei ole, saame „päris elus” luua stsenaariume, mis võivad, aga ei pruugi olla… Idealistidele pakun lahenduseks Lippu – igas suunas võib liikuda niikaua, kuni ära süüakse. Amps!

Artikkel ilmub Tallinna Kunstihoone Rakenduskunsti näituse „Idealistid” raames. Lisainfot näituse kohta Tallinna Kunstihoone kodulehel ja Facebookis.