Mõtlejatele, kes söandavad käsitleda tavaarusaamadest erinevaid ideid ja neid ka avalikult arutada, pole kriitika ja naeruvääristamine võõrad. Just kõige lennukamaid kosmoserändureid püütakse skeptitsismiga tagasi Maa peale tuua ja sedasi nn normaalsusesse juhatada.

Tänapäeva maailmas, kus valitsevad ratsionalism, formalism, konsumerism, rahajanu, ahnus, võimuiharus ja hirm, on Ingrid Peek oma tunnetusliku ellusuhtumise ning avatud meelelaadiga põikpäine vastuvoolu ujuja. Tema eesmärk on jõuda harmoonilisse terviklikku olemisse, kus nii-öelda on tasakaalus vasak ja parem ajupoolkera, mõistus ja süda, mees- ja naisprintsiip, yin ja yang, öö ja päev ning vari ja valgus. Sedasinast esoteerikanumbrit koostades oli meie teemakaugele toimetusele selge, et ukse selle maailma taustsüsteemi saab meile avada just Ingrid, ja nagu jutt käesolevas intervjuus lahti hargneb, võib nentida, et nn uus vaimsus on reaktsioon tehnoloogilisele progressile, millele inimese vaimu areng pole sama jõudsalt järele jõudnud.

Kas sa eile „Selgeltnägijate tuleproovi” finaali vaatasid (intervjuu toimub nimelt finaalsaatele järgneval hommikul – H.T.)? Kuidas sa võitjaga rahul oled?
Ma vaatasin sellepärast, et just nädal varem käis mul saates külas šamaan Anu, kes osutuski võitjaks, nii et ma olin põnevil, kuidas tal läheb.

Kas sa vaatasid seda saadet pühendunult?
Jälgisin pisteliselt, siis kui peale sattusin, aga niimoodi religioosselt iga esmaspäev teleri ees istumiseks ja jälgimiseks ei olnud mul sisemist tungi ega sundust. Kuna ma käsitlen neid teemasid, siis tunnen huvi selle vastu, mis toimub, aga see ei tähenda, et ma kõiki selle valdkonna asju suudaks, tahaks või jaksaks algusest lõpuni jälgida.

Ma ise vaatasin seda saadet väga kirglikult ja värske telemagistrandina püüdsin pingsalt aru saada, mis teeb sellest formaadist nii palavalt armastatud telesaate. Kuidas sulle tundub, mis see essents siin olla võib?
Jah, iseenesest on ju väga huvitav, et režii mõttes ei ole selles midagi uut ega omapärast, aga populaarsus seisneb selles, et need teemad on ekstraordinaarsed. Inimese sees on mingi tung müsteeriumite poole – ta tahab põnevust, rahuldada oma uudishimu, teada või kogeda midagi ebatavalist. Kui me oleme argirütmis ja toimetame oma tavalist elu argiteadvuse tasandil, siis miski sügaval inimese sees ikkagi kibeleb ja loodab, et kuskil on veel midagi suuremat, olulisemat, erilisemat ja müstilisemat. Ja kui tekib võimalus nende tegelaste, kellel justkui on (kellel rohkem, kellel vähem) mingeid natukene ebatavalisemaid võimeid, kaudu sinna piiluda, siis see lihtsalt pakub inimestele põnevust.

Mina vaatasin seda meelelahutussaatena. Aga näiteks portaali Alkeemia või sinu enda raadiosaate „Hallo, Kosmos!” puhul, mida sa mõlemat toimetad – palun otsekohesuse pärast vabandust, aga kuna su saates käivad nii eripalgelised külalised –, jääb mulle pahatihti arusaamatuks, kust läheb piir meelelahutuse ja tõsiseltvõetavuse vahel. Kas ja kuidas sa ise selle piiri tõmbad?
Ma ei tõmbagi seda piiri, sest see, kas asi on hariv või huvitav või ebatavaline, sürreaalne või meelelahutuslik, selle otsustab kuulaja vastavalt sellele, kus ta omadega on ja mis on tema maailmavaade; kuidas ta mingite asjadega suhestub ja mis teda kõnetab. Astrofüüsika- ja kosmosehuvilisel on väga põnev kuulata, mida räägib Jaan Einasto nii-öelda nähtavast universumist ja milline on tema filosoofia. Mulle väga meeldis, et Einastoga jutustades jõudsime lõpuks ikka aruteluga sinna, et kust see suur pauk siis alguse sai ja mis oli selle algimpulss. Ta on oma elutarkuses ja küpsuses väga avatud ning jõudnud selleni, et tema jaoks on jumal loodus, kes on selle maailma meieni siin toonud. Ma ise niimoodi saatekülalisi ei selekteeri, et üks on hea meelelahutaja või teine hariv teadlane. Proovin ikka valida neid, kellel on oma maailmast midagi huvitavat pakkuda.

Ühesõnaga, sina ei vormi toimetajana nende sõnumit, vaid annad erinevatele inimestele võimaluse avada oma sisemaailma?
Jah, aga ma teen ikkagi eelvaliku ja sõelun need inimesed välja vastavalt oma eeltööle, arvamusele ja hinnangule, et inimene on adekvaatne ja tal on huvitav maailmapilt – isegi kui see on väga müstiline. Kui me räägime astraalrändudest, ülemeelelistest tajudest, müstilistest muutunud teadvuse seisunditest, siis neid ongi väga raske tavanormatiividega mõõta.

Väga piiratud on jääda kinni pelgalt materialismi – maailm on palju avaram, terviklikum ja sisaldab rohkem kui vaid see, mis on silmaga nähtav või käega katsutav.

Olen samas mõelnud, et kas pole ohtlik segada omavahel esoteerika, uue vaimsuse ja tervishoiuga seotud teemasid. Mõneti on seda ka saates „Hallo, Kosmos!” ette tulnud. Kuidas sa ise tunnetad, mis on okei ja mis enam ei ole?
(Vaikib pikalt) Vot see on väga huvitav, mis on kellegi jaoks okei ja mis mitte. Mõnele inimesele ei ole ka mitme aastatuhande vanune Hiina meditsiin okei, ei ole okei torkida nõeltega meridiaanipunkte, kui võiks võtta sisse tableti ja kiirelt sümptomid alla suruda. Ma püüan ikkagi lähtuda mõistusest, südametunnistusest ja sisetundest. Eeldan, et saate kuulaja on teadlik, tark ja haritud inimene. Teen saadet neile, kes on avatud meelega ja saavad samal ajal aru sellest, et nad ise vastutavad oma valikute eest. Normaalne inimene uurib, kontrollib, süveneb, vaatleb, mõtleb enne, kui teeb mingeid otsuseid ja pööraseid samme. Enne kui langevarjuga hüppama minna, peab õppima langevarju kokku panema, või vähemalt tegema kindlaks, mida see endast kujutab ja millised on riskid. Endale on vaja selgeks teha, kes on instruktorid ja kas firma, mis teenust pakub, on usaldusväärne. Sa ei lähe Olümpia katuselt, seljakott seljas, alla hüppama, lootes, et äkki joppab ja see läheb imekombel langevarjuks lahti.

See on tegelikult väga tõsine teema – minulgi lasub ju vastutus, et kui toon need tegelased inimeste ette, siis kuidas nendega suhestutakse. Kuulaja ei tohiks võtta iga sõna ultimatiivse tõena, ja seda mitte ühestki kanalist. Saade on mõeldud ikkagi selleks, et tutvustada erinevaid maailmavaateid, mitte jagada õpetust tõe kohta. Igaüks võiks leida endale selle, mis temaga resoneerib, ja hakata sealt edasi uurima. Inimesed ongi väga erinevad. Saate „Hallo, Kosmos!” puhul räägime me 1,2% Raadio 2 kogu nädala saatekavast – või okei, nüüd on kordus ka ehk 2,4% kogu nädala kavast –, see ei ole ultimatiivne tõekuulutamine, mis laieneb üle kõikide teiste teemavaldkondade.

Ahaa, kas sa tunned, et mingid ratsionalistid kritiseerivad seda, mida sa teed?
(Hakkab naerma) Jaa, kogu aeg! Muidugi! Skeptikute turmtule all olemine on mulle juba tavaline, ehkki ma ei saa aru selle põhjusest, me räägime ju mõnest tunnist nädalas. Miks ei või jutustada pühapäeviti kaks tundi tavapärasest veidi teistmoodi asjadest maailmapilti avardava audiorännaku või siis ka kuuldemängu, fantaasia kujul?! Mida seal karta on? Pane kinni, kui ei meeldi! Vali miski, mis sind kõnetab. Maailm on täis veidrat kirjandust ja filme, igaüks valib selle, mis talle sobib. Miks peaks endale iga nädal kannatusi valmistama ja kuulama midagi, mis üldse ei meeldi? See on ju masohhism.

Aga miks on sinu arvates sellistel teemadel vaja rääkida?
Noh, kõigil ei olegi vaja – kui inimene on ratsionalist, materialist, usub ainult seda, mida ta käega katsuda saab ja mis on silmale nähtav, ning on seejuures nii õnnelik, siis ei ole vaja enda elu keeruliseks teha. Aga need, keda huvitab, kas lisaks materiaalsele maailmale ja nähtavale energiale on midagi veel… (Hüppab hetkeks õhinal teisele teemale) Me räägime 5% nähtavast energiast ehk universumi ainest, millest me üldse midagi teame ja millele me oleme ehitanud üles kogu oma maailmapildi! Kui mõnele piisab sellest ja ta on sellega rahul, siis ongi väga hea. Aga kui inimene tahab teada, mis seal ülejäänud 95% sees veel on, siis ta võib hakata uurima põnevusi, müsteeriume ja teistlaadi lähenemisi, et avastada – mitte karta – tundmatut.

Ma arvan, et sellele, kes tahab teada midagi uut, on see saade tavapärasest teistlaadi silmaringi ja maailmavaadet avardav võimalus. Kui maailm on pusle, siis „Hallo, Kosmos!” pakub selle erinevaid tükikesi. Kõik need tüübid, kes mul saates külas käivad, eksisteerivad selles maailmas. Neil on oma nägemus elust ja reaalsusest ning minu arvates on väga normaalne uurida elu selle erinevate tahkude kaudu. Tasub mõista, mitte hukka mõista.

Sellest on viimasel ajal palju juttu olnud, et me elame n-ö post-fakti ajastul, kus ka kontrollitavate teemade puhul eelistatakse pigem rohkem üht või teist väidet uskuda. Kuidas sa ise selles info paljususes ja ka vastuolulisuses orienteerud?
Tänapäeval on väga lihtne – ajad jälge, kuni jõuad algallikani, ja kui seda ütleb näiteks Suurbritannia, Ameerika vms ülikooli teadlane, siis see on avaliku arvamuse kohaselt okei ja sellest sobib rääkida, nagu oli uudis sellest, et Amsterdami ülikooli stringiteooria ekspert professor Erik Verlinde sõnul pole Maa külgetõmbejõud üks loodusjõudude põhiprintsiipidest, sest see jõud pole pidev, vaid hoopis isetekkiv. See on teooria, hüpotees, mis ei pruugi paika pidada, aga väärib tähelepanu ja lähemat uurimist. Me elame parasjagu sellises maailmas, kus teadlased valideerivad kehtivat tõde (varem tegi seda kirik). Eestis ei ole meil lihtsalt nii palju ressursse ja julgust, et tegeleda kõigega, mis põnevust pakub, aga mujal maailmas uurivad eesliini teadlased (näiteks füüsikateoreetikud) paralleeluniversumeid, multiversumeid, aega ja selle olemust, teadvust, reaalsuse olemust, plasmaenergiat, paranormaalseid nähtusi. Näiteks on olemas parapsühholoogia – psühholoogia eraldi haru, mis laieneb justnimelt sinna ebatavalisse suunda. Samamoodi on väga paljude teemadega, mida teadus ei suuda veel tõestada, aga mis on ometigi väärt uurimist. Mida see siis tähendab? Kas see on post-fakt või pre-fakt, kui see on miski, millest me ei tea veel midagi ehk tavateadus ei ole suutnud seda ei kinnitada ega ümber lükata?

Teadlased ei tea veel täpselt, mis on teadvuski. Nad püüavad välja selgitada, kas see on ajus või ajuväline, -ülene, seda müsteeriumit pole suudetud veel lahti muukida. Samuti näiteks ka ülemeelelised võimed, surmalähedased kogemused. Tegin hiljuti intervjuu Erlendur Haraldssoniga, kes on islandi emeriitprofessor, kõrgelt haritud ehk mitmekordse teadusliku valideeringuga. Ta uurib reinkarnatsiooni, eludevahelist elu, surmalähedasi kogemusi – selliseid asju, mida tavapärane mõistuslik-materialistlik vaade ei pea millekski. Väga piiratud on jääda kinni pelgalt materialismi – maailm on palju avaram, terviklikum ja sisaldab rohkem kui vaid see, mis on silmaga nähtav või käega katsutav.

Mul on käinud saatest läbi eesti kosmoseteadlaste eliit: Jaan Einasto, Ene Ergma, Mart Noorma, Tõnu Viik, Laurits Leedjärv, Mihkel Kama, Eesti esimese kosmoselaeva ESTCube ehitajad jt. Mind huvitab väga kosmos – nii sise- kui ka väliskosmos – ja mind huvitab väga ka teadus. See on skeptikute põhirünnak, et üks või teine asi ei ole teaduslik või on pseudoteaduslik, aga ma ei ole üldse teadusevastane. Ja ka eluterve skeptitsism on oluline. Mind huvitab terviklik, holistiline maailmavaade ja kuldne kesktee, harmooniline maailm, interdistsiplinaarne lähenemine. See kõik on idealistlik ja utopistlik, aga kui selle poole ei pürgi, siis mis mõtet on mul üldse midagi teha.

Kui me areneme inimkonnana tehnoloogiliselt nii jõuliselt, siis võiksime ja peaksime ju arenema samamoodi ka vaimselt, sisemiselt. Kui ühendada need kaks suunda – iidne-moodne, ida-lääs, looduslik-tehnoloogiline – ja sünteesida nendest mingi uus sümbioos, ehitada n-ö sild ja tekitada terviklik lähenemine, mis põhineb inimesel ja loodusel, mitte äril, oleks sellest kõigil kasu. Või noh, hiidkorporatsioonidel ja magnaatidel ei oleks, aga mõte, et „corporations are people”, mida ärilobistid praegu seaduslikuks pressivad, viib meie maailma lihtsalt hävingusse.

Keskkond on planeedil praegu kõige olulisem teema üldse. See peaks olema prioriteet kõikides religioossetes, poliitilistes ja majanduslikes institutsioonides.

Eesti meedias kirjutatakse väga vähe Standing Rockist ning sealsetest kokkupõrgetest, kus ühel pool on looduskaitsjad ja põlisrahvad ning vastas seisavad need, kes soovivad naftatoru rajada. Mida me Eestis teha saame, et vältida siin sarnaseid olukordi, kus n-ö põliselanikud peavad hakkama, võib-olla juba üsna lähitulevikus, võitlema korporatsioonidega näiteks siinse magevee või metsa pärast?
Standing Rock on lihtsalt suurepärane näide ühest põhimõttelisest küsimusest. Kõigepealt tulevad n-ö immigrandid ja okupeerivad su maa, suruvad sind reservaatidesse, samal ajal on olemas treaty, leping, mis ütleb, et kõigil on õigus elule ja elukohale ning puhtale loodusele. Õhtu lõpuks jõuame me sinna, et tegelikult ei ole primaarne selle inimolendi õigus, vaid ärihuvi. Standing Rocki puhul on tegemist viimaste sajandite suurima indiaanihõimude ühinemisega looduskaitse eesmärgil, erinevad staarid ja arvamusliidrid toetavad ja näitavad meelsust, sotsiaalmeedia on täis reportaaže relvastatud politsei kohapealsest jõhkrutsemisest rahumeelsete protestijate vastu, aga hoolimata sellest sõidetakse neist lihtsalt üle, sest loevad raha ja võim, mitte inimene ja loodus. Kui me oleme üks inimkond planeedil Maa, on lubamatu, et me hävitame nii palju erinevaid liike enda ümber ja hävitame jõhkralt ka oma liigi sees.

Kui tulla tagasi Eestisse, siis see on kohutavalt ajuvaba, et siinne valitsejaskond ei adu seda, milline kullaauk meil käes on, arvestades maailma keskkonna hetkelist olukorda ja seda, mis on tulemas. Globaalset keskkonnakatastroofi silmas pidades pole varsti metsi, puhast vett ja õhku ega puhast loodust, vaid on tohutu sudu, kurnatud ja viljatu mürgitatud maa, mürgijõed ja Atlandi ookeani mandrisuurune prügisaar. Samal ajal tegeletakse Eestis Roundupi pritsimisega, lubatakse lageraiet ja monokultuursete puupõldude pealetungi ning tervitatakse naiivselt maailma suurima biotehnoloogia ja taimekeemia hiidkontserni Monsanto sisseimbumist. Eestis tuleks igal tasandil meie veel peaaegu puhast ja liigirikast loodust väärtustada.

Mõtle, mis võimalused on Eestil olla maailma jaoks roheline ökooaas. Jaapanist tulevad turistid siia, et imetleda meie looduslikke Jaapani aedu – rabasid. Lääne-Euroopast tulevad turistid, kellel omal metsa enam ei ole. Mäletan, kui käisin Belgias nii-öelda metsas, mis oli paarihektariline metsakuubik, ümberringi igal pool sõiduteed. Oled metsas ja kuuled magistraalide taustamüra vahel vaevu linnulaulu.

Turistid saaksid käia siin päris põlislaantes ehk haruldastes liigirikastes terviklikes ökosüsteemides ürgset looduskogemust saamas, mis on peagi juba eksootika. Meie giidid teeksid neile matku. Mõnikord saaksid nad ehk isegi ööseks metsa jääda, teha lõket, võib-olla näeksid hirve – see oleks neile väga eriline elamus. Need loodusturistid tuleks metsarahvale külla ja sööks päris toitu, puhast mahetoitu. Kui Eestist saaks ökoriik, oleks ka meie oma rahvas ja loodus palju tervemad. Kümne aasta pärast on meie puhtal loodusel suur väärtus, kahekümne aasta pärast on see juba kulla hinnaga.

See peaks olema riikliku tasandi prioriteet teha Eestist ökoriik ja väärtustada meie veel puhast loodust, mitte lihtsalt kiire papi huvides kõik „ära majandada” ehk mitte muutuda tooraineriigiks, nagu Eestimaa Looduse Fondi ekspert Kristjan Piirimäe hiljuti väga tabavalt kirjutas ning avalikkust meie looduse jaoks üsna kurbadest riiklikest äriplaanidest valgustas. Keskkond on planeedil praegu kõige olulisem teema üldse. See peaks olema prioriteet kõikides religioossetes, poliitilistes ja majanduslikes institutsioonides. Samuti haridusasutustes, et õpetada üldse inimestele tervikliku ökosüsteemi tajumist, jätkusuutliku elu printsiipe, et vabastada nad tarbimishullusest. Ma alustasin, muide, just õpinguid Gaia Akadeemias, et saada sellest kõigest parem ülevaade ja ka oskusteavet.

Tegelikult on keskkonnateemad ju aastakümneid teada olnud! See on üks asi, mis on ka mulle väga oluline, ja ma lihtsalt ei mõista, kuidas selle tähtsusest aru ei saada. Vahepeal tekivad mul eskapistlikud soovid pageda metsa ja end sellest idiootsust täis maailmast välja lülitada. Kuidas sul sellega on, kas oled mõelnud kuhugi maale kolimise peale?
(Leebub) Ma otsin juba mitmendat aastat endale suvekodu, millest saaks aretada maakodu, kus kasvatada oma köögivilju, kanu, kitsi, kasse, koeri, lapsi, lilli. Kontakt loodusega on ülioluline – ilma selleta on väga raske jääda päris inimeseks. Ega ma ise ei ole ka patust puhas – suurem osa mu tööst toimub ekraani taga ja stuudios istudes. See mõjub nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. See imeb sind mingisse tehiskeskkonda, mis on samal ajal ka päris. Need on ju päris inimesed Facebookis, kes kommenteerivad, jauravad, postitavad pilte ja möllavad seal teemadega. Aga teistpidi on see ikkagi virtuaalreaalsus, inforuum. See on väga huvitav temaatika – transhumanism ehk inimkonna liikumine tehnoloogiaga sümbioosis eksisteerimise suunas. Mingil hetkel on meil kehasisesed kiibid, virtuaalreaalsus, tehisintellekt, mis tundub mugav ja lahe, aga võib saada meile saatuslikuks. Ja siis tekib küsimus, kes üleüldse on inimene? Mis on inimlikkus? Mis on selle inimese olemise olemus ja mõte?

Sa ise oled Facebookis üsna aktiivne. Kuidas sa suudad istuva töö ja üldse selles pidevas ühenduses olemise kõrval nii-öelda ärkvel olla ja mitte lasta sel müral end alla neelata?
See on väga raske, aga ma lihtsalt rebin ennast arvutist välja ja lähen õue. See, mis on viimase viie ja kümne aasta jooksul toimunud, on tegelikult epideemiline. See on väga suur muutus. Sa tead Facebooki logo, F-märki, eks ole. Kas sa tead seda pilti, kus inimesed on muutunud sellisteks nutitelefoni ekraani lukustunud sänikaelteks (painutab pea ebaloomulikult kuklast ette)…? Me oleme märkamatult sellisteks muutunud! Me istume õhtusöögilauas ja muudkui rullime (imiteerib telefonis surfamist) ja võib-olla vahepeal teeme mõne pildi ja siis rullime edasi. See ongi reaalsus. Ma ei tea, kuhu see viib, aga ma arvan, et ainus ravim ongi siin sellest lihtsalt välja tulla ja loodusesse minna. Seal on meie füüsilise tasandi päriselu ja kui me oleme ainult need virtuaalolendid, siis see ongi nagu „Matrix”.

Me kõik oleme algoritmistatud selles küberruumis, ilma et enamik inimesi selle peale üldse mõtleks. Mingi kisa post-fakti ajastust on hüüdja hääl kõrbes.

Paljude inimeste jaoks ongi see maatriks juba sündinud.
Kui palju on prohveteid – Aldous Huxley, George Orwell, film „Matrix”, sari „Black Mirror”, kõik need tüübid, kes on kirjeldanud maailma, milles me praegu juba otsapidi elame. Võib-olla meil on isegi multimaatriks ja paljud ei tahagi sellest välja tulla. Me elame ülipõneval ajastul – tohutute muutuste ajastul. Ma olen mõelnud selle peale, kuidas mul on vedanud. Ma mäletan nõukaaega, selle süsteemi olemust ja varisemist. Vabaks laulmise aega ja Balti keti ühtsust. Teise süsteemi tulekut – vabaturumajandus, kapitalism, demokraatia. Siis veel aeg enne internetti. Mina olen elanud vana kooli lapse elu, kus oldi suvel maal, tehti tööd. Oli normaalne, et kõplad ühe vao ära ja alles siis võid mängima minna. Olid loomad ja kellelegi ei valmistanud mingeid sanitaarprobleeme ämbrist piima joomine pärast seda, kui vanaema oli laudas lehma ära lüpsnud. Mul oli kõik see olemas! Tänapäeval lapsed ei taha õue minna. Nüüd on see karistus, et mine õue, siis saad pärast jälle arvutisse. Me kõik oleme algoritmistatud selles küberruumis, ilma et enamik inimesi selle peale üldse mõtleks. Mingi kisa post-fakti ajastust on hüüdja hääl kõrbes.

Kas sul on mingeid argirituaale või riitusi, mida sa regulaarselt järgid?
No esimene asi, kui ma hommikul üles ärkan – tihti on see nii, et Nadja (Ingridi kass – H.T.) toksib mulle käpaga näkku, et on aeg ärgata –, on see, et joon kaks klaasi vett ja lasen kassi välja. Mul veab, mul on väike aed, lähen õue ja olen paljajalu maa või lume peal, et tunnetada Maad ja värsket õhku. Loodusega kontaktis olemine äratab kohe üles. Kui on ilus ilm, teen mingeid harjutusi, hingan ja möllan, aga kui on ilgelt külm, siis lumekuhjas ei tee, eks ole. Aga isegi kui ma olen väga väsinud ja unine, siis need mõned minutid maaga kontaktis on üliolulised. Tajun seda, et olen ka kehaline olend, mitte ainult mentaalne, emotsionaalne või virtuaalne. Ja ma olen ka spirituaalne olend. Keha ja meele tasakaal on oluline.

Aga võib-olla mõni selline tähendusrikkam rituaal, mille iga inimene võiks elus mingil hetkel läbi teha?
Ma võin soovitada – ja see on tegelikult elementaarne! –, et iga inimene kallistaks vähemalt korra elus, või normaalne oleks vähemalt korra nädalas, puud. Mulle käib väga närvidele, et puukallistamisest on tehtud mingi selline (imiteerib üleolevat hoiakut) „hipivärk”, et „jälle need puukallistajad tulevad siia oma metsajuttudega”. See on nii nõme, lame ja piiratud. Puukallistamine on kõige normaalsem tegevus üldse! Lähed puu juurde, võtad talt ümbert kinni ja tunned, et on olemas loodus ja sa oled osa sellest tervikust. Sa ise oled samasugune hingav, elav, orgaaniline organism, nagu on see puu. See tekitab hea tunde ja on loomulik. Mis saab seal naeruväärset olla?

Millised mõtlejad on su enda maailmavaadet enim mõjutanud?
Minu mõttemaailm baseerub sünteesil kõigest, mida ma olen kunagi kogenud, tajunud, mõelnud, lugenud. Üks minu mõjutajaid on Jiddu Krishnamurti ja tema raamat „Vabanemine teadaolevast”. See on mu suur lemmik ja see on lihtsalt fantastiline, kui lihtsalt, klaarilt ja selgelt saab kõigest rääkida. Ma lugesin seda vist keskkoolis ja mul oli täielik mini-satori (mõiste, mis tähistab jaapani budismis virgumist – H.T.), et elu saab olla oma tuumolemuselt nii lihtne. Me lihtsalt oskame selle nii keeruliseks elada. Eckhart Tolle läheb minu jaoks samasse valdkonda. Ja ka Fred Jüssi, kes on meil Eestis üks väärtuslikemaid Suuri Mõtlejaid.

Samuti on hästi suureks mõjutajaks olnud huumor, mis on ülioluline. See on tore, tervislik ja ka üks vaimse tervise aluseid. Praegu tundub üha rohkem, et me ei saa enam teatud asjade üle nalja teha ja peame kogu aeg kohutavalt poliitiliselt korrektsed olema, on kübernaabrivalve ja kõigil on piinlik ja häbi, nii et ei tohi nalja teha – see ei ole minu meelest okei. Head huumorit peaks olema võimalik teha kõige üle. Minu lapsepõlv möödus Pikrit lugedes.

Siis Jaroslav Hašeki „Švejk”, mis oli mu isa lemmikraamat, mida ma lugesin väga noorelt, et välja selgitada, mis isale meeldib ja nalja teeb. Lugesin seda ka hiljem ja sain aru, et ma vist ei mõistnud poolt esimesel korral üldse, sama oli kolmanda lugemiskorraga. Ja nüüd tahaks ma seda uuesti üle lugeda, sest olen viimase kümnendi jooksul ka ise jällegi muutunud.

Teismelisena lugesin palju ulmet, ka see on mind mõjutanud. Isaac Asimov, Arthur C. Clarke, Ray Bradbury, vennad Strugatskid, H. G. Wells, hiljem ka fantaasiakirjanik Terry Pratchett ja muidugi Douglas Adams, kelle „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas” oli suurepärane trilogy of five, kahju, et sellest nii jura film tehti.

Ma saan aru, et maailm on pidevas muutumises ja toimuvad igasugused tehnoloogilised protsessid – see on kõik väga kihvt, aga kui inimesed ei arene sisemiselt samas tempos, siis see mitte lihtsalt ei loo, vaid hävitab.

Aga su enda raamat „Hallo, Kosmos! Palju õnne”, mille sa hiljuti välja andsid ja kuhu oled koondanud oma saatekülaliste vastused küsimustele õnne kohta. Mulle tundub näiteks religioonide puhul, et kõik räägivad samast asjast, aga lihtsalt erinevat keelt kasutades. Kuidas on õnnega? Kuidas oled sünteesinud nendest vastustest enda jaoks kokku mingisuguse valemi?
See oli kihvt projekt selles mõttes, et distsiplineeris mind seda õnnelikkuse teemat ka enda jaoks lahti mõtlema. Pigem võiks öelda, et me otsime igapäevast õnnetunnet ja siis veel ka õndsust, seda täielikku kohalolu ja kooskõla oma eksistentsiga, nii-öelda jõudmist oma hinge koju. See raamat ongi nagu õnneõpik. Seal on koos viimase kuue aasta saatekülaliste isiklikud õnne valemid ja seda koostades tundsingi, et kõik räägivad sellest teemast üsna üheselt ja vahet ei ole, kas tegu on astrofüüsiku, astraalränduri, folkloristi, bioloogi, teoloogi või metsamooriga – kõik need tegelased on ikkagi inimesed, kes tahavad samuti õnnelikud olla.

Tegin sissejuhatusse ka väikese kokkuvõtte sellest, mis on õnne valemi põhikomponendid. Laias laastus on need teadlik otsus olla õnnelik, armastus ja head suhted oma lähedastega, teadlikkus ja kohalolu ning meelerahu, hea tervis, tänulikkus, teiste aitamine, kontakt loodusega ja tõeliselt meeldivate asjade tegemine.

Kuidas sul endal selliste meeldivate tegemisteni jõuda õnnestus?
Taustaks nii palju, et need teemad on mind alati huvitanud ja alates teismeeast olen ma tundnud huvi selle vastu, mis on kosmos (nii sees kui ka väljas), universum ja inimene, ka see, mis toimub silmale nähtamatus maailmas ehk vaimsus ja paranormaalia. See on käinud lainetena – vahepeal lugesin hästi palju ulmet, siis mingit parakirjandust, seejärel oli noorukiiga pidutsemisfaasiga, mil tegelesin hoopis muude asjadega, ja muidugi olen olnud vahepeal eneseotsingutel, mis on elukestev. Ja ühel hetkel jõudsingi saateni „Hallo, Kosmos!”, mis on võib-olla kõige lahedam asi, mis on minu loomingulises elus seni juhtunud. Ma tegelikult kaifisin väga ka oma kahekümnendaid, mil töötasin meelelahutussektoris, BDG kontserdiagentuuris FBI. Korraldasime live-kontserte, show business, backstage, action – kõik asjad! Muusika on mu megaarmastus ja ilma selleta ei kujuta ma elu ette – see kõik oli ka superäge. Nüüd on tekkinud mingi teistlaadi sisemine küpsemine ja see on omakorda väga õigel ajal, õiges kohas.

Sa käisid hiljuti Roy Strideriga Mongoolias. Mis jälje see reis sinusse jättis?
Päris kurb oli näha, et Ulaanbaataris käib tohutu linnastumine. Sinna kerkivad hiiglaslikud Lasnamäed, kuhu mongolid kolivad linna elama – ma küll ei tea, mida tegema. Seal peavad nad ju astuma tavalisse tööahelasse, et teenida raha üüri maksmiseks jne. Samal ajal on nad nomaadirahvas. Sellest hoolimata nägime ka traditsioonilist Mongooliat, mis on üliäge. Tohutult avarad stepid, nomaadide elu jurtades ja oma loomakarjadega, taiga, ratsutamine, dukhad, mis on ka väljasurev hõim. Ei tea, kauaks neidki veel on. Nemad sõltuvad oma põhjapõtradest ja kui viimased välja surevad… Seda tüüpi väikeseid põhjapõtru on vist ainult kuuesaja ringis alles, dukhasid endid paarsada.

Ma saan aru, et maailm on pidevas muutumises ja toimuvad igasugused tehnoloogilised protsessid ja on tohutult äge, et kõik on küber ja nuti ja nano – see on kõik väga kihvt, aga kui inimesed ei arene sisemiselt samas tempos, siis see mitte lihtsalt ei loo, vaid hävitab. Meil on vaja rohkem utoopiaid. Midagi, mis inspireeriks, sest meil on täielik visioonipuudus nii Eestis kui ka maailmas. Samal ajal ei tahaks ma kõlada lootusetult. Kui vaatan näiteks oma sellesse nn kajakotta küberruumis, siis seal on palju teadlikke inimesi, kes hoolivad keskkonnast, kannavad jätkusuutlikke väärtusi ning tegelevad heas mõttes enesearenguga. Nad püüavad olla teadlikud kõikides oma sammudes, tegutsemises, tarbimises ja otsustes ning kannavad ka vastutust. Nii et kogu selle praeguse globaalselt pigem düstoopilisena tunduva tulevikustsenaariumi kõrval on minus siiski alles lootus, et äkki tekib ikkagi ka globaalne ärkamine suuremale teadlikkusele, koostööle, terviku tajumisele.

Sa olid tegelikult selle Mongoolia reisi kaaskorraldaja ja ma saan aru, et plaanite Royga seda koostööd jätkata. Mis on teie edasised plaanid?
Royga on meil olnud väga hea maailmavaateline klapp ja sõprus juba mõnda aega. Kogu tema algatatud ökoriigi teema ning kaastundlik ja hooliv suhtumine ellu ja maailma resoneerib minuga väga hästi. Nüüd jõuluajal tuleb reis Indiasse dalai-laama õpetustele ja Sikkimisse. Märtsis tahame minna Bhutani – just ökoriigi ekspeditsioonile, mitte lihtsalt tšillima. Ja kindlasti veel ka Mongooliasse ja mujalegi.

Tänan Ingridit intervjuu eest ja vajutan diktofoni kinni. Ta uurib, kas ma esoteerika kohta ei tahagi veel küsida. Leian, et pole vast vaja – need on teemad, milleni inimene jõuab ehk omal ajal, kui seda vaja on. Jätkame kohvikus neljatunnist arutelu sellest, kuidas päästa Eesti loodus.