Paljud meist veedavad päeva jooksul aega mõne veebiplatvormi – WhatsAppi, Messengeri, Google Chati vms – sõpruskonna grupivestlustes. Milleks need aga õieti head on? Kas grupivestlustel on potentsiaali asendada päriselulisi kohtumisi? Kas vestleme veebis nii palju põhjusel, et saame harva kokku? (Või vastupidi!?)

2022. aasta alguses kuulutas The New York Times ühtäkki grupitšättide lõppu. Huvitav kognitiivne dissonants ei tekkinud siinpuhul arvatavasti ainult minu kogemuses. Sest väga-väga harva möödub mõni päev, mil üheski mu Messengeri grupivestlustest midagi ei toimuks. Milles asi? Mulle näib, et päris suur vahe seisab siin asjaolus, kas grupivestlused tõi inimese ellu koroonapandeemia või olid need olulisel kohal varemgi. Kõigi eelduste kohaselt osutub (sageli šokeerivaks) tõeks küll tõik, mille toob välja Lauren Mechling sealsamas artiklis: „[G]rupivestlused, nagu tavalised vestlusedki, ei ole mõeldud kestma igavesti.”

Grupivestluse anatoomia

Vanim järjepidev seniajani (niivõrd-kuivõrd) toimiv Messengeri grupivestlus, kus olen osaline, loodi 2017. aastal Tartus ja kannab nime Vanaemachät (ärge küsige miks!). Seal pole aastaid midagi eriti asjalikku toimunud. Alguse sai see muidugi mingil praktilisel põhjusel (lõplikku konsensust kiirele pöördumisele grupivestlejate vahel ei järgnenud, ise kahtlustan, et see loodi parajasti reisil viibivate sõprade koera jalutamisgraafiku arutamiseks!), aga hoolimata põhjalikust transformatsioonist on see jäänud püsima. See ongi vist pikaajalistele grupivestlustele läbivalt omane, et nende funktsioonid ja dünaamikad ning vahel ka liikmeskond muutuvad aja jooksul (viimane neist võib muide olla chat’ile ka letaalne, sest rohke liikmete lisandumine mõjutab harjumuspäraseid dünaamikaid täiesti kindlalt). Tänapäeval saadetakse Vanaemachätti kord või paar nädalas mingi eriti jabura pealkirjaga artikkel või napakas meem, midagi sügavamat vaevalt arutatakse, ja see ongi (lisaks muule) tore. Erilise heldimusega meenutan aga aega, kui olin alles Tallinnasse kolinud ja just selle vestluse kaudu sain Tartusse jäänud sõpradega regulaarselt ühenduses olla, mingit kambakohtumist ta niisiis minu jaoks ikkagi jäljendas, esmajoones vist peamiselt oma igapäevasuses ja juhuslikkuses, suvalistes naljades ja jauramises – sest suuremad ja isiklikumad mõttevahetused jäid siiski privaatsemasse sfääri (kas või üks ühele chat’idesse tartlastega). Aga nähtavasti ongi inimesele mõlemat sfääri väga vaja.

Praktilised põhjused uue grupivestluse loomiseks võivad seista näiteks ühistes reisiplaanides (või reisipiltide jagamises), teatrikülastuses, koosviibimise organiseerimises, mõne fraasi tõlkimise arutamises jne/vms.

Vähemasti minu kogemuses ongi peaaegu kõik grupivestlused saanud alguse mõnest väga konkreetsest küsimusest, mitte tegemist pole olnud üldise „sõprade vestlusega” vms. (On muidugi olemas ka püsivama grupikuuluvuse alusel toimivate vestluste kategooria, nagu kommuunikorteri elanikud, viktoriinimeeskond või perekond, mis jäävad küll suuresti siinsest tekstist välja.) Praktilised põhjused uue grupivestluse loomiseks võivad seista näiteks ühistes reisiplaanides (või reisipiltide jagamises), teatrikülastuses, koosviibimise organiseerimises, mõne fraasi tõlkimise arutamises jne/vms. Pole ilmselt tarvis rõhutada, et suurem osa neist uutest vestlustest pikemalt püsima ei jää. Küsimus saab vastatud, pidu peetud, olukord lahendatud, jätkata pole tarvidust.

Aga mõni ometi jääb. Põhjuseid selleks on muidugi erinevaid.

Mulle näib esiteks, et aktiivseks ei jää need jutuajamised, kus toimuv või mille liikmeskond on liiga sarnane juba mõne olemasoleva jutuajamisega. Nõnda ei pruugi olla kasutajatel motivatsiooni hoida alal kaht vestlust, kus paralleelselt näiteks samu poliitilisi skandaale arutatakse – kui vestlejate profiilid pole just piisavalt erinevad, et aruteludes erinevate huvitavate tulemusteni jõuda.

Liikmeskonna erinevuse küsimuse n-ö pahupool peitub küll selles, kes mõnest vestlusest välja jääb. Näiteks üllatussünnipäeva korraldamise eesmärgil loodud jutuajamisest jääb sünnipäevalaps ilmselgesti kõrvale, aga nukrad mõõtmed võib see võtta juhul, kui jutuajamine oma elu samamoodi edasi elama juhtub. Näiteks on kanada ajakirjanik Josh O’Kane sääraseid olukordi vaadeldes summeerinud, et mõnest sellisest virtuaalsest sõpruskonna kogunemiskohast väljajätmine – ka siis, kui see pole läbimõeldud ega pahatahtlik – teeb sama palju haiget kui päriseluline kõrvalejäetus. See kõlab ju veenvalt, ühtlasi paistab see(gi) tõdemus näitavat, et virtuaalsete ja reaalsete vestluste ja kohtumiste dünaamikad võivad laias laastus olla väga sarnased.

Grupitšätist väljajätmine – ka siis, kui see pole läbimõeldud ega pahatahtlik – teeb sama palju haiget kui päriseluline kõrvalejäetus.

Nagu chat’is, nii ka elus

Nii nagu päriselus, võib ka grupivestlustes esineda tülisid ja lahkarvamusi, mis ei pruugi päris otseselt mõjutada ainult chat’i edasisi dünaamikaid, vaid lausa tema eluiga! Josh O’Kane alustas eelviidatud artiklit dramaatilise kirjeldusega olukorrast, kus sõpruskonna kaks täieõiguslikku liiget lõpetasid omavahelise romantilise suhte, misjärel kolmas pool ühe neist vestlusest eemaldas. Ehkki endastki mõistetavalt võib oma endise inimesega igapäevastes (veebi)jutuajamistes osalemine olla ebamugav, tundub säärane brutaalne väljajätmine siiski vist veel hullem. Üht sellist chat’ist „väljaviskamist” olen ka ise oma ihusilmaga näinud, küll õnneks kõrvaltvaatajana.

Meenub ka üks teine aastatetagune lemmikühisvestlus, mis koondas haruldasel moel mh ka inimesi, kellega mina väljaspool sedasinast veebivestlust vähemasti igapäevaselt ei lävinud (vist oli tegemist mingi konkreetse peo järgseks jauramiseks loodud kohaga). Igatahes oli see meile kõigile väga oluline ja kallis! Kuid oma väga järsu lõpu leidis seegi jutuajamine pärast seda, kui kaks liiget olid sealsamas vestlusaknas mingisugusel (poliitilisel) põhjusel omavahel tülli läinud, misjärel üks neist grupist ka lahkus. Kolmanda osalise seejärel poolnaljaga (pingete leevendamiseks?) õhku visatud „omg! tšäti lõpp” saigi momentaalselt tõeks, sest ka meie olime enda silme all avanenud konfliktist (mis küll arvatavasti ei oleks päriselus nii dramaatilisel kujul arenenud) sedavõrd traumeeritud. Ellu jäi tühimik!

Nii nagu päriselus, võib ka grupivestlustes esineda tülisid ja lahkarvamusi, mis ei pruugi päris otseselt mõjutada ainult chat’i edasisi dünaamikaid, vaid lausa tema eluiga!

Sarnasusi virtuaalse ja reaalse mõõtme vahel on muidugi veel – tekivad ju grupivestlusteski omad siseringinaljad, rakendub sotsiosünkraatiline keel jne. Kas grupivestlustel ongi siis potentsiaali asendada päriselulisi kohtumisi? Kas me vestleme veebis nii palju seepärast, et saame harva kokku? (Või vastupidi!?) Jällegi tundub mulle, et osalt võib see tõsi olla küll, sest grupi liikmed võivad elada üksteisest kaugel, pikki (e-)kirju sellest, kuidas meil siin läheb, pole tänapäeval enam tavaks (ega ka erilist põhjust) kirjutada. Eelmises lõigus kirjeldatud näite puhul see küll ei kehti, kuivõrd vestlus loodi julgelt enne koroonaaega (kas 2015 või 2016?), liiati elasid pea kõik selle liikmed samas linnas – nõnda ei saanud olla tegemist mingit sotsiaalset puudujääki korvava, vaid pigem igapäevasuhtluse rikastajana toimiva jutuajamisega.

Kuna mulle näib, et rohkemate liikmetega chat’i põhine virtuaalne kokkutulemine enamasti sügavamaid arutelusid ei soosi, siis võib ju mõelda (loota?) küll, et inimlikku kontakti nad vähemasti täiel määral väga hästi asendada ei saa. Samas on aastaid The Atlanticus „The Friendship Filesi” nimelist rubriiki vedanud kolumnist Julie Beck näiteks tõdenud, et just aktiivne grupivestlus ise võib sõpru aastate jooksul lähendada. Ehkki viidatud artiklis kirjeldatud teatavad nn sõbrannatšätid on mulle sellisel kujul võõrad, aiman, et saan nende funktsioonist aru – peamiselt paistabki see seisnevat läheduse alalhoidmises füüsilise distantsi tingimustes. Nõnda on kindel, et selgi puhul leidub erinevaid kogemusi, ja inimesele on omane rakendada ka tehnoloogilisi võimalusi omaenda vajadustest ja eesmärkidest lähtuvalt.

Kuna mulle näib, et rohkemate liikmetega chat’i põhine virtuaalne kokkutulemine enamasti sügavamaid arutelusid ei soosi, siis võib ju mõelda (loota?) küll, et inimlikku kontakti nad vähemasti täiel määral väga hästi asendada ei saa.

Võrratu mute

Kuigi artiklist võib ilmselt jääda mulje, et ma isiklikult päeva jooksul suurt muud ei tee, kui patran eri tšättides, on tegelikult printsiip all day every day mulle siinkohal jällegi pigem võõras. See tähendab, et sean ise sellele väga rangeid tehnilisi piiranguid (mis küll reaalelulises vestlussituatsioonis poleks võimalik!), kasutades kambavestlustes pea eranditult vaigistamise võimalust – s.t grupivestluste sõnumid ei ilmu mu telefonis ega brauseris teavitusena, vaid selleks pean ma tšätiakna avama (mida ma teen muidugi küllalt tihti, aga ise valitud ajal – kui parajasti on töös paus või lihtsalt hea hetk aja n-ö surnuks löömiseks). Vaigistamiskäsu saab muidugi ka (vajaduse korral ajutiselt) n-ö tagasi võtta, näiteks olukorras, kus on parajasti mõni kiirem asi arutada, mille puhul tuleb kasuks, kui sõnumid jõuavad vahetult kohale. Aga kohe seejärel rakendub mute uuesti – see võib teinekord tähendada tööpäeva lõppu paigutuvat pikemat lugemist, juhul kui sõpradel on olnud päeva jooksul aega ja põhjust rohkem jaurata. Õieti on Microsoft Teamsi platvormil toimivad kolleegide chat’id ainsad, kus toimuva kohta saan vibratsiooniheliga telefonis ning hüpikaknaga arvutiekraanil vahetu märguande (ehkki seal olen piirangud seadnud kellaajaliselt – hilisõhtused sõnumid jäävad ikka hommikusse). Tingimata võib ka kolleegide ühisjutuajamistes aeg-ajalt n-ö läbuks minna, mis on väga vajalik ja tore, aga päris iga päev pole kellelgi aega liialt suvalist pläusti ajada.

Asendus või käepikendus?

Nagu paljude muude nähtuste puhul siin elus, muutuvad ka grupivestlused ja nende funktsioonid aja jooksul osaliste jaoks, sest ka vestlejate eluetapid, vajadused, teinekord ka omavahelised suhted paratamatult teisenevad. Nõnda on loogiline, et muutused peegelduvad ka virtuaalsetes jutuajamistes (või, kui lubate, siis iga vestlus saab ükskord läbi…). Samas tasub vist arvesse võtta, et need muutused (nagu ka uute vestluste teke ja hääbumine) ei ole niikuinii otseselt ühe inimese kontrolli all, vaid toimuvad orgaaniliselt, neid ei saa liialt programmiliselt mõjutada. Hoolimata sellest, et säärased vestlused sisaldavad ja kannavad minu meelest ka virtuaaliast väljapoole jäävaid lähedasi kontakte väga hästi edasi, ei toimi nad siiski vist niivõrd reaalse sõpruse asendaja, vaid pigem käepikendusena – vaigistatud või mitte, nad toovad kohtumisi lähemale ka hetkedel, mil füüsiline keha viibib teises linnas, tööl või reisil.

Ajaraiskamine? Paiguti kindlasti, aga väga meeldiv ajaraiskamine!