Kohtun kahe noore näitleja Kristjan Lüüsi ja Karl Edgar Tammiga päeval pärast Jaak Printsi monolavastuse „Kodumaa karjed” esietendust NO99s. Saame kokku köögi- ja koogilaua taga minu kodus Kalju tänaval. Kalju Komissarovi käe all treeninud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lend, kuhu Kristjan ja Karl Edgar kuuluvad, lõpetab sel kevadel kooli.

„Kodumaa karjetes” esitab Jaak Prints popurrii viimase kahekümne aasta jooksul ilmunud kultuuritekstidest: presidendi kõnedest, poliitikute sõnavõttudest, ostu- ja müügikuulutustest 90ndatel jne. Lavastuse tutvustuses kõlab, et näitleja on ajastu lühikroonika. Samal ajal on Tartu Kunstimuuseumis avatud Malle Leisi ülevaatenäitus „Kollane suvi”, mis on osa teatud ajastust kunstis; Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis ripuvad Jaan Klõšeiko fotod näituseavamistest 1970ndatel Tallinna Kunstihoones ja mujal, millel on kujutatud praeguseks legendaarseks saanud kunstnike esimesi isikunäituseavamisi jm; usutlusepäeva õhtul esietendub NUKU teatris tragikomöödia „Ajarefrään” Helle Laasi viiekümnest aastast laval; KUMUs on juba mõnda aega avatud näitus Karlova hõrgust avangardist, nagu kuraator Liisa Kaljula kirjeldas näitust „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster”. Kas praegu toimub mingi kümnenditetaguse ajastu vaimu tunnetamine, selle tagantjärele tunnistamine?

Kasutan võimalust, et äsja koolist elukooli astunud noored näitlejad on minu põlvkonna- ja aatekaaslased, ning pärin neilt, mida nemad praegu teatrist ja maailmast arvavad ning kuidas ajastuvaimu tunnetavad. Kristjani juhtusin varateismeeas teatriteele juhatama, kui ta Tartus pommivarjendis toimuvasse näiteringi kutsusin, ning Karl Edgariga olen hilisematel aastatel spirituaalseid teekondi jaganud, tehes koos kunsti ja rännakuid. Kolme peale saame ehk kokku midagi, mis panustab põlvkonna häälde.

Must Kast või Endla

TÜ VKA näitlejasuuna 10. lend läks in corpore Tartusse ning pani seal püsti uue teatri – Musta Kasti. Lennu ühine teater avati juba mullu märtsis Genialistide Klubis, kus etendused põhiliselt toimuvad. Ent siis said neli näitlejat Musta Kasti trupist – Karl Edgar Tammi, Sander Rebane, Fatme Helge Leevald ja Lauri Mäesepp – kutse minna tööle Pärnusse Endla teatrisse. Nelik võttis pakkumise vastu ja sõlmis Endlaga aastase lepingu.

Oma trupiga loodud teatris või kutselises teatrimajas töötamise dilemma taga seisid kaalutlused loomingulise vabaduse osas ning ebakindlad tehnilised ja rahalised võimalused versus etteantud repertuaar professionaalses teatrimajas. Näitlejaid on Eestis rohkem kui näitlejakohti teatrites, tunnistavad nii Kristjan kui Karl Edgar, mistõttu andis Endla teatri kutse neljale vastsele näitlejale suurepärase võimaluse alustada juba enne kooli lõppu erialast karjääri teatrimajas, kus on kõik olemas – tehnika, rahastus, repertuaar.

Ent Mustas Kastis tegutsemise eelis seisneb võimaluses luua koos oma kursuse- ja mõttekaaslastega koht, kus mustkastlased saavad teha täpselt sellise sõnumiga lavastusi, nagu nad soovivad. Must Kast ei ole ideoloogiline või poliitiline teater, vaid isiklik kõneplatvorm, kus igal trupiliikmel on oma hääl.

Samal ajal mõtlesid Tartusse jääjad välja tööjaotuse Musta Kasti ülalpidamiseks. Peale näitleja- ja lavastajarollide vahetamise on trupi liikmed ära jaganud raamatupidamise, MTÜ haldamise, videolahenduste, muusikalised jm ülesanded. Nüüd tuleb vaid harjutada kätt rahastustaotluste kirjutamise ja tehniliselt piiratud tingimustes lavastuste loomisega. Ent Genklubi pole ainus maja, mida mustkastlased oma teatriks peavad – plaan on teha teatrit terves Tartus, katsetada piiridega, kus on võimalik teatril manifesteeruda. Noh, nagu ütles Peter Brook: „Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle tühja ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga.” (Peter Brook „Tühi ruum”) (Loodan, et näitlejatudengid selle meelevaldselt siia lisatud teatriteooria stamptsitaadi klišeelikkuses liigselt silmi ei pöörita.) Kristjan ei peida entusiasmi Musta Kasti tegemise osas – soov, tung ja tahe on olemas, „me saame teha täpselt seda, mida me tahame”.

Oma hääle leidmise ning iseennast ja sedakaudu teisi kõnetava teatri tegemise põhimõtteid meenutavad Karl Edgar ja Kristjan Kalju Komissarovi sõnadega: tähtis on see, mis meid tänapäeval kõnetab. Kas või Hamletist on võimalik välja noppida ainult need sündmused või elemendid, mis on praegu just meile kõnekad, ning ülejäänud kõrvale jätta, et mitte teha tolmust masinlikku teatrit. Musta Kasti hääl kujuneb alles välja ning sõltub sellest, kui poliitiliseks lavastused lähevad, kui kriitiliseks minnakse, leiab Karl Edgar, ning rõhutab, et tema jaoks on oluline, et teater jõuaks inimesteni.

Koolkonnad

Eesti teatrimaastikul tajuvad Karl Edgar ja Kristjan praegu selgeid identiteete – Ugalas tehakse psühholoogilist realismi, samas Tallinna teatrid, nagu Von Krahl, Cabaret Rhizome ja NO99, teevad piire kompavat poliitilist teatrit, kusjuures igaüks erinevalt. Erinevus algab juba teatrikoolist – Viljandi Kultuuriakadeemias on näitlejate juhendajad aastast aastasse samad, ent Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (edaspidi lavakas) sissevõtjad vahetuvad igal aastal. Usutletavate sõnul on lavaka juhendajatel tihti olemas oma teater, mis juba viljeleb kindlat ideoloogilist liini, ning nad teavad, millisteks näitlejateks nad tahavad oma üliõpilasi vormida. Niisiis paistavad eri teatrikoolkonnad silma nii lavakoolis kui teatrites enestes.

Pärnus Endla teatris töötamine on Karl Edgari jaoks kõrgeima professionaalsustasemega töökogemus, ka pärast enesetäiendamist Inglismaal Coventry ülikooli etenduskunstide osakonnas. Samuti on Pärnus elamine kolme ja poole Viljandis õpitud aasta järel värskendav, Pärnu tundub suure linnana. Praegu osalevad Viljandist Pärnusse läinud noored näitlejad Oleg Titovi käe all lavastuses „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy”.

Pärnu on Tallinna-Tartu teljel toimuva Eesti kultuurielu meinstriimi vaatepunktist perifeerne asupaik, õigemini „juba geograafiliselt nii spetsiifilises kohas”, et sinna lihtsalt ei satu, nagu Kristjan tunnistas.

Just Viljandist tulnuna on Karl Edgari sõnul Pärnus elada siiski värskendav, ka siis, kui silm seirab poe kõrval vägijoogi lahendajaid. Viljandis on Ugala Teater, Centrum, UKU keskus, kord aastas folk – väga mõnus vaikne linnakene, aga noortel, kes ei ole teatrihuvilised, ei ole Viljandis muud teha, kui Säästumarketi parklas kiirendada ning sõita Peetrimõisast Kantrekülla ja tagasi, leidsid näitlejad. Kuigi vägivaldseid konflikte teatritudengite ja kohalike vahel pole enam mitu aastat ette tulnud.

Nii Endlal kui Ugalal on probleeme saalide täituvusega. Häid, hea huumoriga lavastusi ei tunta ära, publik teeb turvalisi valikuid ning pigem otsustab keskpärase lavastuse kasuks suures saalis, kui läheb vaatama imehead etendust väikses.

Ent ka teatrid teevad mugavaid valikuid. „Ei pea muretsema selle pärast, et inimesed pööravad teatrile selja. Juhul kui teater ei pööra inimestele selga,” meenutab Karl Edgar kuuldud õpetussõnu. Kui teater ei leiuta uut keelt, ei leiuta uut sisu, ei kohane ühiskonnaga, ei ole aktuaalne, ei sünteesi, ei analüüsi, kipub ta mugavaks minema. Kristjan lisab, et ei olda terav, ei võeta riske. Samas ei saa sellised maakonnateatrid nagu Ugala ja Endla endale ebaharilikkust lubada, nad peavad pakkuma ootuspärast, et võita selle vähese publiku usaldus, kes maakonnas teatris käib. „Muidu mõtlevad, et mis see on, mingi performance, jälle karjuvad…” on Kristjan väikelinna teatrikülastaja suhtes empaatiline. Tallinna teatrid võivad endale nišistumist lubada, sest teenindavad palju suuremat rahvahulka. Näiteks teatrit NO99 kirjeldavad Kristjan ja Karl Edgar kõige poliitilisema ja kogukonnas aktiivsema teatrina, kes julgeb välja öelda julgeid seisukohti, vahel isegi teatri tervise arvelt, näiteks paljastades korruptsiooni Eesti erakondades. Ent NO99 teab, et neil valvab toetajaskond seljatagust.

Võim ja vaim

Nii nagu leidsid veebruarikuises Müürilehes teatriveeru intervjueeritavad, Von Krahli lavastuse „Kuidas võideti lääs” trupiliikmed, et teatril on vahendeid ühiskonna mõjutamiseks, olid ka Karl Edgar ja Kristjan seisukohal, et teatril on poliitiline mõjuvõim. Teatris on võimalik teha näiteks ennetustööd, luues tüki koolitulistamisest ning sellest, mis siis saab. Reaalses elus selliste stsenaariumite väljamängimine lõppeb erinevalt teatrilava õpetlikkusest kõigile kurvalt.

Ent kõnetav teater ei pea tingimata olema poliitiline. Publikul on võimalik saada teatris võimas esteetiline ja emotsionaalne kogemus, mis paneb kaasa elama, käivitab empaatiavõime. Olukorrad, mis teatrilaval tekivad, ei ole igapäevased, need on erilised, unikaalsed, originaalsed kogemused, millel on kvalitatiivne erinevus argipäevaga, leiab Karl Edgar. „Vastuvõtukogemusena annab see vaatajale väga tugeva energeetilise vaimustuse,” jätkab ta, lisades, et siin saab rääkida sellest, kuidas vaataja satub kõrgendatud meeleollu, kuidas tema tajud ja vastuvõtuprotsessid muutuvad kiirendatuks, kuidas tema horisont puruneb. „See on ideaalis,” toob Kristjan kolleegi maa peale tagasi, ent Karl Edgar jääb endale kindlaks: „See on ideaalis, aga minu meelest teater sellega tegelebki.”

Praegu toimub väga palju, inimesed kütavad, leiab Karl Edgar, ning kui õiged inimesed tegutsevad, kui nad armastavad, neil on kirge, tööd ja higi, kui loomeimpulsid tulevad maailma, siis nad saavad vastatud, resoneerides ühiskonnas.

Töö ja anne

Samal ajal kui Karl Edgar alustab pärast mõnda kuud Coventrys tööd Pärnus, tegutseb Kristjan mitmel rindel. Tartus astub ta koos teiste Musta Kasti liikmetega üles Ivar Põllu lavastuses „1987”, mis annab samuti edasi teatud ajastu, piiriaasta, sõjaolukorra, meie põlvkonna algusaasta vaimu. Praegu teeb Kristjan koostööd Ilmar Raagiga seriaalis „Vabad mehed”, mis jõuab TV3 ekraanile sel kevadel. Peale selle mängib ta Elisa reklaamiseriaalis ning oli aastavahetusel ühes „Rahva tujurikkuja” klippidest, mille isegi kohtumõistjad Ott Sepp ja Märt Avandi heaks kiitsid. Ent kui märgin, et nüüd on Kristjan ka telekas (nagu Karl Edgar seriaalis „Romet ja Julia”, mis jooksis Kanal 2-s 2012. aasta lõpus), ei pea tagasihoidlik näitleja seda erilise ande märgiks, vaid leiab, et tal lihtsalt on sobiv tüpaaž nende rollide jaoks. „See on ainult projektipõhine, see ei ole see, et ma olen nüüd läbi löönud vms.” (Kristjan läheb üle ülbitseva ossikuninga maneerile ja iroonitseb, kuidas Lüüsmees on järgmine Priit Võigemast.) Nii mina kui Karl Edgar leiame, et siin on Kristjan liiga tagasihoidlik ning mingit näitlejamaterjali talle tehtud koostööettepanekud ikka näitavad.

Noh, näiteks näitlejapoistega pole võimalik teha intervjuud, ilma et aeg-ajalt ossikuningad, ahjualused, vihased vanamemmed või draamadiivad kuskilt muidu madalat bassi või mahedat tenorit kõnelevast kõrisopist välja ei hüppaks. Seda selgitavad Kristjan ja Karl Edgar nõnda, et näitlejad ei olegi normaalsed inimesed. Pole võimalik olla normaalne, kui armastad igal õhtul uut inimest ja kehastud kellekski teiseks. „Mina ei pretendeeri ammu enam normaalsusele, ega ei soovita seda ka kellelegi,” vabastab Karl Edgar end normide koormast, ning Kristjan kõhkleb, et mis see normaalsuse printsiip meil üldse on!?

Armastus

Kui küsin lõpetuseks vanadelt sõpradelt, mis on neile maailmas praegu kõige olulisem, tekib laudkonda väike paus, mis aitab juba vastust aimata – armastus muidugi. Kristjan on kihlatud! Ent Karl Edgar täpsustab, et süda ütleb armastus, aga mõistus seda, et oluline on oma eesmärkide jälgimine, kohalolu ja kontakt kõrgema teadlikkusega, oma potentsiaali realiseerimine, töö tegemine. Seda kõike tuleb siiski teha südame kutset järgides. Teatritöö on see, mis aitab mõistuse ja südame häält harmooniasse viia. Teatris on oluline hetkeenergia, olevikus kohalolemine. Vaid nii on võimalik jõuda katarsiseni.

„Kui teatrisituatsioon pakub inimesele midagi unustamatut, enneolematut, värskendab tema horisonti, purustab illusioone, viib tema teadvuse teisele tasandile, siis võibki öelda, et jah, see ongi universaalne, et see ongi see, mida iga inimene võiks tahta. /…/ Igal inimesel on õigus katarsisele.”