Ajakirjandus kirjutab ameerika räpparite Kendrick Lamari, Drake’i ja J. Cole’i omavahelisest räigest biifimisest. Regulaarselt tuleb teateid, et mõni sealne räpitäht on narko pärast arreteeritud või maha lastud. Eesti ja Soome noorsootöötajad kutsuvad samal ajal noori räpilaagritesse ja -töötubadesse…

Eesti räppari ja Haabersti noortekeskuse juhendaja Kevin Polli sõnul kuulus biifimine juba algupäraselt räpi juurde ja on pigem seotud nn battle-kultuuriga, mis on osa räppmuusika ajaloost. „Hiphop on tunduvalt mitmetahulisem ja õpetab noortele muu hulgas kokkuhoidmist, eneseväljendust, arendab sõnavara ja teadmisi. Ka enesekindlaks „kõvatamiseks” on vaja sõnaosavust. Noorsootöös on kõige olulisem olla avatud meelega ning valmis igas olukorras toetama ja nõu andma.”

Räpp loob usaldust

Räpikultuuri algusest peale on räppi iseloomustanud madal osaluskünnis – vaja pole kalleid instrumente, vaid piisab sõnade, hääle ja käepäraste vahenditega mängimisest. Räpp ja hiphop on noorte jaoks tavapärane muusikaline keskkond. Või siis ka segu muusikast, rütmist ja luulest. Muusika psühhosotsiaalsed mõjud noortele võib jagada nelja omavahel seotud põhikategooriasse: identiteet, enesemääratlus, suhted ja emotsionaalsed kogemused. Murde- ja noorukieas on noore kogemusväli veel ahtake ja arusaam oma identiteedist pidevate muutuste tõttu sageli ebakindel. Muusika toimib nagu peegel, mis pakub võimalust mõtiskleda privaatselt enda muutuva minapildi üle. Hirm, et näiteks gängstaräpp võib mõjuda noortele otsese üleskutsena vägivallale, ei pea paika – muusika ei suuna sõnadelt tegudele, vaid aitab enda mõtteid läbi mõelda, suhestuda ümbritseva maailmaga, toetab identiteeti ja aitab seda väljendada.

Räpi kasutamisest noorsootöös on rääkinud oma eriala lõpueksamil ka Kevin Poll. „Igasugune oskus, mida noorsootöötaja valdab, on noorsootöös vahendiks. Räppmuusika on vahend, mis toetab eesmärki. Räpp on piisavalt atraktiivne, aga samas kompleksne ja pakub piisavalt väljakutset.”

Soome artist Aleksi Lemola on juba aastaid soome noori räpikultuuri juurde juhatanud ning ta on Polliga nõus, et noorsootöös on head kõik vahendid, mis panevad inimest ennast väljendama ja seeläbi oma minapilti kujundama. „Kirjutamine on üldiselt hea viis struktureerida oma mõtteid ja kogemusi; luua neist mingeid draamakaari ning põhjuse ja tagajärje seoseid. Paljud mu tuttavad räpparid on öelnud, et mingil teemal loo kirjutamine on aidanud neil kogu teemale lähemale jõuda – lugu tehes tuleb kujundada asjale ka oma vaade,” ütleb Lemola.

Muusika toimib nagu peegel, mis pakub võimalust mõtiskleda privaatselt enda muutuva minapildi üle.

Soomes on saanud viimase 15 aastaga tavaliseks räppmuusikale keskenduvad töötoad. Neid on korraldatud mh õppeasutustes ja noortekeskustes ning mitmetele eri rühmadele, nagu vangid, narkomaanid, seksitöötajad ja lastekaitse kliendid. See on aidanud paljudel riskirühmadesse kuuluvatel noortel oma probleemidest kirjutada või rääkida ning seeläbi oma olukorda mõtestada. Selle juures on ülimalt oluline – ühtaegu nii tegevuse eeldus kui ka kaassaadus – usalduse tekkimine ja tekitamine.

Töötubade osalus- ja rühmaharjutused aitavad noortel esmasest kohmetusest üle saada, sellised mängud loovad avatud ja usaldusliku õhkkonna ning neid saab kasutada võimalike pingete maandamiseks grupiliikmete vahel. Nii on suudetud pakkuda noortele inspiratsiooni tõsiseks kirjutamiseks, leida uusi viise tekstile ja luulele lähenemiseks ning lasta neil imestada oma võimete üle, millest nad varem ehk teadlikudki polnud.

Töötubade puhul on oluline nende eesmärgistatus. Ei tulda lihtsalt kokku üksteisele õlale patsutama, vaid neis sünnib looming – kas siis üksi või koos, ent noorte endi tingimustel. Vanemad juhendajad aitavad pigem tehniliselt, seda nii rütmide loomisel kui ka tekstikirjutamise tehnilise poole avamisel. Noorsookeskustes on räpitöötoad avatud kõigile, mitte ainult tõrjututele või tõrjumisohus inimestele, samas aitab tegevuste iseloom kõrvalejäetust vältida. Oma negatiivseid tundeid saab välja elada ning samas kogeda koos teiste osalistega edutunnet.

„Kõik suudavad räppida, aga kõik ei ole kohe alguses head,” ütleb Eemeli Uotila, kes abistab noori räpipalade loomisel. „On neid, kes on head harjutamata, ja neid, kes saavad heaks harjutades, aga kõik peavad harjutama, et saada väga heaks.”

Aleksi Lemola sõnul piisab noorsootöö kontekstis räpiga tegelemiseks lihtsalt huvist, edasi aitavad mentorid. Oluline on siiski austus kultuuri vastu, mis tähendab, et end viiakse teemadega kurssi, mitte ei lahmita pinnapealselt. Lemola sõnul ei süvene noored muusikasse ainult selleks, et neid mingil moel tähele pandaks.

Kui räägitakse lootegemisest, siis ennekõike sellest, mis kirja saab – sõnadest, sõnumist ja riimist. Räpp on tänapäeva luule, mis mängib keele ja rütmiga. Noorsootöös liigutaksegi nii, et sõnad ja riimid on eespool, ehkki tänapäevane tehnika rütmiskeemide loomiseks on juba üsna soodsalt kättesaadav ja paljud noored oskavad neid profilt kasutada. Soome noorsookeskustes on ka kallis stuudio noortele tasuta avatud.

Kipinä noortekeskuse juhendaja ja tegevräppar Jens Grönholm võtab asja rahulikult ka siis, kui midagi katki läheb – noortega on kokkulepe, et nad annavad sellest kohe teada ega jäta katkist asja teiste tuju ja tööd rikkuma. Kui noori usaldada, tekib neil ka vastutus. See ei tähenda muidugi kõige lubamist või reeglite puudumist. Kipinäs on reeglid paigas, keegi (noor) täiskasvanu kogu aeg kohapeal ja keskkond turvaline.

Laheülene ühisräpp

Soome noorsootöös on räpp ja muusika väga levinud ning see kogub Eestiski üha rohkem kandepinda. Kui Eesti nublu ja Soome Mikael Gabriel üheskoos eesti ja soome keeles räppima hakkasid, loodi Soome Instituudis koostööprojekt Rapacross, et Eesti ja Soome räppiva noorsootöö kogemusi vahetada ja kokku liita.

Esimene ühine nädalavahetus toimus Soomes Kipinä noortekeskuses, kus kümme eesti ja kümme soome noort leidsid üsna kiiresti ühise keele. Kogenud mentorite juhendamisel loodi uut muusikat ja nädalavahetuse saldoks jäi planeeritud nelja asemel kümme uut räpilugu – iga pala kõlab kolmes keeles eri noorte esituses.

„Tegelikult harjutasid nad selle protsessi vältel koostööd, meeskonnatööd, eneseväljendust, toetamist, innustamist, kaasamist ja paljut muud,” tõdeb Eesti-poolne mentor Kevin Poll. „Sellise projekti puhul on megatuus lõpus üle kuulata, mis tulemuseni on võimalik jõuda ühe nädalavahetusega.”

Polli sõnul lähtuti Eesti „esinduse” valimisel grupi dünaamikast. „Mõne puhul tundsime, et temal oleks vaja osaleda just kogemuse saamiseks, mõne teise puhul hindasime senisest kogemusest tulenevat tuge ja dünaamikat.”

„Igaühel on oma flow, oma kirjutamis- ja räppimisviis, kiitust ei pea selle andeka seltskonna jaoks välja mõtlema,” tõdes Rapacrossi projekti üks mentor, soome räppar Tiia Karoliina.

Kui kõrvaltvaatajale võis tunduda, et alguses ei toimunud midagi ja noored rippusid lihtsalt telefonide otsas, siis telefoni toksiti tegelikult sõnu ja riime. Protsess, mis sai alguse laisklemisest ja omaette nokitsemisest, suubus stuudiosse, kus kulgeti juba täiesti samal lainel.

Kui kõrvaltvaatajale võis tunduda, et alguses ei toimunud midagi ja noored rippusid lihtsalt telefonide otsas, siis telefoni toksiti tegelikult sõnu ja riime.

Polli hinnangul on räpp keeleliselt väga kompleksne žanr ja kui võtta eri keelt rääkivad noored ning panna nad koos räppi tegema, on see keeruline, ent põnev on näha, kuidas noored on valmis ühise eesmärgi nimel töötama. Hoolimata sellest, et enamik noori naabri keelt ei osanud, saadi inglise keele vahendusel hakkama.

Taavi Märjamaalt tõdes, et põhitõed on kõigis keeltes samad. „Räpp on räpp, muusika on muusika. Veidi sain soome keelest aru, aga pidin üle küsima, mida teine kirjutas. Pead uskuma, et inimene ei aja mingit jama, ja kuulama. Siis saad aru, kas tegemist on kvaliteetse asjaga.”

Tallinlase Steveni sõnul on vaja esialgsest koostööärevusest üle saada, siis „lood teiste ees nullist sajani. Ei ole nii, et poed kivi alla ja nokitsed ise midagi – teed algusest lõpuni koos, põrgatad ideid. See on üliäge”. Ka soome noormehe Simoni sõnul räägitakse küll eri keelt, ent asjadest saadakse ühtmoodi aru. Tema hakkas räpiga tegelema 15-aastaselt ega maininud seda alguses kellelegi. Pärast Kipinä võimaluste avanemist on ta seal käima jäänud. „Sõnad sõltuvad fiilingust, ka eile tulid sõnad alla tunniga. Kodus võib minna mitu päeva, aga grupis tegemine on isegi parem.” Sander soovitab ideede ja riimide jaoks guugeldada, kui endal head riimi pähe ei tule, või liituda kogukonnaga, kus kõik oma loomingut näitavad. Steven imestab, et mõni suudab lambist kirjutada, temal on vaja teada, mis suunas ja mis hoiakuga kirjutada, „siis enam piiri pole”.

Mitte kirest ja kohusetundest

Tiia Karoliina ehk Tiia Meriläinen on tegelenud räpiga alates kaheksandast eluaastast, see on olnud ta jaoks ääretult tähtis. Miks? Sest see on üks viis teha oma hääl kuuldavaks ja rääkida asjadest, millest pole tavaliselt kerge rääkida. „Mingi loomise ja eneseteostuse vajadus. Kui nooremad tulevad ütlema, et nad on mu lugudest midagi enda jaoks saanud, mu lugudel on olnud nende jaoks tähendus, on see suur asi,” ütleb Meriläinen.

Räpiga süvitsi tegelemiseks on tema sõnul vaja jonnakust ja vastupidavust ning ennekõike tuleb harjutada. „Uuri võrgustumisvõimalusi,” soovitab Tiia, „otsi neid, kes teevad biite, kes produtseerivad.”

Nii Soome kui ka Eesti räpimaastik on tema hinnangul väga meestekeskne, kuid Soomes on olukord muutumas. „Naisräppareid on alati olnud, niikaua kui mäletan. Paljud on olnud põranda all, pole meedias nähtaval. Nüüd olen märganud, et neile on antud meedias rohkem ruumi, nad on esile tõusnud.”

Just selle pärast huvitaks Tiiat koostöö mõne Eestis räppi tegeva naise või vähemuste hulka kuuluvate räpparitega. „Kui keegi teab mõnd head eesti naisräpparit, kes tahaks midagi koos teha, siis andke teada.”

Kaelani räpimeres olles ei leia Tiia, et räppimine peaks olema kirg või kõigi jaoks karjäär. „On äge proovida oma loovust, tunnete mahalaadimist. See on ka lihtsalt lõbus. Lugesin kusagilt uuringust, et inimese ajus algab heaoluhormoonide liikumine, kui inimene räpib või friistailib ja mõtleb riime välja. Nii juhtub ka siis, kui ma ise räpin – tuju läheb heaks.”

Soome ja eesti noorte koostöö kulmineerub 15. juunil Kopli kogukonnamaja juures (Kari 13) toimuva kogukonnafestivaliga Rapacross-räpisild

Peep Ehasalu on Soome Instituudi kommunikatsioonispetsialist, kirjanik ja toimetaja ning pikaaegne Soome sillal kõndija.