Sõpruses ja Artises linastuvad tänasest kuni pühapäevani nii esmakordselt publiku ette jõudvad kui juba teistel rahvusvahelistel festivalidel auhindu saanud dokumentaalfilmid inimestest ja kultuuridest USAst Tšetšeeniani.

Tänaõhtune avafilm on „Armastus…”, kunstniku Sandra Jõgeva debüüt dokumentalistina, mis räägib valusalt ja häirivalt otsekoheselt 27-aastasest Veronikast, kes on heast perekonnast pärit andekas kunstitudeng. „Veronika on kaassõltuvus-suhtes alkoholiprobleemide käes vaevleva Frediga ning noore naise elu on välisele särale ja loomingulisusele vaatamata jõudmas järjest suuremasse puntrasse. Ta saab süüdistuse Fredi pussitamises, ent mees teeb kõik endast oleneva, et süü enda peale võtta ja Veronika vangiminekust päästa,” tutvustab DocPoint filmi, lisades, et „Armastus…” paneb proovile vaataja võime mõista ja kaasa elada ning pole kindlasti mõeldud nõrganärvilistele.

DocPointil esilinastub ka teise kodumaise autori armastusest rääkiv film, Minna Hindi „Appi, ma vajan armastust!”. Filmi peategelaseks on 25-aastane Mati, „kes pole oma elus kordagi kogenud armastust. Kõik tema sõbrad on abielus või elavad koos oma pruutidega. Mati aga ei ole tüdrukuga isegi suudelnud, kõik katsed luua tõsine armusuhe on tal ebaõnnestunud. Mati ei anna alla ning otsustab leida selle õige tüdruku, kellega jagada armastust ning jõuda oma elu esimese intiimsuhteni.”

Feministeerium soovitab peale kahe ülaloleva filmi minna vaatama ka laupäeval Artises ekraanile jõudvat Taani-Norra filmi „Veenus”, mille kohta Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik ütleb nõnda: „Esiti vormilt üsna klassikalisena paistva, nn rääkivate peadega doki taga on kaks taani naist. Nad otsustasid omaenda seksuaalsuse paremaks mõistmiseks korraldada avaliku otsingu, et kuulata, kuidas teised naised oma ihasid, keha ja mõtteid seoses seksiga on kujundanud. Film on tõukunud autorite soovist uurida enda seksuaalsust, millised olid nende esmakogemused ja kus on nad praegu – kolmekümnendates. Kutsungile reageeris nelja aasta jooksul sadu naisi, ja film tehti lõpuks hoopis nende kogemustest, lugudest ja mõtetest, et tekitada peegliefekti. Filmi arenedes arenes ka selle lavastuslikkus – rääkivad pead hakkasid end avama järjest erinevamalt. Ülesehituselt mõjus see veidi kuulsa „What’s underneath” projekti sarnasena.”

Aet jätkab: „Mis oli see esimene asi, mis pani iha tundma? Milline on see „õige” seks, mida kogedes ja millest rääkides tõuseb ka sotsiaalne staatus? Kas meil on üldse keelt, mille kaudu seksuaalsusest ja ihast aru saada ja rääkida? Kui suur on vahe naudingu ja hävingu vahel või kuidas tunda ära oht lasta vale inimene liiga lähedale? Kas „tugev ja intelligentne” naine saab üldse jagada oma allumisfantaasiat, või teda lihtsalt ei usuta? Need on mõned küsimused, millele filmi kulgedes ka ise ootamatult mõtlesin, nagu oleks kaamera ümber pöördunud ja minule suunatud.”

Feministeeriumi teine soovitus DocPointi kavas on Tiffany Hsiungi „Lohutusnaised”, mida näidatakse pühapäeval Artises.

Aet Kuusik sõnab filmi kohta nii: „Lohutusnaine oli eufemism, millega kutsuti umbes 200 000 Filipiinide, Hiina, Lõuna- ja Põhja-Korea, Taiwani, Indoneesia naist, kes vastu oma tahtmist sõjas osalesid. Nimelt „värbas” sõjavägi nad teise maailmasõja ajal seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga Jaapani baasidesse. Nüüd kutsutakse neid vanaemadeks ja mõned neist tegelevad aktivismiga, nõudes Jaapanilt sõjakuritegude eest vabandamist ja vastutuse võtmist, väites, et enne, kui lohutusnaiste küsimus pole lahendatud, pole sõda tegelikult läbi. Läbielatud sõjaõudused mälust ei kao, aga minevikuga aitab toime tulla seotus teiste sarnaste kogemustega naistega.

Osa naistest, kes juba väga noores eas, 13–14-aastasena seksiorjusesse sunniti, pole julgenud põlguse ja häbi kartuses oma minevikust lähedastele kunagi rääkida. Kannatanud, mitmed neist läbielatu tõttu steriliseeritud ja adopteeritud lapsed üles kasvatanud naised väidavad, et teemat varjatakse, ka ajalooõpikutes ei räägi sellest keegi. Osa Jaapani poliitikutest on pidanud lohutusnaiste tunnistusi ebajärjepidevaks ja ebausaldusväärseks, mõned on väitnud, et nad olid sõjaväele „vajalikud, et sõdurid saaksid puhata”. Jaapan on praeguseks vabandust palunud ja sõlmitud on ka kompensatsioonikokkulepe, kuid sellel on palju kriitikuid.

Teos jälgib kolme vanaema – Gili Lõuna-Koreast, Cao Hiinast ja Adela Filipiinidelt – intiimseid hetki lähedastega ja seda, kuidas nad traumat endaga kaasas kandes ja kustuva tervise kiuste püüavad õiglust jalule seada. Läbinisti väga keeruline vaatamine, leevendust pakub teadmine sellest, et pikalt mahavaikitud teemat kajastatakse.”

Loe ka intervjuud ühe vanaemaga siit.

DocPoint toimub Tallinnas kinodes Sõprus ja Artis ning mujal 25.–29. jaanuarini. Vaata kogu kava siit.

Filmisoovitused ilmusid esmalt Feministeeriumis.