„Miss Julie” (2014, Norra, Iirimaa, UK). Lavastaja ja stsenarist Liv Ullmann (August Strindbergi samanimelise näidendi ainetel), osades Jessica Chastain, Colin Farrell ja Samantha Morton. 130 min.

Tihtipeale suhtutakse August Strindbergi kui jõletusse šovinisti ning seetõttu on tema kohta rohkem kui üks kord leitud, et tegemist on kõlbmatu kirjanikuga. Ma ei eita ta šovinistlikke vaateid, kuid leian, et see pole piisav, kummutamaks tema teoste väärtuslikkust. Ameerika filosoof William James on rõhutanud, et isegi kui apostel Pauluse nägemused teel Damaskusesse olid põhjustatud üleloomuliku asemel hoopis keemilistest reaktsioonidest tema ajus, ei anna see põhjust tema õpetuse maha laitmiseks. Väärtustama peaks hoopis tema õpetuse hinge puhastavat mõju. Strindbergi loome võlu peitub elavas energias, mille ta on kätkenud ennekõike just näidenditesse. Temast on jäänud jõuline jälg maailma teatrimaastikule, rääkimata rootsi kirjandusest. Eriti tähendusväärseks võib pidada mängu kirjanduslike arhetüüpidega. Samamoodi kui Strindberg on avaldanud mõju arvukatele kirjanikele, on ta ka ise oma töödes viidanud teistele teatritükkidele. Mõelgem süütule trallile, mis Shakespeare’i „Suveöö unenäos” suvisel pööripäeval aset leiab – metsa sattunud noored kistakse haldjate poolt pöörasesse mängu, mis kasvab ohjeldamatuks seksuaalseks pillerkaariks. Viies kokku „Preili Julie” toimumisaja (jaanipäev) ning kõrvutades Shakespeare’i haldjate ilmutused päriseluliste tunnetega (Strindbergi sõnu: „ebausaldatavad mõttemehhanismid”), võib „Preili Julie’s” näha lausa groteskset redaktsiooni „Suveöö unenäost”. Pidevalt hullumise äärel olnud rootsi näitekirjanik lisas klassikateosele mõtteid alateadvusest ja puudutas „Preili Julie’s” sümbolismi, mis kulmineerus ekspressionismiga tema hilisemates töödes.

„Preili Julie” tegevus on filmis toodud Rootsist Iirimaale, kus jaaniöö pidustuste müstika ajab aadlipreilil pea sassi ning ta püüab mõisateenrit võrgutada. Seisused põrkuvad ning hinged purunevad tunnetekeeristes. Ilmselt pole teist elavat lavastajat, kellelt Strindbergi ekraniseeringut oleks võinud rohkem oodata (kui, siis Haneke) kui Liv Ulmannilt, sest siiani ei saa me temast kõnelda, meenutamata traagilist suhet Ingmar Bergmaniga. Õlg õla kõrval valmis paaril ligi poolsada filmi, mille sündimise tagamaid illustreerib suurepäraselt Dheeraj Akolkari dokumentaal „Liv & Ingmar”. Ehk ilmutas Ingmar end taaskord, kui otsustati Julie’ tuba purpurpunaseks värvida, viidates kuulsale ruumile Bergmani filmist „Sosinad ja karjed”. Teose on lindile püüdnud hinnatud operaator Mihhail Kritšman, keda eelkõige tuntakse viljaka koostöö eest vene režissööri Andrei Zvjagintseviga. Käesoleva linateose tegevustik leiab aset suletud seinte vahel, mis tegi operatooritöö kindlasti raskemaks ning filmi visuaalne külg pole eriti intrigeeriv. Alles kõige lõpus pääseb kaamera koos Julie’ga piiratud maailmast välja ning film leiab otsa hingematva vaatega, mis juhib mõtted jällegi Shakespeare’i Opheliale või prerafaeliitide maalidele.

Teatrilavale mõeldud teksti ekraniseerimine võib panna lavastaja ette suuri raskusi. Ullmanni adaptsioonile on tugevasti ette heidetud liigset teatraalsust, mis ei pidavat kuidagi filmilinale sobima. Kui teatraalsus ei ole välja kantud, siis võib ta tõesti mõjuda mannetu pingutusena, kuna linateoses puudub vahetu kokkupuude inimenergiaga, mis sellele teise hingamise annaks. Kahtlemata leidub filme, mis on suutnud luua illusiooni inimliku kontaktist tegelastega, sealhulgas ka näiteks Ullmann ise näitleja rollis Bergmani „Sügissonaadis”, kuid seda ei saa öelda „Preili Julie” kohta. Mitte, et oleks palju ette heita rollidesse valitud näitlejatele, kes teevad keskmisest tugevama etteaste, aga kuna Strindbergi näidend on niivõrd nõudlik, oleks osadesse olnud tarvis karaktereid, kes oleksid võimelised vett veiniks muutma. Niisiis arvan ma teatraalsuse vägagi kõlblikuks „Preili Julie” filmile, aga sel puhul oleks olnud vaja näitlejaid, kes end enne võtteid kaheks nädalaks luku taha panevad ja rolle õppides hulluks lähevad või näitlejaid, kel neurootiline laegas niivõrd täidetud, et nad kogu isikliku emotsionaalse pagasi sisu rolli panustavad. Mulle jäi tunne, et Ullmann pole Strindbergi materjalist lihtsalt kõige magusamat mahla välja imenud. Kõikvõimalikud stseenid, mis võinuks seksuaalselt või hingeliselt õide puhkeda, on jäetud dialoogis kohati nürideks.

Palju on arutletud selle üle, kas „Preili Julie” sisu kõnetab tänapäeva – oli ju näidend kirjutatud 1888. aastal. Nüüdset inimest tõesti ei liiguta enam seisuste vahe samavõrra, mis on stsenaariumit pingestavaks aluseks. Kuid ma usun, et meid kõiki mõjutavad „ebausaldatavad mõttemehhanismid, mida nimetatakse tunneteks”, nagu nimetab Strindberg, kindlasti ka haldjad ning olelusvõitlus, mis ei kao inimhingest. Filmis otsib mateeriast vaevatud inimhaldjas puhast vaimu. Et aga tema teekonda kirjeldab misogüün, saab sellest loost õppida, kuidas välja murda „sissekodeeritud vägivaldsetest sammudest”. „Preili Julie” näitab tumedaid vaevu ja ihasid justkui hingepeeglist ja hoolimata filmi keskpärasest teostusest, elab Strindbergi loome teatud kujul edasi ja imelikul kombel hakkab hoopis kergem.