Jooksev aasta on toonud meie sotsiaalse ettevõtluse sfääri kaks uut pääsukest, Tartu Rahvusvahelisest Majast tuule tiibadesse saanud Köömeni ning Eesti Pagulasabi juures tegutseva ettevõtte Siin & Sääl. Miks ja kuidas aitab just toit pagulastel kohalikega lõimuda ning vastupidi?

Ajakirjanikud teavad küllap üsna hästi, et ehkki tihti kipub olema keeruline inimestelt artikleid tellida (sest kirjutamine on ju raske töö ja kellel on nii väga seda aega, honorarid on väikesed jne), siis intervjuudega enamasti probleeme ei teki. See on harv juhus, kui pöördumisele „Tere, tahan teie ettevõttest artikli kirjutada” ei järgne kohe positiivset reaktsiooni ning võimalikke aegu kokkusaamiseks – et ikka sulle hästi sobiks ja mugav oleks. Ootamatult seekord aga nõnda ei lähe, ikka ja jälle annab vastus end kas oodata või selgub, et aega kohtumiseks on tõesti alles järgmise nädala neljapäeval! Ehkki tegelikult ei peaks ju kuidagi üllatusena tulema, et sotsiaalse ettevõtluse sfääris töötavad esmajoones inimesed, kes ongi erakordselt hõivatud – kes tegutsevad mitmel rindel vabatahtlikena, erinevate projektide ja ettevõtmiste juures, siin ja sääl, nagu öeldakse. Lisaks ei paista selle valdkonna praktikute sissetulekudünaamika alluvat kapitalistlikule mudelile ning nii võib mõni(kord) vabatahtlik töö võtta märkimisväärselt rohkem aega ja energiat kui n-ö leivatöö, aga tõtt-öelda ei tundu nende kategooriate eristamine selles skeenes ka kuigi oluline või produktiivne olevat. Üleüldse näib sotsiaalsele ettevõtlusele rakenduvat praktikas mingisugune vastupidi-kapitalism ehk rahulik ja iseenesestmõistetav õlakehitus, et jah, raha on (alati) vähe, aga selle väikse asja pärast ei ole põhjust midagi tegemata jätta.

Iga algus on erinev

Tartu Rahvusvahelise Maja sotsiaalse ettevõtte Köömeni rahvaga kohtun lõpuks ikkagi hoopis Tallinnas Telliskivi loomelinnakus (muu hulgas seetõttu, et Rakverre sõit tundub parasjagu ülemäära keeruline). Palo Alto Clubis on just lõppenud NULA ühiskondliku algatuse inkubaatori viies koolituspäev („tegevuskava ja eelarve”) – Köömen on üks kuuest algatusest, kes tänavu inkubaatoris täismahus osaleb. Köömen on katnud ka koolituspäeva lauakese, pakutakse imemaitsvat hummust ja falafeli, muidugi ka baklavat ja qatayef’i (viimased jäävad minu maitsemeele jaoks küll – äärmuslikult tüüpilise eestlasena – pisut liiga magusaks, aga ligilähedaseltki nii head hummust tahaks küll kunagi ise tegema õppida…).

Tallinna kesklinnast Liivalaia tänavalt kohe Pagulasabi kontori juurest leian aga alles selle aasta juuli lõpus registreeritud pisikese ettevõtte Siin & Sääl õdusa kohvikuruumi müügileti ning nelja madala lauakesega. Pagulasabi sotsiaalse ettevõtluse projektijuhi Annela Samueli käest kuulen, et kõik ongi juba valmis ja ootel – inimesed, ruumid, noad-kahvlid, valmis on ka vaim, ainult viimased load ja kinnitused ongi veel jäänud ära oodata ning siis on start, kindlasti juba sel aastal, aga veel päris täpset kuupäeva ei oska lubada, ehk näiteks novembris. Esiti on plaanis avada kohvik näljastele paaril päeval nädalas lõunaaegadel.

Tegelikult ei saa muidugi öelda, et Köömen on tegutsenud vaid aasta, sest „testimist”, nagu seda nimetab Köömeni üks eestvedaja Dan Prits (kes töötab muidu hoopis Johannes Mihkelsoni Keskuses pagulaste kultuuri- ja spordiürituste projektijuhina, Tartu Rahvusvahelises Majas aitab aga vabatahtlikuna… vabatahtlikke koordineerida). Õigupoolest alustati juba 2017. aasta suvel nõnda, et käidi festivalidel toitu pakkumas, kõigepealt Tartus, näiteks tänavatoidufestivalil ja Supilinna päevadel, ning kui testimisperiood oli enda jaoks edukalt läbitud („eestlastele meeldis ja pagulastele meeldis”), oligi aeg järgmiseks sammuks. „Kõige loogilisem tundus toitlustus, kuna ilma projektitaotluseta ei ole restorani avamine kuigi reaalne,” sõnab Dan. Kuigi ka Köömeni eesmärk ja ambitsioon on lõpuks oma restoran avada, on praegu otsustatud ressursisäästlikkuse huvides valmistada toitu sertifitseeritud koduköökides.

Nõnda on Köömen ning Siin & Sääl alustanud oma teekonda sotsiaalsete ettevõtetena mingis mõttes vastupidises suunas: kui Köömen liigub festivalidelt ja muudelt üritustelt lõppeesmärgina oma füüsilise koha suunas, siis Siin & Sääl plaanib peagi avanevast kohvikust edasi laia maailma sammuda. Suunitlus on aga üldjoontes ikkagi sama, vähemasti praegu keskendutakse sõltuvalt kokkade päritolust ning oskustest pigem Lähis-Ida ja Araabia köögile, ehkki see valik pole kindlasti lõplik ja kivisse raiutud, pigem sattumuslik – Köömenil on olnud ka perioode, mil enamik kokkasid olid Lõuna- ja Kesk-Ameerikast, mis mõjutas selgesti ka menüüd.

Ka Siin & Sääl on jõudnud enese teostamise ja testimise vajadust juba pisut rakendada, sel suvel käidi näiteks Tapa linnapäeval kodukohvikut tegemas, kuivõrd kodukohviku jaoks ei ole toitlustusluba tarvis, aga katsetama ometi peab ning huvi süüa teha ja pakkuda on ka Pagulasabi rahva seas arvestatav. Lisaks korraldas Pagulasabi suvel neljapäevase laste kokalaagri, mille kordamise vastu on juba huvi üles näidanud näiteks üks naabruses asuv saatkond.

Varasem töökogemus ei ole vajalik

Köömenis tegutseb praegu kuus kokka, kes kõik ongi pagulased. Teiste hulgas on siin meie inimestele toitu valmistamas 25-aastane kurdi päritolu Asia Süüriast, kes jõudis Tartusse umbes kolm aastat tagasi, ning 32-aastane egiptlanna Engie, kes asus Tallinnasse umbes aasta eest. Asia räägib juba väga kenasti eesti keelt, Engie veel omajagu vähem, aga temaga saab kõneleda hästi inglise keeles. Peamiselt ongi Eestisse jõudnud pagulased pärit Süüriast, mis on ka olukorda arvestades päris loogiline. Mõlemad naised on tulnud Eestisse koos perega – Engie lastega ning Asia mehe ja lapsega – ning näevad Köömeni kogukonda olulise osana oma sotsiaalsest võrgustikust. „Mitte isegi sõbrad, vaid perekond!” hüüatab Engie rõõmsalt. Asia ega Engie ei ole kumbki oma kodumaal professionaalselt toiduvalmistamisega tegelenud, aga tugev side toiduga on ometi mõlemal olemas, nagu kinnitab Engie: „Lapsepõlvest peale!”

36-aastane süürlanna Shereen, keda võib näha peagi Siin & Sääli uues köögis toimetamas, saabus Eestisse nagu Asiagi kolm aastat tagasi esimese pagulaslainega. Ehkki temagi ei valmistanud kodumaal toitu professionaalselt, on just toit olnud esimestest siin viibitud päevadest saati tema ja ta pere põhiliseks sidujaks Eesti ja eestlastega: „Valmistasin oma naabrile toitu ja viisin selle talle pärast tööpäeva, see oli tore. Alguses ei rääkinud ta minuga peaaegu üldse, kuid siis saime headeks sõpradeks.

Viisin talle oma roogi ja tema saatis minu pojale omakorda kommi ja šokolaadi.” Kuna tööd leida oli eesti keele oskuseta esiti väga raske, tuli tegusale süüria perele taas appi toit ning koos abikaasaga hakati esmalt hummust müüma. „See oli meie väikese ettevõtte Damascus FOOD algus.” Ülejäänu on, nagu öeldakse, ajalugu, aga mitte ükski selle loo etapp ei ole põhjalikult puutumata toidust.

Universaalne ühendaja

Palestiinast pärit Jameela Prits on araabia-eesti-araabia tõlk, kes aitab vahetevahel ka Köömenis tõlkida. Hoolimata eksootilisest nimest ja päritolust ning selle loo kontekstist ei ole ta pagulane, vaid sattus Eestimaale hoopis abielulistel põhjustel. Praegu töötab ta hoopis sarnaselt Annelaga (küll ametinimetusega tugiteenuste koordinaator) Pagulasabis, samas on ta juba kolm aastat Tartu Rahvusvahelises Majas vabatahtlik olnud. 2015. aastast Eestis elanud Jameela ütleb nüüd selges eesti keeles, et toit on tõepoolest miski, mis inimesi ühendab: „Kui teeme Tartu Rahvusvahelises Majas näiteks Süüria või Egiptuse toidu töötube, siis on näha, kuidas näiteks eestlased ja araablased tulevad kokku, istuvad laua ümber ja hakkavad omavahel tõesti suhtlema, sõlmivadki tutvusi ja sõprusi.” Samas ta rõhutab, et muidugi ei ole see nii ainult eksootilise toiduga, vaid Eestis ja eestlaste seas toimib kõik ju samamoodi: „Ikka istuvad inimesed laua ümber, räägivad juttu ja saavad tuttavaks.”

Annela võrdleb toidu universaalset keelt tantsuga. Nagu on isesuguseid maitseid, tuttavamaid ja võõramaid, on ka natuke erinevaid, aga ometi universaalselt arusaadavaid tantsustiile: „Võib-olla idamaiseid müstilisi tantse tuntakse Eestis paremini, aga näiteks Aafrika tantsud ei ole meil siin nii tavalised.” Pagulasabi ruumides korraldatakse ju ka eksootiliste tantsude töötube, ehkki nende grupid on praegu küll kahjuks (või õnneks) pilgeni täis, nõnda paistab (integratsiooni)mündi teine pool – ehk teiste kultuuride tutvustamine eestlastele – olevat üsna kenasti täitmisel ja, mis peamine, huvi on kohalike seas püsiv. Kusjuures, küllap kõik, kes on valmistanud väikeses köögis kellegagi koos süüa, on teadlikud ka toiduvalmistamise koreograafilisest mõõtmest! Ja kui me ka erinevate keelte paljudest sõnadest – saati siis kõige erinevamatest inimkogemustest – ei pruugi lihtsasti aru saada, siis palju laialdasemalt mõistetav on liikumine. Ja süüa tahame ju ometi kõik.

Silmaga nähtav sotsiaalne mõju

Annela, kes ise õpib Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö magistrantuuris, sõnab, et Eesti praegu ehk liiga konservatiivses sotsiaaltöö valdkonnas ei ole sotsiaalne ettevõtlus veel väga laialdaselt praktiseeritav, aga tegelikult sobib see mingit laadi olukordi adresseerima palju paremini kui jäigemad lahendused: „See annab vajalikku lisaväärtust ja võimaldab teistmoodi suhteid arendada.”

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku kodulehekülg defineeribki nähtuse nõnda: „Sotsiaalsed ettevõtted on ühiskondliku eesmärgiga organisatsioonid, mis kasutavad oma sihi saavutamiseks ettevõtlust. Lihtsamalt öelduna – sotsiaalsed ettevõtted müüvad oma tooteid või teenuseid eesmärgiga muuta maailma paremaks.” Tundub ju igati loogiline!

Nii avas Köömen Tartus koos toitlustusettevõttena kapist välja tulekuga ka arenguprogrammi, mille eesmärk on pagulaste parem lõimimine meie ühiskonda. Sisuliselt toimib see mentorluse põhimõttel ehk olulistesse ettevõtmistesse on kaasatud kohalikest toitlustuspraktikutest nn kogemusmentorid, kes aitavad pagulastest (siinses kontekstis) alustajatel saada paremat ettekujutust, missugune on kohalik turg, nõustavad menüü hinnastamisel ning juhendavad paljudes muudes praktilistes küsimustes.

Teine oluline tugisammas programmis on aga keelementorid. Nõnda peaks asi toimima Dani sõnul ideaalis niisuguses gradatsioonis, et uus kokk saadetakse esmalt festivalidele toitu tegema, järgmise arenguetapina juba festivalidele rohkem klientidega suhtlema, seejärel näiteks mõnd toiduvalmistamise töötuba juhendama ning lõppeesmärk võiks olla mõne suurema tellitud ürituse (näiteks asutuse suvepäevade) kultuurilis-gastronoomilise töötoa juhtimine, kus on rohkem ka esinemist tarvis. Sellise progressi vajalikkuse võtab Dan kokku juba nõnda: „Me ei taha, et inimene vormiks elu lõpuni falafele, me soovime, et Köömeni juhtkonnas ja igas etapis teeksid pagulased ka otsuseid, mitte ainult n-ö köögis süüa. Ja ehkki me valisime oma põhifookuseks toidu, oleme nüüdseks aru saanud, et kogu see mõju, mis meie tegevusest arengu kaudu sünnib – suurem enesekindlus, parem keele- ja suhtlemisoskus, teadmised kultuurinormidest jne –, aitab tegelikult sama hästi ükskõik kuhu edasi tööle saada, mitte ainult toitlustusvaldkonda.” Muidugi on oluline osa tööst Köömenis ka pidev mentorite juurdeotsimine, aga kuna rahaga pole priisata – ja kellel neis sotsiaalsetes sfäärides nii väga olekski? –, toimib see suuresti siiski vabatahtlikkuse alusel.

Lisaväärtuse paradoksid

Kui palju motiveerib aga kliente see lisaväärtuse aspekt pagulasi hõlmava sotsiaalse ettevõtte käest teenuse tellimise kasuks otsustamisel? Kas eesti inimene tahab pagulasi aidata? „See oleneb inimesest. Ilmselgelt on neid, keda see mõjutab, see võib olla argument ja muidugi me oleme väga rõõmsad, kui sa ostad meilt, sest sellega sa toetadki pagulasi,” ütleb Dan (ootuspäraselt) ning jätkab (võib-olla mitte nii ootuspäraselt), „aga see ei ole nurk, millele me ise rõhume. See on just see, millest me tahame välja saada, sest kui oled pagulane, siis see ei ole igavene. Sa kasvad sellest välja. Ma ei taha neid oma kommunikatsiooni ja mõtlemisega seal kinni hoida. Mida rohkem me neid pagulase funktsioonis hoiame, seda rohkem see kerib ja võib juhtuda, et nad hakkavadki defineerima ennast ainult kitsalt läbi pagulasstaatuse – et ma olengi pagulane ja teengi pagulasasja, nii nagu minust arvatakse.”

Nõnda ei „müü” Köömen mitte pagulaskööki, vaid Süüria kööki, Egiptuse kööki, Iraagi kööki. Kvaliteeti ja maitseelamusi, mitte aitamisest saadavat rahuldust kohalikele. Sest haletsusega kaugele ei sõua, kui me räägime päris tõelisest ja pikaajalisest lõimumispotentsiaalist: „Meil on Eestis uussisserändajad ja pagulased, kellel on oskused ja tohutu potentsiaal, me tahame, et nad saaksid koos midagi ägedat teha! Me ei soovi, et vaadataks lihtsalt, et oi, pagulased, toetame neid.”

Ehkki toit (kui niisugune) on selgesti universaalne ning söömisvajadus on omane kõigile olenditele, on maitse(i)d muidugi erineva(i)d. Üldiselt meeldib eestlastele eksootiline toit päris hästi ning kordagi ei kuule ma nende vestluste jooksul ka inimlikult negatiivsest vastuvõtust – mis ei olegi aga selle loo fookus. Asia märgib, et ehkki Araabia köögi magustoidud võivad olla eestlastele liiga magusad, siis soolase toidu puhul on tuldud ainult väga harva ütlema näiteks seda, et maitseained on liiga tugeva maitsega. Kuidas aga Süüriast pärit inimesele Eesti toit tundub? Selgub, et meiegi küsiin ei ole siin mingi erand ja harjuda tuleb sellegagi. Nagu Asia naerdes tunnistab, siis esiti tundus küll, et „soolane on magus ja magus ei ole üldse magus”. Nõnda usun minagi maitsemeelte avardumisse ning palun siiski veel ühe tükikese baklavat! (Ja hummuseretsepti, kui tüli ei tee…)