„Suur osa üpsilonidest suudab oma käitumisnormide ja sellise n-ö kokkuleppimata iseendast tuleneva eetika ja aususe printsiibiga oma tegevust reguleerida. Nad ei vaja tohutut bürokraatiat ja reglementeerimist, vaid iseenesest mõistetaval koostööl põhinevaid kokkuleppeid, mis ongi uus normaalsus.”

Külliki, oled y-põlvkonna mõiste järgi (1980.–2000. aastatel sündinud) üpsilonide esindaja, noor poliitiliselt aktiivne naine ja peale kauba veel XIII Riigikogu liige. Kuidas see kõik juhtus?

Külliki Kübarsepp: Isamaalisus on minu kodus alati olemas olnud. 1993. aastal külastas meie Otepää kodu esimene peaminister Mart Laar, kes tuli vaatama tolle aja eesti keskmist talu. Saadud feeling viis selleni, et 1999. aastal liitusin Isamaaliiduga. Paraku 2012. aastal lahkusin IRL-ist negatiivsete kogemustega. Eesti poliitika ei suuda võtta vastu noori ja eriti veel oma arvamusega harituid naisi. Poliitikas satud meeste võimumaale. Olin endale selgeks teinud, et kuna olen lisaks noorusele veel konservatiivse maailmavaate esindaja, siis on pigem 40+ vanus, kus ma võin poliitikasse sattuda. Kuid see juhtus pea 15 aastat varem uue, Vabaerakonna ridades – päris uskumatu lugu (naer).

Heidy, oled x-generatsiooni esindaja, keda peaks iseloomustama karjäärikesksus ja hierarhiline ühiskondlik suhtumine. Paradoksaalselt oled Eesti kultuurimaastikul mõlema põlvkonna mõjutaja, kes on samuti korraliku mandaadiga Riigikogu liige. Kuidas see juhtus?

Heidy Purga: Kui aluseks võtta näiteks Wikipedia tõlgendus nimetatud x ja y generatsioonide vahelisest erinevusest, siis ma leian, et minu professionaalne tegevus vastab suures osas y-generatsiooni mõõdetele, nüanssidele, piiripostidele. Pigem mitte karjäär, vaid eneseteostus on märksõna. Ja kusjuures… poliitikasse tulek ei olnud minu puhul üldse läbimõeldud samm. Kui Külliki ütleb, et temal on see justkui emapiimaga kaasa tulnud, siis mina jõudsin siia üsna juhuslikult. Aga olin kiindunud oma senisesse tegevusse ning tegin seda kirglikult, nii et ma ei näinud enam muud võimalust oma tegevusvaldkonna edasiviimiseks või kaitsmiseks, kui lähenda sellele ringiga. Tähendab, ma enam otse ei saanud. Ja see ringiga ei saanud olla muu variant kui poliitika.

Külliki, Heidy ütles, et tema puhul polnud poliitikasse tulek läbimõeldud samm. Kas oli ka mingi kindel trigger, mis ikkagi ütles, et 2015. aasta valimistel on just sinu aeg?

K.K.: Minu elu nii positiivne kui negatiivne pool on see, et ma olen põhimõtteline. Vastutus, austus ja muud väärtuspõhised hinnangud on ühiskonnas paigast ära. Hästi palju on ülevalt alla vaatamist, mingi staatuse vahel vahet tegemist. Me ei tunne, et elame ühes ja samas riigis. Peame rohkem kokku hoidma. Minu arust on kogukonna ja kodanikuühiskonna, julgeoleku teemad need, mis mind rohkem poliitikasse tõid. Kui ma olin IRLi liige, ei saanud ma kusagil väljendada isamaa armastuse tundeid. Rääkides erakonnas oma kodumaast sellises emotsionaalses mõttes, olin muutunud juhtkonna jaoks paariaks. Väärtuskasvatus on üks teema, mida peaks arendama ja toetama.

Nõustun Küllikiga – meil on ühiskonnas liialt meie/teie vastandumist. Me kategoriseerime ja loome kunstlikke dihhotoomiaid. Kes või mis selle taustal võiks olla Eesti y-generatsioon?

H.P.: Uus generatsioon on vaba millestki, mida kannab eelmine generatsioon. Teisalt on nad paratamatult eelmise generatsiooni käepikendus. Mis puudutab omariiklust või kosmopoliitsust… Kas see teeb minust parema eestlase, kui ma omandan kogemusi välisriikides reisides, õppides või töötades? Ma leian, et pigem teeb. See mõtteviis on pigem uue generatsiooni üks verstapost. Nad hindavad oma riiki ja identiteeti väga kõrgelt, aga see toimib hoopis teistel alustel ja teiste parameetrite järgi.

K.K.: Tõmmatakse nii vanuselisi kui ka kogemuslikke barjääre. Öeldakse, et vot, sina oled selles eluvaldkonnas nii palju toimetanud ja sul on juba stampmõtlemine ja sa ei suuda enam kohaneda meie uute mõtete ja maailmadega. Edu pant on aga see, kuidas need kaks generatsiooni kokku viia ja selle tulemusel midagi saavutada. Tore on jalgratast leiutada, kuid kas see on ratsionaalne ja mõttekas? Kuulasin Eesti Kongressi aastapäeval abituriente ja nende peamine sõnum oli, et võtaks aastaks tempo maha ja läheks Eestist minema. Esitati küsimusi: „Kas on mõtet tagasi tulla? Mis mõte sellel riigil on?“ Riigipiiride tajumine on kadunud. X-generatsioon on minu meelest y-generatsioonist väga erinev. Meil on kaks ajaloolist verstaposti – sündinud nõukogude ajal; sündinud taasiseseisvunud Eestis. Need, kes tänapäeval hakkavad ilma tegema, on sündinud hoopis uues ajastus. Juba see fakt on teinud raskemaks ühtsete väärtushinnangute määramise.

Üpsilonid on akadeemikute arvates see generatsioon, keda iseloomustab usk partnerlusel loodud ühiskonda. Millist rolli mängib koostöö?

H.P.: Uus generatsioon suudab lihtsamini kokkuleppeid saavutada – teha seda mingis mõistes palju inimlikumal moel. Ära jäävad igasugused suured struktuurid ja strateegiad, mida on ehitatud aastakümneid. Neid pole enam ühtäkki tarvis. Kui me loobume kõikidest filtritest ja koodidest… siis ma arvan, et me jõuame aususeni. See mõiste on kahel põlvkonnal väga erinev, aga ma ei liigitaks siin põlvkondi. Olen tajunud ka seda, et üpsilonide ja minu, kes ma tunnen end pigem viimasena, ausus on teistsugune, kui teiste minuvanuste ausus, kes on praegu võib-olla samas kohas. Aususe printsiip on väga oluline, sest sellest algab kõik. See on üks suurimaid päästikuid, mis vallandab kõik edaspidised otsused.

K.K.: Minu jaoks on märksõnaks usaldus. Kas sa usaldad või ei usalda? Meie generatsioon on võimeline mitteformaalsete reeglite alusel midagi kokku leppima ja tegutsema, ilma et sellest mingisugust probleemi oleks. Riigikogu on genereerinud tohutult detaile ja pakse seadusi. Küsimus on selles, kas riik ikkagi usaldab oma kodanikku või mitte. Iga seadusemuudatusega küsitakse: „kui palju petjaid on? Palju riik kahju saab?” Nii ei saa riiki üles ehitada. Riiki saab ehitada vaid usalduse peale. Üks hea näide koostööst on ühistuline pangandus. Vanas Euroopas on normaalne, et tuleb kogukond kokku ja vaatab, et meil on vabu vahendeid – teeme midagi. Aga meil ollakse väga konservatiivsed selles küsimuses. Miks meie ei anna oma inimestele võimalusi koopereeruda ja koostööd teha? Selleks on vaja seadusandlikult sada miljonit kriteeriumi luua. Aga paragrahvid ei tekita usaldust, vaid pigem suurendavad usaldamatust.

Mis peale aususe ja usalduse käib teie hinnangul veel üpisolonidega kaasas?

H.P.: Ma võib-olla idealiseerin, aga mulle tundub, et y-põlvkonna jaoks ei ole mingid parameetrid üldse olulised. Nad ei mõtle peavoolu koodis. Nad ei mõtle nii, et kas see seadusemuudatus, mida me nüüd vastu võtame siin järgneva nädala jooksul, soodustab nt ümbrikupalkade maksmist vms. See on muidugi hüpoteetiline, aga üsna suur osa üpsilonidest suudab oma käitumisnormide ja sellise n-ö kokkuleppimata iseendast tuleneva eetika ja aususe printsiibiga oma tegevust reguleerida. Nad ei vaja tohutut bürokraatiat ja reglementeerimist, vaid iseenesest mõistetaval koostööl põhinevaid kokkuleppeid, mis ongi uus normaalsus.

Külliki, tõid välja muutuse „suhtesse riiki” üpsilonide põlvkonnas…

K.K.: Suhtumine riiki on muutunud ajaga. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on märksõna, mis on pannud meid mõtlema ja tegutsema piiriüleselt. Siin on raske ühest vastust anda. Meil on suur naaberriik kõrval ja sellest tingituna on meil alateadlikult „kas-tuleb-või-ei-tule“ valmisolek. Loomulikult ma kiidan heaks, kui inimesed käivad vahepeal väljas kogemusi ammutamas ja tulevad tagasi. Kuid kas meie riik suudab nendele, kes tagasi tulevad, ka vastavat ja pädevat rakendust pakkuda? Vanema generatsiooni inimesed on käinud väljas rakendust otsimas ja tulnud tagasi, öeldes, et nad ei tundnud, et „seal mujal“ oleks rohkem võimalusi kui Eestis. Meie väiksus on teatud mõttes ka eelis. Meil on võimalik erinevates eluvaldkondades palju kergemini edu saavutada, sest konkurents on väiksem. Kui lähed Saksamaale ja tahad näiteks tippkirurgiks saada, siis selleks pead palju rohkem konkureerima ja vaeva nägema kui Eestis.

Y-generatsiooni samastatakse liberaalsete väärtuste ja partnerlussuhetel põhineva meelsusega. Kuidas on Riigikogus lood erakondadeülese koostööga?

K.K.: Mina näen, et komisjon on see koht, mis peaks erakonnaüleselt toimima. Ma ise olen õiguskomisjonis. Kümnest liikmest kuus on tutikad liikmed, kes on Riigikogus esimest korda. Ülejäänud neli jällegi vastanduvad: „aga meil on olnud kord selline!” Ja nendel, kellel pole kogemust, ei tea, kuidas vastu argumenteerida ja toimetada. Siis juhtubki ühel hetkel see, et võid ka uute keskel jääda üksi, sest puuduvad kogemused, kuidas olulisi teemasid tõstatada.

H.P.: Kultuurikomisjonis oli mul väga hea kuulda esimestel päevadel, et meie komisjon toimib nende otsuste põhiselt, mis on riigile ja rahvale kõige paremad. Erakondlik teema jääb kõrvale. Need asjad, mis seal lauas arutatakse, kannavad kõrgemat eesmärki.

Heidy, oled palju viidanud koostööle. Kus seda parlamendis y-generatsiooni väärtushinnangute kontekstis veel leida?

H.P.: Siin tuleb kindlasti mängu selline mõiste nagu uus ja vana mõtteviis. See on täpselt samadel põlvkondlikel printsiipidel mõistetav väärtus. Ma leian, et võibolla see vana mõtteviis on seotud poliittehnoloogiaga. Uus mõtteviis võiks ühiskonda edasi viia. Nagu nt uusi väärtusi kandvad ettevõtjad, nende panus ühiskonda jne. Nende sissetoomine oleks iseenesest hädavajalik, aga nad ei viitsi sellega tegeleda, sest põrkutakse vanade iganenud põhimõtete vastu. Kuhu iganes vaadata. Ma mõtlen kasvõi oma tuttavatest edukaid ettevõtjaid, kes tegutsevad n-ö y-generatsiooni väärtuste baasil. Nende majanduslik lisaväärtus põhineb teistel parameetritel ja see on väga oluline, et need kaks teemat saaksid Riigikogus kokku. Nii saaksime me ka päriselt nende huve arvesse võtta.

Üpsilonid seisavad silmitsi keerulise olukorraga. Viimase Inimarengu Aruande peatoimetaja, professor Raivo Vetik tõdeb, et meil on vaja struktuurseid muutusi, ja annab võtme, et suured muutused peaksid algama mõtlemisest. Kuidas me suudame muutustega kohaneda ja milline on siin Riigikogu roll?

H.P.: Kindlasti on asi mõtlemise muutmises. Selles osas ma olen nõus, aga teine osa on see, et mis sellise ajalooga maja ja nende inimestega kaasas käib. Need on eelnevalt sõlmitud kokkulepped. Uue riigikogu liikmena näen seda, kuidas uued ministrid astuvad ametisse ja ajavad kas üle-eelmise ministri tegemata jäänud asju või lahendavad mingeid kriise. Nad ei jõua kunagi uute asjadeni. See ei ole ainult nii, et meil ei ole mõtteid, aga sellel koosseisul pole aega leida mingisugust reaalset ruumi selleks, et algatada uusi suuri asju.

Millised on võrgustiku ja riskiühiskonna virvarris koostöö kitsaskohad?

H.P.: See sõltub inimestest. See sõltubki nüüd y-generatsioonist. See on täpselt seesama dialoog. See ei ole nii, et Riigikogu – tehke. See ei käi nii. Sest Riigikogu on üks osa meist kõigist. See on meie Riigikogu. Nagu näiteks RMK, Ahhaa Keskus ja koolivõrk.

K.K.: Siin on nüüd see metafoor, et riik võõrandub rahvast, aga mina ütlen, et see on vastastikune protsess. Oled saanud riigikokku ja tekibki tõrge, et „kuna oled Riigikogus, nii kõrgel positsioonil, siis kas mul kõlbab sinuga enam suhelda“.

Mina üpsilonina ei usu sellesse. Mis tõrge mul peaks olema?

H.P.: Aga see on generatsioonide vaheline erinevus. Sul ei olegi ja väga mitmel sinusarnastest. Minu sõpradel ka ei ole. Mul endal oli korraks nii, et kuidas ma lähen sinna Puudlisse mängima… Äkki keegi ei tule mu peole enam? Äkki olen ma läinud teisele poole müüri. Täiesti rumal mõte. Sest mina olen endiselt mina ja nemad on endiselt nemad. Muidugi nad tulid, sest nad on normaalsed inimesed.