Lugu Preobraženskoje küla kangelase koju saabumisest.

Dima saabus kodusesse Preobraženskojesse vana tolmuse bussiga. Alles kuus aastat tagasi oli ta sellega kooli sõitnud. Sellest ajast oli PAZi pisut putitatud: ära olid vahetatud tagumised lehtvedrud, mistõttu olid need hakanud veelgi rohkem kägisema, reisijate istmed olid üle löödud vineeriga ja kere oli värvitud jaburat pruuni värvi.

Dima vahtis ringi – midagi polnud muutunud. Ühetaolised söötijäänud põllud ja hiigelsuured tulnukalikud karuputked teepervedel. Sünge ja rõõmutu maa. Kunagi ammu karjatati siin lehmi ja hobuseid – need oli maastikku natukenegi kaunistanud.

Mingisugune tähtis mõte tikkus pähe. Keskendumist segasid bussi tärisevad aknaklaasid ja lehtvedrude kriuksumine. Teisalt oli ta liigagi palju mõelnud viimase kahe nädala jooksul, kui ta lamas laatsaretis, lisaks kaks unetut ööpäeva rongis.

Dima vältis vaatamist juhi pea kohal rippuvasse peeglisse. Ta teadis, mida ta seal näeb. Milleks seda endale veel kord meelde tuletada!

PAZ kargas kruusateelt vanale, ammuilma avariilises seisukorras malmsillale, mis viis üle jõe. Kui Dima viiendas klassis käis, oli isa purjus peaga kihla vedades silla ülemiselt avalt pääsukest hüpanud – kolmkümmend kaheksa meetrit – ja peaaegu surnuks kukkunud. Isa sai selle eest viis tuhat rubla ja esimese infarkti.

Dima polnud emale kiire kojutuleku kohta tõtt rääkinud. Ta oli hoiatanud, et sai kergelt haavata ja saabub sellel kuupäeval, sellel kellaajal ja kogu lugu! Kraamigu korter ära, tehku Dima lemmikpirukaid muna ja sibulaga, keetku frikadellisuppi.

Ta oli Preobraženskojest lahkunud viis kuud tagasi. Möödunud oli peaaegu pool aastat. Justkui õige vähe, aga tegelikult terve elu. Dima oli teele asunud, nii uhke nägu peas, et lausa helendas. Ja ema oli sosistanud hüvastijätuks: „Ma olen sinu üle uhke, Mitjuša”, kuigi enne seda oli ta mitu päeva nutnud ja poega loobuma keelitanud. Dima esimene kaalutletud otsus – iseseisev, läbimõeldud. Isa – olnuks ta elus – oleks uhke olnud.

Ta ei helistanud emale kordagi. Saatis sõnumeid, vahel fotosid. Ta naeratas kõikidel piltidel ja hoidis pöialt püsti. Kui ema sai sõnumi, pesi ta alati käed puhtaks, pani televiisori kinni ja istus külaliste toas diivanile. Vaatas telefoni ja nuttis. Lõi risti ette ja tänas sosinal abikaasat, et too oli üles kasvatanud säärase kaitsja. Ta oli uhke ja rääkis naabritele: „Minu Mitja on kangelane!”

Dima teadis seda kõike ema kohta ja see pani häbi tundma. Mis nüüd saab, kui ema kõigest kuuleb?

Buss peatus Preobraženskoje keskväljakul. Keegi tundis Dima kaugelt ära. „Mitjai, kas sina…?”

Dima ei keeranud ringi; heitnud spordikoti üle õla, jooksis ta kiiresti üle tee ja astus läbi haljaku kodu poole, möödudes hõbedasest Lenini mälestusmärgist keemiakombinaadi pääsla ees. Pannud sõdurimütsi pähe, vältis ta kohtumist möödujatega. Peaasi et ära ei tuntaks, muidu kannavad emale ette juba enne, kui ta korterisse astub.

Eemalt hakkas paistma helesinine viiekorruseline maja – kodu. Varem oli ta arvanud, et kogu maa on tema kodu. Suur, ümbritsetuna sügavatest ookeanidest ja meredest tormab see kaardil tulilakalise ratsuna ja külvab rahu kogu Maal. Ta armastab oma poegi ega lase neile liiga teha.

Viimased kuud olid Dimat kainestanud. Ta ei saanud enam normaalselt magada. Nägi unes õhkulastud jalaväe lahingumasinat ja põlenud võitluskaaslasi, kellelt oli veel hiljuti sigarette pomminud. Seersant ütles hiljem purjus peaga, et see ei lähegi meelest. Ajusid võib steriliseerida, aga hinge mitte. Noorusele omase nipsakusega Dima ei uskunud, võitles košmaaridega algul viina, hiljem kanepiga. See kõik kaugendas sõja õudust selle mõttetusest üksnes ajutiselt. Kolmesajaste[1] põhiküsimus koju sõites oli „miks?”. Kahesajastel oli ükskõik.

Kui suurem osa Dima roodu isikkoosseisust oli surnud, laskis ta end lõdvaks ega kartnud enam surma. Nagu oleks keegi talle salaja tableti poetanud ja hirmuelund oleks kärbunud. Varem oli ta vältinud eesliini, eelistades sitsida tagalas. Nüüd oli tal ükskõik, kuhu saadetakse. 

Dima oli muutunud hajameelseks, ei vaadanud ümberringi ega jalge ette, ei reageerinud ülemuste norivatele hõigetele. Sõjas maksab selline käitumine kätte ja ta riivaski blindaaži üle vaadates kogemata parema käega „kroonlehte”[2].

Algul suhtus ta juhtunusse ükskõikselt. Taipamine toimus kolmandal päeval, kui ta püüdis habet ajada ega leidnud paremat kätt. 

Dima istus kaua maja taga pingil. Vaatas rõdu, kus heljusid tuules lapsepõlvest tuttavad lina ja tekikott. Ema teadis, et Dimale meeldib magada puhta pesuga – oli valmis pannud, puhtaks pesnud. 

Siis nägi ta ema ennast. Pisike ja sakris nagu hüljatud kassipoeg, kogus ta hoolikalt pesu nöörilt, pesupulgad hammaste vahel. Dima vaatas teda: mitte naine, vaid hale vari. Tõelised naised ei pea töötama kuus päeva nädalas tehases koristajana. Kolm aastat tagasi oli emal diagnoositud vähk. Tehti ettepanek asuda ravijärjekorda, aga ema keeldus otsustavalt – ei uskunud meditsiini.

Õhtul tulid vanamehed õue kabet ja doominot mängima. Nad kõik tundsid Dimat hästi ja ootasid teda kui kangelast. Ättide järel tulid jalutama noored emad. Ka nemad ootasid kangelast.

Dima tegi tiiru ümber maja, hiilis trepikoja ukse juurde ja jooksis siis kolmandale korrusele.

„Tere, ema,” ütles ta süüdlaslikult, kui ema oli ukse avanud.

Ema ei märganud kohe tema paremat kätt, täpsemalt seda, et kätt polegi. Ta teadis, et poeg oli saanud haavata ja eeldas ilmselt, et käsi ripub sidemega kaelas. 

Nad kallistasid, suudlesid, ema hakkas, käterätt käes, korteris askeldama.

„Astu edasi, pojake, võta saapad jalast. Pirukad on veerandi tunni pärast valmis. Pakun sulle kohe suppi…” 

Dima vajus kükki ja hakkas aeglaselt tolmuseid saapaid lahti nöörima.

„Ma arvasin, et tuled hilja õhtul,” hüüdis ema rõõmsalt köögist. Ta oli nooruses laulnud harrastajate kooris ning tema hääl oli komnoorelikult kõrge ja reibas. „Ma ei helistanud nimelt…”

Dima astus jopet seljast võtmata kööki.

„Ema, palun istu.”

Ema võttis sõnakuulelikult istet.

„Mis lahti, pojake?”

„Ma pean sulle midagi ütlema… või kuidas seda täpsemalt öeldagi… ühesõnaga…”

Dima ei teadnud, mida taolistel puhkudel öeldakse. Seepärast nööpis ta jope vasaku käega lahti ja viskas selle maha, liigseid sõnu tegemata.

Köögis kõlas lühike ja terav karjatus, mis sarnanes lasuga. Keegi oleks justkui peopesas väikese linnukese lömastanud. Ema vajus toolilt põrandale. 

Dima tegi külmkapi ukse lahti ja leidis ülemiselt ravimiriiulilt nuuskpiirituse. 

Ema istus taburetil ja vaatas nüri õudusega Dima paremat käekönti, nagu mõned emad vaatavad äsjasündinud, üsalimaga kaetud lapsi.

„Ema, kas sa kuuled mind?” nipsutas Dima terve käe sõrmi. „Kõik polegi nii pahasti, ema… Meil on selliseid poisse palju, ema, ja elavad.” 

Ema ei kannatanud enam välja: pistis röökima nagu laps, keda täiskasvanud on petnud. 

„Mis meist nüüd saab…” 

„Ei midagi, ema! Kõik jääb vanaviisi.” 

„Miks sa mulle tõtt ei rääkinud?” küsis ema läbi pisarate. „Ma arvasin, et…”

„Ema!” röögatas Dima. Ema pööras tal oma küsimustega sisemuse pahupidi, pisarad lämmatasid Dimat. „Kõik saab korda…!”

Ta püüdis endale ema rahustamiseks ise suppi tõsta, aga tegi asja ainult hullemaks, pillates kulbi ja läigatades vedelikku põrandale, sest oli paremakäeline. Dima sarnanes parmuga, kellel lapsed on kõik jalad peale ühe otsast rebinud – nalja pärast.

Ema ei suutnud Dima äpardlikku jahmerdamist kauem vaadata ja läks tuppa. Dima kinnitas keha präänikute ja teega. Siis seisis veel pikalt rõdul, tõmbas pool pakki suitsu. Kuulis, et ema pani televiisori käima. Pärast isa surma ravis ema end niimoodi. Sileda näolapiga Malahhov aitas tal kurbusest üle saada. Ta jäi televiisori ette magama. 

Dima tundis ema järsku iseloomu hästi: tal oli vaja aega, et olukorraga leppida. Ta oli ju viis kuud tehases ja hoovis kelkinud, milline kangelane on tema Mitja! Tuleb tagasi, rind medaleid täis, saab korteri, kompensatsiooni, loob perekonna ja hakkab elama nagu vanajumala selja taga. Emale ei tee selgeks, et sõda on mõttetu lollus; talle on tähtis tulemus nagu paljudele naistele. Ema ootas medalit, aga sai köndi ja kogu sõjaromantika oli tal nagu tuuletõmbusega peast pühitud.

Astudes paljajalu kleepuval linoleumil, hiilis Dima kuuldamatult oma tuppa. Ta ei pannud tuld põlema ning sinises ööeelses hämaruses joonistusid selgesti välja mööbli ja esemete piirjooned, mis olid veel hiljaaegu moodustanud Dimaga ühtse terviku. Nüüd oli see kõik võõras ja tarbetu – kola, mille koht on prügimäel.

Rohelise kristallvaasi ja kunstlilledega kirjutuslaud, mille taga Dima oli isa range järelevalve all piinelnud võrranditega ja tuupinud Jessenini luuletusi emakesest-eidekesest, seisis nurgas nagu pärjatud kirst. Laual oli arvuti. Dima oli siin üheksa ja pool aastat tulistamismängudega tapmist harjutanud.

Voodi kõrval tukkus rahumeelselt armastatud kuuekeelne akustiline kitarr – Dima esimene pill, mille ta oli kaardimängus Äädika-Saškalt võitnud. Selle kõrval oli Yamaha elektrikitarr – isa kingitus. Kui palju mälestusi sellega seondus: kontsert klubis, esimesed suudlused, kaklus kooli taga Tanjuhha Strižakova pärast. Kui poleks kitarre, oleks Dima vist siiani süütu. Tanjuhha armastas Dimat, tahtis temaga lapsi saada, käis tal isegi sõjaväes kaks korda külas. Aga polügoon asus paksus metsas, pooleteisetuhande kilomeetri kaugusel Preobraženskojest, Arhangelski all. 

Viis kuud tagasi oli sellel kõigel – kitarril, arvutil… – veel tähendus, aga nüüd oli see kola. Dima vajus tusaselt voodile, puhtale, ema pestud pesule. Kelle nali see on, küsis ta endalt, kellel läks tarvis tema paremat kätt? Milliste pattude eest see oli? Dima on kõigest kahekümne kahe aastane. Nii palju plaane oli olnud: Moskva, Arbat, teatrikool… 

Ja Dima keris aega tagasi, hetke, kui ta küüniliselt ja ülbelt sõtta läks, täis tahtmist raha teenida ja tappa! See mälukannust kallatud pisike piisk sundis teda nüüd pead patja suruma ja nutma puhkema.

Ta nuttis kaua, kuni jäi magama. Nägi imelist und: Dima saabub Preobraženskojesse paraadlimusiinis-kabrioletis, tal on seljas tärgeldatud kraega munder, rinnal ripub trofeeautomaat. Väljakult viiekorruselise majani on moodustunud elav koridor, kõik hüüavad „hurraa!” ning viskavad Dimale punaseid nelke ja saadavad õhusuudlusi. Trepikoja ees võtavad teda vastu ema ja kindral. Dimale antakse au. Ta on kangelane. Kindral paneb talle medali rinda ja kingib tõelise Fenderi – unistuste kitarri!

Kella üheksa paiku hommikul äratasid Dima laste kilked hoovis. Ta avas mõnutundega silmad, taibates, et ärkas oma toas. Hommikupäike veeres aeglaselt kodust kilomeetri kaugusel põldude vahel vonkleva jõe vastaskaldal.

Köögist kostis meeldivat askeldamist: praemuna sisinat ja veekannu nõrka vilinat. 

Dima ringutas, haigutas valjuhäälselt, samal hetkel paotus tasakesi uks.

„Oled üleval?” küsis ema ettevaatlikult. „Tõuse siis, hommikusöök on peaaegu valmis. Peame täna palju jõudma…” 

Tõstnud pea padjalt, vaatas Dima teda küsivalt. 

„Sa pead invaliidsuse vormistama,” lausus ema kuivalt, „sellega ei maksa venitada…”, ja sulges ukse.

Algas uus hommik – kangelase hommik.

[1] Vene armee slängis tähendab „last 200” (груз 200) surnuid ja „last 300” (груз 300) haavatuid.
[2] Vene armee slängis teatud jalaväemiin (ПФМ-1 „Лепесток”).

Ilja Prozorov on prosaist. Kolme eesti- ja venekeelse raamatu autor. Vahel avaldatud ka Eesti ajakirjades. Elab ja töötab Tallinnas.

Erle Nõmm on tõlkinud mitmeid tuntud ja tunnustatud vene nüüdisautoreid, nagu M. Stepnova, O. Slavnikova, G. Služitel, N. Abgarjan, V. Orlov, A. Salnikov, A. Ivanov, M. Zõgar, S. Valiulina, D. Lipskerov jpt. Samas ka filosoofe ja klassikuid, nagu L. Šestov, P. Florenski, A. Belõi, D. Merežkovski.