Mannekeenid vaateakendel näevad välja nagu elus inimesed: sihvakad, trimmis, ilmetud. Naised, lõuad uhkelt püsti ja peened valgest plastist jalad välja sirutatud, uhkeldavad läbi säravpuhtaks pestud akna selgelt väljajoonistuvate rindadega, mis on peaaegu nagu päris. Mehed on palju vaoshoitumad: lasevad mõnikord torsol paljastuda, ilutsedes kuue kumera kõhulihasega, mis liigagi sarnased ja ideaalsed, et neid tõsiselt võtta, ja võivad ennast mõnikord pesu reklaamides või näiteks rõivaste vahetamise käigus aluspükste väele võtta. On veider jälgida, kuidas kaks juba hallipäist, kuid ikka veel krapsakat ja uudishimulikku vanemat daami meesmannekeeni ettevaatlikult ja mingi enneolematu hoolega ümber riietavad: tõmbavad seljast kalli klassikalise lõikega seemisnahast pintsaku; nööbivad lahti püksid ja voldivad need korralikult kolmeks kokku; nöörivad juveliiri täpsusega lahti kingapaelad. Seejärel teevad sedasama, aga vastupidises järjekorras ja teistsuguse rõivastusega. Kogu see rituaal on käsiteldav kui kalli poja riietamine koolilõpupeoks või kadunukese ettevalmistamine igaveseks teekonnaks. Samasugused eakad daamid kaunistavad ka naismannekeene, ainult et nad teevad seda kiiresti, konveiermeetodil, isegi pisut pepsilt. Kuid naismannekeenid paistavad tänu kehakumerustele ikkagi ligitõmbavamad kui nende tugevamast soost kolleegid. On olemas veel ilma peata mannekeenid, selline säästuvariant, kuid fantaasiaiks see ei passi, liiga raske on kujutluses inimese nägu esile manada. Samuti on eraldi tõug ilma peata luksusmudelid – tumedad, läikivad. Need seatakse välja ülikallites butiikides, sellistes jõudeelu muuseumides, et vaesed saaks nende vaateaknaid kadeda pilguga ilastada. Aga sagedamini on need noorpaaride salongides, peibutavad seal plinkiva lootuse majakana üksikuid naisi; nad istutavad naiste peadesse soovi minna mehele ainult selleks, et patseerida ringi toretseva kleidiga, mis ostetud võlgu, eputada sõbrannade ees, kes on igasuguse abielulootuse kaotanud, ja täita sotsiaalmeedia tühiste ja mõttetute fotodega haledast pulmapeost. Sellistele ei ole päid ette nähtud – inimlikku õnne on keeruline ühe valemi alla taandada, seda kõigi jaoks mõeldud näole ei joonista, kõigile meele järele ei suuda olla.

Tõelistel meestel veab, nad võivad ette kujutada, et vitriinis seisavad justkui naturaalsed naised, spetsiaalselt välja aretatud tõug, kes pole võimelised õiendama, tujutsema, nipsakaid soove evima, kuid püsivad kõigele vaatamata alati sinu kõrval. Sellistega saakski võib-olla kokku elada, kui nende tühjade peade sisse ajutaoline asjandus kruvida, mis pole üldsegi kohustuslik; elavad ju jaapanlased kuidagi koos oma tühjade silikoonist sõbrataridega, on isegi inimeste ja nukkude vahelised abielud legaliseerinud, seal on juba tekkinud terve nukuabielude kultuur. Meie võime sama teha, olgugi et esialgu mitte nii hoogsalt. Mõtleks, naine sinu kõrval on tumm; see-eest ei suitseta ega joo, raha riiete ja igasugu lolluste tarvis ei nõua. Selge pilt, jaapanlased teavad mingit saladust, kuid meie mahajäänud mõtlemine tõrgub sellele vastu, tal on piinlik jaapanlasi mõista. Eks kunagi jõuab ka Euroopa selleni, nii umbes saja aasta pärast, seni aga kujutavad vaateaknad endast paheliste mõtete paradiisi. Kui palju on siia jäetud kiireid ja ühteaegu läbitungivaid pilke. Jumal tänatud, et meie riigis paljaste mannekeenide ahne vahtimise eest vangi ei panda.

Mõnikord tekib košmaarne kujutelm, et mannekeenid võivad öösiti oma klaasist elamutest välja tulla ja, olles relvastunud pesapallikurika, pudelite ja munakividega, maailma esimese mannekeenide revolutsiooni korraldada. Otsida enesele pisikese kiilaka mannekeeni, lipsuga, soni peas, vestiga ülikond seljas, tingimata r-i põristav ja väikese teravatipulise punase habemega, ning teha temast oma juhi; ja see kääbuslik hirmutis juhatab oma rahva helgesse tulevikku, mille põhiidee on elu ilma peremeesteta, see tähendab, ilma inimesteta. Siis on kriips peal kõigil selle planeedi elusolendeil, välja arvatud jaapanlastel – selleks ajaks on nad osanud nukkudega kontakti luua, nukud enesele allutada, aga nood omakorda asuvad oma leidlike peremeeste kaitsele nagu truud ja ustavad penid…

„Ootad kaua või?” Naine oli tagantpoolt ligi astunud, peaaegu märkamatult ligi hiilinud, maskeerunud teemanditolmuks, mis sel hommikul linnas ringi hõljus.

„Ei,” ta embas naist, püüdis põsele suudelda, kuid katsu see põsk kätte saada, kui see on kümne salli sisse mässitud.

„Muide, kas oled märganud, et mannekeenid vaateakendel…”

„Palun,” naine lükkas ta kergelt eemale, ärritus, hammustas huulde, „ainult mitte praegu. Mul on külm!”

„Hästi, hästi,” vastas ta jalamaid. „Lähme siis.”

Naine kõndis kõrgetel kontsadel pisut eespool, laveerides osavalt säbruliste munakivide laiadest pragudest üle; ta oskas lapsest peale sedasi kõndida, päris selle oskuse vanaemalt, kes armastas oma lapselast otsatult ja tõi ta igal nädalavahetusel otse punaste katustega linnasüdamesse, kus poolkeldris, mille ukse kohal rippus sõbralik pingviin, võis mekkida vahvlitopsikus koorejäätist. Kust ta seda kõike teadis? Naine ise oli rääkinud, temaga oma nutuväärseid mälestusi jaganud, sageli pärast pudelit veini või olles väsitaval tööpäeval igavuse kätte suremas – oli lihtsalt lõunapausil mehe telefoninumbri valinud ja, tundmata huvi tolle tegemiste vastu, mingid juhuslikud episoodid oma minevikust letti ladunud.

Ta oli maha jäämas; erinevalt naisest oli ta võtnud isiklikust lapsepõlvest täiskasvanuellu kaasa hirmu linna kivisoomuse ees – tema isal oli korda läinud raekoja hallist seinast väljaturritava plekist draakoni lõugu pildistades ära murda suure varba luu. Isa oli tookord koledasti raskete ja mürgiste sõnadega vandunud, munakive vihkamisega hävitanud. See meenus, kui ta praegu naise kannul ettevaatlikul sammul kiirustas, hoides libedatel kividel tasakaalu.

„Võtaks ühe kohvi, ah? Kuidas sul on?” Naist tuli kuidagi kinni pidada.

„Meil on aeg täpselt kella üheksaks. Ma niigi küsisin töölt lahti.” Ei, ta ei peatu, isegi ei pöördu tema poole.

Naine oleks justkui veelgi kiiremini edasi tormanud. Mõlemad libisesid naljakalt ja sünkroonis jäätunud rentslivõrel, millest salakaval pakane oli pärast eilset vihma üle käinud, oleksid äärepealt kukkunud, kuid jäid püsti. Läksid sõna lausumata edasi. Pole hullu, ta teab täpselt, et sajakonna meetri pärast munakivid lõpevad, algab normaalne jalakäijate tee, ja seal võib naise kätte saada, temaga kohakuti jõuda, talle silma vaadata, vahest isegi… Peaaegu nii läkski – täpselt saja meetri pärast jõudis ta naisega kohakuti. Naine omakorda võttis tempot maha, tal hakkas mehest hale; naine teadis, et ta ei pea sellele hommikusele katsumusele vastu, nägi kõike ette… aga lootis ikka, nagu ainult naised oskavad loota.

Nad läksid lahutama. Pärast kolme aastat ühist, tõtt-öelda mitte kõige õnnelikumat, kuid teeskluseta kooselu jõudis nende suhtes kätte seesama imeline hetk, mil tuli lihtsalt, ilma liigsete sõnade ja tegudeta viia riiklikus kontoris täide mõningate formaalsuste rituaal: anda teatud kohta allkirjad, maksta ära riigilõiv ja unustada üksteist igaveseks; kustutada mälust numbrid, salasõnad, paroolid, ühised retked loodusesse, internetist köögi ostmine, maal elava onutütre külaskäigud, õllesed laupäevad, veinised pühapäevad, pohmas esmaspäevad, vaadatud filmide tormilised arutelud, vaidlused kassi kiibistamise teemal jne jne.

Nüüd kõndis naine ta kõrval – selline habras, õbluke, vaarikakarva barett pähe tõmmatud. Ja kust ta neid kuradi barette välja võlub? Nähtavasti oli leidnud panipaigast vanaema juures, kui seal külas käis. Ta tassib sealt alatasa kahe kotiga igasugust kasutut, halvasti lõhnavat rämpsu: gabardiinist miniseelikud, kootud sviitrid, mom jeans’id, puutallaga sandaalid, lõhenenud kitsad rihmad…

„Ma siin mõtlesin… Sõidaks paariks nädalaks järvedele, üüriks meie lemmiktoa!”

Järvedele… Sinna rohelisse vette, helesinise metsa vahele on igaveseks maetud nende ühise õnne vastupeegeldused. Ühel seitsmest metsajärvest, kõige sügavamal ja maalilisemal, on pikk puidust paadisild, mis ulatub pea järve keskele. Sillal seisab pink – hotelli hoolitsev pererahvas on selle ettenägelikult sinna tõstnud, sellistele armunud paaridele nagu nemad, kui nad sinna saabusid – veel noored, eredast kevadpäikesest pimestatud, suurtest tulevikulootustest tulvil. Mõelda vaid, see oli kõigest paar kevadet tagasi, kuid paistab, et hoopis teises elus. Nad olid soojadesse pleedidesse mässituna pingil veini joonud ja vees möödaujuvaid pilvi jälginud. Purjuspäi, juba pimedas, oksaga paarituvaid konnasid udjanud; naine oli talle telefoni valgussähvatusega vett valgustanud, selle äärepealt käest pillanud, valjusti luksunud ja armastust avaldanud. Tookord olid nad väga palju naernud ja suudelnud, ümberringi külm aprillikuu öö, ja naerulagin oli tumedas metsases kaldapimeduses vastu kajanud. Järvedest sai nende õnne sümbol, suhte kvintessents.

Ta teadis, et järved on tema trump, ülivõimas relv, mille vastu naine on jõuetu. Kuid selliseid asju tuleb välja käia ettevaatlikult, astudes mälestuste õrnal jääl, mitte kohe välja paristada, nagu tema tegi. Mispeale saigi ärateenitud vastuse:

„Ma käin tööl, mul ei ole aega.” Naise hääl värises kergelt.

Kuid naine ei öelnud „ei”, tähendab – on olemas variant, pidepunkt, lootus. Tuleb haarata sellest viimasest õlekõrrest. Ta haarab:

„Võta haigusleht, ma maksan kõik kinni.”

„Ei, ei ja veel kord ei. Ma ütlesin – ei,” seisis naine nagu müür, temale juba ligi ei pääse.

Ületati pakasehärmatisega siledaks lihvitud väljak, mille sillutisest tõusid esile raidkivimuuseumi klaaspaneelid. Paneelidest tulvas tuhmi heledat valgust; see püüdis kinkida mornidele möödujatele kunstlikku hubasust. Paistab, et kirikutornis lõi vanaaegne tornikell, kuigi selline asi poleks talle hiljem isegi piinapingil meelde tulnud. Hiigelsuures läbipaistvas hoones väljaku vastaspoolel, mis oli riputatud täis välismaiste firmade logosid ja meenutas sipelgafarmi, sagisid juba mustvalged kontoriametnikud, sibasid naljakalt nurgast nurka, lasid teel ennast soojendada ja lülitasid arvutid sisse, laadisid telefone, jagasid üksteisega öiseid õudusunenägusid… Linn seadis ennast valmis lühikeseks talvepäevaks.

Oli mõttetu pakkuda naisele takso võtta või mõni peatus trammiga sõita – too oleks ikkagi keeldunud, ta ei salli transporti; võitleb puhta keskkonna eest, esineb roheliste kongressil, korraldab piirkondlikke talguid, peab koolides loodushoiuteemalisi loenguid. Kuid mees tegi siiski proovi:

„Tahad, võtame takso? Või sõidame trammiga!”

„Mitte mingil juhul!” Vangutab pead, keerutab vanaema vaarikapunast baretti.

„Sul külm ei ole?”

„Mul ei ole külm…”

Väljak läks üle voolava veega laiadeks astmeteks. Mees ei saanud aru, kust see vesi siia sai, kuid tal polnud selle väljaselgitamiseks aega, võib-olla see ainult paistis talle nii. Astmed viisid maa alla. Nüüd saab mõneks minutiks sooja, mõtles ta rõõmsalt. Uksed avanesid automaatselt ja nad sisenesid pikka maa-alusesse käiku, mis oli päästvalt soe. Tunneli seintel rippusid plakatid: mingid linnaplaanid, ehitusprojektid, ehitajate õnnelikud näod, täielik jama, sürr…

Ta tegi kolm pikka sammu, neljandaga sooritas hüppe ja tõkestas naise ees tee. Naine seisatas. Kohendas talle otsa vaatama vaarikapunast baretti, mille mees oleks tahtnud tema peast rebida, sellel tallata, selle möödakäijate jalge alla heita. Põrnitses naist altkulmu, vaatas talle kohe silma sisse. Issand, tema silmad, tema jultunud helesinised silmad, mida ei saa olemas olla, mida ta nii väga armastas… armastab… ja jääbki armastama. Ja arm, väike roosa, parema kulmu kohal; ta oli selle saanud neljanda klassi plikana, kui oli ujumistrennis basseinis libisenud ja meelemärkuse kaotanud; noor treener oli lapse süles arstipunkti tassinud ja läbivaatuseks mõeldud kušetile asetades naisarsti eest salaja tema valgeid huuli suudelnud. Tüdruk oli selle kõik meelde jätnud, vanematele ei rääkinud, ujumas enam ei käinud. See-eest tunnistas kakskümmend aastat hiljem mehele üles, lootes sellega äratada kaastunnet ja haletsust, kuid ei tabanud täppi. Mees läks marru, trampis neljakümnekuuese jalanumbriga vastu põrandat, kiskus naise armastatud hobuseraamatust lehti välja, sakutas tema paljaid õlgu – oli armukade nagu poisike, töinas, mängis lolli, veeretas ennast voodis ringi, keeras end teki sisse torru, kujutades liblika kookonit. Kõiki neid etteasteid naine muidugi mäletas, ei saanud mitte mäletada. Naise mälu talletas ka täiesti mehe tähelepanuta jäänud juhtumid, mida see ei pidanud oluliseks, olles loomupäraselt hajameelne ja liiga iseeneses kinni: kuidas mees polnud tulnud naise onu matusele (kah mul asi), kuidas oli mitu korda üleolevalt kommenteerinud mingit roheliste projekti, kuidas oli suitsukonisid aknast välja loopinud, rahvarohketes kohtades kätt suu ette tõstmata köhinud ja palju muud, mis talle kindlasti kasuks ei tulnud. Neid kübemeid, mis teda diskrediteerisid, või „üksikasju”, nagu mees neid kutsus, oli naine sagedasti tema raevu ahju loopinud, ajades selle leegi enneolematute mõõtmetega lõõmama.

Kui kurjad vaimud olid mehe sisse läinud, oli naine naeratanud ja mõnust oianud. Ükskord oleks ta naisele äärepealt virutanud – portselanist tuhatoosiga, mis oli pühapäevasel laadapäeval mehele kingiks ostetud.

„Sa saad liiga vähe palka! Kui kaua ma pean sind ülal pidama!” oli naine tol hirmsal õhtul talle kodus hüüdnud pärast õhtusööki tema sõbrannadega, kus mees oli kõvasti täis jäänud ja üle kogu restorani roppusi röökima kukkunud, ja veel vene keeles ka, mistõttu kõik kokku oli kõlanud veel kaks korda piinlikumalt.

„Ise sa palud, et ma sulle kuskil välja ei teeks! Miks sa palud, et ma välja ei teeks?” oli mees nõutu olnud, oli nõutust kujutades nimetissõrmega meelekohta torkinud.

„Sellepärast, et mul on häbi sinult raha võtta, sest mina teenin sinust rohkem!” Need naise sõnad jätsid tema kehale põletava jälje, naine teadis, kuhu hoop suunata, kuidas tema enesearmastus nokauti lüüa.

„Lits!” Siinkohal läkski lendu portselanist ese; osa konidest lendas üle toa laiali, osa jäi naise juustesse kinni. Mees ise põgenes, ootamata ära politseid, millega naine oli teda iga taolise tembu puhul ähvardanud; oli haaranud nagist jope, rahakotti otsides teatraalselt taskuid patsutanud, selle käsikaudu üles leidnud ja ringi vaadates tänavale sööstnud. Kolme tunni pärast tagasi tulnud, maani täis. Naine oli ta sisse lasknud, tema oli räpasele esikuvaibale prantsatanud, ta haises kuse ja odava lõhnaõli järele. Naine lubas tal ennast välja magada, korjas asjad kokku ja palus pikema jututa igaveseks ära minna. Kahe kuu pärast helistas ja palus lõbusa häälega, nagu poleks midagi juhtunud, lahutust. Coda.

„Aitab seismisest, lähme!” Naine ärritus, kohendas aina seda kuradi baretti.

„Oota,” mees siiski võttis tal õlgadest kinni, isegi lubas enesel neid tugevalt emmata, et naine ära ei jookseks. „Ma vaatasin vaateaknaid, kui sind ootasin. Tead, mulle paistis äkki, et me oleme nagu mannekeenid, me oleme väga mannekeenide moodi! Sa ainult kujuta ette…”

„Mind ei huvita!”

„Ei, sa kuula…” mees pigistas õlgu veel kõvemini.

„Lase lahti, valus on.” Tuli lahti lasta, sealt tagantpoolt tuli keegi, kajasid kindlad sammud.
Kuid naine ei jooksnud edasi. Ta saatis möödujat pilguga ja hakkas sosinal, otsekui viibinuks avalikus raamatukogus, kiiresti kõnelema, alt üles mehele otsa vaadates.

„Ma vihkan sinu filosoofiat, sinu filosoofia on pask! Kõik need mannekeenid, vaateaknad, sa oled veidrik. Saaral oli õigus, sa oled selline veidrik, keda pole ilmas nähtud. Sind tuleb ühiskonnast isoleerida. Sa oled ohtlik!”

Ta polnud sallinud naise sõbrannat Saarat, kogukat õnnetut piigat, kelle roosad juuksed meenutasid odavat Hiina parukat ja kelle laiu hambaid katsid mingid ebainimlikku mõõtu breketid, mille vahele jäid sageli toidutükikesed; sellepärast oli tal alati käepärast pudel kraaniveega, et suud loputada. Seda tegi Saara valjult ja tülgastavalt.

Saara oli osav oma sõbrannat puhkepäevadel ära röövima: sõidutas ta vanemate poole väikelinna Läti piiril, vedas teda seal ringi mööda kohalikke baare ja klubisid, ei häbenenud tutvustada talle teisi mehi, põhiliselt oma endisi, kauges metsikus nooruses äraproovituid. Osutas neile perenaiselikult näpuga ja võrdles, kes on parem. Teadis ju, lits, et sõbranna on abielus.

Mehe vihkamisele vastas Saara samaga. Kui nad trammis või tänaval kokku juhtusid, siis tegid näo, et ei tunne teineteist. Saara… Saara… Igavesti halisev, kannatav, oma mõttetus elus süüdlasi otsiv. Öösiti keppis ta jultunult järjepanu kõiki mehi, ülemise korruse naabreid häbenemata, aga päeval külastas katoliiklikke loenguid ja koduteel lipsas viieks minutiks kirikusse ning palus patud andeks. Selline oli siis Saara – Pandora laegas. Ja seda ka siis, kui tema ülejäänud pere ei olnud usklik ja keegi ei sundinud teda kirikus käima. Peale selle kutsus Saara Google’it teatmikuks, jumaldas hapusid kommiusse ja pliine hapukoorega. Persse küll, Saara… Hiljem armus ta nigeerlasesse, jäi temast titeootele ja sõitis elama mehe kodumaale, kust tagasi ei tulda. Mis siis ikka, head teed tal minna. Pole hullu, küll ta veel tagasi tuleb, see on ju Saara, isegi nigeerlasele suudab tünga teha… Kuigi, mis tähtsust sel enam.

Vastuseks ei osanud mees midagi öelda – nii pahviks olid naise sõnad ta löönud. Tuleb välja, et kogu tee oli naine Saaraga ühes paadis viibinud, ja polnud küllap tema kaitseks välja astunud, kui too oli meest siunanud, nii et maa must.

„Ja nüüd,” jätkas naine samal sosinal, „kui sa minuga kaasa ei tule ja me ära ei lahuta, siis ma luban, et nean su ära, lähen posija juurde, nõia juurde, lasen sulle nõiduse peale panna, ükskõik mis hinna eest.”

„Sa ei armasta mind?” Silmist veeresid pisarad, tõelised pisarad.

„Ei, ma ei armasta sind. Kas kuuled, ma ei armasta sind ega taha sind armastada. Sul on imeilus peen vene hing, kuid sitta mul seda hinge tarvis, pista see endale õige perse,” naine punastas veidi, silmaterad läksid laiemaks. „Aga nüüd jäta nutt, võta end kokku, vene mees, ja lähme, sa lased mul jäädavalt minna!”

Ta sikutas meest varrukast ja vedas enda järel kaasa. Punnides vastu ja töinates otsekui laps, keda ema esimest korda kooli viib, oli mehel praegu üksainuke soov: et keegi ta maha laseks või kogu mälu kustutaks, kiskudes koljust ajud välja ja loopides need sõiduteele laiali. Nii vastik polnud tal kunagi olnud. Juba oli palju jalakäijaid liikvel, need pöörasid ennast ringi, ootasid kulminatsiooni. Naine rääkis midagi edasi, isegi karjus, mitu korda kuulis ta naise suust oma nime. Kuid see kõik toimus otsekui vaakumis, kajas haiglaselt vastu kõrvus, peas, südames. Ja hiljem ei suuda ta kohe kindlasti enam meenutada, kuidas ta sattus teise linnaserva, ära kaotatud, tatine, jopehõlmad lahti ja kõrvad külmunud. Istus suletud juveelipoe krobelisele graniidist trepiastmele tüseda torni kõrval asuvas kivimajas. Politseiauto sõitis hääletult mööda, pööramata talle mingit tähelepanu. Ta luges kaotused kokku: kõik oleks justkui alles, ainult telefon läinud. Paistab, et ta oli selle maha pillanud, kui naise juurest ära jooksis, et mitte vastata tema kõnedele, et mitte pahandust veelgi suuremaks ajada ja mitte saatuse kõrgete jõudude ees kordasaadetu pärast rasket vastutuse koormat kanda.

Kirikukell lõi, nüüd juba tõesti lõi, selles ei olnud mingit kahtlust. Ta vaatas taevasse, seal ei olnud tähti, samuti kuud; polnud ka päikest, ainult pilved – mitmekihilised ja ilmetud. Vastasmaja poekeses süüdati tuli, ja väike müüjanna, kes meenutas last, asus vaateaknal askeldama: tõstis poodiumile mannekeeni, keeras talle kahe käega, pihast kinni hoides, külge mõlemad käed, tõmbas jalga villased püksid, selga samasuguse villase kampsuni, heitis pähe kootud mütsi. See oli vana, päikeses ära pleekinud, päevi näinud klaaskiust isane. Tema nahk oli tõmbunud kollaseks, oli mõnel pool liigeste kohalt üldse maha tulnud, kuni valge lihani ära kulunud. Kui müüjanna oli mannekeeni riietamise lõpetanud, ärkas see jalamaid ellu: valged põhjapõdrad tema punasel kampsunil hakkasid hüplema, käsivarred liikusid, tema tõsine, siiani elutu nägu tõmbus naerukile. Ja mees nägi, kuidas see nägu tema poole pöördus, teda vaevu nähtavalt kissitades uuris, seejärel aga jalge ees vilkuvat värvilist vanikut vaatama jäi.

See kõik võis tunduda muinasjutuna, olgu siis pealegi sekundiks, selleks imeväikeseks ajahetkeks. Kuid trepiaste, millel ta istus, hõõgus külmast, läbilõikavalt ja tühjalt. See ärataski mehe ellu, tõi tagasi meelemärkusele. Mis siis nüüd teha? Kuidas kõike, mida ta oli teinud, tagasi pöörata? Vastuseid ei olnud, nagu polnud ka šansse midagi tagasi pöörata. Ainult kahju oli, et ta oli naist õlgadest haaranud, selle sosinal hüsteeritsema pannud, ise töinama kukkunud. Ja tema metsiku käitumise tipuks sai ärajooksmine – ärajooksmine roosa armi eest naise kulmu kohal, tema mittetõeliste, siiras jultumuses hävitavate silmade eest. Mõelda vaid, tervelt kolm aastat oli ta tema abikaasa olnud – siinkohal tuli tal isegi muiata, nagu elupildike seda nõuab. Ja ta meenutas neid sõnu, mida ta naisele pikas tunnelis, otse sõidutee, tänavaid katva jäätunud asfaldi all öelda tahtis, seda segast ja mõttetut monoloogi mannekeenidest ja nende ülestõusust.

…Aga kui sõidaks õige mõneks ajaks Jaapanisse loomepuhkusele. Õpiks selgeks nukkudega abiellumise aabitsatõed, sõlmiks mõne tehasega lepingu ja elaks lustlikult kroonu kulul, esinedes esimese katsealuse Euroopa mehena, kes on nõus teaduslikus eksperimendis nukuga kokku elama. Esialgu oleks muidugi omakandi poiste ees, juhmide sugulaste ees piinlik, ehkki kes sellest ikka teada saab! Ja pealegi pole see mitte veiderdamine, mitte mingisugune väärastunud kihu, vaid ikkagi teaduse, teadmise nimel… Idi-oot-sus… On’s talle seda vaja? Muidugi mitte… Tema jaoks on armsamad tardunud kujud linna vaateakendel, nii armsad ja vajalikud tema nõrgale südamele. Nende tummade vaateakende vahel on ta valmis hulkuma päevi, aastaid, aastakümneid, kogu Dante igaviku-aja, kuid ainult koos naisega, tema tühja jutuvadaga, tema vaarikapunase baretiga, tema mitme salli sisse mässitud peene kaelaga. Seal, nende sallide all on tume sünnimärk, nii tilluke, et seda võib märgata üksnes väga terava silma või suurendusklaasi abiga. Tema üksi, aga võib-olla veel keegi, kes oli enne teda, teab, et see jumalik sünnimärk, mis asub seal kindlas kohas, lummab külalist, omab ligitõmbavat maagiat. Mannekeenidel ei ole ega saagi olla selliseid moodustisi. Võiks joonistada, isegi mõnest looduslikust materjalist voolida, või Michelangelo enese ellu äratada ja temal seda teha lasta. Aga Michelangelo ei ole nõus. Meister, olles naisekeha asjatundja, ei suudaks originaalile ligilähedalegi jõuda, selles võitluses loodusega jääb ta kaotajaks, ta teab seda hästi… Ei ole enam Michelangelot, ajalukku on lahustunud tema põrm, ainult vaateaknad on jäänud. Tuleks siiski Jaapanile mõelda, mine tea, äkki lähengi.

Tallinn, veebruar 2020

Vene keelest tõlkinud Ilona Martson.

Ilja Prozorov: Võta terav nuga, kougi tema sõnad välja ja sealt hakkab voolama veri. Paks, tume, tõeline kirjaniku ihu veri.

Ilona Martson on ajakirjanik ja tõlkija. Tõlkinud vene keelest eesti keelde ligi paarkümmend raamatut täiskasvanutele, kaks näitemängu ja 17 lasteraamatut.