Sander Möldri muusikutee on kulgenud kõike muud kui sirgjoonelist rada pidi. Alates tšelloõpingutest ja raske roki kultushitte kaverdanud bändis trummide peksmisest kuni selleni, et praegu võib teda pea igal nädalavahetusel oma elektroonilist muusikat kummardava sooloprojektiga, DJ-na või hoopiski State of Zoe, OYTi või Leslie Da Bassi live-bändi ridades lavalaudadelt leida. Muusikavabadust Sandril enamasti polegi – kui tal ükskord prooviruumidest või rahvast pungil lokaalidest eemale õnnestub saada, viivad kõik teed ikka muusikani, sest vahel vajab Usheri vokaal oma lugudes kasutamise tarbeks naisvokaaliks ümberkruttimist, kokku ostetud vinüülid ülekuulamist ja uus muusika avastamist. Lasime Sander Möldril oma heligravitatsiooni järgi kulgevast elust lähemalt rääkida ja saime muuseas teada, miks temast enda arvates kunagi Eesti oma James Blake’i ei saa ning miks Red Bull Music Academys osalemine kohati sõjaväge meenutas.

Muusikaga tegelemine sai sinu jaoks alguse tšelloõpingutest. Kuidas sa lõpuks üldse elektroonilise muusikani jõudsid? Lugesin, et kuidagi oli sellega seotud Saaremaa plaadifirma Tiskotown.

Seotus Tiskotowniga tekkis hiljem. Seitsmendas klassis rokkbändis trumme mängides tekkis tunne, et 20 aastat vanade lugude esitamise asemel pakub rohkem pinget ise uut muusikat luua. Tšelloga oli ju ka lugude mängimise puhul kesksel kohal interpretatsioonioskus. Ja et ma veel klaverit mängida ei osanud ning mitmed sõbrad tegelesid produtseerimisega, alustasin samuti muusika loomist arvutis. Tiskotowni vibe oli Saaremaal muidugi tugev. Hästi palju eksperimenteeriti house’iga.

Sa oled juba alates 7. klassist nii-öelda bändivagunis olnud. Kas sa kunagi mõnda muud suunda ei ole plaaninud võtta peale muusika?

Pärast põhikooli lõppu tulin Tallinna Inglise Kolledžisse õppima. Ilmselt kaalusin ka traditsioonilisemaid ameteid, kuid keskkooli lõppedes soovisin siiski muusikaga jätkata, kuna see oli põhimõtteliselt kogu aeg mu kõrval.

Kas kogu selle muusikatarkvaras orienteerumise oled sa endale ise selgeks teinud?

Pärast keskkooli läksin ma Brightonisse elektroonilist muusikat õppima, aga enne seda katsetasin iseseisvalt. Kuna see skeene oli Kuressaares populaarne, siis leidus ka palju teisi muusikuid, kellega koostööd teha. Näiteks Erko Niiduga, kes on siiamaani üks mu parimaid sõpru, veetsime palju aega koos minu ema kohvikus öösiti musitseerides.

Kuidas Brightoni akadeemiline õhkkond võrreldes Eestiga oli? Kas enda asja lasti rohkem ajada?

See oli vaba ja lihtne. Toimus umbes kolm loengut nädalas ja selleks, et oma hinded kätte saada, ei pidanud just eriti palju tegema. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppekavasid vaadates olid need oma filosoofia ja muude alusainetega palju laiapõhjalisemad. Brightonis ei olnud sellist asja absoluutselt ja koolivahetuse tingiski osalt minu soov üldhariduslikke aineid õppida.

EMTAs oled sa nüüd juba magistrisse jõudnud. Ma ei saanudki täpselt aru, mida sa seal õpid, kas kompositsiooni või elektroonilist muusikat?

Ma ei ole selles isegi päris veendunud. Kui ma sinna õppima läksin, oli selle eriala nimi elektronmuusika kompositsiooni suunal. See nimetus on nüüd mõned korrad muutunud, nii et ma päris täpselt ei teagi, mida ma õpin (naerab). Sisuliselt on see komponeerimine elektrooniliste vahendite abil.

On su õpingud sulle loominguliselt kasuks tulnud või kipuvad need pigem kammitsema?

Arvan, et oskan öelda seda paremini ehk viie aasta pärast, kuid hetkel tundub, et kaasaegne klassikaline ja tugevalt tonaalsest muusikast eemale hoidev suund arendab ja avardab mõtteid. Enne EMTAt kuulasin ebakõladeta ilusat muusikat. Viimased viis aastat olen oluliselt rohkem keerulise muusika maailmas ekselnud ja mingil määral aitab see ilusate helide loomisele kaasa.

Sa oled öelnud, et muusika tegemise juures on sinu jaoks oluline püsivus ja positiivne meelestatus. Negatiivsetest emotsioonidest sa siis, erinevalt paljudest teistest, inspiratsiooni ei ammuta?

Kusjuures minu jaoks on täiesti üllatav, et inimesed üldse melanhooliaga midagi teha suudavad. Kurvana või stressirohkel perioodil ma luua ei suuda. Pigem on just nii, et inspiratsioon tuleb siis, kui on hea olla ja seda on ka mu muusikast kuulda. Ma olen kurvemaid palu ka kirjutanud, aga need on pigem mu enda jaoks ning emotsiooni väljaelamiseks.

Kui tihti sa praegu üldse oma loomingus tšellot kasutad?

Muusikaakadeemias koos professionaalidega õppides kadus tšello mu loomingust vahepeal kuidagi ära. Mingil hetkel tekkis tunne, et oot-oot, ma ei oska ju tegelikult üldse tšellot mängida; las seda teevad need inimesed, kes oskavad, ja mina teen siis seda, mida mina oskan. Muusika kirjutamisel tekib ikka neid kohti, kuhu sa kinni jääd. Vähemalt minul on nii, et värskete ideede tekkimiseks tuleb muuta ka konstrueerimismeetodeid. Eelmisel aastal võtsin tšello kätte, nii et puudusid igasugused biidid ja sämplid. Hakkasin lihtsalt tšelloga pihta ja vaatasin, mis sellest välja tuleb. See materjal ei ole muidugi kunagi avalikkuse ette jõudnud ja ilmselt ei jõua ka, sest seal oli väga imelikku kraami, aga see oli huvitav eksperiment. Järgmiste asjade juures on mul tšello tegelikult praktiliselt igas loos.

Uus kauamängiv on sul siis juba töös?

Ma ei tahaks midagi lubada, sest selle juures on nii palju osapooli. Ühelt poolt mu enda pingutus ja motivatsioon. Teisalt küsimus, kes ja millal selle välja annab. Hetkel kirjutan ma EPd, mis ilmub oktoobri või novembri jooksul ühe Portugali plaadifirma alt. Sealt edasi võib-olla jaanuaris või veebruaris ka album.

Oma eelmisel aastal ilmunud EPd „Matches” kirjeldasid sa tantsulise ja sämplikesksena. Mis suunas sa tulevastel albumitel liikuda kavatsed?

Praegu olen ma niimoodi teinud, et see EP, mis nüüd peaks ilmuma, on loodud sama tehnikaga kui „Matches”. Jälle hästi palju sämpleid. Kauamängiv tuleb ilmselt pisut uinutavam. Rohkem on päris pille.

Sa kipud oma lugudes vist enamasti soulist pärinevaid sämpleid kasutama?

Mul oli „Matchesi” puhul kuidagi väga raske sellest eemalduda, sest soul on muusika, mida ma igapäevaselt kuulan. Tahes-tahtmata ammutan sellest ka inspiratsiooni. Sämplite loend on sellel plaadil üllatavalt pikk – ühe pala puhul keskmiselt kümme erinevat lugu, kust midagi võetud oli. Põhiliselt olid kõik nendest 70ndate ja 80ndate disko- ja souliartistid. Mõni kaasaegsem asi ka vahepeale.

Peale tšello mängid sa ka trumme ja oled üsna vilunud klaverimängija. Kust sa need oskused omandanud oled?

Trumme hakkasin ma õppima pärast seda, kui tolle põhikooliaegse rokkbändi kitarrist mu pillimänguoskuse kohta küsis. Mängisin küll tšellot, aga selle bändi kontekstis ei olnud sellest kasu.

Sa oled praegu tegev ka State of Zoe ja OYTi ridades. Kuidas sul üldse enda loominguks aega jääb?

Enda loomingu jaoks võiks tõesti rohkem aega olla. Hetkel on iga paari nädala tagant State of Zoe või OYTi esinemised ning suurem osa ajast kulub nende ettevalmistamisele. Mu tšelloõpetaja ütles ikka, et sa oled nagu Hunt Kriimsilm – üheksa ametit ja kümnes on nälg. Mind on alati koostööd huvitanud, aga arukam on neid projektivormis teha ja rohkem EP või albumi kirjutamisele keskenduda. Kuna see muusika, mida ma State of Zoe ja OYTiga teen, on praktiliselt kõik minuga seotud, siis tuleb päris tihti sellist mõtet ette, et miski ei kõla hästi ja peaks selle ümber tegema või kuidas midagi ikka täpselt live’is esitada. Kõrvalt vaadates tundub, et see pole üldse mahukas, aga tegelikult nõuab see väga palju tööd.

Kas sa kannatad ka selle muusikutele omase perfektsionismihaiguse all, et kõik peab peensusteni lihvitud olema?

Kui ma alustasin, oli ülim muusikaline perfektsionism olulisem. Varem oli nii, et ma ei lasknud enne üldse mingit muusikat välja, kui ma sellega sada protsenti rahul polnud. Nüüd, olles aru saanud, et täiuslikkus ei ole alati esmane, olen selles osas järeleandlikumaks muutunud.

Sa oled üks neist õnnelikest eestlastest, keda võib nimetada Red Bull Music Academy vilistlaseks. Räägi natuke sellest kogemusest.

Minu jaoks oli seal kaks eesmärki: esiteks võimalikult palju muusikat teha ja üle maailma ideid vahetada ning teiseks kontakte luua. Põhimõtteliselt tulin ma sealt tagasi kolmekümne uue parima sõbraga. Nagu sõjavägi. See oli ikka megaintensiivne. Ma magasin selle kahe nädala peale kokku umbes viisteist tundi. Hommikul ärkasime pool kümme üles ja sõitsime bussiga stuudiomajja. Seejärel hommikusöök, siis üks loeng, lõunasöök, siis veel üks loeng, siis kella üheksani õhtul stuudioaega, siis peod ja siis kuskil kella nelja-viie ajal tulid peolt koju ja oligi nii, et kas tegid veel muusikat või läksid magama. Ja niimoodi iga päev.

Millal see juhtus, et Sander Möldri nimi ühel hetkel blogosfäärist üha tihedamini läbi hakkas käima ja seda pea igal nädalavahetusel mõne ürituse line-up’ist leida võis?

(Mõtleb pikalt) See on juhtunud kuidagi väga sujuvalt. Kui ma 2008. aastal Eestisse tagasi tulin, sain ma tuttavaks Clazzi tolleaegse programmijuhi Riin Urbanikuga. Ta kutsus mind Jazzkaare järelpeole plaate mängima. Ma ei olnud selleks hetkeks üle nelja aasta seda teinud. Põhimõtteliselt Clazzist asi algaski. Esimesel korral mängisin seal niisama ja ühtäkki hakkasin seda sujuvalt iga nädal tegema. Clazzis tutvusin ka Janno ehk DJ Questiga, kes on mind palju aidanud.

Kui palju sa oma esinemistega välismaale satud?

Sel aastal olin OYTiga Positivusel. Siis mängisin veel Satta Outside’il, mis on üks Leedu suurimaid festivale. Sügiseks on kinnitatud esinemised Norras, Soomes ja Portugalis.

Festivalidel esinemine hõlmab endas ka üsna suure publiku ees ülesastumist. Kuidas sul lavanärviga lood on?

See täiesti oleneb kusjuures. On mingeid hetki, mil ma avastan, et olen enne esinemist täiesti närvis. Selline väike närv on alati, aga see on iseenesest hea. Sõltub sellest, mis kontserdiga tegu on. Mõnikord ka sellest, kes saalis on, kuigi see ei peaks tähtsust omama. Mu tark tšelloõpetaja ütles jällegi, et sa pead isegi siis kindlalt mängima, kui president uksest sisse astub.

President ju oligi Positivusel.

Jah, ma mängisin Tallinn Music Weeki telgis plaate ja president seisis mu kõrval ning otsis mingisugust juhet, sest ta tahtis ka plaate mängida.

Paljud ütlevad, et kodupubliku ees on ikka õudsem üles astuda.

Ma mäletan, kui ma eelmise aasta talvel Norras Tromsų filmifestivali aftekal mängisin ja avastasin, et mul pole üldse mitte mingit närvi. Ja samas tuled siia, vaatad publiku hulgast kõiki neid tuttavaid nägusid ja mõtled, et issand jumal. Positivusel on samamoodi pigem raskem mängida, sest seal näed juba kaugelt, et teda ma tean ja teda ka.

Kuidas sulle Eesti house’i-skeene hetkeolukord tundub?

Kask on hea ning Firejosé ja Robert Niko on viimasel ajal ägedaid asju teinud. Ajukaja vanast ajast loomulikult ka. Neid suuremaid ja väiksemaid asju on veel terve hunnik. Viimasel ajal on märgata selle žanri elavnemist ja populaarseks muutumist laia kuulajaskonna hulgas.

Oled sa viimasel ajal mingeid lahedaid muusikalisi avastusi teinud, mis sinus erilist vaimustust on tekitanud?

Ma olen viimasel ajal muusikas natuke pettunud. Kuna mängin iga nädal plaate, pean ma väga palju erinevat muusikat kuulama ja läbi kammima. Paratamatult on selle hulgas rohkem materjali, mis ei meeldi ning mõjub väsitavana.

Kuidas sul muidu laulmisega suhted on? Kas tulevastel plaatidel võib ka su enda vokaaldebüüti kuulda?

Kui ma rohkem tšellot üritasin mängida, siis mõtlesin, et prooviks laulu ka, aga ma ei ole ikka eriti vokaali tüüp (naerab). Võin kuskil tausta laulda ja olen kunagi hästi pikalt ka poistekooris osalenud, aga mingit James Blake’i minust ikkagi ei tule. Isegi kui väga tahaks. Kõige rohkem mõjutas mind vahepeal see… (Jääb mõtlema ja sukeldub lõpuks kotti oma läpaka järele, et laulja nime järele vaadata.) Jai Paul! Tema lihtsakoeline vokaalikasutus kõlas ahvatlevalt. Mõtlesin, et niimoodi oskan ma laulda küll. Proovisin. Ei tulnud välja. Gonjasufi oli ka üks, kes minus sellise tunde tekitas. Kusjuures ma kasutan oma lugudes hästi palju meeshääli, mille ma naisvokaalideks keeran. Näiteks „In Your Eyesi” puhul võtsin appi Usheri vokaali. Pöörasin tagurpidi ja tegin kiiremaks.

Sa oled teinud koostööd Faye Houstoniga, kes Jazzkaare raames ka Eestis esinemas on käinud. Kuidas sa temaga tuttavaks said?

Temaga sain ma kogemata tuttavaks enne, kui ma Brightonisse otsustasin minna. Ma olin millegipärast nii julge, et kirjutasin Myspace’is erinevatele inimestele, et sul on äge hääl ja äkki teeks koostööd. Faye, teiste seas, vastas ja ta elas Brightonis. Läksin sinna kooli ja ta pakkus ühel päeval välja, et võiks kell kuus kuskil kellatorni juures kokku saada. Tegemist oli suure mustanahalise naisega ja ma veel mõtlesin, et mis siit nüüd tuleb. Faye on aga ülilahe inimene ja me saime kohe hästi läbi. Jõime mõlemad ühe õlle, hakkasime rääkima ja tegime juba järgmisel päeval koos muusikat. Kui tulin Brightonist koolist ära, möödus võib-olla paar kuud, kuni tekkis võimalus ta Eestisse esinema kutsuda. Nüüd on ta siin oma viisteist korda käinud. Juba täitsa estofiil.

Sa oled öelnud, et su muusikas kipub midagi ikka alati logisema. Kas see on sinu puhul taotluslik?

Minu arust kaob muusikast liigse puhtuse korral elu ära. Kuigi tänapäeval, mitte ainult mainstream’i, aga ka populaarsemaid house’i, tekno ja dnb asju kuulates, on produktsioon kõla mõttes viimse piirini viimistletud. Mõnikord vürtsitavad ägedamad produtsendid oma muusikat näiteks mõne saundi üleliia valjuks keeramisega. Praegu on muusika produtseerimise selgekssaamine äärmiselt lihtsaks tehtud, aga tõeliselt heal lool peab olema isikupära, mingi väike knihv või nõks.

Red Bull Music Academyst oled sa nüüd juba osa võtnud ja palju välismaiseid kontakte saanud. Üsna tüüpilise küsimusena pean ikka uurima, et kas ka sulle tundub piiri taga rohi rohelisem ja taevas sinisem?

See ei ole nüüd selles mõttes eraldi eesmärk, et kindlasti peab kuhugi välismaale saama. Vaikselt nagu tiksub peas. Kuna Eesti turg on lihtsalt nii väike, siis tegelikult võiks ju. Kui ma oma Soundcloudi vaatan, siis on kuulajate seltskond pigem väga rahvusvaheline. USAs kuulatakse palju. Lõuna-Ameerikas, Inglismaal, Prantsusmaal ja Venemaal ka. Kusjuures Leedus on rohkem jälgijaid kui Eestis. Sellele toetudes võiks ju arendada seda välismaa asja.

Mainisid enne, et järgmine EP ilmub sul ühe Portugali plaadifirma alt ja lisaks on varasemalt kõlama jäänud ka võimalik koostööprojekt ühe tuntud UK leibeliga.

Mul on nende mõlemaga praegu väga tihe suhtlus, aga pean lihtsalt muusikat looma. Ma vahepeal uimerdan selle koha pealt. Portugali plaadifirmaga on hästi läinud – nad lasevadki nüüd järjest mitu minu plaati välja. Praegu on lisaks veel üks Saksa ja Itaalia leibel, nii et huvi on, aga lihtsalt pole praegu väga materjali, mida neile saata. Ma olen natuke laisk olnud. Ongi täpselt see, et olen nende teiste projektidega liiga seotud ja oma aega on vähe.

Mis puhul sa Royal Albert Hallis esineda said?

Ma õppisin keskkooli ajal Šotimaal ja mängisin seal ühes kammeransamblis. Oli mingi võistlus, mille võitjad said Royal Albert Halli esinema. Lava ei asunud seal, kus see tavaliselt on, vaid rahva keskel ning kõrgemal. Ma olin seal šoti seelikuga ja no ma ei ole tüdruk (naerab). Ma ei ole harjunud seelikut kandma, pluss ma mängisin tšellot!

Millega sa üldse muusikaväliselt tegeled? Palju sinu jaoks sellist aega eksisteerib, kus sa muusika sees pole?

Ma pean ausalt tunnistama, et ega väga palju aega muusikast üle ei jäägi. Tihtipeale on nii, et lähed ühest proovist teise ja kuulad muusikat või lähed õhtul koju ning otsid uusi lugusid. Kuulad mingeid vinüüle, mida pole jõudnud läbi kuulata, või siis raadiosaateid järgi, nii et see kõik on ikkagi väga muusikaga seotud. Pean tunnistama, et mingit muud suurt hobi nagu ei olegi. Võib-olla peaks tekitama. (Irooniliselt) Kardisõit näiteks või langevarjuhüpped.

Ametlikke videoid ei leia sinult Youtube’ist ühtegi. Kas sa ei ole mõelnud midagi sellega seoses ette võtta?

(Ohkab) Ma ei ole selle peale isegi ausalt öeldes mõelnud. Tean, et tänapäeval on see võib-olla eriti oluline, kuna Youtube annab nagu mingi lisaväärtuse. Ma arvan, et ma ei ole ise kunagi oma muusikasse nii tõsiselt suhtunud. Olen teinud seda lihtsalt seepärast, et see meeldib mulle, ja ma ei ole kunagi mõelnud, et peaksin oma muusikat kuidagi hirmsasti turustama. Kui see inimestele meeldib, siis jõuab see ise nende kuulajateni, kes seda kuulata tahavad, ja kui ei meeldi, siis ma ei hakka ka pükstest välja hüppama.

Nii et mingit väga hullu visuaalse kontseptsiooni plaani sa hetkel välja ei tööta?

Ma olen selle koha pealt võib-olla natuke vanamoeline või igav. Võib-olla on see oluline, aga mina seda oluliseks ei pea. Ma ei ole selline, et lähen iga kord mingi hullu riietusega esinema, et kogu see visuaalne külg tervikut toetaks. Vaatasin sel aastal New Yorgis toimunud Red Bull Music Academy pildigaleriid ja sealt jäi meelde peamiselt ainult üks tüdruk, kellel olid pikad mustad juuksed, lühike miniseelik, punased huuled ja iga pildi peal põhimõtteliselt üks ja sama naeratus. Seda arvesse võttes tekib küll korraks selline tunne, et peaksin võib-olla ikkagi oma isikuvisuaalidega tõsisemalt tegelema.

Sander Mölder

Žanr: elektroonika, soul, džäss
Diskograafia: „Matches” EP (Emerald City)
Bändid:
State of Zoe
OYT
Leslie Da Bassi live-koosseis
Varasemalt ka Cosmoskva

soundcloud.com/sander