Iluoperatsioonidest ja muudest kosmeetilistest protseduuridest on saamas järk-järgult uus normaalsus, mis esitab esteetilise meditsiini valdkonda tööle asunud meedikute eetilistele tõekspidamistele uusi väljakutseid.

Meditsiinilised kosmeetilised protseduurid koguvad Lääne ühiskonnas aeglaselt, kuid stabiilselt populaarsust. Heaoluühiskonnale omaselt on tegemist protseduuridega, mida inimene funktsionaalselt ei vaja, kuid millega loodetakse parandada väljanägemist ja enesehinnangut. Nende tendentside sagenemine on toonud endaga kaasa suure muudatuse ka arstitöö mentaliteedis. Arstide ülesanne on laienenud ravimiselt ja elude päästmiselt kosmeetiliste nn vigade parandamisele, teisisõnu muudavad arstid funktsioneerivat keha esteetilisel või n-ö normaliseerival eesmärgil. Ent keha muutmise puhul ei saa meedik jätta pööramata tähelepanu ka patsiendi psühholoogilistele motiividele.

Esteetiline meditsiin tõusuteel

Iluprotseduure on kaht sorti: invasiivsed ja mitteinvasiivsed. Esimestest on populaarseim nii Eestis kui ka mujal rindade suurendamine, mitteinvasiivsetest botuliintoksiini (nt Botoxi) süstimine. Maailmas seisab iluprotseduuride edetabeli lipulaevana vankumatult Lõuna-Korea, kus vähemalt kolmandik 19–29-aastastest naistest on noa all käinud.[1] Iluprotseduuride suure osakaalu poolest paistavad veel silma Brasiilia, USA ja Euroopas Saksamaa. Mitteinvasiivsete protseduuride hulk on maailmas keskmiselt 10,4% kasvanud, operatsioonide arv püsib stabiilsena.[2] Eestis iluoperatsioonide statistikat ei koguta, kuid ilukirurgi dr Peep Pree sõnul liigub trend siingi selgelt tõusvas joones.[3]

Nõudlust ilusüstide ja soovi noa alla mineku järele tekitavad ilutööstuse loodud ideaalid ning võimetus hinnata ja aktsepteerida loomulikku kaasasündinud välimust ja selle eripärasid.

Nii vajadus olla ilusam ja nooruslikum kui ka vajadus ühiskonda sulanduda on psühholoogilised. Nõudlust ilusüstide ja soovi noa alla mineku järele tekitavad ilutööstuse loodud ideaalid ning võimetus hinnata ja aktsepteerida loomulikku kaasasündinud välimust ja selle eripärasid. Esteetiline meditsiin aitab küll väliste ilunormide saavutamisele kaasa, kuid sisemist tasakaalutust ning iseendaga rahulolematust see ei paranda. Sellistele probleemidele aitaks leida lühiajaliselt kestva täitesüsti asemel eluaegse lahenduse vaimse tervise spetsialist.

Arstieetika ilutööstuses

Arstiks õppides kuulevad tudengid juba esimesel õpinguaastal arstieetika neljast alustalast: patsiendi autonoomia, võrdne kohtlemine, mittekahjustamine ja heategemine. Esteetilise meditsiini puhul löövad need sambad nii mõnelgi juhul kõikuma.

Mittekahjustamise printsiip sedastab, et arst ei tohi patsiendi seisundit oma tegevusega halvendada. Operatsioon on protseduur, mille käigus võivad tekkida tüsistused, näiteks põletik ja ebameeldivad armid. Silmalaugude korrigeerimise puhul on hästi tehtud lõikus millimeetrite mäng ning võib juhtuda, et kirurg eemaldab lõtvunud nahka liiga palju ning patsiendi silmalaud ei kata enam tervet silma, jättes silmad korralikult niisutamata. Ebaõnnestunud lõikuste ning teatud määral ka põletike ja armide tekke korral on kirurg eksinud mittekahjustamise printsiibi vastu, rikkudes patsiendi keha funktsionaalsust. Tüsistuste vältimiseks oleks mõistlik ebavajalikke operatsioone (s.t suuresti ilukirurgilisi) vältida. Teisalt läheksime ilukirurgia ärakeelamisega vastuollu patsiendi autonoomiaga – kui patsient soovib end ilusamaks lõigata, peaks tal selleks võimalus olema.

Kui lähtuda sellest, et arsti kutse ülim eesmärk on heategemine, tuleb tal suhtuda patsiendi tervisesse holistiliselt. Kuna patsiendi tahe noa alla minna võib tuleneda tajutavast survest ja seeläbi soovist olla ilusam, naiselikum või nooruslikum, on ta nõus riskima ilu nimel tüsistustega. Selline prioriteetide paigutus tundub olevat juba piisav argument, et esitada küsimus, kas meditsiinilise riski võtmine on põhjendatud. Ilukirurgilt ei saa oodata, et ta tuvastaks patsiendi sügavaid enesehinnanguprobleeme, sest vaimse tervise teemad jäävad esteetilise meditsiini õpingutest ja seega ka pädevusest välja.z Heategemise printsiibi järgimise jaoks võib see vajalik tunduda, samas saaks patsiendi autonoomia jällegi kannatada.

Eetiliselt küsitav on ka patsientidele kiirete ja püsivate tulemuste lubamine. Nii mõnegi soovitud esteetilise eesmärgi loomulikul teel saavutamine on märksa tervislikum kui iluprotseduurile minemine. Pean silmas näiteks mitmesuguseid nägu vormivaid süste, rasva külmutamist ja rasvaimu. Keha rasvaprotsendi loomulik langetamine aitaks nende asemel tunduvalt tõhusamalt, kuna organism kohandub aegamööda toimuvate muutustega paremini ning pärast kunstlikult tehtud rasvavähendust ei jää soovitud tulemus kauaks püsima, kui tegelikult elustiili ei muudeta. Ühtegi eksimust arstieetika alustalade vastu küll ei ole, kuid inimlikult probleemile lähenedes on selge, et esteetiline meditsiin ei ole siin pikas perspektiivis kõige mõistlikum lahendus.

Teisalt on korrigeerivad operatsioonid õnnetuse üle elanud inimestele sageli ainus võimalus tavapärast elu jätkata. Kui raske õnnetuse tagajärjel on patsiendi nägu kaetud põletusarmidega, on mõistetav, et ta soovib kasutada ilukirurgia abi. Sellisel juhul ei eksi arst arstieetika printsiipide vastu. Samad põhimõtted kehtivad ka juhul, kui patsiendil on silmapaistev n-ö iluviga, näiteks sünnimärk otsaesisel. Sellise sünnimärgi eemaldamine mõjub mõistetavana, kuna see vähendab ebameeldivat tähelepanu. Samas võib ka huuli suurendada sooviv patsient põhjendada oma soovi liiga peenikestest huultest tingitud ebameeldiva tähelepanu vähendamisega. Siiski tekib küsimus, kas otsaesiselt sünnimärki eemaldava ja huuli suurendava patsiendi nn iluvead on võrreldavad. Sünnimärk oleks justkui võõrkeha ja selle eemaldamine mõistetavam, kuid antud kontekstis võivad mõlemad patsiendid olla oma tajutavatest defektidest samavõrra häiritud. Patsiendi autonoomia printsiipi silmas pidades on õigus mõlemal. Selline võrdlus näitab hästi, et ilutööstuse eetikanormide tajumine on nii arsti kui ka patsiendi puhul lõppkokkuvõttes suuresti individuaalne. Patsiendi autonoomia austamine on siinkohal esmatähtis ning esteetilise meditsiini valdkonnas töötava meediku ülesanne on ennekõike võimalike tüsistuste hindamine ja selgitamine. Arst ei saa patsiendi eest otsustada, kuid ta saab siiski mängida olulist rolli patsiendi teadliku otsuse kujundamises.

[1] Jacobs, H.; Zheng, A. 2018. People have the wrong idea about the 3 most popular procedures in South Korea, the plastic surgery capital of the world. – Business Insider, 28.06.
[2] International survey on aesthetic/cosmetic procedures. – International Society of Aesthetic Plastic Surgery, 2018.
[3] Peep Pree koroonaajast: huvi plastikakirurgia vastu on plahvatuslikult suurenenud. – ERR, 01.11.2020.

Ehe Kaldmaa on loomulikkuse ja mitmekesisuse fännist meditsiinitudeng, kes hoiab kätt pulsil bioteadustes toimuvatel arengutel.