12. veebruaril lahkus ootamatult avastatud kasvaja tagajärjel meie seast Kaarel Valter – DJ, melomaan, plaadimüüja, raadiohääl, jutuvestja, aga ennekõike legendaarne sõber ja kogukonna ühendaja. Kõigil, kes Karlat tundsid on rääkida temaga seoses mõni enneolematu seik – ta tõi oma lennuka olemusega inimeste ellu parajalt sensatsiooni. Ta elab edasi meie lugudes.

„Kaarel. Minu klassivend põhikoolist saati. Meie toonane läbikäimine oli peamiselt kooliväliselt, Kadrioru harjutusväljakul jalkat mängides. Karla elas sealt mõnisada meetrit, Metodisti kiriku kõrval. Keskkoolis liitis meid kokku muusika, filmid, kirjandus, kunst ja kõik see huumor seal vahel. Kuigi ta oli meie kambast matemaatikas ja ehitamises kõige osavam (need olid tal loomupäraselt käpas), ujus tema tähelepanu ainiti humanitaarsetes sfäärides.

Kaarel mängis kogu oma lapsepõlve vanaemaga malet. Mina malet ei osanud, aga täna tundub naljakas, et oma esimese partii mängisin Karlaga Karlsruhe lossis, kus ta mulle käigud selgeks tegi. Kaarel võitis. Ta oli vägagi võistluslik ja osav. Mängides läks ta peaaegu alati hasarti, ükskõik, kas mänguks oli jalgpall, petank, noolemäng, lauamäng, bowling või Colin McRae ralli. Algushooaegadel olime tiimikaaslased kohviku Must Puudel muusikaviktoriinidel. Meie võistkond „Tissid” tegutses ikka enamasti esikolmikus. 

Kõige suuremad võidud aga olid tema sõbrad, keda sai tõesti palju, sest inimesed armastasid tema vahetut huumorit, lapselikkust ja laia silmaringi. Üksvahe kutsus ta mind iidse Babüloonia valitseja järgi hüüdnimega Nibukadnetsar, viidates minu ebaharilikult suurtele nibudele. Kusjuures vasaku nibu ristis ta Krakatauks ja parema Vesuuviks. Või oli see vastupidi? See teadmine sai koos teadjaga tuhaks. Igatahes tundis ta positiivset sidet antiikmaailmaga ja paistab, et eriline sümpaatia kuulus Mesopotaamiale, sest ta lasi oma vanaemal kududa musta kampsuni, mille esisel ilutses valgelt ja suurelt UR (iidne Sumeri linnriik).  Üks peamisi deviise, mis kulus sisse Tartu ülikooli aegadest (Karla erialaks oli filosoofia), kõlas „Pohui, carpe diem täiega!”. Selles on midagi ehtkarlalikku. Tema trajektoorid lähtusid tema turvatundest. Valikuid oli lõputult, aga intuitsioon otsustas hetkega. Selles mõttes toimis tema puhul too antiikne deviis juba keskkoolis – mäletan selgesti, kuidas sageli  hetk enne tunni algust avanes klassiuks, mille vahelt ilmus Karla heledais kiharais pea, heitis murdosa sekundiks pilgu üle klassiruumi, ütles: „Tundub, et siia ei jõua,” ja läinud ta oli. 

Erinevatel epohhidel käis temast läbi erinevaid tegelasi. Näiteks sõjaväest naastes kutsus ta end võitlejaks. Kaitsevägi oli üldse huvitav aeg, sest võiks arvata, et nii humanitaarsele inimesele on niivõrd jäik institutsioon täielik piin, aga tuli välja, et ta oli selles edukas. Minu teada jõudis ta vanemseersandi auastmele ning talle anti mõista, et ta võiks kaitseväkke edasi jääda, sest intelligentseid inimesi oli ka seal tarvis. Võitleja aga tuli tagasi tsiviili, trimmis ning harjumatult nurgeline. 

Veidike kummaline on kõike seda meenutada, sest tavaliselt oli Kaarel see, kes meenutas. Meie seast lahkus ainulaadne jutuvestja ja suulise pärimuse edastaja. Kui meenutan meie 2006. aasta suvist autoküüdiseiklust Baselist Tallinna läbi Taani-Rootsi, siis see tunne on ilus, aga ma ei oska tuua selliseid mahlaseid detaile, nagu Karla. Ta meenutused olid kirglikud ja väga naljakad. 

Kaarlil oli lõpuni välja võime end mitte tõsiselt võtta. Terav relv elu nüriduse vastu.  Ta ei sallinud paatoslikku paska. Ta tunnetas üliteravalt hea ja halva maitse piiri. Seda nii kunstides, elulistes situatsioonides kui ka riietumises, milles tal oli lausa anne kanda mage maitsekaks. Ta teadis, mis ja kes talle sobib, kust jooksevad tema eetilised ja esteetilised piirid. Ja neid järgis ta väga põhimõttekindlalt. Aga kõige selle juures ei muutunud ta kunagi kõrgiks, vaid jäi alati maiselt muhedaks. Maradona. Pasta Bolognese ehk Pasarahe. Aphex Twin. Anna Karina. Artur Alliksaar. Kaarel Valter oli koguja. Vinüülplaadid. Fotokaameraga püütud hetked. Head ja ilusad inimesed. Filmid. Nokamütsid. Koomiksid. Selfid Ford Scorpioga. 

Ta ütles ikka, et tal on kaks eesnime. Endast teises isikus rääkides nimetas ta end enamasti spetsialistiks, eksperdiks või vahel ka lihtsalt ettevõtjaks. Spetsialistid olid ka sõbrad, kellega ta parasjagu midagi ette võttis. Kaarel sai oma sõprade lastega väga hästi läbi. Tema karune malbus ja lapselik mängulisus tekitasid usaldust ning kui oli vaja hoidjat, kutsuti onu Karla. Viimastel aastatel meeldis talle olla Karla1 või don Karlaone. 

Jah, eneseiroonia on üks efektiivsemaid mõõku elu nüriduse vastu. Aga ta võib muutuda ka kahe teraga mõõgaks. Nii on see siis, kui unustad ennast armastada, suunates tähelepanu ainiti teistele. Ma ei väida, et see aspekt sai Kaarlile saatuslikuks, vaid ütlen seda sellepärast, et elu on üürike ja sõprus on kallis. Paatoslik pask? Ütleme siis nii, et kui elu on Bolognese, siis surm on sitahäda, mis sellele järgneb – kui on vaja minna, siis pead minema.” – Marten Kuningas

* * *

„Meil tekkis Karlaga mingitel seletamatutel asjaoludel kaks olulist verbaalsust, mida me omavahel vahetasime. Üks neist oli „pitsahiir”. Ei tema ega mina mäletanud täpselt, kumb meist oli see pitsahiir ja mis on selle tagamaad, aga iga kord kui me teineteist nägime või kõnetasime, siis ikka kui pitsahiirt. Ilmselt olin nii mina tema jaoks pitsahiir, kui tema minu jaoks pitsahiir. Viimati kui Nõmmel tema kodu rõdul suitsu tegime, siis vaidlesime isegi selle üle, kes see pitsahiir siis lõpuks on. Seis jäi samaks. 

Teine oluline ütlus oli see, et „spetsialist teab, kuidas hobused tallist välja saada”. Kunagi kui ma talle selle lause ütlesin, adapteerus ta sellega momentaalselt, sest me mõlemad teadsime… tema on spetsialist ja ta teab täpselt, kuidas hobused tallist välja saada. Seda lauset sai kummalisel kombel absoluutselt kõige kohta kasutada, sest spetsialist teadis alati.” – Triin Ruumet 

* * *

„Mul on alati meeles, kuidas me ühel peojärgsel suvehommikul otsustasime Karlaga lõunasse hääletada. Minul oli seljas valge karvase kraega hommikumantel ja Karlal eelmisest õhtust must frakk. Nii me pikemalt mõtlemata ja ühegi asjata teele asusime, kuni avastasime end peagi Valga/Valka piiri äärest, kus kohtusime surnud siiliga ja aknast kostuva peretüli käigus vuhises üle meie peade asfaldile kildudeks lendav taldrik. Pidasime neid märke piisavalt kurjakuulutavateks, et lõunasse sõit pooleli jätta. Aga et Tartusse tagasi pöördudes oleksime naerualusteks saanud, siis võtsime suuna hoopis Hiiumaale, vahepeatusega Viljandis Karla sugulaste juures. Nautisime teelolekut – külitades teeäärsete põldude heinapallidel, suitsetades perifeersetes bussipeatustes paduka eest varjudes, juues viimase praami tekil lõdisedes konjakit ja nentides erinevates Eesti väikelinnades poepeatusi tehes, et „no siin ei ole küll sittagi teha”. Karlal oli kadestusväärne oskus elada hetkes ja nagu ta sageli öelda tavatses: „Sõbrad, elada tuleb nii, et on „pohui, carpe diem täiega!”” – Helen Tammemäe

* * *

„Tean Kaarlit üle kümne aasta ühiste tuttavate kaudu, aga tihedamalt hakkasime läbi käima 2018. aastal, kui kutsusime ta IDA raadio hommikusaate juhiks. Mõne aastaga kasvas suhteliselt külmast tutvusest väga soe ja hooliv sõprus. Viimased neli aastat suhtlesime põhimõtteliselt iga päev. Palju seoses raadioga, aga tegelikult absoluutselt kõikidel teemadel. Karlast sai minu jaoks üks mu kõige lähedasemaid sõpru. 

Kogu aeg oli kas väga lõbus, väga dramaatiline, kurb või tore. Mingit keskpärasust kunagi ei olnud. 

Aga seoses IDA raadioga on täiesti hoomamatu, et Karla tegi pea neli aastat praktiliselt igal töönädala hommikul kolm tundi kvaliteetset raadioprogrammi, mis oli nii paljude inimeste igapäeva lahutamatu osa. Kokku umbes 3000 tundi raadiot.” – Natalie Mets

* * *

„Üks lugu, mis pani meie kasvamisele, maailmapildile ja tunnetusele tugeva aluse, kui me läksime esimest korda kuskil keskkooli lõpus reisima. See oli juunikuus. Tavatsesime sõpradega istuda vanalinnas Grusbeke-taguse torni trepil ning juua õlut, filosofeerida, jutustada ning maailma arutada. Ühel sellisel pühapäevasel õhtul teatas sõber Gregor, et ostis pruudiga piletid Veneetsiasse. Teisipäeval väljub buss. Ilma igasuguse varasema ulatusliku matkamis- või iseseisva reisimise kogemuseta – me jõuame neist ette!

Niisiis viis Pets meid, kaks värsket abiturienti, teisipäeva hommikul Pärnu maanteele. Kahe peale oli taskus veidi üle 53 euro (800 krooni). Karlal oli seljas pintsak ning kaasas pisike üleõlakott, millega ta ka koolis käis. Me tõstsime pöidlad üles ning peatus esimene auto – algas seiklus laia maailma, milles karastus meie sõprus ja vormus maailmapilt. Järgmine peatus: kuskil lõunas, Vahemere kandis. Peas kumisemas Kerouac, Bukowski, Peeter Sauter ning Pierrot Le Fou.

Samuti oli Karlaga käimas iga-aastane „märka kevade märke” konkurss. See seisnes selles, et tuli teha foto esimesest kevadekuulutajast – mehest, kes käib kuskil avalikus tänavaruumis plätudega. Väljas mõned üksikud plusskraadid. Suvemees. 

Ja lõpetuseks väljavõte päevikust: „14. juuli, 7. päev. Jõudsin eile õhtul Spliti. Bussijaama tulid mulle vastu Karla ja Grex. Mõlemad täiesti ülepingutatult pidulikult (ja ka sarnaselt) riides. Triiksärk – kollane ja lilla, baroklike revääridega, liibuvad teksad, tennised, kingad, prillid, mis nägid välja nagu vanaema vanad. Nad olevat kõikjal linnas rohkelt komplimente teeninud. Kaks päeva siin veetnud ja tunnevad kohalikku skeenet. Kõndisime „baasi”, milleks oli restorani terrassi ja mere vaheline põõsastik. Siin me elasime järgmised kolm päeva.”” – Madis Ligema

* * *

„Mul ei olnud Karlaga just palju ühiseid huvisid, mis liitsid teda teiste lähedaste sõpradega. Olen väga spordikauge inimene, aga ei olnud midagi, mida ta vormelist, jalgpallist või Tour de France’ist ei oleks teadnud. Kui minu mälu on täielik sült – Alzheimeri tõbi hingab juba ilmselt koolipõlvest saati kuklasse –, siis Karla oli alati kohal, kus vähegi mälumängus osaleda sai. Mul on päris närb hasart – kaotan kiiresti huvi erinevate mängude vastu, aga tema oli mees, kelle silmad läksid just siis eriti teravalt särama, kui võistelda sai. Ometi oli Kaarel Valter viimase 12 aasta jooksul üks mu kõige olulisemaid sõpru. Oli perioode, kus helistasime praktiliselt igal laupäeva hommikul ja meie kõned kestsid kuni kolm tundi. Millest meil nii palju rääkida oli? Kuidas oli võimalik ühe inimesega nii palju järjest naerda? Väga raske öelda, aga kui proovida kuidagi kokku võtta, siis ilmselt inimesest ja inimestest. Karla oli liberaal selle kõige klassikalisemas tähenduses – tema oskus võtta inimesi siiralt, moraalivabalt ja sügavalt valmistas meile kõige suuremat rõõmu. Tema tähelepanekud inimelu absurdsusest olid teravad, läbinägelikud ja väga intelligentsed, ilma igasuguse punnitamiseta. Karlal oli erakordselt lai silmaring ja suur lugemus, ent erinevalt paljudest teistest ei mõjunud need omadused tema puhul kunagi raskelt ega edevalt. On võimalik olla korraga väga lihtne ja soe ning intellektuaalselt ja intellektilt tipptasemel. Eriti säras Kaarel Valter just oma elu viimastel kuudel. Mõtlesin peale viimast kohtumist temaga, et nüüd Karla elu alles läheb käima, et kui hea kirjanik temast näiteks võiks saada. Kujundlik, vaimukas ja täpne tekst voolas temast välja ilma erilise pingutuseta. Andekust ja kirge jagunuks tal üle igasuguste distsipliinide. Ent elul olid jälle teised plaanid. Nii jääb Kaarel Valter üheks suureks elukunstnikuks kõigi maailma Sokrateste või Neal Cassadyte kõrvale ning meie, mahajääjate, ülesandeks jääb üle olla tema Platon või Jack Kerouac. – Rain Tolk

* * *

Hea Kaarel Valteri sugulane, sõber, tuttav, teekaaslane

Kaarli ärasaatmine toimub sel laupäeval, 19. veebruaril kell 12.00 Metsakalmistu kabelis.

Et Kaarlil oli väga palju häid sõpru ja tuttavaid, keda ühe laua taha on keeruline mahutada, siis esmalt toimub intiimsem peielaud pere- ja lähimate sõprade keskselt. Ootame sind seejärel õhtusele kogunemisele kell 19.00 klubis Uus Laine (Vana-Kalamaja 1), kus mängime malet, vaatame pilte ja videosid, jagame lugusid ning kuulame Kaarli lemmikmuusikat. 

Et tuha muldasängitame leiab aset kevadel perekeskselt, siis palume lilli ja kimpe mitte tuua. Samuti palume ennast eelnevalt koroonatestida ja haigusnähtude korral koju jääda. 

Karla auks ja mälestuseks võta kaasa kõige ilusamad mälestused temast, pane selga šikid rõivad ja tule kokku pere ja sõpradega, et tähistada elu ja tema kõige erilisemaid viljasid.

Kaarli pere ja sõbrad