Teisipäeval avati EKKMi kõrval asuvas ISFAGi galeriis näitus, mis koondab kokku Tallinna ööelu lõpubossi ja nädalasisese pelgupaiga Protesti kaheksa aastat kestnud eksistentsi. ISFAGi seinte vahele veetud baarilett, toolid, menüüd, külmkapid, maalid, kujukesed ning isegi tükkidena põrandale laotud Jeesuse muraal elustavad uuesti selle nüüdseks maha lammutatud kultusbaari. Korjasime Protestiga seotud inimeste ja püsikundede mälestused avamiselt kokku, mille toome teieni järgneva fotoseeria kaudu.

Fotod: Marta Vaarik

Pille: „Mul on väga lühike lugu ja see lugu on selline: ma tulin kunagi Protesti, kohtasin kõiki neid inimesi ja täna olen ma siin.”

Siim: „Kõige eredamalt on meeles seik, kui ma võlts-abiellusin. Reedel oli pidu, mis veeres edasi laupäeva ja selle hoos mõtlesime ühe tütarlapsega, et me ei tahaks mitte kunagi abielluda. Samal ajal tekkis äratundmine, et kui kellegagi, siis just temaga. Oligi selline täitsa paaripanemine, peeti kõne, pandi sõrmused sõrme ja kõige suurem asi, mida me sellest õppisime oli see, et abielu kui selline pole enda, vaid pigem teiste jaoks näitamiseks. Endal oli juba selleks hetkeks siiber, kui lavale pidi minema. Nüüd vahel ikka näeme üksteist, lahutust pole veel sisse andnud, aga millalgi võib-olla peab.” (Naerab)

Brigit: „Alatiseks jäävad meelde viimased koosoldud päevad Protestis. Viimased peod, viimane hommik, peied, sünnipäev, sala-äftekad varemetes. Kõige lähedasemate houmidega läbi naeru pisarate valamised. Nutuse kurguga viinajoomised, vaikused, silmadega vahetatud vestlused. Toores ja puhas armastuse jagamine. See tuletab meelde, et kõige tähtsama võtsime Protestist siiski kaasa – üksteist. Protesti saadabki selline burn after reading teema. Pikendatud lapsepõlv, muinasjutu mets, kes teab, see teab. Seda maad ei saa kaardistada, ohjata, taltsutada. Sellega peab kaasa minema ja sümbioosis elama.”

Jaane: „Mina olen Protestile tänu võlgu, sest leidsin sealt oma lemmikbändi. Ma polnud seal kunagi käinud, kuigi olin sellest hästi palju kuulnud – isegi mu ema jõudis enne mind Protesti. Aga esimene kord, kui seal käisin, oli Elephants from Neptune’i plaadiesitlus ja sellest ajast on mul love for life. Siis ei osanud ma veel arvata, kui tähtsateks inimesteks nad mulle saavad.”

Aili: „Mina olen Protesti kaudu kaotanud oma elu armastuse ja võitnud endale uue kaaslase. Baari minnes ei olnud ma mitte keegi, siis sai minust juhataja ja mul on sealt nii palju lugusid, et kui ma kunagi päris filmitegijaks saan, siis sealt leiab nii palju mõtteainet. See on super materjal.”

Martin: „Protest oli hommikune ja öine majakas.”

Ivo: „See oli ajal, kui Siim Sildmäe veel juhataja oli. Baari tuli üks venelaste kamp ja ajas oma õlle maha. Siim üritas siis situatsiooni lahendada, aga olukord läks hapuks, asi kolis õue ja tüübid tahtsid Siimule peksa anda. Ühel hetkel said kõik aru, et Siim on ohus ning järgmisel oli juba mingi sada inimest ümber nende kümne venelase. Tüübid vaatasid, et nende ümber on lihtsalt suur ring ja olid hetkega läinud. Minu jaoks oli see Protesti fenomen. Kui mingi error oli, olid kõik omade poolt. Keegi ei teadnud, milles asi on, aga kõik olid kohal. See oli Protest.”

Paap: „Protest on nagu linnuema, kes õpetas meid lendama. Inimesed tundsid end seal nii nagu nad peavad tundma – vabana ja õnnelikuna. Tänu sellele saime me enda üritusele Still Out tuule tiibadesse ja meid võeti seal nii omaks. Inimesed ei pahandanud isegi siis, kui neile ükskord esinemise ajal kõlarid jalgade peale kukkusid. Suurt tüli sellest ei tehtud, lihtsalt keksiti, et: „Näe, mu varvas käis Still Outil.” Häid mälestusi on lõpmatuseni. See on pere.”

Marc: „Sometimes hoos, always koos.”

Elvis: „Kuna töötasin Protestis päris pikka aega on mul väga raske kõigi nende väärt mälestuste seast midagi konkreetset välja noppida, aga mulle jääb alati väga soojalt meelde kogu see kirev elu, seltskond ja asutused, mis jäid ka baarist välja ja lähedusse. Olin seal enam-vähem kogu aeg kohal ja teadsin kõiki töölistest töötute ja kodututeni välja. Mingi aeg eksisteeris seal viimastest koosnev üsna lõdva, aga väga visa grupeering, kel oli vaja ikka suitsu, tuld, telefoni laadida jne. Mingil hetkel oli mul koju ja baari kööki liiga palju riideid kogunenud ja mõtlesin, et olen hea poiss ja annan need selle pundi n-ö põhivennale. Seal olid mõned bomber’id, polosärgid, mingid rõvedad teksad ja kukekad dressid. Nädala pärast hakkasin nägema, kuidas see vend oli kotitäie kõigi vahel ära jaganud, endale oli jätnud selle, mis ka mulle kõige enam meeldis – purpurpunase eest trukkidega bomber’i. Ja nii nad seal rokkisid mõnda aega. Hea oli vaadata, väga kodune. Kuidagi taipasin, et kui ma neid hoian, siis mingil rõvedal moel hoiavad nemad mind, kui on minu kord letis olla. Ja nii oligi.”

Näitus on avatud iga päev kell 12-19 kuni 4. septembrini.

Galerii