Lahkunud on armas sõber ja kolleeg, särav kuraator, kultuuriajakirjanik ja noor kunstiteadlane Triin Tulgiste-Toss. 

Nagu sisendas Triinu 2019. aastal kureeritud suurepärane näitus „Sisse-sisse, uks on lahti!” Kumus – trauma on miski, millesse tuleb suhtuda avatult, temaga tuleb püüda leppida, võtta teda elu osana, sest just see annab omal moel jõudu edasi minemiseks. Põlvkonnakaaslastena ristusid meie huvid Triinuga eri viisidel kümmekond aastat. Jälgisin alati tema tegemisi, olgu toimetaja, kirjutaja, kultuurikorraldaja või näituste kuraatorina. Triinus said väga võluval moel kokku tüüne tasakaalukus ja mõtteselgus ning tung mängulisuse, absurdi ja transgressiivsuse poole. See sümbioos leidis väljundi ka tema säravates näituseprojektides. Ta oli inimene, kes lausus siis, kui tõesti oli midagi öelda, sealjuures vahedalt, klaarilt, kujundlikult ja tihti väga vaimukalt. Elas südamega kaasa kunstivälja protsessidele ja maailmas toimuvale. Tegi ärksaid plaane ning oli alati huviga valmis kuulama teiste ideid ja neid läbinägelikult peegeldama.

Meie sõprus sai alguse Kumus töötades. Murdeline oli kahe aasta tagune ühine reis Veneetsiasse. Kuidagi sujuvalt leidsime end biennaalil ikka ja jälle teineteise kõrvalt ja nii me kulgesime koos näitustel, üle Veneetsia sildade ja läbi kitsaste tänavate, oma esimesi muljeid, mõtteid, emotsioone ja rõõmu teisega jagades. Paraku rääkis Triin siis ka esimest korda, et tema tervisega ei ole kõik korras, ning mitmed kuud hiljem sai ta raske diagnoosi. Võimatu on ette kujutada, mis toimus Triinu hinges nende kahe aasta jooksul. Ta jätkas jõudumööda igapäevatööga muuseumis. Leppisime omavahel algusest peale kokku, et usume vaid seda, et ta saab terveks. Sest ravi lihtsalt pidi aitama. Paistis, et töö andis Triinule palju, võimaldas muu hulgas mõtteid eemale saada. Tundus, et haigus võib küll olla raske, aga sedavõrd tugevat inimest see ei suuda murda.

Viimast korda kohtusime Triinuga selle aasta märtsi lõpus. Olin uuesti Veneetsiasse sõitmas ning tundsin, et pean teda enne nägema. Kuigi olukord oli nukker, Triinu keha oli väga habras ja embus õhkõrn, tajusin vesteldes tema jätkuvalt tugevat elutahet. Ta tahtis nii väga edasi elada, armastada, kogeda, näituseid teha, kunstnikega koos töötada. Eelkõige aga näha oma armsat Annit suureks kasvamas. Triinu meeletu vaprus süstis lõpuni lootust, et äkki siiski juhtub ime. 3. mai varahommikul kirjutasin talle sõnumi. Valguskiirusel liikuma läinud kirjake, ebamäärane soov kontaktis olla, sirutus Triinu suunas ei saa teda aga enam kunagi kätte.

Olen ääretult tänulik, et sain Triinu tundma. Vahetasime tookord Veneetsias mõtteid Audre Lorde’i ideede üle ja mulle tundub, et Triin kehastas täpselt seda, millest Lorde on kirjutanud – kedagi, kes leidis üles ühendava ning tõi selle kaudu kokku erinevused. Väärtustas elu tema eri värvides, keerulisuses, vastuoludes ja ilus ning vahendas seda ka teistele.

Triin Tulgiste-Toss töötas aastatel 2011–2014 Müürilehe kunstitoimetajana. Kumus 31. mail avatav Triinu kureeritud Jevgeni Zolotko isikunäitus „Aadama saladus” on pühendatud tema mälestusele. Tema tööst nüüdiskunsti kuraatorina ja näitustest läbi aastate saab lugeda Eesti Kunstimuuseumi järelhüüdest.