Inimesed upuvad infosse. See seisund on krooniline ja võib tunduda isegi paratamatu. Kuid uppumise vältimiseks saab tundmatus kohas mitte vette ronida, targalt veekogu valida ja ujuma õppida. Igast 21. sajandi infotsunami passiivsest ohvrist võib saada oma inforuumi aktiivne disainer.

Mis on see „info”, millest koosneb sinu inforuum? Seda ei moodusta ainult uudised. Informatsioon on kõik filmid, sarjad, artiklid, raamatud, mängud, taskuhäälingud, vestlused, YouTube’i videod, Instagrami postitused, Facebooki teavitused. Need kõik konkureerivad sinu aja ja tähelepanu nimel, mis on piiratud ressursid ning mille ekspluateerimisele on rajatud maailma kõige edukamate ettevõtete ärimudelid. Facebook ja Google saavad müüa rohkem reklaami, kui Instagramis ja YouTube’is veedab rohkem aega ja surfab mööda soovitusi rohkem inimesi. Need rakendused ja teenused on loodud maksimaalselt kaasahaaravaks, et me end seal toimetades ära unustaks ja nuppu „Watch next” vajutaks. Meil on aga võimalik siiski midagi ette võtta, et käest antud ohjad tagasi haarata.

Kujutle. Sa oled tühjas valges ruumis, kus pole uksi ega aknaid. Seal ei toimu mitte midagi, mitte miski ei nõua su tähelepanu. See on sinu inforuum oma vaikeseisundis. Tühjus. Täiuslik infoaskees. Sa ei kuule, näe ega tea midagi, mis toimub väljaspool sinu pead. Ainult sina otsustad, mida sa sellesse ruumi lubad. Ja miks. Kas soovid midagi teada? Mõte välgatab, seina ilmub postipilu ja selle kaudu jõuavad tuppa ainult õiged killukesed. Tellitud post, mitte reklaamid.

Täiuslik infoaskees ei ole võimalik, vajalik ega tervislik, kuid parem ja teadlikum kontroll selle üle, millises inforuumis sa elad, on seda kõike. Eeldame, et laias laastus jaguneb info kaheks: push-info ja pull-info. Push-info on see, mida tuuakse sinuni hoolimata sellest, kas sa tahad seda või mitte. Kui keegi helistab või kirjutab sulle sinu algatuseta, siis see on sihitud push-info. Kui sa vaatad telekat, siis see on sihtimata push-info, mida edastatakse laiemale publikule. Pull-info on aga see, mille nimel me peame ise vaeva nägema. See on raamat, mille sa raamatukogust tood. See on vestlus, mida sa ise alustad. Push– ja pull-info dünaamika teadlik haldamine on üks inforuumi disaini alustest. Hakkame pihta.

1. Eesmärgistamine

Inforuumi disain algab eesmärgistamisest. Infotarbimine on lihtsalt üks tegevus teiste seas ja sellele saab omistada erinevaid sihte. Eesmärk kitsendab, annab aluse prioriseerimiseks, vähendab reaktiivsust ja sihitut ekslemist. Tõenäoliselt ei ole paljud inimesed selliseid eesmärke seadnud, kuid just see samm pakub võimalust lõputus info-ookeanis oma saar leida. Mina soovin jõuda uute ideedeni, lugeda üllatavaid analüüse ja provokatiivseid arvamusi. Õhtuti tahaksin end sageli natuke välja lülitada. Tahan teada, kuidas läheb mu perel, sõpradel ja tuttavatel. Tahan neile kättesaadav olla. Tahan push-infot ja müra minimeerida, et oma niigi hüplikku tähelepanu säästa.

Millist infot sina soovid ja vajad? Kas sa tahad midagi teada saada? Midagi uut õppida? Kellegi elu kohta kuulda? Meelt lahutada? Oma mõtete eest põgeneda või nendega koos olemist harjutada? Mis osakaalu sa ühele või teisele eesmärgile omistaksid? Mitu tundi ja minutit igast päevast ja nädalast soovid sa veeta raamatuid lugedes või Facebookis kerides? Ja miks sa neid asju tahad? Kui sa tahad teada, „mis ilmas sünnib”, siis miks see sulle päriselt oluline on?

Ole neid hinnanguid andes realistlik ja ära ülehinda oma võimeid ning harjumuste muutmise keerukust. Disainimine ei käi ühe ropsuga. Ma ei ole rahul, et ma vaatan YouTube’ist mingeid suvalisi videoid, ja eesmärgistamine aitab sellele refleksile vastu punnida, aga ma ei loobu oma inforuumi kujundamisest, kui avastan, et enda püüdlustele vaatamata olen kaks tundi tuletegemise õpetusi ja Pokémoni mängude ajalugu vahtinud.

Tehnoloogia ei ole neutraalne, see soodustab erinevaid eesmärke ja harjumusi.

2. Kanalite ja allikate valik

Soovitud info peab kuidagi sinuni jõudma. Selleks on mitmesugused kanalid, mida võib segmenteerida nii tehnoloogia (arvuti, telefon, televisioon, raamat, raadio) kui ka platvormide (YouTube, Facebook, Twitter, TikTok, Instagram) lõikes. Kanalid ei ole neutraalsed, sest tehnoloogia ei ole neutraalne, see soodustab erinevaid eesmärke ja harjumusi. Televisioon (ka Netflix) on olemuslikult passiivsem, kui saab olla arvuti; Twitter on raamatutest pealiskaudsem, aga värskema sisuga. Nende väärtus sõltub sinu eesmärgist.

Eri kanalid ühendavad sind allikatega, olgu nendeks siis youtuber’id, kirjanikud, väljaanded või sõbrad. Allikate infotihedus, usaldusväärsus ja kvaliteet on varieeruvad ning nende valimine ja kombineerimine peaks samuti eesmärgile alluma. Mina otsin ideid eelkõige raamatutest ning investeerin väga palju aega õigete autorite ja raamatute valikusse. Ideede arendamiseks toetun vestlustele, et saada kohest tagasisidet. Olulisematele sündmustele hinnangute saamiseks kombineerin ma kindlaid sõpru üksikute väljaannetega. Ühtlasi tuleks hinnata eri kanalite ning allikate push– ja pull-info osakaalu. Näiteks väldin raadiot ja televisiooni, kuna mõlemad suruvad infot minuni pakendis, mille üle mul pole vastuvõtjana erilist kontrolli. Kõike pole vaja teada.

Allikast on võimalik saada kätte soovitud informatsiooniline sisu, mis on mis tahes materjal, millega kokkupuutumine täidab sinu eesmärke. Sisu on see, mida me otsime, ja sisu on meie disaini kvaliteedi peamine mõõdik. Kas selle tarbimise kulu (nt ajaline) on proportsioonis soovitud tuluga (nt teadmised, ideed, rõõm)? Kui palju uusi mõtteid pakub üks 50-tunnine sari võrrelduna 10-tunnise raamatu või 4-tunnise vestlusega? Mitu loetud uudist või teksti sajast avaldab sinu elule olulist mõju? Mitu videot enda vaatamist tegelikult õigustab? Suur osa tarbitavast sisust on lihtsalt meeldiv, sõltuvust tekitav või eskapismi soodustav müra. Siinkohal ei pea siiski kalduma maksimalismi. Pool rehkendust on parem kui mitte midagi.

Filtreerimine eeldab enamasti väikest ajalist investeeringut, aga ma luban, et see tasub ennast ära.

3. Filtreerimine

Peamine viis, kuidas tarbitava sisu eesmärgipärasust tõsta, on filtreerimine. Eri kanalid võimaldavad kasutada erisuguseid filtreid. Kui sa soovid Facebookist uudiseid leida, siis lõpeta nende inimeste jälgimine, kelle postitused koosnevad ainult jagamismängudest ja kadunud kasside piltidest. Kui sa tahad vähem meile saada, siis tühista kõikide postkasti risustavate uudiskirjade tellimus ja seadista oluliste kirjade jaoks eraldi kaust. Kui sa ei taha lugeda Delfit ega Postimeest või vaadata „AKd”, aga tahaksid teada, mis sünnib Eesti poliitikas, siis loo sotsiaalmeedias mõni väike grupivestlus, kus asjast huvitatud inimesed (keda võib olla paar-kolm) päeva kõige olulisemad sündmused edastaksid ja neid oma analüüsiga täiendaksid. Ma ei loe ega vaata juba aastaid regulaarselt uudiseid, aga olen riigis toimuvaga adekvaatselt kursis.

Filtrid võivad olla rohkem või vähem jäigad. Mida õhem on filter, seda rohkem jõuab sinuni nii positiivset kui ka negatiivset müra. Positiivne müra on üllatav, rikastav; negatiivne müra häiriv ja kurnav. Mullistumise vältimiseks tasub natuke müra teadlikult sisse filtreerida. Reeglina tasuks filtreerida välja igasugune mitte-eesmärgipärane push-info, nt keelates telefonis kõik teavitused, sest vaatame niigi igal võimalusel ekraane. Samas saab olulise pull-info filtreerimisega esiplaanile tõmmata, nt kasutades Facebookis esimesena kuvamise funktsiooni jne. Filtreerimine eeldab enamasti väikest ajalist investeeringut, aga ma luban, et see tasub ennast ära.

4. Agregeerimine

Üks eriline filtrite klass on agregaatorid ja nende troonil istub RSS. Tegemist on küllaltki vana tehnoloogiaga, mis võimaldab koondada ühte voogu kõiksuguste kanalite ja allikate sisu, eelkõige tekste. Eri väljaannete kodulehtede külastamise asemel on võimalik nende artiklid ühte kohta kokku tõmmata. Uuemad RSS-i rakendused lasevad ka sotsiaalmeedia voogusid agregeerida. Sellele ühtsele voole on võimalik kehtestada mõnes rakenduses täiendavaid filtreid. Kasutan isiklikult juba aastaid Inoreaderit, kus saab seadistusi muutes välistada teemasid ja isikuid (minu puhul näiteks „Trump”, „iPhone” või „Star Wars”), mis on säästnud mind aasta jooksul 3000 Trumpiga seotud artiklist. Nii sain oma eelistatud allikaid märkimisväärselt kärpida ja oma voo kogumahtu tunduvalt vähendada. Need reeglite ja filtrite süsteemid on väga robustsed ning võimsad, muutes võimalikuks palju eesmärgipärasema infotarbimise. Nii Inoreader kui ka selle alternatiiv Feedly on kasutatavad telefonis ja tänu sellele saab sealt kõik muud uudisterakendused kustutada.

Positiivsed harjumused lubavad luua keset üldist infoorkaani rahuliku süvenemise saarekesi.

5. Tarbimisharjumuste juhtimine

Agregeeritum inforuum võimaldab paremini oma tarbimisharjumusi juhtida. Näiteks on vanematest artiklitest alustamine võimas meetod kõikvõimaliku prahi neutraliseerimiseks. Mina lasen märkida loetuks automaatselt kõik tekstid, mis on rohkem kui kuu aega vanad. Nii kukuvad voost välja kõik uudised ja spekulatsioonid, mis pole enam relevantsed. See aitab minu tarbimisharjumusi eesmärgipärasemana hoida.

Raamatuid loen eelkõige suvel puhates, kui ma saan teha seda soovi korral kümme tundi päevas, sest väljas on soe ja valge ning miski muu ei nõua mu tähelepanu. Selle ettevõtmise point ei ole totaalne kontroll oma inforuumi üle. Positiivsed harjumused lubavad luua keset üldist infoorkaani rahuliku süvenemise saarekesi. Need aitavad seista vastu FOMOle, tõsta enda jaoks esiplaanile tõeliselt olulist, vähendada stressi ja ülekoormust.

6. Itereerimine

Millegi disainimine ei käi ühekorraga. Oluline on itereerida. Oma inforuumi kujundamine on pidev protsess, mis lähtub sinu muutuvatest vajadustest, huvidest ja eesmärkidest teisenevas maailmas. Kui muutud sina ja muutub maailm, siis muutuvad ka sinu eesmärgid, eelistatud kanalid ja allikad, soovitud sisu, sinu harjumused. Kui praegune disain ei rahulda su vajadusi, siis muuda seda. Arvan oma inforuumist aeg-ajalt välja väljaandeid, mille artiklitest ma loen ainult väga väikest osa. Kui sa leiad, et soovid lugeda ainult ühe ajakirjaniku tekste, siis filtreeri teised välja – või vastupidi. Kui kardad, et sinu inforuum hakkab liigselt mullistuma, siis luba sinna natuke müra või lisa sihipäraselt teistsuguseid allikaid. Kui sul on raskem periood, siis jäta mingid kanalid ja allikad teadlikult välja. Kohane vastavalt oludele ja hoia alal teadlikkust ning soovi olla ise oma inforuumi peremees.

Kaspar Kruup on ekspert-diletant ja TÜ kommunikatsiooniteaduste assistent.