Nädal aega eemal sotsiaalmeediast, kvaliteetajakirjandusest, Sirbist ja Müürilehest. Saatsime neli noort inimest seitsmeks päevaks infodieedile ja lasime Saagimil, munitsipaalmeedial ja näosaatel neid mõjutada. Otsisime vastust küsimusele, kuivõrd vormib ümbritsev infoväli meie reaalsust. Dieedi reeglid sätestasid, et uudiseid tohivad osalised tarbida üksnes eelnevalt määratud kanalist. Sotsiaalmeedia kasutamisest soovitasime hoiduda, mida osaliselt ka kuulda võeti. Tulemuseks on vabas vormis kirjutised dieedil loetust-kogetust.

Kesine Eesti venekeelne meedia

Gustav Kalm

Selleks et meediadieediraportil oleks jumet, pean esmalt selgitama, milline on minu tavaline meediatarbimine. Mul ei ole koju tellitud ühtegi lehte, seega paberkandjal väljaandeid sirvin harva. Veebiversioone kasutan, kuidas juhtub. Vahel ei ava ühtegi päevalehte viie päeva jooksul, teinekord satun prokrastineerides lõksu „alt+tab kuni Chrome, cmd+T, „po”, enter” üle saja korra päevas ja loen Postimehe netiküljele riputatava kollase rämpsu üle korduvalt. Eriti Postimeest ja Pealinna loen tihti rööbiti, üritades mõista, mis on retooriline alus, mida nendes lehtedes peetakse normaalsuseks. Kuigi minu brauseri avaleht on lemonde.fr, ei loe ma seda regulaarselt. Üldiselt sirvin välismeediat vist sama tihedalt kui Eesti oma ehk siis periooditi varieeruvalt.

Minu ülesandeks sai hoida end kursis Eesti venekeelse meediaga, mis, nagu selgitatud, ei kuulu minu tavalisse meediadieeti. Nädalal 3.–9. novembrini ilmusid paberkandjal järgnevad venekeelsed väljaanded: 4. ja 6. novembril venekeelne Postimees (tiraaž 7398 ja 7339), 5. novembril Delovõje Vedomosti ja MK-Estonija, 8. novembril Den za Dnjom (tiraaž 13 638). Ehk siis pole venekeelset paberkandjal päevalehte, on vaid venekeelne Postimees, mis ilmub kaks korda nädalas, ja kolm nädalalehte, millest Den za Dnjom on enam-vähem venekeelse Postimehe nädalalõpulisa. Lisaks on kurikuulus venekeelne Delfi, mis tundub kommentaaride rohkusest lähtudes küllalt usinalt loetav. Kuna ma ei suutnud Delfit pidevalt jälgida, kirjutan vaid üleriiklikest paberväljaannetest, keskendudes ennekõike MK-Estonijale ja Den za Dnjomile. Üks esimesi asju, mis torkab silma Eesti venekeelseid väljaandeid sirvides, on uudiste ja meelelahutusliku teabe koosesinemine. Trükitud eestikeelses Postimehes see nii ei ole, küll aga netiversioonis. Kuna potentsiaalne lugejaskond on väiksem, tuleb selleks et müüa, pakkuda kõrvuti nii tõsisemaid lugusid kui ka kollasemat kraami ja nippe sellest, kuidas hästi elada, umbes nii nagu eestikeelsete väljaannete nädalavahetuselisades. Venekeelse Postimehe, MK-Estonija ja Delovõje Vedomosti ärimudel näikse baseeruvat paljuski venekeelse originaalsisu kombineerimisel eesti keelest tõlgitud artiklitega. Küllap on nõnda soodsam. Postimees, Den za Dnjom ja Delovõje kasutavad kontsernilt saadud graafilist disaini, mis on samasugune kui eestikeelsel väljaandel. MK-Estonija ilme muutub lehe lõikes märgatavalt. Tagumine pool meenutab oma graafiliselt disainilt 1990ndaid – palju peenikest kirja, müstilisi jutte ja suured rasvased pealkirjad.

Den za Dnjom algab küllalt värvika ülevaatega viimase nädala sündmustest Eestis. Okupatsioonide muuseumile kingitud Berliini müüri tükki käsitleti põnevalt: arvestades, et tüki müürist oli kinkinud Berliini senat, pakkus ajakirjanik, et võiks ehk loota, et teine okupatsioonide muuseumi kurja esindaja Moskva kingiks samuti Tallinnale midagi, mis kujutaks Moskva ohvriks olemist. Arvamusküljel võttis Jelena Skulskaja kokku Ossinovski ja Ligi vahelise vaide, kõrvutades seda duellidega, mille kohta ta ise praegu loeb. Küllaltki prominentsel kohal oli ka usutlus Vladimir Velmaniga, kes oli käinud Ukrainas Ülemraada valimistel vaatlejaks. Tundub, et ta oli pigem Maidani ülestõusu vastu ehkki mitte otsesõnu, ja üldiselt ei näe ta Ukrainale lähiajal helget tulevikku, kuna puuduvad poliitilised liidrid, kes rahvast koondaksid. Lisaks on kokkuvõte Eesti eestikeelsest meediast, kus on iseenesestmõistetavalt suur rõhk Eerik-Niiles Krossi Postimehes ilmunud artiklil eestivene identiteedi kohta.

MK-Estonija toimetajaveerg väljendas pahameelt ja ennekõike arusaamatust erinevate riigiasutuste viimase aja otsuste üle mitte lubada Eestisse prominentseid esinejaid Venemaalt. Eraldi toonitatakse hiljutisi juhtumeid: näitleja Ivan Ohlobõstin ja etnoloog Valeri Tiškov, kellest viimase Eestisse mittelubamise üle avaldati imestust ka eestikeelses ajakirjanduses. Kummalisem on ehk, et artiklis seatakse Igor Korotšenko nende kahega samale pulgale. Kusjuures sarnases uudisjupis toob Den za Dnjom välja, et kui mõnest sellisest piiri taha jätmisest üldse aru saada, siis just sellest, miks Korotšenkot Eestisse ei lastud.

Huvitava mõttekäigu käib MK-Estonija tehtud intervjuus välja Venemaa Transparency Internationali liige, kes arutleb, kuidas vene kodanike võimalus Eestis lihtsalt äriühinguid asutada soodustab korruptsiooni Venemaal – Eesti äriühingute kaudu saab kanda raha lihtsamini offshore ühingutesse maksuparadiisides ja nii tegelikke tulusid varjata. Minu teada pole Eesti uuriv ajakirjandus seda teemat veel ette võtnud. Kergelt ootamatu oli eluliste nippide rohkus. Eestikeelses ajakirjanduses pole see minu teada nii levinud. Näiteks oli MK-Estonijas artikkel, mis andis nõu, kuidas välismaalt ostetud ravimeid isiklikuks tarbeks Eestisse tuua ja kuidas Eestist ostetud ravimeid välismaale kaasa võtta. Lisaks oli samas kelmika pealkirjastusega lugu „Kas on elu pärast parim enne tähtaega?” ja riivjuustude võrdlus, mille võitis E-Piima riivitud Eesti juust.

Milline siis oli kahe suurima venekeelse nädalalehe põhjal ilmnev pilt sel nädalal? Selline Müürilehe tehtud lehtede valik eeldab tõenäoliselt mingit laiemat seisukohavõttu eestivene teabevälja kohta. Antud nädala baasil ei joonistu aga välja suuri geopoliitilisi skeeme ega ülevaadet keelekogukondade lõimumisest Eestis. Põhiline, mis ilmnes Eesti venekeelseid lehti vaadates, on nende viletsus – originaalartikleid on vähe ja lehti ilmub harva. Kahju.

Peaminister nimetas välisministrina ametisse Rein Langi

Anette Parksepp

„Seitsmesed uudised” ja „Reporter” 2014. aasta novembrikuu esimesel nädalal. Täna saates: Edgar Savisaar avas Tallinnas pidulikult teelõigu (suurejooneline tromboonimuusika); Maris Lauri asus rahandusministrina ametisse (lustakas laulukene); köielkõndija kaugelt välismaalt tegi kaks uut maailmarekordit (pingeline muusikapala action-filmist); „Reporter” sai 30. augustil(!) kümneaastaseks (Tanel Padar & The Sun); Ukrainas on kriis (dramaatilised trummid ja keelpillid).

Nädal aega saan oma infot ainult TV3st ja Kanal 2st. Vaatan igal õhtul kolm tundi telekat, sealhulgas „Seitsmeseid uudiseid” või „Reporterit”. Viskan nädalaks kõrvale Facebooki, Twitteri, online-väljaanded, paberlehed ja raadio. Oleme ainult mina, TV3 ja Kanal 2. Saates tulekul: „rängas avariis sai inimene rängalt kannatada”; vana tädikene kaevas Jõgeval kortermajade vahele lillepeenra ja üks inimene arvas, et võib-olla pole see päris hea mõte; „maailmas palju tähelepanu – ja mitte ainult positiivset – saanud laste tuunimine on jõudnud ka Eestisse”.

Keskmine eestlane vaatab telekat umbes kolm tundi päevas. Tõenäoliselt ei ole keskmine eestlane üliõpilane, sest tudengina on üllatavalt raske leida iga päev kolm tundi, et diivanil pikutada ja toanurgas vilkuvaid fiktsionaalseid elusid jälgida, olgugi et esmapilgul tundus kolm tundi üsna lühike aeg.

Meil on täna veel uudiseid. Saates tulekul: mida arvavad lapsed ja pensionärid vanadusest; kuidas on aru saada, kui inimene jääb vanaks; millega vanad inimesed tegelevad; millega lõppeb vanadus? „Seitsmeste uudiste” reporter käis USAs ja õnnistab meid mitu saadet teadmisega, mis tunne on istuda „The Ellen Show” publiku esireas. „Seitsmeste uudiste” reporter käis Pariisis ja jagab maarahvaga teadmist, kuidas saab eestlane hakkama suurlinnakorteris elamisega.

Paistab, et üksnes telemeediat tarbides saab põhiküsimuseks inimeste usaldamine, eriti kui vaadata kommertskanaleid, kus pole päeva jooksul mingeid muid informatiivseid saateid. Uudised on kell seitse õhtul ja enne seda tuleb elada terve päev sünges teadmatuse augus. Kolmapäeval kohtusin raamatukogus oma sõprade Gerdi ja Tuudur-Jaaniga. Gert küsis: „Noh, Anette, mida sina siis meie uuest välisministrist arvad?” „Ee… Kes see on?” Olin küll eelmisel õhtul näinud, et Urmas Paet läheb europarlamenti, aga uut välisministrit polnud veel leitud. Gert vaatas murelikult Tuudurile otsa: „Huvitav küll, et nad Langi nii kiirelt tagasi panid.” Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda – Rein Lang ei saa mitte mingil juhul olla uus välisminister! Gert ei andnud järele ja jätkas arutelu, kas Rein Langi sobib nii kiirelt pärast ministrikohalt tagasiastumist uuesti valitsema lubada. Lõpuks hakkasin kahtlema, et äkki on Lang tõesti tagasi. Eesti poliitika ju. Pärast pooletunnist jutuajamist tunnistas Gert, et uus välisminister on hoopis Keit Pentus-Rosimannus.

Pärast uudistemagasini tulekul: saates „Kodutunne” soovib 12-liikmeline perekond teha lastetoas remonti. Õpime, kuidas ehitada katust ja tuba ning mis on vineer ja kuidas seda kasutada, saame teada, kellega on remonditava kodu pereema abielus olnud, miks ta esimesest mehest lahutas, kui palju on laenu võtnud pereisa ning kui palju makrofleksi kasutada katuseaukude parandamiseks.

Olen uudistemagasinide suhtes esialgu väga kriitiliselt meelestatud. Iga taustale lisatud lorilaul ja ilmselt guugeldades leitud suvaline illustreeriv foto paneb kulmu krimpsutama. Kui kurdan sellest telefonikõnes oma isale, arvab ta, et põhilise info saab ju saadetest siiski kätte. Tõsi, paistab, et Eesti ja välismaa põhisündmused on uudistesaadetes kajastatud, kuigi kontrollida ma seda kuidagi ei saa. Lisaks leidub „Reporteris” üksikuid (mitteirooniliselt) pärleid, kus põhiliselt välisuudiseid kommenteerivad erinevad kodu- ja välismaised spetsialistid, andes toimuvast mitmetahulise pildi. Analüüsivad lood on eriti kiiduväärt, arvestades „Reporteri” vaevu uudistesaate piiril püsivat meelelahutuslikkust. Küsimusi tekitab aga uudiste järjestus: kas näiteks Jõgevamaal lillepeenraid kaevav vanatädi on ikka olulisem kui konservatiivide võimuletulek USA senatis või Ukraina kriisi arengud, mis on jäetud saate lõpuossa; kuidas sobituvad kõrvuti uudis autoõnnetusest ja videoklipp pandalapsukestest, kes ei taha vaktsiini saada?

Täna tulekul: uus jagu sarjast „Pilvede all”, mille ühe peategelasena näete „Kartulite ja apelsinide” näitlejannat. Võib vaid oletada, kas tegelikult mängib parasjagu „Pilvede all” või „Kartulid ja apelsinid”, sest kogu telekanalite omatoodang näeb ühesugune välja ja koosneb sarnase tonaalsusega sisutühjast dialoogist. Omasaadete promo saame nautida iga uudistemagasini lõpus. Peagi hakkab toimetama naabritüdruk, aga enne vaatame psühholoogi, sest täna on veel eetris keskealised mehed, aga enne padjaklubi ja varsti-varsti tulekul kättemaksukontori naised.

Kõige rohkem tunnen puudust sotsiaalmeediast, eriti Twitterist, kus saaksin lugeda, mida arvavad telesaadete või aktuaalsete uudiste kohta mu sõbrad, ajakirjanikud, poliitikud ja muud naljaninad. Elada terve päev mustas augus eraldatuna ülejäänud ühiskonnast on mulle kui ajakirjanikule ja politoloogiatudengile tõsiselt hirmutav. Sama kohutav on võtta passiivselt vastu ainult seda, mis tuleb toanurgas seisvast kastist, ilma erinevaid arvamusi lugemata-kuulmata ja seoseid loomata. Saades teada eelkõige, mis on tulekul saates ja pärast seda.

Pärast infodieeti: välisminister on tõesti Keit Pentus-Rosimannus ja paistab, et Eesti rahvas ei olnud valikuga rahul; Facebookis saan kohe teada, et Priit Pullerits seisab endiselt kõvade meeste kultuuri eest ja arvab, et Eestis tehakse macho’dele liiga; Twitteri uudisvoogu ei suuda ma nädal aega hiljemgi lugema hakata, sest see tundub justkui kiirelt tormav jooksulint, millele ma ei oska õigel ajal peale astuda.

„Hea, et siit lehest kõik teada saab”

Hanna Linda Korp

Kui Jaan Pehk veel täiskohaga kõrsik ei olnud, kirjutas ta järgmise lihtsa pala.

Kukkusin libedaga perseli
Õhtuleht kirjutas, et mind mõrvati
Sõbra lapsega mind koos nähti
Õhtuleht kirjutas, et pedofiil

Nädal aega kollase ajakirjanduse kütkes olemine muutis mu sügiseselt niigi aeglased ajurakud tardunud kristallideks. Swarovski omadeks, muidugi. Enne kui Heidi Klum Sealist lahutas, oli tal samuti Swarovski kristallidega sõrmus. Ja Õhtuleht kirjutas sellest. Loo all oli päris kindlasti link järgmisele artiklile, mis väidab, et seltskonnakaunitar Gerli Rosenfeldi kostüüm uue klantsajakirja Hello! avapeol oli täiesti, totaalselt ajast ja arust. Oo, aga see uudis oli tegelikult ju Elu24s.

Seltskonnaajakirjandus toetub suures osas sellele, et teiste inimeste, olgugi et kontvõõraste, seiklustele kaasa elades unustatakse ära, et omaenda elu veidi igav on. Või otse vastupidi. „Oi, näe, mis ma sulle ütlesin, kohe näha, et petturist pede ta,” nagu tõdeb Pehk. Justin Bieber pöördus jumala poole – milline õnn, et mina mingisugusesse väljamõeldud olendisse ei usu, kostab kommentaaridest. Lähed närvi, kerid edasi. Iga klikiga langed aina sügavamale maailma, mis eksisteerib ainult teatud internetiveergudel. Paljastav, aga stiilne Gucci kleit istub Selena selga nagu valatult. Kumma tädi tissid on paremad? Raske küsimus, aga väga oluline kogu progressiivsele inimkonnale.

Alustasin oma eksperimenti mõttega komponeerida artiklites esinevatest kõige absurdsematest lausetest lühinäidend või ahellaul. Ahellaul on regilaulueelne žanr, mis koosneb üksteisest tulenevatest küsimuse-vastuse või põhjuse-tagajärje paaridest. Õppisin parasjagu eesti rahvalaulu eksamiks ja taoline struktureerimisviis näis olevat päris tabav. Ent mõne aja möödudes ei viitsinud ma telefonist või arvutist „uudiseid” sirvides enam andekaid fraase tallele panna – mis mõttega ma seda üldse teen, kelle jaoks? Mu igapäevane reaalsus võttis natuke teise kuju: ärritusin kiiremini, mõtlesin lihtlausetes ega suutnud pikemaid tekste üldse läbi lugeda. Mõistagi teadvustasin endale, et see kõik on ju eksperimendi korras ja liialt tõsiselt ei tasuks asja võtta, kuid eimillestki tekitatud konfliktid ning lõputud fotogaleriid sellest, kuidas mõni kodumaine staarike peol teksapükse julges kanda, pugesid mu peakolusse nagu ussid õuna. Telekaunitar Eliza Dushku hirmkallis ridikül sattus halloween’i-ööl varganägude küüsi. Mina, kalestunud ront, teen ehk vahel õrna hingega inimestele tõesti tahtmatult haiget.

Minu reaalsus ei ole siiski Anu Saagimi ja tema kamraadide reaalsus. Ent nende ettekujutus elust näikse olevat universaalsem ja üheselt mõistetavam, sest lugeja peab ainult lingile klõpsama – hinnang on tema eest juba antud. Mustvalge maailm paistab värvitelekast, sealt, kus saate „Su nägu kõlab tuttavalt” osalejad publiku südant võidavad või hoopiski purustavad. Ausalt, iga teine uudis kollases meedias räägib SNKTst. Ja iga esimene sellest, kuidas Argo Ader Tais oma poega päästab ja lihtrahvalt raha välja petab.

Kuid Delfi Publiku, Naine24 ja Elu24 kõrval löövad meelelahutusmaailmas laineid ka blogid. Võib küll tekkida küsimus, kuidas on kellegi isiklikud heietused seotud peavoolumeediaga, kuid siin pean silmas just nende inimeste veebipäevikuid, kes on juba enne kollases ajakirjanduses ilma teinud. Kas tahad teada üksikasjalikult, kuidas läheb seitsmendat kuud rasedal Mari-Leen Albersil? Ah et sulle ei meenu, kes ta on? Aga TallinnaTV Tipi ja Täpi saadet mäletad? Vot tema oli see Tipp, kuid nüüd on ta kaalus 200 kilo alla võtnud, ootab titte ja kirjutab sellest ja kõigest muust aadressil marimell.eu. Marimelli uudisväärtus on lausa nii suur, et kuulsa paari tegevusi kajastatakse ka mujal meedias, samuti kasutatakse seda infoallikana. Nii võttis Elu24 andmeid Argo Aderi poja olukorra kohta just sealt. Õhtulehe taustaga Albers nendib pidevalt, et klatš ja kõmu lihtsalt jõuavad temani, ilma et ta ise midagi ette võtaks.

Sa oled rase? Tahad kõhust pilte? Palun väga!
Sul sündis just beebi – tule temaga pildistama!
Sul on väikesed lapsed – tule teeme perepilte!

Blogide eelis on see, et neil on üks ja kindel autor, kes kirjutab tavaliselt isikliku kogemuse vahendusel. Nii tekib lugejal temaga usalduslikum side kui peavoolumeedia sõnaseppadega ja temas tärkab kirjutaja isiku vastu uudishimu. Mida rohkem klikke, seda rohkem pappi ja ilma rahata saadud tooteid sõbralikelt firmadelt, kelle eesmärk on end blogide kaudu reklaamida. Ja kes siis tasuta lõunast ära ütleks? Samas peavad nn blogelejad jälgima, et nad tühiste apsakate tõttu huvilisi ei kaotaks. Elu24 lugeja on nagu Lassie, kes tuleb ikka koju, ja see annab Saagimile vabaduse iga päev sama sisuga artikleid avaldada. Blogil peab aga mingi uudisväärtus olema, selle ülesanne on lugejat inspireerida, tema maailma muuta. Selleks et ta ikka naaseks, noh. Lugeja peab mõtlema: preili see-ja-teine värvis oma toa seinad üle, ostis uue voodikatte ning seda kõike ainult 20 euro eest – peaks ka midagi ette võtma! Ja see teine preili, vot tema võttis endale koera ja teeb temast iga päev pilte, kutsud on ju nii armsad! Miks minu kutt koera ei taha võtta? Kõik blogijad on viimasel ajal rasedad, peaks ka äkki lapseootele jääma? Saaks igast baikatekke ja värke osta…

Võib vist julgelt väita, et rase blogija parandab Eesti iivet märksa paremini kui ükskõik milline sotsiaalkampaania. Nii võib eesti tuntuima blogipidaja Malluka lehelt lugeda järgmist kommentaari: „Ükskord ma mõtlesin, et ma ei taha vist ikka emmeks hakata, sest ma muutun siis raudselt ilgeks kontrollifriik-bitch’iks ja stereotüüpse naise kehastuseks kõigi tema ebaloogiliste emotsioonidega, aga nüüd ma mõtlen, et see ei pea nii olema… Ei pea… :’) Cause you turned out awesome!”

Oleks maru vahva, kui ma saaksingi oma eksperimendi positiivse noodiga lõpetada. Virtuaalne elu võib ju mustvalge olla, aga reaalsus pole seda teps mitte. See, et kellegi igapäevasesse lugemisvarasse kuuluvad tõsimeelselt Õhtuleht, Elu24, Delfi Publik ja seltskonnablogid, ei tähenda, et ta inimesena vähem väärtuslik oleks. Kuid mina suutsin end küll kollase ajakirjandusega ära mürgitada. Tarbida mõõdukalt!

Propaganda ja grafomaania käsikäes

Ivan Lavrentjev

Pealinn, Stolitsa, TallinnaTV

Lühidalt öeldes pole see munitsipaalmeedia nii hull midagi. Müürilehe toimetus võiks ikka tõsisemaid eksperimente ette võtta: nädal aega internetti mitte kasutada, nädal aega ainult kiirtoitu süüa või nädal aega mitte poosetada (see viimane on ehk raskeim).

Teine oluline tähelepanek ei käi mitte niivõrd meedia, kuivõrd mu enda ja ilmselt paljude lugejate kohta. Kui toimus tähtis meediasündmus, sain sellest teada Facebookist, mitte portaalist pealinn.ee. Üldiselt toimuvadki väga paljud sündmused nüüd Facebookis ning hiljem meedia kajastab neid, mitte vastupidi (vrd Ligigate). Rääkimata sellest, et mõne sõbra postituse alla koondunud arvamusliidrite arutelu võib olla põnevam ja esinduslikum kui „Vabariigi kodanike” saates.

Eksperimendi toimumisnädalal mul kodus perioodikat – Vikerkaar, Hea Kodanik, venekeelsed Plug ja Rīgas Laiks – ei käinud, seega kiusatus just trükikojast tulnud ajakiri lahti teha ja seda imelist lehekülgede lõhna nuusutada polnud aktuaalne. Pean tunnistama, et ka linna ajalehtede puhul piirdusin nende veebiversioonidega, kuna need mul kodus paraku ei käi. Muide, soovijad saavad Peallinna ka tasuta koju tellida (ei ole mingi Müürilehe 18 eurot aastas!). Läksin kunagi Hollandisse õppima ja kuigi rattaga, mis on kohalik ühistransport, sõitsin tasuta, kartsin, et mul tekib ikkagi väike koduigatsus. Seega täitsin Pealinna kodulehel Hollandi aadressiga tellimisvormi, aga ajaleht küll minuni kunagi ei jõudnud. Pettumus.

Õnneks ei ela igal pool ELis ahned kapitalistid, näiteks „Poolas teeb tasuta ühistransport võidukäiku”, raporteerib pravdalikult Pealinn. „Poolas Zory linnas koguneval esinduslikul foorumil” arutasid eksperdid tasuta ühistranspordi plusse. Kuna tekstist jääb mulje, et miinuseid sel fantastilisel uuendusel polegi, siis ilmselt seepärast tagaski Narva-suuruses Poola linnas toimunud foorumi esinduslikkust üksnes Tallinna abilinnapea Taavi Aas.

Küll aga jääb esinduslikkusest puudu nii eesti- kui venekeelsel portaalil arvamusrubriigis. Kuigi seda kompenseeritakse edukalt laia teemaderingi ja tõepoolest rahvusvahelise haardega. Nii arutati lehel stolitsa.ee ajateenistuse naiste jaoks kohustuslikuks muutmise üle ning üks arvaja ei andnud hinnangut üksnes selle mudeli kasutuselevõtule Eestis, vaid mõistis hukka ka rahvusvahelisi praktikaid: „Ma ei nõustu Iisraeli hoiakuga selles küsimuses.” Ehk kui keegi on mures, et linna eelarvest eraldatava rahaga tehakse ainult Keskerakonna propagandat, võin kinnitada, et see arusaam ei pea paika: propageeritakse ka grafomaaniat ning viljeldakse Brežnevi-aegse telesaate „Rahvusvaheline panoraam” stiilis ekspertarvamusi.

Mu lugeja ootab nüüd juba midagi propagandast, säh, võid – karnaps! – ta krabada: 7. novembril kirjutas Tallinna pressiesindaja ja TLÜ ajakirjandusõppejõud (tere, tudengid!) Maria Jufereva Stolitsas arvamusloo sellest, kuidas äsja erakonda vahetanud Eerik-Niiles Kross „ei ole Edgar Savisaare suhtes ükskõikne”, kuigi sama võiks ilmselt autori enda kohta öelda. Tema arust on märkimisväärne, et ükski poliitik ega ametnik pole kunagi Savisaare solvamise pärast tagasi astunud. Kas Ligi samm on antud paradigmas õige või vale, jääb lugeja otsustada. Jufereva viitab ka Krossi Postimehes ilmunud vägagi tasakaalukale eestivene integratsiooni teemalisele artiklile (PM 31.10) ning arvab, et lõimumine on niikuinii lootusetu: „Lugesin ühest portaalist anonüümset netikommentaari, kus arvati, et eestlased ei andesta venelastele kunagi okupatsiooniaastaid ja küüditamisi ning pigem võiks venelased Eestist kaugemale ära kolida. /…/ Eeldan, et seda mõtet jagavad paljud eestlased.” Selline imetlusväärne induktiivne võime siis. Karl Popperil oleks selle kohta ilmselt natuke teine arvamus, ju ta seepärast polegi Tallinna Ülikoolis kunagi õpetanud.

Mu katsed TallinnaTV-ga ei kandnud vilja. Teleri ette eksisin kas varahommikul jogurtitops või hilisõhtul keefiriklaas peos ning sel ajal olid eetris muusikasalvestused hõreda täituvusega saalidest, ilmselt sama palju vaadati neid ka telerist. Legendaarne saade „Vaba mõtte klubi” – mis lahkab muidu olulisi teemasid, nagu Eestit ohustavad mustanahalised või vabamüürlus – puhkas sel nädalal (saade on eetris üle nädala) ning uudiste ajal olin eemal.

Üldiselt refereerivad mõlemad portaalid palju teiste Eesti meediaväljaannete uudiseid (ERR, PM, Delfi) ning õigesti meelestatud olemus- või arvamuslood moodustavad tekstide kogutoodangust väikese, küll aga vastiku osa.

Pean tõdema, et meediadieedi jooksul jäi kõvasti puudu kvaliteetsest keelekasutusest ja heast kultuurianalüüsist. Kunagi rääkis mulle üks endine munitsipaalmeedia töötaja, et ärgu ma kunagi kusagil öelgu, et tarvis oleks ka kodulehte capital.ee, muidu peetakse seda linlase ettepanekuks ja eraldatakse taas kord suured summad mõttetule tegevusele (2014. aasta Tallinna eelarve järgi maksab linnameedia üle kahe miljoni euro). Muidugi on see kõik vale ja raha võiks teistesse aukudesse (täht-tähelt) suunata. See, et uued tallinlased tasuta bussiga sõidavad, ei tähenda veel, et nad peavad samal ajal mingit paska lugema. Lugegu Müürilehte.