Teadlaste hinnangul sureb lähemate aastakümnete jooksul välja umbes miljon liiki. Viimati toimus midagi sarnast 66 miljonit aastat tagasi. Seekord on massilise väljasuremise põhjustajaks aga üks liik, kes võib sellega juhtumisi ka iseendale auku kaevata.

Ta toetas oma väsinud pea maapinnale ja sel hetkel hakkas taevast vihma kallama. Vihm, mis on Aafrikas elu allikas, võttis kaasa ta viimase hingetõmbe. Selliselt on kirjeldanud fotograaf Ami Vitale viimase isase põhja valge-ninasarviku Sudani viimaseid hetki. Kas võime öelda, et sellega on põhja valge-ninasarvikud väljasurnud? Jah ja ei. Sest kaks viimast emast ninasarvikut, ema ja tütar Najin ja Fatu, on veel elus. Teadlased teevad suuri jõupingutusi, et saada Sudanist alles jäänud geneetilise materjali ja surrogaatemade abiga sellele miljoneid aastaid maakeral sammunud iidsele liigile veel järglasi. Reaalselt tuleb aga tunnistada, et liik on väljasurnud. Ökoloogias kasutatakse sellise olukorra kirjeldamiseks mõistet „funktsionaalne väljasuremine”. Samuti kirjeldatakse sääraseid liike väljasuremisvõlas olevatena – me näeme, et liigi esindajad on elus, kuid inimtegevuse tõttu on neid nii vähe, et neist viimane sureb lähitulevikus.

Kuigi inimeste arvukus pole olnud iial nii suur kui praegu, siis kas võib olla, et ka meie liik on väljasuremisvõlas? Äkki me juba oleme väljasurnud, me lihtsalt ei tea seda veel, sest meie liigi esindajaid tundub Maal piisavalt olevat. Selgitan, kuidas oleme käivitanud sündmuste ahela, mis on viinud mitmete inimese eksistentsiks kriitilise tähtsusega keskkonnaparameetrite muutumiseni, mistõttu Maa ei pruugi mingi aja pärast enam meile eluks sobilik olla. Kui see on nii, siis oleme väljasuremisvõlas liik.

Aineringe nimega Elu

Kuigi viimase isase põhja valge-ninasarviku surm pälvis tähelepanu ja põhjustas leina kõikjal maailmas, ei mõjuta see konkreetne surm või selle liigi väljasuremine otseselt inimliigi säilimist. Me paneme tähele suuremate loomade ja taimede väljasuremist. Teisi eluvorme ja nende kadumist me nii hästi ei märka. Kuna kuulume ise loomade hulka, kipume pidama loomi ka looduses teistest olulisemateks. Nii mõtleb asjadest inimene. Looduses sellist elusolendite hierarhiat ei ole. 

Elu kogu oma rikkuses on pürginud evolutsiooni käigus mitmekesisuse poole. Mitmekesisemad eluvormid on välja kujunenud, kuna Maal, eriti maismaal, on väga palju erisuguseid elupaiku, kust toitaineid ja energiat ammutada. Elu on keerukas aineringe vorm, mille kohta teame praeguse seisuga tõsikindlalt, et see eksisteerib ainult ühel planeedil. See aineringe vorm põhineb valdavalt päikeselt saadaval energial, mille abiga taimed loovad uusi orgaanilisi ühendeid. Taimed seovad omavahel kokku päikeselt saadava energia, atmosfäärist hangitud süsihappegaasi ning maapinnast ammutatud vee ja mineraalained. Valdav osa teistest eluvormidest eksisteerib ainult tänu sellele, et neil on võimalik kasutada oma elutegevuseks taimede loodud orgaaniliste ainete lagundamisest vabanevat energiat. 

Kuigi inimeste arvukus pole olnud iial nii suur kui praegu, siis kas võib olla, et ka meie liik on väljasuremisvõlas?

Selles elutsüklis on loomade roll lagundada mehaaniliselt ja keemiliselt taimede toodetud orgaanilist massi. Nii on seentel ja teistel lagundajatel lihtsam orgaanilist materjali lõplikult lagundada, et vabanenud toitained saaksid liikuda uuesti taimedesse. Mõned lagundajad suudavad lagundada ka mineraale, et lülitada neist vabanenud elemente samuti suurde aineringesse nimega Elu.

Mida mitmekesisemad on eluvormid, mida rohkem on eri liike ja nende elupaiku, seda kindlamalt suudab Elu elus püsida. Erinevad eluvormid suudavad tulla paremini toime keskkonnas toimuvate muutustega. Muutuste rohkus tingib ka vajaduse väga paljude eluvormide järele. Nii on Elu leidnud evolutsiooni kaudu alati lahenduse enda elus hoidmiseks ka muutuvates keskkonnatingimustes. 

Kuues väljasuremislaine

Varem on Maa ajaloos juhtunud viis korda, et küllalt lühikese aja, mõne miljoni aasta jooksul on surnud välja suurem osa liikidest. Viimati juhtus see 66 miljoni aasta eest, kui Maalt kadus enamik suuri roomajaid, andes sellega võimaluse imetajatele. Paljud teadustööd väidavad, et praegu on toimumas kuues massiline liikide väljasuremine.

Iseenesest toimub liikide väljasuremine pidevalt ja ka uusi liike tekib endiselt juurde. Kui looduslike protsesside tulemusena sureb aastas 1–5 liiki miljoni kohta, siis eri teadustööde põhjal võib öelda, et nüüdisajal toimub liikide väljasuremine 100–1000 korda kiiremini. ÜRO bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemiteenuste valitsustevahelise teadusliku platvormi hinnangul on lähimate aastakümnete jooksul välja suremas miljon liiki.

Mida mitmekesisemad on eluvormid, mida rohkem on eri liike ja nende elupaiku, seda kindlamalt suudab Elu elus püsida.

Kui kaob üks või mõni liik, siis üldjuhul oskavad ökosüsteemid sellega toime tulla. Teised liigid suudavad nende liikide funktsioonid üle võtta. Kui aga korraga või väga lühikese aja jooksul kaob väga palju liike, siis muutuvad ka ökosüsteemid. Kui väga lühikese aja jooksul väheneb paljudes ökosüsteemides drastiliselt liikide arv ja seetõttu toimub ökosüsteemide vaesestumine, käivitab see ahelreaktsiooni, mis seab ohtu üha enam liike. Seda võib kirjeldada doominoefektina. 

Võimalusele, et elame keset liikide massilist väljasuremist, viitas esimesena ameerika ökoloog Edward O. Wilson 20. sajandi teises pooles. 1992. aastal võeti Rio de Janeiros vastu bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise konventsioon. Ka Eesti on selle konventsiooniga ühinenud, võttes endale kohustuse pühenduda elurikkuse hoidmisele ja taastamisele. Vaatamata aastakümnetepikkusele pingutusele pole õieti kuskil suudetud ökosüsteemide degradeerumist peatada.

Kurja juur – tööstuslik põllumajandus 

Üheks liikide väljasuremise põhjuseks peetakse sageli küttimist, ka põhja valge-ninasarvik langes selle ohvriks. Üldjuhul on küttide-korilastena tegutsenud inimpopulatsioonid aga küllalt kiiresti ülejäänud ökosüsteemidega tasakaalu saavutanud. Inimkonna jaoks läksid asjad käest ära, kui kasutusele võeti hõlmader. See andis inimestele võimu maapinda ümber kujundada ja sellega endale soodsamat elukeskkonda luua. Kuni inimesed kasutasid põlluharimiseks teiste loomade jõudu, jäi haritava maa maht küllalt tagasihoidlikuks. Kuid teame ajaloost küllalt näiteid selle kohta, kuidas isegi nii on suudetud kasutuses olnud mulla ressursid ammendada, mis on viinud omakorda suurte impeeriumide kollapsini. 

Praeguseks on ligikaudu pool põllumajanduseks sobilikest muldadest kaotanud oma viljakuse.

Koos teaduslik-tehnilise revolutsiooniga suurenes põllumajanduses väetiste ja mürkide kasutamine. Sellega on muudetud märkimisväärselt lämmastiku ja fosfori aineringet. Koos elupaikade hävitamisega on see võimendanud liikide kadumist, eriti mullast, kus elab enamik Maa liikidest. Mullastiku olukord on inimese jaoks eriti kriitilise tähtsusega, kuna meie toit sõltub muldade viljakusest. Praeguseks on ligikaudu pool põllumajanduseks sobilikest muldadest kaotanud oma viljakuse. Kasutusele võetakse üha uusi alasid ökosüsteemidest, mille ulatusliku hävimise korral pole neid enam võimalik taastada, kuna need on kujunenud miljonite aastate eest, kui Maal valitsesid hoopis teistsugused klimaatilised olud. Kasvuhoonegaasid, mille inimene on täiendavalt atmosfääri paisanud, on põhjustanud temperatuuritõusu, millega väga suur osa liikidest ei suuda kohaneda, kuid nad ei suuda ka asuda ümber jahedamatele aladele. 

Sellegipoolest pole vaja karta, et keskkond teiseneb nii kiiresti ja drastiliselt, et see viib kogu inimkonna väljasuremiseni. Veel enne, kui keskkond Maal inimestele täiesti sobimatuks muutub, tuleb meil pista rinda liigisisese konkurentsiga alles jäänud ja kättesaadavate loodusressursside nimel. See tähendab vägivaldseid konflikte rahvaste vahel. Sel põhjusel ongi ÜRO algatanud mitmeid looduskeskkonna hoidmisele suunatud konventsioone. Need on mõeldud ennekõike inimkonna kaitsmiseks.

Mihkel Kangur on hariduselt ökoloogia doktor, kes on uurinud Eesti ja Euroopa taimkatte ajalugu viimase jääaja järgsel perioodil. Ta on Euroopa kliimapakti saadik.