Kui palju sellest, mida me räägime, jõuab adressaadile päriselt kohale? Kui suurt rolli mängib siin kas ajaline või ruumiline kaugus? Kes kannatab nn kriminaalse näo eelarvamuse all? Kuidas mõista inimest?

Mitte ainult inimene, vaid ka koer on saladus. Milline koeraomanik ei arvaks, et ta tunneb oma karvase sõbra hingeelu? Uuringud igatahes kinnitavad, et koerapidajaid valdab illusioon, nagu nad mõistaksid, mis neljajalgsete peas toimub. Ühes katses pandi kõrvuti koerapidajad ja muidu inimesed. Mõlemale grupile näidati videot sellest, kuidas koeraga naine asutab end välja minema, kõlistab võtmeid, paneb mantli selga, võtab rihma, ajab koera elevile… ja siis ootamatu tagasikäik – võtab jälle mantli seljast ja paneb rihma tagasi. Kui uurija küsis video vaatajatelt, kas koer on „pettunud”, leidsid loomapidajad peaaegu üksmeelselt, et jah. Teistele nii ei tundunud. Ühed uskusid, et said aru – tundsid koera silmis ära altvedamistunde. Teised vastasid, et nägid lihtsalt, kuidas loom lasi koonu longu. Pettumist ja muid emotsioone nad ei märganud.

Mida sest teedrajavast katsest järeldada? Kas seda, et neil, kes jagavad oma igapäevaelu mõne neljajalgsega, on loomadega sügavam vaimne side? Teadlased järeldasid hoopis seda, et läbikäimine sabaliputajast sõbraga ja sellest sugenev teineteisemõistmise tunne takistab märkamast, et koer elab koeramaailmas. Ja et selles maailmas käivad asjad sootuks teistmoodi. Nõnda ei saadagi aru, kui suur saladus koer tegelikult on.

Kuna meie maailmas tuntakse süüd, siis kipume rutakalt eeldama, et kui koer on mõne sigadusega hakkama saanud, siis ta mõistab seda, langetab pea ja tunnistab eksimust. Teadlased väidavad aga, et lugu pole teps mitte nii. Tõreluse ohvriks langenud neljajalgne minevat hoopis segadusse, kuna ei tea, mida teha. Samamoodi olevat teiste keeruliste tunnetega, nagu kadedus. Kui kahest sabakandjast valitakse mängimiseks välja üks ja teine jäetakse nukra pilguga pealt vaatama, siis ei avalduvat selles ilmes sugugi kibe meel.

Miks rääkida koertest ja nende saladuslikkusest, kui meid huvitab inimene – hoopis keerulisem loom? Ilukirjanduse lappaja leiab muidugi ohtralt näiteid sellest, kuidas inimese veidrusi saab vaadata läbi koera või miks mitte ka hobuse silmade. Aristoteles lähenes asjale teisest otsast. Ta väitis teoses „Loomade ajalugu”, et inimliik pakub juhtlõnga teiste liikide mõistmiseks, mitte vastupidi, sest „inimene on loom, keda me tunneme kõige paremini”. See võib ju olla tõsi. Ometi ei saa salata, et liigikaaslastega suhtlemisel valdab meid sageli samasugune mõistmise illusioon nagu koerte puhul. Mõlemal juhul kipuvad tihedalt kokku põimuma tunne, et me saame aru, kõneleme üht keelt, mõistame poolelt pilgult, ja võimetus märgata, et see intersubjektiivse kokkusulamise kogemus varjutab piiri kahe privaatmaailma vahel.

Filosoofid on ammugi tõdenud, et lausutud või kirjutatud sõnad saavad mõtte mõnes suuremas tähendustervikus. Sõnaraamatust ei piisa – tuleb tungida võõrasse vaimumaailma. Eriti kimpus on selle probleemiga ajaloolased. Mõistmaks, mida keegi paarsada aastat tagasi mõne lausega öelda tahtis, peab lahti rullima nüüdisaegse tähendustausta. Eriti suur oht lõksu langeda on siis, kui satume sõnadele, mis paistavad olevat niigi selged. Sel juhul on lihtne libiseda eksiarvamusele, et oleme vana autoriga vaimses otsekontaktis. Ajaloolane Marek Tamm võttis selle hästi kokku, märkides, et keskaegseid kroonikaid ei tohi lugeda nagu üleeilset ajalehte.

Mõistmisraskused pannaksegi enamasti kauguse arvele – olgu see siis ajalooline kaugus või vahemaa, mis lahutab kirjapandud teksti lausutud sõnast. Igapäevases vestluses olevat asjad märksa lihtsamad, kuna sel puhul määrab sõnade tähenduse ütleja ise. Ütleja on meie kõrval ja kui miskit jääbki arusaamatuks, võib paluda selgitusi. Tõlgendamise raske töö algavat alles siis, kui side vestlusega katkeb – jäädvustudes muutub kõneletu tähendus sedavõrd iseseisvaks, et seda võib mõista laiemalt kui lihtsalt mõttena, mida vestluskaaslane silmas pidas.

Tegelikult osutub vestluseski kauguse puudumine sageli kurjaks illusiooniks. Kes murrab pead selle üle, et kui suunab kellelegi mõne lause, siseneb see hoopis teise vaimumaailma, kus asjad käivad kindlasti teistmoodi? Just seepärast, et vestleja on siin ja noogutab, tekib petlik mulje, et kõik meie mõtted jõuavad kohale nii, nagu on mõeldud. Tõlgendusteoreetikud ütlevad, et vestluses saab paluda selgitusi. Aga kes neid palub? Ikka leiame ennast olukorrast, kus sai öeldud midagi pigem heatahtlikku, aega läheb mööda ja korraga selgub, et oleme oma kunagist vestluskaaslast hoopis solvanud. Teoreetikud ütleks ilmselt, et selgitusi saab anda hiljemgi, aga proovigu! „Sa võib-olla ei mõelnud seda nii, aga mina mõistsin seda sel hetkel nii.” Rääkigu veel, et vestluses on määrav see, mida mõtles ütleja!

Poolelt pilgult mõistmise ja inimeste näo lugemisega on ka, nagu on. Öeldakse, et silmad on hinge peegel. Kui loeme, et keegi on kuskil midagi jõledat korda saatnud, tormame tihti otsejoones internetti pilte jahtima, nägemaks, mis ilme sel hirmsal inimesel siis on. Sedasorti tõlgendamismaanial on auväärne sugupuu. 18. sajandil leiutati terve teadus, abistamaks huvilisi, kes soovisid lugeda inimese karakterit tema näost. Üks asjatundja tõdes, et inimese ilme paljastab nii hästi kõiki tema hinges toimuvaid liikumisi, et neid näeb isegi koer. Viimane loeb „oma peremehe rahulikust, kiirgavast või ärevil füsiognoomiast selgesti välja rõõmu, naudingu, rahulolu, pahameele ja viha”. Hiljem avaldas üks erudiidist hambaarst koguni raamatu „Kunst tunda inimese minevikku, olevikku ja tulevikku tema suu vaatlemise abil”. Kafka romaanis „Protsess” läheb see mäng kaugemalegi. Peategelase K huuli piidlevad kohtualused püüavad neist välja lugeda mitte ainult tema, vaid ka enda süüdimõistmist.

Viimasel ajal on kuritegeliku kalduvuse ennustamine näo järgi uuesti moodi läinud. Pean silmas näiteks uuringuid, kus kinnitatakse, et enamik inimesi suudab leida fotode hulgast need, millel on kujutatud kurjategijaid. Ent on uuritud sedagi, mille põhjal sedasorti järeldusi tehakse. See polevat mitte müstiline võime näha inimese hinge, vaid eeldus, et näo morfoloogia vastab emotsioonidele. Näiteks peetakse emotsionaalselt neutraalset nägu kurjaks, kui vahemaa silmade ja suu vahel on suhteliselt väike. Olgugi rohmakas, pole see reegel päris suvaline, sest evolutsioon on välja sorteerinud isendid, kes tunnevad tigeda liigikaaslase juba eemalt ära. Korrelatsioon kurja näo ja sisemise kurjuse vahel on aga lõtv. Selgitamaks kohtunikele, kui ebausaldusväärsed on välimuse põhjal spontaanselt antud hinnangud, soovitavad teadlased neile aeg-ajalt meenutada, et me kõik kannatame nn kriminaalse näo eelarvamuse all.

Ometi pole päris selge, kui suur saladus inimene täpselt ikkagi on. Müsteeriumit otsitakse sealtki, kus seda pole. Ühes telesaates arutleti pikalt selle üle, kui saladuslik figuur oli Beria. Tema kohta olevat raske öelda, kas ta oli hea mänedžer või külmavereline mõrvar. Muidugi oli ta mõlemat! Renessansiajal oli inimese karakterist palju selgem arusaamine. Vaatame näiteks, mida kirjutas itaalia ajaloolane Francesco Guicciardini kurikuulsa paavsti Aleksander VI kohta: „Aleksander oli väga tegus ja hämmastavalt terane. Tal oli suurepärane otsustusvõime ja imeline veenmisvõime. Kõigis tähtsais asjus ilmutas ta uskumatut pühendumust ja võimekust. Ent need voorused olid ühendatud veelgi suuremate pahedega. Tema elukombed olid lodevad. Talle olid võõrad häbi ja siirus, usk ja religioon. Lisaks iseloomustas teda rahuldamatu ahnus, määratu ambitsioonikus ja enam kui barbaarne julmus…”

Kummatigi peab tunnistama, et ainult inimesele on antud leida maailmast saladusi. Koerale kahjuks või õnneks mitte. Teadlased tegid katse, kus koerale näidati kaht palli, tõsteti need siis sirmi taha, salamisi lisati veel üks ja kui sirm üles tõsteti, nägi koer hoopis kolme palli. Vaevalt tasub uskuda, et neljajalgne mõtles: „On vast saladus! Kust see kolmas pall siia juurde ilmus?” Ehkki mööngem – katse läbiviijad tõdesid, et koeral oli üllatunud ilme. Niisuguseid katseid on veelgi tehtud ja koertel kipub tõepoolest olema üllatunud ilme, kui sirmi taha kaob kaks palli, välja tuleb aga üks või kolm. Mida see üllatunud ilme aga täpselt tähendab, on teadlastelegi siiani saladuseks jäänud.