Vallo Toomla mängufilmidebüüt „Teesklejad”, mis esilinastub Eestis 6. oktoobril, on poeetiline näide, mis võib saada, kui varjata oma tõelisi soove, ka iseenda eest. Räägime usutluses noore loojaga tema teekonnast filmimaailma.

Pikalt koos olnud armastajapaar läheb nädalavahetuseks sõprade mereäärsesse majja puhkama. Ent just seal, Eesti põhjaranniku stiihias seisavad nad silmitsi omaenese soovidega, mis pole täitunud – Anna tegi aborti ja Juhan kaotas töö ning armastust ei olegi. Kuidas sellises olukorras otsa vaadata kontvõõrastele, kes satuvad majja tormivarju ning peavad neid muretuteks rikkuriteks? Algab psühholoogiline peituse- ja pettusemäng, kus keeratakse järjest vinti peale sellele, kes on kes ja mida keegi tahab.

„Teesklejad” esilinastus septembri lõpus Baskimaal San Sebastiani 64. rahvusvahelisel filmifestivalil, kuhu film oli juba enne valmissaamist kutsutud osalema uute režissööride võistlusprogrammi. Kodukinodesse jõuab see kummituslik, inimese hinge labürinti piidlev suhtedraama oktoobri alguses ning sellega saab astutud režissööri Vallo Toomla esimene samm täispikkade mängufilmide radadel. Teekond algas stsenaristide Livia Ulmani ja Andris Feldmanise stsenaariumit lugedes, mis on elegantselt ebamäärane – iga järgneva stseeniga muutub järjest ebaselgemaks, kes täpselt juhib seda toksilist näitemängu, nagu kirjeldatakse filmi esimeses festivaliarvustuses.

Istun Valloga maha NO99 kohvikus ühel laupäevahommikul, kui filmimeeskond pole veel Hispaaniasse festivalile sõitnud. Intervjuud planeerides mõtlesin soojenduseks alustada lihtsate küsimustega meeskonna ja võtteplatsi kohta, aga juba esimeste vastuste juures seisan teelahkmel, kas haarata sõnasabast kinni ja minna sügavuti või planeeritud küsimustega edasi. Õnneks on Valloga isegi saatusest ja elu saladusest rääkimine lõbus ja kerge.

Mis sorti filme San Sebastiani filmifestivalil näidatakse?
Festival keskendub eelkõige hispaania keeleruumi filmidele. Hispaania kino on seal rohkem kui muidu A-kategooria festivalidel, aga on ka palju filme Lõuna-Ameerikast ja Mehhikost. Võistlusprogrammis, kus „Teesklejad” on, on filme Hollandist, Koerast, Hiinast, Hispaaniast, Iisraelist, Kreekast jne. Filmifestivalide kontekstis on see festival üks vanimaid suuri festivale, aga mitte nii tähtis nagu Cannes või Veneetsia.

Millist publikut filmi tehes silmas pidasite? Mulle jäi tunne, et „Teesklejad” ehk isegi kõnetab rahvusvahelist auditooriumit rohkem kui eesti vaatajaid – õigemini võib välismaalastele selline stiil tuttavlikumgi olla.
See oli eos niimoodi mõeldud, et film võiks üldiselt lääne ühiskonda kõnetada. Ma arvan, et me ei ole nüüd enam nii erinevas seisus kui Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Inglismaa või muud Lääne-Euroopa suurrriigid, mis puudutab meie igapäevaelu ja mentaliteeti. Kui sa teed mingi teose, siis see peaks puudutama üldinimlikult kõiki. Ma ei tea, kuidas see film vastu võetaks Etioopias või Namiibias, aga ma arvan, et ka seal on vaatajaid, kes midagi enda jaoks leiavad.

Aga loomulikult on filmikunst tänapäeval seotud filmitööstusega, kus mõeldakse enne läbi, kes on filmi auditoorium. Oma stiililt on ta kindlasti algusest peale olnud festivalifilm, mitte kitsalt eesti kino jaoks.

Mis sind stsenaariumit lugedes kõnetas? Mis teemadega sa filmitegemise jooksul tegelesid?
Ilmselt esimene asi, mis mind selle loo juures köitis, oli teatav müsteerium või müstiline aspekt. Peegelduste maailm või sümbolistlik maailm, mis kuidagi avab inimese olemust, mis puudutab inimese pealispinda, tema maske ja sisemisi jõude, mida ta alati ei suuda kontrollida. Meis on olemas jõud või nii-öelda karakteristikad, mida me alati endale ei teadvusta. See hoidis mind selle loo juures. Inimene peaks tundma iseennast. Et teada, kes ta on ja millised on tema potentsiaalid ning selle kaudu leidma iseendaga rahu.

„Teesklejates” on olemas see eesti filmide ühisosa – müstiline aspekt või küsimus, kuhu kadus? mis juhtus? Mis sa arvad, kuhu „Teesklejad” paigutub eesti filmi maastikul?
Seda on küsitud varem ka paar korda ja ma ei ole andnud head vastust. Ma üritan ennast praegu parandada. Kindlasti selles mõttes on sul õigus, et seal on jah mingid tugevad eesti filmi jooned, seal on see irratsionaalne mõtlemine sees, mis paljudes eesti filmides kajab vastu ja ajab vaatajat ka vahetevahel segadusse või paneb lausa nördima. See aspekt on sinna sisse kodeeritud. Ta võib-olla eristub paljudest eesti filmidest mingivisuaalse tunnetuse mõttes.

Kui ma seda stsenaariumit lugesin, siis ta mõjus kuidagi prantslaslikult, mul oli kahju, et lugu ei ole prantsuse keeles. See tundmus oli üks tugitala või jõujoon, mis mul filmi tegemise juures oli. Mis on segatud põhjamaise eestiliku mõtlemise ja maailmatunnetusega.

Arhitekti Emil Urbeli kohta, kelle projekteeritud majas filmitegevus toimub, on öeldud, et ta on tuntud ülimalt ratsionaalsete neofunktsionalistlike eramute poolest. Kas loo ja tegevuskeskkonna vahel kontrasti loomine oli teadlik valik?
Loomulikult. Filmitegemise juures on sellised mõtted kohustuslikud. Väga paljud asjad toimivad filmis kontrastide ja vastanduste peal, eriti selle loo puhul, mis on väga paljuski dualismile üles ehitatud. Ratsionaalne maja versus palju irratsionaalsem loodus, mis seal ümber on, peegeldab ka karaktereid ning nende maailmapilti ja mingit olemist või vähemalt seda, mida nad taotlevad ja kuhu see siis lõpuks jõuab.

See maja tundub olevat ka ise üks loo karaktereid. Kelle maja see oli ja kuidas see filmi jõudis?
Maja kuulub perekond Mangidele, Tiina Mang on ise ka maja sisearhitekt. Filmikunstnik Eva-Maria Gramakovski leidis maja kinnisvaraportaalist ning näitas mulle ja operaatorile Erik Põllumaale. Meil oli enne välja valitud üks teine maja ning tegime sinna juba režiistsenaariumit, aga Mangide maja tundus palju õigem ja täpsem. Nagu sa ütlesid – oma ranguse, minimalismi ja funktsionaalsuse poolest sobitus sellesse loosse kuidagi täpsemini. Pererahvas oli väga lahke ja vastutulelik, nii et me saime sinna majja. Kui ma õigesti mäletan, oli see ainult kaks-pool kuud enne võtteid.

Sa õppisid kuus aastat Tartu Ülikoolis teoloogiat.
Õppisin ja ei õppinud ka.

Kas said kraadi kätte?
Ei, ma ei lõpetanud. Ma olin baka-osas kuus aastat, tollal sai veel venitada. Olid intentiivsemad perioodid ja siis vahepeal mitte nii intensiivsed. Kooli kõrvalt oli mul selline armastus nagu Tartu Üliõpilasteater. Teater üldse. See võttis oma aja ja sellega kaasnes ka noore inimese elustiil, mis vahepeal tekitas olukordi, kus ei tundunud väga oluline kooli jõuda õigel ajal.

Ma alustasin [elu Tartus] kuskil hästi linnaservast, võib-olla selle pärast oli mul ka kohati raskusi koolijõudmisega: vaatasin aknast välja – tühermaa. See oli kesklinnast päris kaugel. Kui kella 10ks oli vaja loengusse jõuda, jõudsin kell 12.

Elasin viimase aasta – või oli see kaks aastat lausa – seal legendaarses ühikas, Narva 89. Elasin seal siis, kui ma olin juba vanemaks saanud. Mul hakkas sellest melust natukene villand saama, tahtsin mingit uut etappi oma elus. Narva mnt ühikas ma ei otsinud seda ühikaelu, kus käidi ustelt ustele ja korruselt korrusele. Seal ma lihtsalt elasin koos oma hea sõbraga ühes toas – käisin seal magamas, tegin köögis süüa ja käisin duši all. See oli pigem tagasihoidlik endassetõmbunud ühikaelu. Vahetevahel keset ööd ikka koputati uksele, oli ka palju värvikaid karaktereid, kes iga päev vastu kõndisid või kellega köögis kohtusid. See oli kummaline maailm. Mulle sobis, et eks see Narva mnt vana ühikas natukene sürrealistlik koht oli oma hämara valguse, koorunud seintega ja kerge räpasusega. Selline hämarala nii-öelda.

Tegelikult ma ei teanud, mida ma täpselt teha tahan. Enda sees oli mingisugune segadus. Eneseotsing. Võib-olla oleksin need õpingud ka varem katkestanud, kui ma oleksin saanud täpselt aru, mida ma võiks teha, mida ma tahan teha ja mida ma saan teha. Aga samas see kuus aasat oli võrratu aeg. Kogu see kooli-pool ikkagi oli minu jaoks väga avardav ja… lihtsalt Tartu. Sealsed inimesed, kohad ja Tartu Üliõpilasteater… See oli üks tore aeg.

Teatripool pakkus mulle kindlust ja lohutust, seal ma tundsin ennast hästi. See õpetas mind palju ja – mis puudutab filmikooli ja filmitegijaks olemist – oli see usuteaduse kõrval ilmselt veel olulisem kool.

Mis sind tõukas teoloogiat valima?
Ülikooli astumine oli kuidagi teistega koos ja teiste järgi, ma ilmselt ise ikkagi ei teadnud, mis see õige asi on. Mul ei olnud religioosset tausta, minu peres ei olnud kirikuinimesi. Mis puudutab usku, seda ma ei oska kommenteerida, see on inimeste isiklik asi, aga meil sellest vähemalt väga ei räägitud. Kuigi noh, kirikusse ikka ju satutakse ilmselt igas peres. Ma lihtsalt nägin teoloogiaõpinguid kui võimalust saada hea ja huvitav ning omapärane humanitaarharidus. Minus ei ole kunagi olnud materialistlikku maailmavaadet – et ma pean õppima midagi sellist, mis peaks aitama mul elus hästi ära elada. Ma kunagi ei mõelnud, et kes siis minust peaks saama, kui ma õpin usuteadust. Pigem ma lihtsalt mõtlesin, et see on üks huvitav koht, kuhu minna.

Aga ma sain aru, et mind ei ole tegelikult üldse ette valmistatud. Võrreldes keskkooliga pead ülikoolis olema ikka väga iseseisev. Esimesel talvel oli šokimoment, kui eksamid olid ära olnud – eneseavastamise protsess hakkas sellest hetkest pihta, kus tuli hakata ennast nii-öelda üles korjama ja kokku panema. Võib-olla seetõttu ka need kuus aastat oli nii pikk aeg. Ma panin ennast uuesti kokku selle kuue aasta jooksul.

Kas see kokkupanemine oli edukas?
Jah, ma arvan küll. Muidugi selles mõttes ei olnud, et ma ei lõpetanud ülikooli ära ja midagi jäi pooleli. Aga teisipidi ma sain aru, mida ma teha tahan ja et neid asju on täiesti võimalik teha. See filmikooli tulek oli ühel hetkel nagu iseenesestmõistetav variant. Kui ma siia sisse astuma tulin, olin kindel, et ma saan siia sisse ja nii läkski. Mul oli tänu sellele usuteadusele piisavalt tugev taustsüsteem tekkinud teadmiste osas ja lisaks olin lihtsalt inimesena nii palju küpsenud.

Milline sinu rollidest Tartu Üliõpilasteatris oli sinu jaoks kõige meeldejäävam?
Mängisin tegelikult ainult kolme suuremat rolli. Daniil Harmsi „Elizaveta Bami”, Dostojevski „Sortse” ja Sarah Kane’i „Puhastatud”. Esimene roll „Elizaveta Bamis” oli Ivan Ivanovitš, üks nii-öelda arreteerijatest või külaline teispoolsusest, kes tulid Elizaveta Bamile järele ja siis teine roll oli Nikolai Stavrogin „Sortsides”, mis võib-olla oli kuidagi kõige südamelähedasem osatäitmine. Samas ka mingis mõttes kõige ebaõnnestunum. Mul ei olnud ei näitlejavahendeid ega sisemist küpsust, et nii keerulist rolli mängida. See karakter on Dostojevski kontekstis päris hägus tegelane, teda ei ole ilmselt kellelgi lihtne mängida. Aga siis Sarah Kane’is mängisin Tinkerit, mis oli üks väga mänguline periood, ka elus endas. Mingid mõtted, mis said laval läbi elatud, kandusid ka ellu. See oli üks huvitav aeg, mis õpetas ennast tundma ja seadis võib-olla mingid piirjooned iseenda karakterile elus, kust ei tasu üle astuda.

Kas sealt muuhulgas tuli sinu sürrealismitaju, flirt teispoolsusega?
Kindlasti see süvenes Üliõpilasteatri ajal. Nii-öelda Kudu-kool (Tartu Üliõpilasteatri pikaaegne juht ja lavastaja Kalev Kudu – P.K.). Ma arvan, et see oli tegelikult minus juba varem olemas. Kui ma mõtlen selle peale, mis mu lemmikromaan oli juba enne ülikooli – ilmselt Kafka „Protsess” ja Hesse „Stepihunt”, kus on päris tugevaid sürrelialistlikke jooni ja dialoogi teispoolsusega. Eesti kirjanduspilti oli näiteks ilmunud Mehis Heinsaar, kelle „Härra Pauli kroonikad” mind väga köitsid. Eesti muusikas meeldis mulle väga Eriti Kurva Muusika Ansambel. Need asjad olid juba enne kuskil seemnena valmis, aga Tartu Üliõpilasteater oli hea kasvupinnas, kus nad said kinnitust ja kasvasid jõudsalt edasi.

Mis sind nende teemade juures köidab?
Ilmselt elu saladus. (See vastus paneb ütlejat ennastki naerma, aga rohkem selles see-on-naljakas-sest-see-on-tõsi-võtmes. – P.K.)

Ongi elu ja surm. Kaks asja. Mis on omavahel nii tihedalt seotud, samas täielikult vastandid. See saladus lihtsalt. Ja see absurd. Ja müsteerium, mingisugune ringkäik, see tundub kõige olulisem, sest see on see, milles me elame, see on kõige tähtsam.

Von Krahli filmikogumikus „Kontakt” mainid oma filmi „Metanoia” (2015) tutvustusklipis nelja kontakti: armumine, kohtumine tundmatuga, kohtumine surmaga ja leping. Kas need on täiendus elu ja surma rattale või see on mingi eraldiseisev nelik sinu jaoks?
„Metanoia” tegemise kontekstis ma mõtlesin, et mis kontaktid on tähtsad, mis meie elu defineerivad. Neli tundusid kõige olulisemad. Kui me saame teadlikuks, et me sureme või kellegi lähedase surm – see muudab meid alatiselt. Samuti on iga armumine värav uude maailma. Igasugused lepingud, alates telefonifirmast kuni kõige lihtsamate kokkulepeteni oma lähikondlaste vahel või oma töösuhetes. Ma lepin iseendaga kokku, millised on minu väärtused, mis piirides ma liigun või milline inimene ma tahan olla. Inimesed ikka mõtlevad mingites mudelites. Ja siis kohtumine tundmatuga – see on väga lai mõiste. Kui sa saad tundmatuga kokku, võib see olla ka väga tuntav, see võib olla midagi isiklikku. Mõni inimene näeb ufosid, mõni inimene on lihtsalt usklik, tal on kohtumine enda jumalaga, mõni inimene näeb kinos filmi, millest ta mitte midagi aru ei saa, aga aastate pärast tuleb see tal uuesti meelde ja võib-olla muudab midagi. Kohtumine tundmatuga võib olla ka kohtumine kunstiteosega. Või mingisugune sündmus elus, mis ei mahu inimesel hinge ja pähe. Sellised väiksed punktikesed tihtilugu võivad meie isiksust ja arusaamist maailmast ja elust palju muuta ja määravad ka meie eluteed. Muidugi kui see kõik pole saatuse poolt ette määratud ja siis on kõik see jutt mõttetu (Siinkohal jagan usutletavaga muiet elu võimaliku absurdsuse üle – P.K.).

Kas sa usud saatusesse?
Mingis mõttes usun jah. Ma arvan, et meil kõigil on ikka mingi otsustusruum olemas. Aga selles mõttes küll, et kui vahetada perspektiivi, ennast kõrvalt vaadata, kui see makrosüsteem muutub mikrosüsteemiks, siis kindlasti on meie ümber väga palju jõujooni, mida me ei suuda läbi näha ja kontrollida. Siis kõrvalt vaadates võib inimese elu olla väga ettenähtavas ja kindlas rajas või jadas. Kus mõnel hetkel tekib valikukoht, kuhu jõesängi voolama minna. Aga selles mõttes on saatus kindlasti olemas, mingi ettemääratus, mis aga ei tähenda, et see oleks äärmiselt jäik. Kõigile on otsustusvõime antud ja me saame seda kasutada. See tähendab ka vastutust teiste ees – need otsused, mille me võtame iseenda suhtes, mõjutavad ka teisi, samamoodi teiste otsused mõjutavad meid. Me oleme kõik koos selles mängus.

Seda arutluskäiku saab väga pragmaatiliselt tõlgendada. Et see, kui suur on otsustusvabadus, võib sõltuda sellest, kui majanduslikult iseseisev inimene on. Kui oled jäigas klassiühiskonnas sündinud vaesesse perre, siis on otsustusvabadus tõenäoliselt väiksem.
Jah, kindlasti. Koht ja aeg määrab palju ning see, kelle seltskonda satud. Aga ikkagi on suur jõud ka mõttel ja unistustel, seda ma usun ka. Vähemalt mulle endale tundub, et ma olen suutnud mõningaid oma mõtteid väga hästi idanema panna ja oma tulevikku ise määranud. Aga võib-olla on see lihtsalt etteantus, mis on algusest peale teada või tunnetada. Seda ei oska täpselt ju öelda. See ongi see elu saladus, mis ei tundu alati loogiline ja ratsionaalne, kohati pigem absurdne ja sürrealistlik.

Kas sa navigeerid pigem kõhutunde järgi?
Liigun kõhutundelt väga range analüüsi ja ratsionaalsuse poole ning siis tulen tagasi kõhutunde juurde. Kui teed filmi, tähendab see karmi distsipliini enda suhtes, asjad tuleb üksipulgi läbi analüüsida. Samas seal all on kogu aeg mingisugune vaist, teenäitaja, mis suhtleb sinu temperamendi ja isiksusega. Ja sellest ei tohi mitte mingil juhul kõrvale kalduda, ükskõik, mis teised ütlevad. Noh, muidugi võib materjal osutada ka vastupanu, mis su kõhutundega päris üks-ühele ei kattu. See on loomulik asi ilmselt iga looja elus.

Aga sa ei tööta üksi, vaid paljude inimestega koos, nii et pead selle ära tõlkima teiste inimeste jaoks, et see omaks ratsionaalseid pidepunkte, oleks sõnastatav, et me kõik oleksime nii-öelda ühes paadis.

Mind on väga palju mõjutanud väga ratsionaalseid raamatuid – näiteks filosoofilisi teoseid lugedes ei teki mitte loogilised mõttekäigud, vaid pildid, aistingud, abstraktsed ideed. Mitte ainult filosoofia, ka luule on jõudnud mõnda loosse või stsenaariumisse. Lauseke kellegi teosest on löönud lahti nagu – phiuhh! – maailma, mis on vaja tõlkida ratsionaalsesse keelde.

Ma mõtlesin oma lühifilmidest pigem mitte kui klassikalistest püändiga jutustustest, vaid üritasin luua poeetilise ruumi. Püüdsin luua tunnetusliku tervikkujundi või kujundite jada. Lugu ei pea ilmtingimata olema lineaarne. Lugu tekib kujundite, piltide, meeleolude kaudu vaatajas endas.

Mulle on väga oluline luua ruum, mis tekitab vaatajas avatust ja lahtiolekut erinevatele võimalikkustele. Oleneb vaataja temperamendist, kas see tekib või ei teki.

Sa astusid pärast teoloogiaõpinguid aastal 2008 Balti Filmi- ja Meediakooli. Kuidas sai teatripoisist hoopis filmikoolitudeng?
Filmikoolis õppis mul üks sõber nimega Raigo Saariste režissööriks. Ta tegi koolifilme ja kutsus mind ka paari oma lühifilmi mängima. See oli valgustusmoment, et sain aru, et jah, ma saan, oskan ja tahan seda teha. Varem olin alati mõelnud, et teater on see minu asi, sest tundus realistlik lihtsalt, et teatrit saab teha, aga filmikunst tundus väga kauge, äärmiselt kallis, midagi eemalolevat, mis ilmselt pole päris määratud minu jaoks. Aga siis see muutus väga maiseks asjaks, mida on täiesti võimalik teha. Ja siis ma otsustasin, et lähen filmikooli.

Kes su kursakaaslased olid BFM-is?
Režissöörid Triin Ruumet ja Kaur Kokk – Kaur valmistab praegu ette oma täispikka mängufilmi „Põrgu Jaan”. Operaatoritest täispikkade kontekstis – Sten Juhan Lill, kes tegi Triinuga koos selle „Päevad, mis ajasid segadusse”. Ja Ivar Taim, kes filmis just Sulev Keedusega üle kolmandiku Sulev Keeduse viimasest täispikast mängufilmist. Ranno Tislar ja Matis Rei helirežiist on teinud juba täispikki mängufilme, samuti monteerijad Henrik Mägar ja Marta Pulk. Tiiu-Ann Pello on kunstnikuna pikka filmi teinud. Võib-olla keegi jäi nimetamata, aga ikka päris paljud kursakaaslased on saanud suures pildis juba osaleda. See on väga kihvt. Meil on olnud ilmselt õnne ja meie aastakäik on olnud heas kohas.

Triin Ruumet on öelnud intervjuus Müürilehele, et teie kursust ei ühenda niiväga pragmaatiline ja struktuurne, vaid hingeline ja abstraktsem lähenemine filmikunstile. Kas sinu arvates on teil mingid tunnetuslikud või stiililised ühisosad?
Ma niimoodi ei oskaks öelda. Mis puudutab režissööre, siis kõik on ikka päris erineva karakteri ja nägemusega loojad, selle mõttega Jüri Sillart meid sinna kursusele ka valis. Kooli ajal ka kuidagi ei sulandunud ühtlaseks nii-öelda vooks, et kõik oleksid ühte nägu, aga meid ühendab Jüri Sillarti kui õpetaja kohalolek ja vaimsus. Mõned imesid seda endasse rohkem, mõned vähem, aga ilmselt see on kõigil kuskil kuklas. See ei tähenda seda, et meie filmid oleksid ühesugused. Nagu Jüri ise sõnastas – filmikool oli tema jaoks nagu kasvuhoone, kuhu istutati väga erinevaid taimi, kes kasvavad ka erinevatel kiirustel ja on eri omadustega. Ta oli selline hoolas aednik, kes valis oma taimekesi ja kasvatas neist igaühte, kuidas keda vaja oli. Mõned on kiiremini kasvanud ja mõned kasvavad veel.

Kas sa nimetaksid teid eesti filmi uueks laineks?
Oleks küll tore niimoodi öelda jah. Aga vara on veel öelda. See sõltub meist endist ka väga palju. Aga samal on meil neid nii-öelda vanu tegijaid väga palju, kes ei ole jõudnud veel tegelikult päris avaneda. Tahaks väga näha ka vanemaid filmitegijaid jätkuvalt filme tegemas.

Vallo Toomla film „Teesklejad” esilinastub Eesti kinodes 6. oktoobril 2016. Peaosi mängivad Mirtel Pohla, Priit Võigemast, Mari Abel ja Meelis Rämmeld.