Narva on tuntud Kreenholmi, piiripunkti ja Hermanni linnuse poolest, kuid alternatiivkultuuri süda tuksub seal hoopis omanäolises jõeäärses muusikaklubis, mis tõmbab nii kohalikke kui ka kaugema kandi rahvast.

Aastate jooksul oleme leinanud Müürilehe külgedel mitmeid subkultuurimaju ja viidanud nende kadumise põhjustele, olgu nendeks siis külastajate, raha- või motivatsioonipuudus või hoopiski allavandumine kinnisvaraarendajatele. Alternatiivkultuuri austajate kohtumispaikadest, mis on pidanud Eestis vastu kauem kui kümme aastat, meenuvad praegu vaid Tartus tegutsevad Genialistide Klubi (2006) ja rokiklubi Rock & Roll (2005) ning Tapper (2008) Tallinnas. Ometi leiab sellest veteranide nimistust veel ühe koha, mille peale pole hakanud ükski mainitud saatuslikest hammastest. See on Narva jõe kaldal asuv Art Club Ro-Ro, Roman Boiko asutatud kultuuriklubi, mis on tegutsenud juba üle 15 aasta piirilinna alternatiivkultuuri kasvulava ja tugipunktina. 

Alternatiivne süda

Üldistades võib spekuleerida, et laiema avalikkuse teadvusesse jõudis Ro-Ro tänu 2017. aastal alanud kultuuripealinna võidujooksule Tartuga või festivali Station Narva sünnile 2018. aastal, millega tehakse tihedat koostööd. Station Narva muusikaprogrammi juhi Roman Demchenko sõnul kuulis tema Ro-Rost muusikaringkonnas tegutsevatelt sõpradelt-tuttavatelt ja sattus sinna esimest korda juba 2007. või 2008. aastal, kui ta seal oma bändiga kontserdi andis. „Ro-Ro on kindlasti üks must visit koht. Ei mäleta kordagi, kui oleks Narvas käinud ja Ro-Ro oleks jäänud külastamata. See on paik, kus saavad kokku sõbrad ja sünnivad uued ideed. Mingis mõttes võib seda nimetada linna alternatiivseks südameks. Eriti soovitan minna sinna suvel, kui on lahti ka Ro-Ro sisehoov. Väike paradiis Narva jõe ääres,” kirjeldab Roman oma kogemusi.

Kui nii Station Narva kui ka kultuuripealinna valimine on toonud Ro-Role rohkelt tähelepanu väljastpoolt, siis paljude narvakate jaoks on see olnud teiseks koduks koha algusaegadest saati. Narva sadamas asuvasse pea 200 aasta vanusesse hoonesse on Ro-Ro kogukond üheskoos ehitanud ja sisustanud hubase baari, kontserdipaiga ja suveterrassi. Omaette elamust pakuvad seinu ehtiv memorabilia ja muu sisustus, mis „vääriks suisa kohta Louvre’is”, nagu viitab üks külastaja loos väljaandele Äkki.

Oma ajast ees

Ühes 2011. aasta Müürilehes ilmunud artiklis Ro-Rost kirjutab toonane programmijuht Migel Morales, et Ro-Ro omapärase iseloomu tõttu püüdsid linna konservatiivsed jõud klubi arengut takistada ning liikvele lasti jutte, et seal käivad ainult narkomaanid, homoseksuaalid ja muu säärane kõnts.[1] Sõnad, mis tuletavad kangesti meelde paar aastat tagasi Pärnu Kultuuriklubi Tempel ümber toimunud tralli ning näitavad teatud grupi siiani püsivat suhtumist ööellu ja uudsete nähtuste tekkesse. Ometi seisab Ro-Ro veel 15 aastat hiljem omal kohal ja on pugenud hinge palju rohkematele linlastele kui algne kultuuriinimeste kamp. „Kui Ro-Ro alustas, oli see oma ajast ees. Teised siis veel Narva tulevikku ei adunud. See oli keskkond underground-kultuurile, alternatiivnoorte kogunemispunkt, kus aega veeta ja muusikat kuulata. Aasta hiljem juba vaadati, et vot selline koht,” ütleb nüüdseks neli aastat Ro-Ro programmijuhina töötanud Boriss Medveznikov.

Kuigi palju on neid, kes pühivad Narva tolmu jalgelt, kogub klubi endiselt publikut nii teistest Ida-Virumaa asulatest, mujalt Eestist kui ka isegi välismaalt. „Inimesed tulevad ja lähevad, aga Ro-Ro jääb,” lausub Boriss julgelt. „On portugallasi, hispaanlasi, eestlasi, venelasi, soomlasi. Ärimehed, tudengid. Põhiauditoorium on venekeelne, aga siin on ikkagi mitmed kultuurid koos. Inimesed võivad olla erinevad, aga nad tunnevad Ro-Ros olevat atmosfääri ja hoiavad seda,” arvab Boriss. Muidugi mängivad oma rolli ka Narva-Jõesuu kuurordi vahetu lähedus ja piiripunkt, mis suurendavad läbikäiku ja toovad linna ootamatuid külalisi. Tohutu üllatusena tuli Ro-Ro tegijatele suure lugejaskonnaga muusikasaidil Gigwise 2019. aastal ilmunud artikkel, mis valis Ro-Ro Euroopa 11 parima sõltumatu muusikaklubi sekka, kiites selle ajaloonohikutele sobivat asukohta, kunstipäraselt ülevoolavat interjööri ja tunnet, mida seal olemine tekitab.

Ehk see võtabki omamoodi kokku mõned komponendid, mis moodustavad Ro-Ro fenomeni: eklektiline välimus, Narva eksootika, sõbralik ja vaba õhkkond ning kultuuriprogramm, mis ei sea endale piire. Nii on Ro-Ros oma koht luulel, stand-up’il, kunstil ja muidugi muusikal, alustades blues metal’ist ja postrokist ning lõpetades rapcore’i ja funk’iga. „Igal nädalavahetusel toimub mõni live-etteaste – ühel päeval saavad inimesed kuulata DJ-setiga räppmuusikat ja järgmisel juba nelja death metal’i bändi,” kirjeldab Boriss programmi. Artiste Eestist ja teistest riikidest, kes on klubist aastate jooksul läbi käinud, võibki nimetama jääda, sest aastas toimub 110+ kontserti. Teiste hulgas on Ro-Ro lavalaudu kulutanud näiteks J.M.K.E. ja The Boondocks või Station Narva raames Lexsoul Dancemachine ja Tommy Cash, kuid unustada ei saa ka Narva kohalikke bände, kes on saanud Ro-Ros oma esimesed tuleristsed, näiteks eelmise Noortebändi võitja УЕ, kelle kohta saab lugeda lähemalt meie seekordsest „Uue eesti biidi” rubriigist. Boriss tõdeb, et eriti palju uusi bände Narvas kahjuks ei ole: „Paraku on omajagu ka neid, kes istuvad stuudios ja mängivad midagi, aga ei ole veel valmis enda loomingut teiste ette tooma.” Samas on Ro-Ro võtnud enda katuse alla 1998. aastast korraldatava ning varem Narva Rugodivi kultuurimajas toimunud rokifestivali Грачи Yлетели ehk Varesed Lendasid Ära, mille eesmärk on pakkuda noortele muusikutele nii Narvast kui ka mujalt Eestist võimalust esimest korda laval esineda. 

Kultuurimagnet Narva

Seoses Narva kasvava populaarsuse ja Kreenholmi kultuurikvartali Manufaktuur valimisega riiklikult tähtsate kultuuriobjektide hulka küsin Borissilt, kas nad gentrifikatsiooni ei pelga, kuid saan vastuseks, et ta pigem loodab, et see toob tulevikus linna poole rohkem inimesi. Ta nendib siiski, et korraliku infrastruktuuri loomine, mis Narva kultuurimagnetiks saamisele ja populaarsusele kaasa aitaks, võtab praeguste arengute tasemel aega ilmselt kümme aastat või rohkemgi. „See on väga ambitsioonikas ja suur projekt, aga me oleme valmis selle nimel töötama,” viitab Boriss Kreenholmile ja sellele, et linna atraktiivsemaks muutumisse peaksid panustama samal ajal ka teised ettevõtted. „Narva linna jaoks on see väga oluline koht, mis ei saa lihtsalt seista.” 

Kui kunagi pidas Ro-Ro võitlusi õela sildistamisega, siis küsin lõpetuseks, mis on klubi suurimad väljakutsed praegu. Konkreetseid asju nimetamata ütleb Boriss optimistlikult, et üldiselt pole laual midagi, mida nad lahendada ei suudaks: „Kui tekib mingi situatsioon, siis võtame selle ette ja vaatame, mida saab muuta. Klubi omanikul Roman Boikol on väga suur ühendamiskogemus. Ta teab suurepäraselt, mis on hea ja kuidas teha nii, et läheks ainult paremaks.”

[1] Morales, M. 2011. Kirde-Eesti avangard ehk Kas olete kuulnud Ro-Ro’st. – Müürileht, nr 14.