Mirtel Pohlal on seljataga terve rida näitlejarolle, aga pean ütlema, et midagi sellist ei ole varem olnud. Veiko Õunpuu värsket armastus- ja sõjateemalist filmi „Roukli” vaadates võib tajuda, et režissööri ja näitlejate koostöös on midagi väga olulist küpseks saanud. Hooandjate abiga rahastatud film ise on Õunpuule ootuspäraselt kohati kentsakas, võrratu, uitab erinevate maailmade vahel, mis eksisteerivad ainult tema lavastatud linateostes. Pöördudes loo jooksul ula pealt tagasi reaalsusesse, kohtame rullnokariietuses viikingeid, hobustel ja kirved käes. Olulisel kohal on (lingvistiline) mets. Vaadeldes Mirtelit „Roukli” universumi taustal, mõjuvad tema olemine ja hääl kogu ülejäänud kareduses vaat et ebamaiselt. Mis on see valgus, mis teda särama paneb?

Pärast teatrist lahkumist ütlesid ühes intervjuus toredasti, et nüüd saad aja maha võtta ja vaadata, kuidas aastaajad vahelduvad. Kuidas on see aeg sul läinud?

Elurütm on praegu hoopis teistsugune, teater ja film on nii erinevad maailmad, et ei oskakski neid võrrelda. Pärast seda, kui mu leping NOs eelmise aasta juulis lõppes, oli mul paar kuud rahulikku aega, mil töötasingi väga vähe ja käisin joogas, olin, istusin ja jalutasin – püüdsin teha mitte midagi. Praegu tegutsen jälle rohkem ja viimasel ajal on just filmitöid olnud. Vabakutselisena on mu graafik muutuv ja ma ei tunne enam, kust läheb piir töö ja eraelu vahel, see on kõik üks voogav liikumine. Mulle meeldib praegu väga mu elu, asjad lähevad sujuvalt ning kõik tegemised on üksteisega põimunud. Nii võikski olla! Seni olin kulgenud hoopis teistmoodi, pärast lavakooli lõpetamist läksin kohe teatrisse tööle ning kõik oli justkui ette määratud. Minu elu teeb huvitavaks ja samas hoomamatuks see, et ma ei tea kunagi, mis ajal mingi asi lõppeb või uus algab. Mis kahe nädala pärast tuleb? Aga kuu aja pärast? Septembri alguseni on mul nüüd tihe aeg, aga sealt edasi ma ei teagi, mis elu toob. Mõnus ja natuke hirmutav ka.

Kui rääkida Veiko Õunpuu uuest filmist, kus sa oled üks peaosatäitja, siis kas sõda „Rouklis” oli päriselt olemas? Kas linateose keskne konflikt oli tingitud inimese ja ühiskonna vastuolust või sisemiste deemonitega võitlemisest?

Ma arvan, et see on hea, et lavastaja jättis selle lahtiseks ning sõja mõiste filmis kandub mõlemale poole. Kui keegi seletab mulle lõplikult ära, mida miski tähendab, siis ma ei tahagi seda mängida – see oleks kellegi teise mõtte markeerimine. Filmi võib tõlgendada nii loona inimestest reaalsel sõjahetkel kui ka jutustusena indiviidist, kes on konfliktis oma sisemaailmaga või tunneb hirmu iseenda ees. Eelmisel suvel eskaleerus samal ajal, kui võtetega alustasime, Ukraina konflikt. Sõjasituatsioon ja ärevus, mis tol ajal õhus oli, oli ikka üsna ebameeldiv ning seda oli tunda paljudes inimestes.

Konkreetselt oli see sõda, mis on praegusel ajahetkel jõudnud Eestisse. Täpsemalt me seda enda jaoks ei defineerinud ja ma ei teinud seda ka isiklikult. See ei tundunud oluline, kuna võimalusi on mitmeid. Minu jaoks jõuab film lõpuks sinna välja, et tegelikult ei pea kogu aeg ohtu defineerima. Pigem seda, kuidas jõuda elus punkti, et loobud oma hirmudest. Kuidas teed rahu iseendaga. Marju Lepajõe ütles Müürilehes Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaare filmi „Kristus elab Siberis” arvustuses väga ilusasti, kuidas selleks, et elada rahus, peaks suutma rahu köitvalt kirjeldada.

Mille eest sinu tegelaskuju Marina põgenes?

Päris konkreetselt ma seda sõnastada ei julge, sest kui ütlen nüüd midagi, siis see võtab teised tähendused ära. Ma arvan, et tema puhul võime rääkida samamoodi mitmest asjast. Marina oli parasjagu oma kohta otsimas. Kui sulle tundub, et see maailm, mis on sinu ümber, on ühel hetkel väljakannatamatu või nii paljud asjad on vägivaldsed ning ei allu kontrollile, siis kuhu sa lähed? Hiljuti ilmusid uudised tehisintellektiteemalise konverentsi kohta, kus Stephen Hawking ja Elon Musk juhtisid teiste seas tähelepanu ohtudele, mis kaasnevad tehisintellekti kasutamisega sõjatööstuses. Sel hetkel tajusin, et meediast sõdadest lugedes olin varem oma peas vilksamisi mõelnud, et hea küll, see konflikt toimub sellises kohas, kui see nüüd Eestisse peaks jõudma, siis millises maailma paigas oleks praegu kõige ohutum? Pärast neid tehisintellekti puudutavaid arutelusid, kus räägiti väljaspool inimese kontrolli olevate tapmisvõimeliste masinate kasutamisest sõjanduses, tundsin esimest korda, et sel juhul ei oleks end kuhugi peita. Ma arvan, et Marina otsibki filmis kohta, kuhu varjuda.

Kui inimene elab ühiskonnas, mille üldaktsepteeritud väärtused on tema maailmavaatega vastuolus ja talle ebameeldivad, siis kas tal on võimalik olla õnnelik?

Ma arvan küll, et kindlasti on! Aga kuidas seda teha… Teiste kohta ma muidugi rääkida ei oska, aga mina isiklikult arvan, et tuleb järjepidevalt õnne poole püüelda ning hoida oma ideaale ja unistusi pidevalt silme ees. Ümbritseda end inimestega, kes veel jaksavad unistada, ja uskuda hoolivasse ning kaastundlikku maailma. Ja see algab teadvustamisest, et enne ei saabu rahu, kui maailmas on kõigi elementaarsed vajadused kaetud.

Kas tunned meie ühiskonnas mingitest väärtustest ka puudust?

Kaastundest ja sallivusest mõnikord tunnengi. Ja inimlikust ühtekuuluvusest, mis seisaks väljaspool rahvust või religioosseid, seksuaalseid või muid seesuguseid tõekspidamisi. Üldises infovoos võiks faktipuudulikke arvamusi vähem olla, palju on subjektiivsust. See on selge, et kõik niikuinii arvavad midagi end ümbritsevast. Kui info tuleb oma ala spetsialistilt, kes teab, mida ta räägib, siis vot selline teadmine on huvitav. Mul ei ole televiisorit kodus ja ma olen aru saanud, et ma lihtsalt ei taha ega jaksa olla kursis iga viie minuti tagant täieneva infoga. Sama hästi võiks kodus lihtsalt tolmuimeja nurka huugama panna – mõjub sama väsitavalt. Vahel lülitan end meediakärast täielikult välja ning veidi hiljem viin end taas kurssi, mis suunas asjad on arenenud. Iga detailiga aga kursis olema ei pea – kõigi mõtetega ei ole midagi peale hakata.

Kas sa oled puutunud kokku uudistega SAPTKi organiseeritud kultuurisõjast?

Ma ei tea, miks inimesed peaksid tahtma sõda alustada ja seda oma ettevõtmise nimetamiseks kasutada. Ma üldiselt pean Eestisse sündimist ikka pigem privileegiks. Aga on olnud paar korda, kus ma olen tõesti mõelnud, et kas peaks kuskile inimlikumasse kohta liikuma – eelmisel aastal alanud SAPTKi kooseluseadusevastase kampaania, nende jätkuva „sõja” valguses ja momendil, kui võeti jutuks, et Eesti võiks kaaluda ka naistele kohustusliku ajateenistuse rakendamist. On arusaamatu, kui keegi ütleb teistele, kuidas peaks elama ja mismoodi olema, mõtlema, tundma. Need inimesed loovad kunstlikult sõjaolukorda riigis, milles tegelikult valitseb rahuaeg. Ainus, mida ma saan teha, on elada kõikide inimestega, kes mu ümber on, inimlikus dialoogis, aktsepteerimises, kaastundes ja rõõmus. Ning loota, et need, kes praegu kõikide võrdsete inimeste seast „valesid” leiavad, näevad ühel päeval, kui palju mõnusam on elada kõigiga rahus.

Kas oma „Roukli” karakterisse sisseelamine ja selle filmi tegemine muutis kuidagi sinu isiklikke tõekspidamisi vaenu õhutamise suhtes?

Ei muutnud. Vaenu õhutamine on olnud mu jaoks alati taunitav. Filmi teema sees olemine, võtteperiood kestis erinevatel hetkedel kokku ligi kuus nädalat, kinnitas tõekspidamist, mida olen ka varem näitlejatöös kogenud – karakter, keda sa kehastad, võtab kogu su peas toimuva üle.

Päris hull mõte, eriti filmi puhul, mis puudutab sõjatemaatikat!

Jah, seda on hea teada ja olla valmis, et kui ma valin, et kahe nädala jooksul mõtlen teatud mõtteid, siis ma tegelikult ise otsustan, mis meeleolus olen ja millistel ideedel lasen end kanda. Nii saab näitlejatööd võtta kui head praktikat reaalseks eluks.

Charlotte Gainsbourg rääkis ühes „Nümfomaani”-teemalises intervjuus, kuidas ta räigete seksistseenide vahel käis hotellitoas oma beebit imetamas ning kuidas need siiruse ja puhtuse hetked aitasid tal tasakaalustada von Trieri filmi masendavaid emotsioonide massiive.

Kuigi film puudutab ka sõda, ei ole see seal ainus teema. Seal on ikka armastust ka. „Roukli” jõuab helgesse punkti ja tegeleb minu jaoks läbivalt küsimusega, mis kõlab ka treileris Sam Cooke’i laulus: „…what’s up there beyond the sky?” Ja kui mõni stseen oli emotsionaalselt raskem, siis vastukaaluks laius ümberringi tõeliselt idülliline suvemaastik. Mina elasin võttepaigast natuke eemal ühes talus, rattaga nii veerand tundi sõita. Väntasin koju, vaatasin päikeseloojangut ning see tasakaalustas kõik.

Kuidas sulle tundub, kui tugevad on naisfiguurid Veiko Õunpuu filmides?

Ma arvan, et Veiko filmidest ongi just „Rouklis” naised kõige suurema mõjuga. Kui nüüd minna sügavamale, siis asi ei olegi niivõrd meeste ja naiste erinevustes, jõujooned ei jookse meeste-naiste vahel. Stsenaariumis on neli karakterit, kes seisavad igaüks ise nurgas ning hoiavad seal balansseerides lugu tasakaalus. Tegelased on dramaturgia mõttes selles filmis kõik võrdsed hoolimata nende soolisest määratlusest.

Kui võrrelda Veiko Õunpuu eelmiste filmidega, siis kui paigas oli „Roukli” stsenaarium ja kui palju jäi näitlejate enda mõelda?

Võtteid alustades oli ikka konkreetne stsenaarium. Jätsime endale küll improviseerimisvõimaluse, aga algidee on selles läbivalt sees. Stseene jäi välja ja tuli ka juurde. Lauri Laglega just arutasime, et selleks, et saaks vabalt improviseerida, peab olema väga tugev struktuur, mille sees opereerida. Sellist asja päris ei saa teha, et paneme kaamera käima ja siis hakkame vaatama, mis edasi saab. Meil oli väga tuliseid vaidlusi ka. Inimeste arvamused said aga lõpuks ikkagi filmi integreeritud. Kõiki asju ei ole võimalik enne välja mõelda, peab jätma ikkagi võimaluse oma vabal fantaasial ka mängu tulla. See ongi ju loomingu mõte – leida vaba voog, mis tuleb ja üllatab sind ennastki.

Milline lavastaja on Veiko Õunpuu?

Veikol on alati kindel nägemus ideetasandil, nii palju kui mina olen temaga kokku puutunud. Ainult ilu või trikitamise pärast ei lähe midagi sisse. Lihtsalt kompositsioonilist nautlemist ei ole, kui see tervikut ei kanna. Mis detailidesse puutub, siis on hetki, mil ta teab väga selgelt, mida ta tahab, ja kui ei ole parasjagu selline moment, siis ta vähemalt teab väga konkreetselt, mida ta ei taha (naerab)! Oma mõtteid väljendab ta erinevalt, vahel räägib ta tegelaste mõttemaailmast ja nende filosoofilisest taustast, ent ta võib panna ka mõne liikumise täpse rütmiga paika. See on tema puhul vist isegi kõige ägedam, et tal võib oma peas mingi asi täpselt teada olla, aga kui ta võtetel on, siis ta vaatab ja ühtlasi märkab, mida olukord parasjagu kätte annab. Ta ei hakka kunagi kopeerpaberiga oma mõtet reaalsusesse panema. Ainult niimoodi tulevadki filmi orgaanilised ja täielikult usutavad hetked. Nii sünnivad ka imed! Kihvt on vaadata „Rouklit”, enda kohta ma ei oska öelda, sest näen end kuidagi teistmoodi, aga nähes teisi näitlejaid mängimas, tunnen, et kõik tegid seda väga hästi. „Rouklis” on kõik nii paigas ja mulle film väga meeldib. Kuskil keegi ütleb midagi, järgneb üks samm, kaamera liigub…

Kas sa unustasid vahel ära, et kaamera käib?

Jaa, seda oli päris paljudes stseenides. Meil oli ka aega, et katsetada. Kui keegi ikka tundis, et tal läks totaalselt metsa, siis tegime uuesti. Ei pidanud kiirustama ega kartma, et kuskil kell kukub. Võimaluse selliseks unustamiseks annab ka usaldus teiste inimeste ja nende maitse vastu. Tead, et ei jää üksi ja kõhklustest saab arutelude käigus üle. NO aegadest mäletan midagi sarnast. Kui tegime proove ja improviseerisime, ei pidanud alati nööri mööda käima. Väga hea tunne oli seda nüüd ka filmis kogeda, kus see on palju haruldasem.

Sa ütlesid enne, et jälgisid teiste näitlejate sooritust filmis ja see meeldis sulle. Mis tunne on ennast filmis vaadata?

Tavaliselt ikka vaatad ennast ja mõtled, et kuidas-kas-mis kõik ikka õnnestus või kas näiteks montaaži käigus ei ole stseenile mõnda muud tähendust antud, mida võib ikka juhtuda. Kui me käisime selle suve alguses „Roukli” esmast kokkulõigatud versiooni vaatamas, siis tookord ma tundsin esimest korda, et ei põdenud üldse oma soorituse pärast, sest kõik, mida ma filmis nägin, oli nii huvitav. Jälgisin tervet filmi otsast lõpuni ja unustasin olla hinnanguline.

Mida sa arvad sellest, kui filmi tehakse Hooandja abiga? Vahel näib, et Eesti kõige mitmekülgsem plaadifirma on Hooandja platvorm.

Seda võib vahel teha, aga kindlasti ei tohiks see kujuneda ainsaks väljapääsuks ühegi artisti ega kunstniku jaoks. Minu meelest on see üks usaldusplatvorm, kus inimesed saavad toetada neid, kellesse nad usuvad. Kui mina olen kedagi toetanud, siis ma ei esita kunstnikule nõudmisi, ma lihtsalt tahan, et ta teeks midagi, mida ta õigeks peab. Ma lootsin, et vastloodud mikroeelarveliste filmide toetus Eesti Filmi Instituudis annab võimaluse väga erinevatele inimestele, et rohkem proovida ja katsetada. Aga nagu ma uudistest aru sain, siis seal on ikka suur kaal ka prognoositaval vaatajanumbril. Ja pöörasemate ideede või katsetuste põhjal publikumi ju prognoosida ei saa. Praegu on siis vähemalt Hooandja, mis annab toetajate olemasolu korral võimaluse julgemalt raamidest välja astuda.

Kas sa said filmitegemise käigus enda jaoks vastuse mõnele konkreetsele küsimusele?

Kõige selgemalt tajusin, et loominguline protsess peab olema mänguline. Ja seda saab see olla ainult usalduse keskel, see annab filmitegemisele hoopis uue väe sisse. Sellest võib niisama rääkida, aga selle kogemine on midagi erilist. Veiko ja Juhan on head sõbrad juba ammu, mina ja Eva oleme sõbrad juba aastaid. Usalduse pinnal julged eksida, olla piinlik, olla kindel teiste maitses ja tead, et kehvad duublid ei lähe sisse. Teine tähelepanek oli ilmselt see, et tuleb võtta aega proovideks. Vahel tundub, et see on kõige alahinnatum asi filmi juures üldse. Iga näitleja teab, et see töö ei ole ainult teksti usutavalt ettekandmine, proovidega võib jõuda vägevate rollideni. Judith Weston õpetab lavastajaid ning tal on raamat „Directing Actors”, kus ta kirjeldab hästi vastuolu, mis näitlejatöös tekib. Nimelt sa võid alati mängida keskpäraselt, teha oma asja küllaltki usutavalt ära. Kui sa katsetad, proovid midagi huvitavamat ja ekstreemsemat, siis juhul, kui su sooritus õnnestub, on see kordi parem sellest tavalisest näitlemisest. Kui sa aga ebaõnnestud, on tulemus kordi halvem kui see kesktase. Kui sa ei usalda ülejäänud võttegruppi täielikult või pole aega ja tehakse liiga vähe duubleid, siis lähedki seda keskteed pidi ning tulemus on selline, nagu tihtipeale seriaalides mängitakse. Kui sa tead, et saad anda endast maksimumi ning samas oled kindel, et saad vajaduse korral uuesti proovida, siis on tulemus õige ja päriselt veenev. Ma olen tõesti nii õnnelik selle filmi üle!

„Roukli” jõuab kinodesse üle Eesti 17. septembril.