Täna, 24. oktoobril kell 20.00 esietenduva Cabaret Rhizome’i digitaalkabaree „rhizomedia.risomeedia” kiire prooviprotsessi ajal istusid kultuuriteoreetik Tõnis Kahu ja lavastaja Johannes Veski hetkeks Erinevate Tubade Klubi „Casa Studio” toa pruunile nahkdiivanile, et veidi tehnoloogiliste küsimuste üle arutleda.

Johannes Veski: Kogu lavastuse teemaks on meedia ja vahendatud info. Metafoor, millest lavastus alguse sai, on õigupoolest üks vana nali mehest, kes vaatas nii palju telekat, et isegi diktorid tundsid teda. Tänapäeval olemegi olukorras, kus diktorid piltlikult öeldes tunnevad sind. User generated content’i keskel on igaüks sisutootja, kõik tunnevad sind, sulle toodetakse spets-reklaami. Lavastuse peamine telg ongi meedia: kõikvõimalikud tulevikuvaated – teemad nagu tehnoloogiline singulaarsus, regeneratiivne meditsiin, majanduse arengud olukorras, kus süsteem ei tööta enam data’ga hulga- vaid probleemipõhiselt.

Teine teema, millele toetume, on see, et sotsiaalmeedia on täna kõige tähtsam kultuur ses mõttes, et lepitab inimesi jagamise printsiibiga, kõikjalolemise printsiibiga. Harjutab, et mina ja mu elu ekraanil ei ole kaks erinevat asja. Ei ole nii, et olen mina ja siis eraldi Facebooki konto, kus võin igasugust pulli teha. Sellest on hakatud aru saama, et tegu pole rollimänguga, vaid enda pärisosaga… Sotsiaalmeedia kultuur on see osa, mis lepitab meid sellega, et ühel hetkel pannakse pähe kiip, mis meid otse internetiga ära seostab.

Tõnis Kahu: Minu mure on: kas te ei võta liiga palju ette? Siin on nii palju teemasid. Mõned seosed, mis sulle tunduvad loomulikud, ei pruugi publikule seda olla. Näiteks seesama küsimus, kuidas tänane sotsiaalmeedia valmistab meid ette kiipide maailmaks…

Johannes Veski: See ei pruugi olla kiip, kiip on üldistus.

Tõnis Kahu: Selline skeem eeldab usku teatavasse progressi või arengusse. Sotsiaalmeedia areng võib olla ka suur kataklüsm, mis võib anda täpselt vastupidised tulemused. Reaalselt võib tehnoloogilise maailma osas väga tugevaid tagasilööke tulla. Näiteks muusikamaailmas on palju selliseid näiteid, mille puhul on palju raha investeeritud, aga asi ei hakka mingil põhjusel tööle. Videoplaadid ei hakanud tööle, minidiskid ei hakanud tööle. Praegu räägime väga palju sellest, kuidas tehnoloogia aitab meiega toimuvale manipulatsioonile kaasa.. Samas, inimestel on palju väikeseid vastupanuvõimalusi või koldeid. See ei tähenda seda, et läheme maale elama ja ärme elektrit kasuta…

Johannes Veski: Ma ei politiseeri sajaprotsendiliselt seda, et tehnoloogiline singulaarsus on see, mis kindlasti toimuma hakkab, aga see on üks võimalus. Pean tehnoloogia peamiseks tungiks ühtset infosüsteemi, mida nimetakse saja eri nimega. Aga kui keegi uuriks, kuhu maailm suundub, siis on see midagi nagu Stanisław Lemi „Solaris”. Minu jaoks on me lavastuse keskne teema elava ja surnu ühtne närvisüsteem. Ühendab nii hinge kui kivid. Elava ja elutu.

Tõnis Kahu: Mitte siis surnu, aga elutu. Surm saab osaks neile, kes on olnud elus. See peaks olema elu eitamine või jätkumine või ületamine.

Johannes Veski: Niimoodi nimetamine tundus kirjeldust tehes vist kuidagi ilus või reklaamtekstiks seksikas…

Tõnis Kahu: Kujutame ette, milline on olnud tehnoloogiakäsitlus, mis ütleb, et meil ja maailmal/loodusel on vahe. Siin saame kasutada McLuhani käsitlust: et tehnoloogia on keha pikendus – auto on jalgade pikendus, prillid on silmade pikendus. Uusi lülisid saab lõputult juurde panna. See ongi meie suhe loodusesse, selle loogika järgi võibki see loodusele saatuslikuks saada, kui me arvame, nagu saaksime looduse arvelt lõputult neid lülisid juurde tekitada. Aga loodus ei kannata seda enam lõpuks välja.

Johannes Veski: Mina ütleks jälle, et see maja siin on sama palju loodus kui kasvavad puud. Ta on inimtegevus.

Tõnis Kahu: See on see teine käsitlus. Ma ei taha Descartes’i laskuda, aga… McLuhan väidab, et tohutud probleemid tekivad siis (ta ise ei näinud arvuteid, suri enne ära), kui inimesed pikendavad kehast välja oma närvisüsteemi, mis tähendab tõsist võimalust ja tõsist konflikti. See tähendab, et ühel hetkel sa avastad, et pikendad end lõputult välja, domineerid. Aga närvisüsteemi pikendades asetad end võrku, see annab sulle lõputult võimalusi, emotsionaalseid kontaktivõimalusi. See on ka ohtlik, sest inimene elab tänu kehapiiridele, see on su identiteet.

Johannes Veski: Mind köidabki selle juures see sündmustehorisont, mille taha ma enam ei näe, me oleme „kõik meie” või me oleme „kõik see”. „Solaris” on hea metafoor: helendab, on, mõtleb, suhtleb, teeb midagi, ei tea täpselt, mida ta teeb, on suvaline könt. Minu teekond selleni, et olen osa sellest köndist, see ongi selle lavastuse üks kandvaid jõude, mis motiveerib meid seda tegema.

Tõnis Kahu: Kui sa oled oma närvisüsteemi kehast välja pikendanud, siis tekib hirm, et sa ei kuulu enam endale.

Johannes Veski: See on kõige levinum paranoia, et NSA vaatab, reklaamiagendid jälgivad, söödetakse ette sobivaid reklaame.

Tõnis Kahu: Siin pean ma ütlema, et paranoia on selle asja väga mõnus ja kerge vorm, sest mida see tähendab? See tähendab, et kõik vandenõuteooriad on inimesele väga suureks lohutuseks. Need ütlevad, et keegi ikkagi kontrollib.

Johannes Veski: Keegi on ikkagi süüdi.

Tõnis Kahu: Jah, et asi on kontrolli all. Keegi ikkagi kontrollib. Need võivad olla kurjategijad, aga nad ikkagi kontrollivad. Piilupart võib olla rongijuht, aga vähemalt seal on keegi. Aga kujutlus, et mitte kedagi ei ole – see on midagi, millega inimesed ei suuda leppida.

Me elamegi totaalses võrgustikus, kapitali ringlemine on kõige tähtsam asi, mitte sotsiaalmeedia. Näiteks kapitalismi enese toodetud „Avatar” on kapitalismivastane. Pangad saavad teha, mida nad teevad, tänu meile, kes me oleme kõik neile võlgu. Meid ei kontrolli karistav suur isa, me oleme võrgustiku vabatahtlikud osad. Teie „rhizomedias” ei ole seda osa, keda kutsutaks vastutama. Kes on süüdi? Te ise olete süüdi.