Siinkohal tuleb üks ühine mõtteharjutus lennata maalt merele ja siis kosmosesse, et avastada inimese olemus.

Meie keel areneb kõrvuti meie ühiskonnaga. Nii peegeldab keelekasutus arusaama meie ühiskonna mõttest või eesmärgist. Materiaalsust rõhutav tarbimisühiskond arendab välja keele, mis on praktiline ja peegeldab seda maailma. Inimesest „eraldi” või kaugemal asuvatest teemadest kõnelemine muutub esimesest lausest saati probleemseks, sest seal pole keeleliselt eelkäidud radasid. Isegi religioosne ühiskond ei suuda selliseid teemasid käsitleda, sest ka religioosne ühiskonnakorraldus on reglementeeritud lingvistiliste dogmade ja jäikade mõttemustrite kehtestamise kaudu. Loogika, duaalsus ja ratsionaalsus on kasulikud vaid teatud hetketeks ning ei ulatu inimkogemuse kirjeldamisel eriti kaugele. Eelpool nimetatud kolm mõttemudelit on prillid, kuid maadeavastajal on tarvis pikksilma.

Nii jõuame inimkogemuse kirjeldamise katsele, mis astub kaardistatud aladelt kaardistamata aladele. Seda võib kutsuda maagiliseks mõtlemiseks, metafüüsikaks või milleks iganes. Sildid tulevad alles peale tajumist. Maailm on vormitu, kuni inimene seda vaatab.

Prillide ja pikksilma näide kätkeb endas lihtsat metafoori, mis paneb nii-öelda „suure mõtte” väiksesse sümboolikasse. Metafoorid ja sümbolid sisaldavad endas otseses mõttes suurt hulka informatsiooni, mille oleme mugavuse ja kiiruse mõttes väiksemateks osadeks pakkinud. Nii läheb meie peadesse mõtteliselt sisse tammetõru, kuid pea sees on sellest järsku kasvanud tammepuu. Ka sümbolid on ratsionaalsele mõistusele veel haarataval tasemel ja neid kasutavad agaralt teoloogid, filosoofid ning muud aksepteeritud „vaimlejad”. Nemad on maadeavastajad, kes seilavad mööda rannikujoont ja ei taha seda eksimist kartes silmist lasta. Kuid inimese olemuse avastamiseks on vaja ületada tohutud ookeanid ja kõrbed, läbida taigad ja džunglid. Selleks on tarvilik jätta selja taha vanad mõttemustrid ja tuntud kontuurid kaardil. Siinkohal olemegi liikunud üle piiri ja saabunud poeetide, pühakute ja hullumeelsete maale.

Eksistentsiaalsed probleemid valdavad tavaliselt jäika mõtteviisi harrastavaid inimesi, sest nende teadmata on intellekt nende eksistentsi mõõduks. Nii viib intellekt ilma intuitsioonita inimese vaimselt surnud ringi, mille loogiliseks lõpptulemuseks on negatiivne ja materialistlik vaade meie elule sel planeedil. Intuitiivsed tundmused ja teadmised ilma arusaadava allikata on liiga udused, liialt mitteratsionaalsed. Kui filosoofid ja akadeemikud üritavad parandada, lahata või analüüsida ühiskonda, siis tegeletakse mingi fenomeni tulemusega, nähtuse pealispinnaga. Need on viljad, mida nad vahivad. Juured on aga maa all, kuid see, et me neid ei näe, ei tähenda, et neid pole olemas. Kuigi ma pole iga puu alla vaadanud, tean ma intuitiivselt, et nähtav osa omab „vundamenti” nähtamatus.

See, mida ma teen hetkel – sümbolite punumine tekstisiseselt, mis ulatub sinu pähe vaimselt – on inimkogemuse elus vorm. Täiuslik ring ja näide sellest juhtuks siis, kui see tekst välja trükkida. Sel juhul on tegu vaimsest füüsilisse sattunud mõttemanifestatsiooniga, mis lugedes ja intuitiivselt hoomates muutub taaskord sinu vaimseks mõtteprotsessiks. See tähendab, et tegu on „elus tekstiga”, sest see nõuab inimolemuse, ehk nii-öelda hinge osalust. Hinge või inimolemuse osalus on reaalne siis, kui see tuleb minu hingest ja kihutab analüüsi ning ratsionaalset mõtemist vahele jättes otse sinu hinge. Tegu on püsiühendusega kahe inimese vahel, sest su püha olemust puudutav mõte hakkab sinus ise edasi elama ja sa kannad seda mingil kujul endaga kaasas. Sa ei kanna endaga kaasas dualismi või mõnda muud filosoofiavoogu. Sa kannad seda.

Inimese olemuse avastamiseks on vaja ületada tohutud ookeanid ja kõrbed, läbida taigad ja džunglid. Selleks on tarvilik jätta selja taha vanad mõttemustrid ja tuntud kontuurid kaardil.

Maailma otsene kogemine või „ilmutuse osaks saamine” on gnoosis. Sellest tulevnevaid tundmusi usaldab inimene jäägitult, sest ta on tunnetanud seda oma sügavaimal tasandil. Kui sinu või ükskõik millise homo sapiens’i psüühikasse süübida, leiame sealt mitte ajumassi, vaid keha ületavad „kihid”. Neid võib sümboolselt nimetada teadvuseks, alateadvuseks, egoks ja muuks. Need kõik on psühholoogia loodud teoreetilised kaardid avastamata ala jaoks: nii vaatame pikksilmaga kaugeid taevakehasid ja anname hägustele aladele erinevaid nimesid. Need on aga alati tinglikud, sest me pole sinna kaugele paika ise jalga tõstnud. Inimteadvuse kihte koorides tulebki ette piir, kustmaalt ratsionaalsus ennast ammendub ja sõnad ning lingvistiline struktuur sulab sümbolite ja unenäolise hüpnogoogia putru. See kiht on Värav tundmatusse, mis on sinu enda olemus. Pannes selle kõik taas sümbolite keelde, oled sina puu ja sügavad kihid on sinu juured. Fakt, et me enda puhul juuri ei taju, ei tähenda, et need meid igapäevaselt ei mõjutaks. Sealtmaalt lõpetab keel ja loogiline eneseväljendus toimimise ja oma mõtestatud funktsiooni. Kuid ma üritan sulle seda veel seletada, sest mina tajun sind ja mind. Et me oleme ühe oksa viljad. Sinu ja minu vahel on küll see ekraan, see paber või lihtsalt kilomeetrid, kuid me oleme üks ja sama. Seda teksti võib tõlkida mis tahes keeltesse ja ma suudan ka neid võõrkeelseid inimesi puudutada. Kas sa aimad, kes sa olen?

Meie taju ja mõte Jumalast või loovast printsiibist on piiratud meie intellekti poolt ning seega on kirikud ja sektid kõik võimetud edastama seda „hingelist” komponenti, mida iga inimene rahuloluks vajab. Isegi sügavalt religioossed ühiskonnad on rahulolematud, sama meie tarbimiskeskse eluoluga. Sest sind ei kategoriseerita enam ammu kui kodanikku, vaid kui tarbijat. Su elu mõtteks on osta. Osta ideoloogiaid, telefone ja häid mälestusi. Muidugi käsitleb see tekst inimolemuse kõrgemat olemust, kuid see on „kõrgem” vaid meie hetkelise madalseisu vaatenurgast. Samuti on „hing” ja „jumal” sisuliselt mõttetud fraasid, mis ei kujuta endast täpset kuvandit sellest, mida ma sulle öelda tahan. Seetõttu ongi väga oluline oskus osata lugeda ridade vahelt ja tajuda intuitiivselt minu kõne tõesust või tabavust. Ma ise hetkel õitsen, see tekst on õis. See tekst on metafoor. Iseenesest palju sõnu, kuid tunne su sisimas on ikkagi üks. Nüüd hakkame korraks otsi kokku tõmbama.

Süsteem, millest inimeseks olemine on üks osa, on „kõikjal”. Kujuta ette massiivset jõge, mis voolab läbi iga „asja” vahelt ja millel pole kaldaid. Aatomite, Lay’si krõpsupakkide ja jääajal hukkunud mammuti vahelt. Kõik asjade seas, mida sa võid välja mõelda, see jõeke suliseb. Mõtle nüüd seeneniidistikule, millest kasvavad üksteisest eraldi tunduvad viljad. Mõtle õunapuuoksale, mille küljes on üksteisest eraldatud vilju. Mõtle nüüd juurtele, mis ühes punktis muutuvad nii pisikesteks, et nende pinnasest toitainete sissevõtmine on pooleldi osa maast ja pooleldi viljapuu. Nüüd mõtle mullasele maale, mis ulatub mägede ja metsade taha, lenda üle nende lagendike kui linnutiivul. Sulle tuleb vastu meri, mis ühest punktist alates on siiski veel maa. Meri ja maa on eraldatud. Nüüd vaata kaugele mere peale ja seal märkad ilmselt horisonti. Horisont on piir maa ja taeva vahel, eks. Siis vaata taevasse, sest see on justkui maast eraldatud. Taevas on tuntud ka ratsionaalsema nimega, milleks on kosmos. Vaata siis kosmost, mis on justkui planeet Maast eraldatud. See on nüüd väga tähtis. Nüüd vaata tähti, mis on justkui Maast, merest, õunapuust ja jääaja mammutist ning su silmadest eraldatud. Nüüd kujuta ette, et see tekst on tähed taevas ja selle teksti taga on üks suur sümbol, mis kätkeb endas ühte kindlat, kuid kirjeldamatut tunnet ja sisekaemust. Siis kujuta ette, et sul pole nime ja et meri ja maa ei ole eraldi asjad. Siis vaata, kuidas üks asi tuleb teisest välja ja see horisont, see vahemaa kahe õuna ja sinu ja minu vahel on olnud sinu kujutluses ja ei kusagil mujal. Nüüd kujuta ette.