Kaheksa aastat tagasi tekitas mõiste „pagulane” Eestis hüsteeriat. Kuus aastat hiljem rääkisime juba sõjapõgenike aitamisest üleüldise empaatiaga. Mõlemal juhul olid kõne all isikud, kes olid jäänud neist suuremate jõudude hammasrataste vahele. Pagulased on tavalised inimesed, kes on sattunud ebatavalistesse oludesse, mis muutuvad nende jaoks  järjest keerulisemaks.

Eero Janson on töötanud Eesti Pagulasabis kümme aastat. See on väike juubel. Suurem juubel on 25 aasta täitumine hetkest, mil Eestist sai humanitaarabi andja. Kuni 1998. aastani olime riik, kuhu voolasid Ameerika ja Euroopa doonorrahad ja abipakid. Janson mäletab eredalt päevinäinud hallikat jopet, mille ta kunagi lapsena humanitaarabi kaudu endale sai. Eriti hästi on meeles jopega kaasnenud häbitunne. Enam justkui häbi tundma ei pea, sest Eesti ise on veerandsada aastat eri kriisikolletes abi osutanud. Jansoni juhtimisel on Pagulasabi kasvanud võimekaks organisatsiooniks, mis osutab küll jopede jagamise asemel rohkem rahapõhist abi. See on väärikam. Humanitaarabist jõuame pooleteise tunni jooksul rääkida minimaalselt, kuigi see on Pagulasabi üks peamine tegevussuund, kus on tehisintellekti arengu tõttu toimumas murrangulised muutused. Nende muutuste kohta saab kuulda lähemalt Pagulasabi novembri alguses korraldataval konverentsil. Küll aga räägime pagulastega seoses hästi palju väärikusest. Sellest, kuidas Eesti saaks olla väärikas abi andja. Jansoni sõnul algab see lihtsatest asjadest. Nagu naeratamine.

Pagulasabi tähistas oma 15. juubelit, kui Euroopat tabas pagulaskriis. Sina said selle organisatsiooni juhiks põhimõtteliselt vahetult enne kriisi. Kui valmis oli kõigeks selleks, mis hakkas 2015. aastal lahti rulluma, Pagulasabi organisatsioonina ja kui valmis olid sina selle juhina? 

See oli kohe sügavasse vette viskamine. Olime sama valmis kui Eesti riik ehk nina oli vee kohal, aga päris veel ei ujunud. Olukord oli ootamatu kogu Eesti vastuvõtusüsteemi jaoks, sest tegemist oli kombinatsiooniga tükkidest, mis ei sobinud hästi kokku. Samas andis kriis meile tohutu tõuke võimekuse arendamiseks, mis tagas tunduvalt parema platvormi Ukraina kriisiga toimetulekuks. 2015. aastal rääkisime kuni 500 inimesest, kes justkui pidid Eestisse tulema, mis tõi kaasa väärtus- ja kommunikatsioonikriisi nii valitsuses kui ka ühiskonnas. Meil polnud pagulaskriisi, meil oli kommunikatsioonikriis, mis tipnes Vao majutuskeskuse otsaseina süütamise ja motogängi teatraalse sissesõiduga samasse külla. See oli hullus, mis toimus. Nüüd saabus 60 000 pagulast ja nende vastuvõtt oli ülevoolavalt soe. See näitab, et Eesti ühiskond on juba praegu suuteline tunduvalt enamaks kui toona.

Sa nimetasid seda kommunikatsioonikriisiks. Mis põhjustas ühiskonna jõudmise keemispunkti? Kas see oli ainult populistide osav õhutustöö või oli taustal ikkagi ka midagi sügavamat? 

Tänavu tähistame 25 aasta möödumist sellest, kui Eestist sai abi andja. Vaid aasta varem ratifitseeris Eesti ka pagulasseisundi konventsiooni ehk tollest ajast saati oleme riik, mis on kohustunud pagulasi vajaduse korral vastu võtma ja neile kaitset pakkuma. Aga olime samas ka üleminekuühiskond, kus oli palju inimesi, kes ei tundnud, et oleksime jõudnud ühiskonnana punkti, kus suudaksime toetada mitte ainult enda liikmeid, vaid ka teisi, kes abi vajavad. Sealt see väärtuskriis ka esile kerkis. Meil tekkis lõhe nende inimeste vahel, kes olid valmis aitama, ja nende vahel, kes ütlesid, et me oleme ise vaesed ja enne tuleks siinsed probleemid lahendada. See oli hetk, kus ennast näitas kahekiiruseline Eesti. Kõik polnud veel valmis oma abikätt ulatama, mis on arusaadav.

Nii et mentaalselt on meil jätkuvalt inimesi, kes ootavad Rootsist omale jopesid. 

Ma arvan küll. 

Meil polnud pagulaskriisi, meil oli kommunikatsioonikriis, mis tipnes Vao majutuskeskuse otsaseina süütamise ja motogängi teatraalse sissesõiduga samasse külla.

Mida Pagulasabi 2015. aasta kriisist õppis ja kaasa võttis? 

Meie organisatsioon on praeguseks hoopis teistsugune –mastaabid on teised. Kunagi oli meid kümmekond, nüüd aga circa 100 inimest; andsime abi sadadele inimestele, nüüd loeme abisaajaid sadades tuhandetes. Tegutseme praeguseks kuues riigis ja oleme rahvusvaheline humanitaarorganisatsioon, toona olime pigem väike Eesti sotsiaalvaldkonna ühendus. Teadsime teoorias, kuidas inimesi väärikalt ja nende vajadusi arvestades vastu võtta, kuid 2015. aastal tuli see teoreetiline baas Eesti konteksti sobitada. Meid ei aidanud ka see, et riigi strateegia oli paigutada inimesed põhimõtteliselt sinna, kust leiti mõni vaba elupind, selle asemel et peatuda ja mõelda pagulaste tööalasele taustale või teenuste vajadusele, rääkimata inimestele valikuvõimaluste pakkumisest, et ise oma elu üle otsustada. Samas aitasid toonased vead meil hilisemate kriisidega toime tulla. 

Enne kui edasi lähme, kas „pagulane” on üldse koššer termin? 

On näha, et riik eelistab kasutada „pagulase” asemel mõistet „sõjapõgenik”, justkui need oleks kaks erinevat asja. Meie kindlasti seda sõna ei karda, see tuleneb rahvusvahelisest õigusest ja on juriidiline termin.

Kui palju Eestis praegu pagulasstaatusega inimesi on?

Sõltub, kuidas lugeda. Lähtuvalt inimeste staatusest erinevad ka arvud. Ajutist kaitset on taotlenud umbes 50 000 ukrainlast. Samas on meil näiteks ukrainlasi, kes pole seda taotlenud, kuid on ometi pagulastega sarnases olukorras. Samuti on meil suurusjärgus 7000 rahvusvahelise kaitse saajat. Nende hulgas on nii pagulasstaatuse kui ka täiendava kaitse staatuse saajaid. 

2015. aasta pagulaskriis oli hetk, kus ennast näitas kahekiiruseline Eesti. Kõik polnud veel valmis oma abikätt ulatama.

Mille poolest need kolm staatust üksteisest erinevad? 

Kõige vanem on 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonist tulenev staatus, mille kohaselt inimene, keda on tunnustatud kui pagulast, saab Eestis kolmeaastase elamisloa. Kui ta on kolme aasta pärast olukorras, kus ta ei saa jätkuvalt oma koduriiki naasta, siis seda pikendatakse järgmiseks kolmeks aastaks. Kuna konventsioon on jäänud ajale jalgu ega kata kõiki olukordi, mis võivad põhjustada õigustatud põgenemist oma koduriigist, lõi Euroopa Liit nullindate alguses enda õigusesse täiendava kaitse staatuse, mis on mõeldud inimestele, kes ei kvalifitseeru pagulasseisundi konventsiooni alusel, kuid kelle elu või inimväärikus on siiski põhjendatult ohus. Nemad saavad üheaastase elamisloa, mis on pikendatav kahe aasta kaupa. Lisaks on Euroopa Liidu õiguses ka ajutise kaitse staatus, mis on mõeldud massilise ümberasumise olukordade lahendamiseks. Seda rakendati esimest korda Ukraina kriisis. See staatus annab üheaastase elamisloa, mida on võimalik pikendada maksimaalselt kolmeks aastaks. Ehk me tegutseme võrdlemisi keerukas õiguslikus ruumis, kus võib ka juhtuda, et ühe pere üks liige saab ajutise kaitse staatuse, aga teised täiendava kaitse staatuse, mistõttu neil võivad tekkida erinevad sotsiaalsed õigused või need võivad lõppeda eri aegadel.

Nii et need staatused ei eristu üksnes elamisloa pikkuse poolest, vaid on ka teisi nüansse? 

Põhimõtteliselt on neil enam-vähem võrdsed õigused, vähemalt Eestis. Ajutise kaitse saajatele tagas riik alguses ajutise majutuse, mis võis tekitada olukordi, kus erineva staatusega perekonnad ei tohtinud elada ühe katuse all.

Kuidas neil ligi 60 000 inimesel siin praegu läheb, kui kuidagi üldistada? 

Sõltub väga palju inimese enda profiilist. Ei ole olemas stereotüüpset pagulast, vaid väga erinevate vajaduste ja oskustega inimesed. Kui kuskil on sõda või relvakonflikt, mis sunnib inimesi liikvele, siis tegelikult põgenevad kõik. Pagulastaustaga inimesi on väga erinevaid: on mehi ja naisi, on lapsi ja pensionäre, on kõrgema ja madalama haridustasemega inimesi. See on läbilõige ühiskonnast ning põgenike varasem taust aitab sageli ennustada, kuidas nad uues keskkonnas toime tulevad. Näiteks keeleoskus võib tekitada kohe barjääri tööturule või haridussüsteemi sisenemisel. On neid, kes saavad väga kiiresti jalad alla, sest neil on olemas nii haridus kui ka keeleoskus, samas teised peavad võib-olla toetuma pikalt riigi sotsiaalhoolekande süsteemile. Pagulaste seas on ju ka füüsiliste puuetega inimesi, erivajadustega inimesi, krooniliste haigustega inimesi – nad kõik võivad vajada spetsiifilisi teenuseid ja rohkem tuge.

Ei ole olemas stereotüüpset pagulast, vaid väga erinevate vajaduste ja oskustega inimesed.

Eestis on otsitud pagulaskriisi algusest superpagulast, kes on hästi haritud ja oskab võõrkeeli. Selliseid inimesi olime justkui valmis vastu võtma ja elu näitab, et neil on tõepoolest lihtsam kohaneda. 

See on igati loogiline, et inimese taust määrab paljuski selle, kui kiiresti kohanemisprotsess läheb, mis aga ei tähenda, et üks või teine vääriks rohkem või vähem kaitset. Fakt, et nad on pidanud oma kodust põgenema, on ju sama. Kui kellelgi on rohkem abi tarvis, siis ta peab seda ka saama. Me ju tahame, et kõik inimesed saaksid siin vastavalt oma võimetele, pädevustele ja oskustele hakkama. 

Millised on pudelikaelad, mis jätkuvalt pagulastel Eesti ühiskonda sulandumise teel ees seisavad? 

Pudelikaelu on palju, eriti seoses tugiteenustega. Näiteks keeleõpe – inimene, kes räägib vene või inglise keelt, kohaneb kindlasti kiiremini kui see, kes on sunnitud kasutama sageli tõlketeenust. Samuti vaimse tervise teenuste nappus. Me ei tohi unustada, et pagulastaustaga inimesed on pidanud läbi elama traumeerivaid sündmusi. Kõik need asjad, mida nad on näinud oma koduriigis – olgu selleks sõda, tagakiusamine või sõprade ja sugulaste hukkumine –, jätavad oma jälje. Teekond turvalisse kohta võib võtta mõnikord päevi, teinekord kuid. Ka see teekond jätab alati jälje, nagu ka kohanemisel tekkiv tunne, et sa ei saa aru, mis sinu ümber toimub, sest sa oled täiesti teises kultuuri- ja keelekeskkonnas, sa ei tea, kuidas süsteemid toimivad. Me alati justkui ootame, et inimesed saavad hästi kiiresti jalad alla, kuid vaimse tervise pool kipub sageli ununema. Me ei saa oodata inimeselt, kes on sisemiselt katki, et ta haaraks lennult uut keelt ja siseneks kohe tööturule. See võtab aega ja vajab tuge.

Kas sa oskad tuua välja ka midagi, kus oleme teinud 2015. aastaga võrreldes selge hüppe paremuse poole? Kus meie teenused vastavad juba vajadustele? 

Kui Süüria sõja ajal oli meil puudu know-how’st, siis Ukraina kriisi ajal on küsimus olnud süsteemi läbilaskevõimes. Skaleerida 400 inimesele mõeldud teenused kiiresti 40 000 inimese vajadusi rahuldavaks on keeruline, kuid samas nägime nüüd, et tegelikult peavad need teenused olema väga kiiresti skaleeritavad ja riik peab olema valmis, et pakkuda näiteks 10 000 inimesele tõlketeenust või toetada suure hulga laste sisenemist haridussüsteemi. Sellises olukorras võiksid Eesti digilahendused olla üheks päästerõngaks. Need ei asenda alati kontakti, kuid saavad protsessi toetada. Ka tehisintellekt peab ühel hetkel väga jõuliselt siia süsteemi sisse tulema, et muuta seda kiiremaks ja säilitada samas individuaalsus.

Milline meie süsteemi läbilaskevõime praegu on? 

Sellele on suhteliselt võimatu vastata. Ukraina kriisiga saime ju hakkama. 60 000 inimest, kes Eestisse jäid, leidsid siit turvalise koha. See on miinimum, mida nad vajasid. Keegi ei jäänud lageda taeva alla, nende baasvajadused olid kaetud. Me tuleme toime ka 60 000 pagulasega, kuid mida suuremat hulka inimesi tuleb toetada, seda enam kannatab teenuste kvaliteet. Me ei suuda olla siis nii individuaalsetest vajadustest lähtuvad. 

Me ei saa oodata inimeselt, kes on sisemiselt katki, et ta haaraks lennult uut keelt ja siseneks kohe tööturule.

See käis juba korra läbi, et Euroopa Liit rakendas Ukraina põgenikele ajutise kaitse direktiivi. Miks seda 2015. aastal ei tehtud? 

2015. aastal tegin mina ja tegid ka paljud teised üleskutse rakendada ajutise kaitse direktiivi, sest toimuv vastas täpselt ajutise kaitse olukorra kirjeldusele – Euroopasse jõudis suur arv ilmselgelt kaitset vajavaid inimesi, kellega olemasolev varjupaigasüsteem ei tulnud toime. Ajutine kaitse loodigi pärast Jugoslaavia sõda just selliste olukordade jaoks, kus piiri ületab suur hulk inimesi, kes ilmselgelt vajavad kaitset, nagu süürlased seda toona vajasid. Üle 90% nendest, kes paatidega Vahemere ületasid ja kelle taotlused ära menetleti, said lõpuks kaitse. See oli puhtalt poliitiline otsus toona ajutist kaitset mitte rakendada. 

Kas erinevus nende staatuste vahel ongi selles, et sind ei panda kuskile laagrisse ega öelda, et oota nüüd siin, kuni me vaatame üle su dokumendid ja otsustame, kas saad siseneda või mitte?

Sa saad küll riiki sisse, aga siis pead ootama nii kaua, kuni pääsed varjupaiga taotlemiseks intervjuule. Sellega algab varjupaiga menetlemise protsess ja me teame, kuidas riigid armastavad asju menetleda. Kogu selle perioodi vältel põgenikud lihtsalt ootavad. Neil pole õigust töötada. Lapsed võivad minna kooli, kuid täiskasvanud on sunnitud töötusse, kaob tööharjumus ja siis ühiskond näitab neile näpuga. Me ise oleme võtnud varjupaiga taotlejatelt ära õiguse töötada. Eestis tekib töötamisõigus kuus kuud pärast seda, kui inimene on varjupaika palunud. Ajutise kaitse määrus annab kõik need sotsiaalsed õigused kohe. Lisaks lubab ajutine kaitse inimestel ise valida, kuhu nad Euroopa Liidus lähevad. Inimesed tahavad üldiselt minna kuskile, kus neil on ees mingisugune tugivõrgustik. See on väga inimlik, ise teeks ju täpselt samamoodi. 2015. aastal olid inimesed aga aheldatud ühe konkreetse riigi külge. See pole hea praktika.

Kvootide süsteemi sa siis ei toeta? 

Küsimus pole kvootides endis, vaid kaasnevates õigustes. Euroopa Liidu liikmesriigid pagulasstaatuse positiivset otsust omavahel ei tunnusta. Kui saad Eestis kaitse, siis sul on Eesti elamisluba, kuid sa ei saa minna Saksamaale. Negatiivseid otsuseid tunnustavad samas kõik riigid omavahel. Kui tunnustaksime ka positiivseid otsuseid, siis avaksime Euroopa Liidu sisepiirid pagulastele, nagu need on avatud ELi kodanikele. See aitaks väga paljusid probleeme juba eos lahendada. Inimesed saaksid liikuda sinna, kus neil on olemas tugivõrgustik ja võimalus töötada, nii nagu Eesti enda inimesed elavad eri riikides.

Eestis tekib töötamise õigus kuus kuud pärast seda, kui inimene on varjupaika palunud. Kogu selle perioodi vältel põgenikud lihtsalt ootavad, neil kaob tööharjumus ja siis ühiskond näitab neile näpuga.

Samas ei saa ju ka öelda, et süürlased olid aheldatud ühe riigi külge, kui nüüdseks on Eestist suurem osa kvoodipagulasi lahkunud ilmselt oma kogukondade juurde Lääne-Euroopas. 

Jah, paljud läksid, kuna nende sugulased ja sõbrad olid seal, kuid Eestis polnud kedagi. Mis neid seal ootas, oli aga õiguslik limbo, sest Lääne-Euroopa riigid neile pagulasstaatust ja elamisluba koos sellega ei andnud, kuna Eesti oli seda juba teinud. Õiguslikult oli neil lubatud elada seal kolm kuud või leida muu elamisloa taotlemise alus, kuid pagulasena saavad nad tunnustatud vaid ühe korra ühes ELi riigis.

Sa mainisid, et asüülitaotluse menetlusega kaasneb ajaline kulu. Kuidas see nendele inimestele mõjub, kelle dokumendid lihtsalt bürokraatia masinavärgis ringlevad ja kes ei tea, mis neist lõpuks saab? 

Menetlusprotsess ise võib võtta sõltuvalt inimese päritoluriigist aega ühest kuust kuni mitme aastani. Sa võid olla aastaid limbos, teadmata, millal see lõpeb. Eesti sunnib inimesed töötusse pooleks aastaks. Sunnitud passimine ja sotsiaalabile toetumine ei tule kindlasti kasuks inimese eneseväärikusele, tööharjumus kaob, sa ei saa tunda ennast kasuliku ühiskonnaliikmena. 

Millega seda kuue kuu pikkust sundootust põhjendatakse? 

Kardetakse, et võib-olla keegi kuritarvitab süsteemi, näiteks esitab varjupaigataotluse lihtsalt selleks, et tulla Eestisse tööle. Mingit adekvaatset põhjendust inimese tööturult eemale hoidmiseks pole. Kui inimene on varjupaigataotluse esitanud, siis menetlus tuleb ära teha nagunii. Küsimus ongi selles, kas sunnime inimesed menetluse ajal töötusse või võimaldame neil ühiskonnaga suhestuda.

Kas Pagulasabi tegeleb selle probleemi lahendamisega seaduslikul tasandil?

Oleme tegelenud juba kümme aastat ja see pole kusagile liikunud. 

Eesti riik ja ühiskond suhtuvad ukrainlastesse palju empaatilisemalt kui muudest riikidest pärit põgenikesse. Kas olete oma töös näinud, et see erinevus peegeldub ka pagulaste hakkamasaamises või heaolus? 

Kindlasti see entusiasm ja initsiatiivide rohkus, millega Ukrainas puhkenud sõja alguses ukrainlasi vastu võeti, tekitas mõnes varem saabunus küsimuse, et ta on ju tegelikult samasuguses olukorras, põgenes samasuguse asja eest, aga miks tema ei saanud sellise positiivse vastuvõtu osaliseks. Samas oli Eestis elavate pagulaste seas väga suur mõistmine ja avatus Ukraina põgenike suunas, sest pagulased saavad väga hästi aru, mis protsessi siia saabujad on pidanud ja peavad läbi tegema.

Kas Ukraina kogemus on sinu hinnangul pannud eestlasi põgenikesse sõbralikumalt suhtuma? Kui kordub 2015. aasta, siis kas Eestis on oodata järjekordset kommunikatsioonikriisi? 

Erinevalt 2015. aastast ei pea me enam rääkima, kes see pagulane selline on või miks inimesed põgenevad. Ukraina kriis tõi selle teema meile väga lähedale. Ma väga loodan, et see toob kaasa ka pikas perspektiivis väärtuste muutumise ja üldisema avatuse teise nahavärvi ja usutunnistusega inimeste suhtes. Arvamusküsitlused, mille riik on tellinud, ka näitavad seda tendentsi.

Kui jätame välja Ukraina sõjapõgenikud, siis kes on praegu need inimesed, kes Eestist pagulasstaatust küsivad? 

Siin on Vene kodanikke, süürlasi, afgaane… Tegelikult, kui mõelda kriisidele, mis on toimunud, siis pagulaste kogukonnas moodustavad nad erinevad kihid. 

Nii et nüüd on oodata armeenlasi ja palestiinlasi? 

Piltlikult võib nii öelda, kuid igal kriisil on omad põgenemise mustrid. Inimesed lähevad valdavalt naaberriiki, kolmveerand maailma pagulastest elab mõnes naaberriigis. Lisaks minnakse sinna, kus sind keegi ootab. Kui sul on Kanadas onu või tädi, kes on valmis sind vastu võtma, siis üritadki sinna jõuda. Palestiina kogukond ei ole Eestis kindlasti eriti suur, mistõttu ka sealt tulnud põgenikke saab olema pigem vähe. 

Ma ise olen elanud Torontos, kus on Tartu College, kus on eestikeelne ajaleht, eesti pank, eesti kool. Võiks naljatledes lausa öelda, et tegemist on eesti getoga.

Mainisid enne, et kogukonna olemasolu on miski, mis paneb pagulasi mingit riiki eelistama. Samas tekib inimestel seal kohe hirm nimega „getod”. Kuidas seda hirmu maandada? 

Niinimetatud getode ehk sotsiaalmajanduslike probleemidega piirkondade tekkimine pole ajalooliselt seotud mitte pagulasrände, vaid töörändega. USAs on lähenemine aga täpselt vastupidine sellele hirmule ehk näiteks Nepalist ümberasustamise käigus saabuvad pagulased paigutatakse sellesse linna ja piirkonda, kus on kõige tugevam nepali kogukond, kes aitaks uuele tulijale maandumisplatvormi luua. Ka Ukraina kriisi kontekstis olid möödunud aastal ühed aktiivseimad saabujate aitajad siinsed ukrainlaste ühingud. Ma ise olen elanud Torontos, kus on Tartu College, kus on eestikeelne ajaleht, eesti pank, eesti kool. Võiks naljatledes lausa öelda, et tegemist on eesti getoga. See on hästi loomulik, et kui inimesed lähevad kusagile mujale, siis nad ehitavad kogukonda, hoiavad kokku ja toetavad üksteist, saades seetõttu ka paremini hakkama. Kogukonna otsimine käib alati rändamisega kaasas. Mõned leiavad selle ühiskonnast, kuhu nad lähevad, teised oma kunagisest kodukultuurist, mis on väga normaalne. Ka teadusartiklid näitavad, et hirm getode ees pole sellisel kujul adekvaatne, sest probleemsed piirkonnad tekivad siis, kui riik ei toeta seda kogukonda. Kui riik jätabki sotsiaalmajanduslike probleemidega inimesed omapäi. 

Mismoodi peaks riik neid kogukondi toetama? 

Tugeval riigil on pehme maandumispadi, ükskõik kas räägime kohalikest, kes kaotavad töö, või pagulastest, kes alles kohanevad uue ühiskonnaga. Riigi ja ühiskonna huvi on tagada, et keegi ei jääks maha, keegi ei jääks üksi. Kogukondi tuleks seetõttu näha kui ressurssi – nad saavad uusi saabujaid toetada, neile omakeelset infot ja nõustamist pakkuda. Neid on vaja kaasata ja vajaduse korral nii oskusteabe kui ka rahaga toetada, et nad saaksid osutada selliseid teenuseid kvaliteetselt.

Euroopas räägitakse uuesti pagulaskvootidest. Vahemere kaudu on jõudnud tänavu Euroopasse üle 200 000 põgeniku. Kuidas sulle tundub, kas Euroopa on uueks põgenikelaineks paremini valmis?

Tahaks öelda, et muidugi on. Riigid, mis on pikaajaliselt harjunud rändeteemaga tegelema, on kindlasti paremini valmis. Kui käisin toona Hollandis, siis sealse pagulaste vastuvõtmisega tegeleva organisatsiooni juht ütles, et 2015. aastal ei saavutatud Hollandis sellist kriisitaset, milleni jõuti 90ndate keskel, kui inimesed põgenesid Bosniast. Meid lõi 2015. aasta hingetuks, sest meil selline kogemus puudus. Samas, poliitilise tahte koha pealt suunab paljudes riikides parempopulism diskussiooni sellisesse voolusängi, kus ollakse hästi vastu nende teemade õiguspõhisele käsitlusele. See muudab nii retoorikat kui ka reageerimist. Seega seda, kas praktilise valmisoleku kõrval on ka tahe kaitset vajavaid inimesi Euroopa tasandil aidata, on raskem hinnata.

Süüria, Palestiina või Afganistani kodaniku jaoks on maailm sisuliselt lukus, sul pole seaduslikult võimalik mitte kusagile minna.

Vahepealsel ajal on nähtud Brüsselis väga palju vaeva, et delegeerida probleemiga tegelemine Euroopa naabritele, näiteks Türgile. Mida valitud suund pagulaste jaoks tähendab?

Euroopa on tõmmanud enda ümber kujuteldava müüri, nii et inimestel, kellel on vajadus põgeneda, pole selleks turvalisi ja seaduslikke viise. Nagu üks mu kolleeg Rootsist ütles tabavalt Süüria kriisi kohta: „Meil on bankett avatud, lauad on kaetud, te kõik olete oodatud, aga uksed on lukus.” Ehk retoorika ja tegelikkus ei lähe kokku. Selles olukorras oleme senimaani. Turvaline ja seaduslik viis Euroopas rahvusvahelise kaitse saamiseks ehk kvoodipõhine ümberasustamine on järjest vähenenud. Ümberasustamise kvoodid, mille Euroopa riigid on välja käinud, on vajadusega võrreldes pea olematud. Sel aastal vajanuks ümberasustamist globaalselt umbes kaks miljonit inimest, kuid Euroopa Liit andis kollektiivselt üles vaid 15 000 kohta ja ka neist jääb suur osa protseduurilistel põhjustel kasutamata.

Selgita korra, kuidas see ümberasustamine toimib?

See on teise maailmasõja järel loodud programm, mida veab eest ÜRO, kes registreerib eri kriisikolletes ja pagulaslaagrites üle maailma pagulasi, markeerides ära need inimesed, kellel on vaja oma olukorrale kõige kiiremini pikaajalist lahendust. Sageli on selleks kõige haavatavamad grupid, nagu saatjata alaealised, puuetega inimesed või naiste juhitud leibkonnad. Nende põhjal saadetakse riikidele, kes on ise pannud enne paika vastuvõtukvoodi, kaitset vajavate inimeste „kaustad” ja palutakse ära märkida, kelle nad vastu võtavad. Seejärel lendavad need inimesed täiesti tavaliste liinilendudega sihtriiki kohale. Kogu protsess on inimeste jaoks väärikas, seaduslik ning turvaline. Suurimad pagulaste vastuvõtjad selle programmi alusel on Kanada ja Ameerika Ühendriigid, kes igal aastal nõnda kümneid tuhandeid inimesi aitavad. ELis on kvoodid üsna kokku kuivanud, kuigi humanitaarvajadused on maailmas hüppeliselt tõusnud. Pagulaste arv on ületanud 100 miljoni inimese piiri, humanitaarabi vajab üle 360 miljoni inimese. Need arvud lähevad kõik ülesmäge, uued sõjad ja kriisid algavad, kuid vanad ei lahene. Ehk me ise toidame seda probleemi, et inimesed tulevad ebaseaduslikel ja ebaturvalistel viisidel Euroopasse.

Kas Eesti ka selles ümberasustamise programmis osaleb?

Ei, praegu enam mitte, kuid võiksime näidata eeskuju ja taas osaleda. Meil on olemas suutlikkus, et pakkuda aastas turvalist paika kas või sajale inimesele, kes seda vajavad.

Mida sa arvad mõnede Euroopa valitsuste plaanidest kolida asüülitaotlemise keskused Aafrikasse? Millele see osutab?

Nii nagu seda on arutatud Taanis ja Suurbritannias, on see lihtsalt jõuka riigi soov osta end välja kohustusest, mis puudutab pagulas- ja inimõiguste konventsioone, andes suure hulga raha mõnele vaesemale riigile, et nemad selle probleemiga tegeleksid. Rahvusvahelised konventsioonid panevad pagulaste kaitsmise kohustuse sellele riigile, kuhu nad on jõudnud, ning ilma inimese enda nõusolekuta ei saa seda kohustust kellelegi teisele üle kanda.

Me oleme juba näinud, kuidas põgenikke on kasutatud hübriidrelvana. Seda on teinud nii Venemaa, Valgevene kui ka Türgi. Mulle endale tundub, et Euroopa kardab praegu pagulasi rohkem kui tanke ja haubitsaid. Kuidas sina sellele vaatad?

Inimene ei saa olla relv. Autokraatlikud liidrid on kasutanud ELi mõjutamiseks ära asjaolu, et migratsioon on praegu Euroopa Achilleuse kand. Kurvaks teeb, et Euroopa on autokraatide mängu kaasa mänginud. Nii Leedu kui ka Poola jätsid põgenikud piirile lõksu. See reaktsioon ei olnud kooskõlas Euroopa enda õigusega ega ka kuvandiga Euroopast kui inimõiguste ja humanistlike väärtuste eestkõnelejast. Me ei saa laskuda samale tasemele ja dehumaniseeriva retoorikaga kaasa minna.

Kui suhtled rohkem teistsuguste inimestega, siis sa ei saa keskenduda ainult erinevustele, vaid hakkad nägema ka sarnasusi.

Mida teha nende inimestega, kes näevad rännet läbi ohuprillide? Kuidas muuta üldist suhtumist pagulastesse sõbralikumaks?

Aitaks tõdemine, et kogu inimkonna ajalugu ongi rändeajalugu. Väga paljud meist on olnud migrandi staatuses, migratsioon on normaalsus. Need rändurid, kellega meie tegeleme, on täiesti tavalised inimesed, kes on sattunud ebatavalisse olukorda, nagu meil on siia seinale kirjutatud (osutab enda kohale). Pagulased on sattunud keerisesse, mida nad pole ise tekitanud. Nemad pole sõdades süüdi. Neil on taskus pass, mis on suhteliselt väärtusetu. Rahvusvahelised passi tugevuse indeksid näitavad, kui suur osa maailmast on sinu jaoks avatud. See on privileegipimedus, mida Eesti inimene tavaliselt ei taju, sest meil on taskus üks võimsaimaid passe maailmas. Me võime minna lennujaama ja lennata praktiliselt igasse maailma nurka. Süüria, Palestiina või Afganistani kodaniku jaoks on maailm sisuliselt lukus, sul pole seaduslikult võimalik mitte kusagile minna. Sealt avanevadki ebaregulaarsed rändeteed ja makstakse suuri summasid, et liikvele saada, kaugemale ohtlikest piirkondadest.

Ka rändekriisi ajal räägiti sellest, et eestlased põgenesid kunagi Rootsi ja Kanadasse, kuid see jutt kõlas justkui kurtidele kõrvadele. Vahepeal on mul tunne, et peaks olema mingi Erasmuse vahetusprogramm tööealistele inimestele, et tekitada olukord, kus sa peaksid kohtuma teiste perspektiividega.

Võib-olla tõesti peaks sundima inimesi mingi aja mõnes teises riigis elama, mitte lihtsalt külastama seda turistina. Võõras sa tunned ära iseenda. Kui suhtled rohkem teistsuguste inimestega, siis sa ei saa keskenduda ainult erinevustele, vaid hakkad nägema ka sarnasusi. Malemängijal Eestis ja malemängijal Namiibias võib olla rohkem ühist kui Eesti malemängijal ja tema naabril.

Milline võiks olla Eesti pagulaspoliitika sinu ideaalmaailmas?Keskne printsiip, mida tuleb endale meelde tuletada, on see, et mitte keegi ei taha olla pagulane. Inimesed tahaksid jõuda väärikal, turvalisel ja seaduslikul viisil kohta, mis on nende jaoks turvaline, kuni neil on võimalik tagasi pöörduda. John Rawlsi teadmatuse loor annab meile hea juhtnööri selle kohta, missugune see süsteem peaks olema. Küsigem endalt, missugust vastuvõttu me ise sooviksime, kui oleme olukorras, kus oleme sunnitud oma kodust lahkuma. Vastused sellele küsimusele ütlevadki, milline see süsteem peaks olema.