Lähenevad valimised võiks olla see aeg, kui ühiskonnas toimub elav arutelu erinevate tulevikuvisioonide teemal. Kuhu võiksime jõuda ühiselt aastaks 2035? Et diskussioon väljuks nelja-aastase valimistsükli raamidest, palus Müürileht seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogrammi. Inimõigustest aastal 2035 kirjutab Helen Talalaev Eesti Inimõiguste Keskusest.

Mila tuli Eestisse 2022. aasta suve alul, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas. Ta oli 33-aastane, kui ta Ukrainast Eestisse põgenes. Lisaks temale saabusid tollal Eestisse veel kümned tuhanded Mila kaasmaalased. Mila tuli koos oma kahe lapse, 10-aastase Bohdani ja 14-aastase Viraga. Nende isa oli sõjas hukkunud juba aprillis. Mila kohtus Eestis Kaarliga, nad armusid ja nendest sai pere. Neil sündis poeg Danilo, kes on nüüd viieaastane. Aasta on 2035.

Mila ja Kaarel on näinud ühise kooselu jooksul Eestis muutusi, mis toetavad märgatavalt nende elu ja lähedasi. Nad tunnevad, et neid mõistetakse ja väärtustatakse Eestis, nende panus on oluline ja vajaduse korral saavad nad abi.

Mila vajab liikumiseks ratastooli. Kui Eestisse saabudes oli tal väga keeruline paljudesse paikadesse pääseda, sealhulgas ka riigiasutustesse ja kohalike omavalitsuste hoonetesse, siis nüüd on olukord tundmatuseni muutunud. Mila saab liikuda oma kodulinna tänavatel iseseisvalt, kartmata, et tema teel on ootamatuks takistuseks kõrge äärekivi või ta ei pääse linnavalitsuse hoonesse, sest ees ootab kolm trepiastet ja uks, mida pole võimalik ratastoolist tõusmata avada. Ta teab, et tema lemmikkaubanduskeskuse Arsenali invatualeti uks on avatud ja ta ei pea minema selle võtit küsima poe infoletist. Danilo lasteaias arvestatakse ka ratastooli või lapsevankriga liikuvate inimestega ning ta saab oma poja sinna ise kohale viia, käia tema jõulupidudel ja elada talle kaasa spordipäeval.

Mila saab liikuda oma kodulinna tänavatel iseseisvalt, kartmata, et tema teel on ootamatuks takistuseks kõrge äärekivi või ta ei pääse linnavalitsuse hoonesse, sest ees ootab kolm trepiastet ja uks, mida pole võimalik ratastoolist tõusmata avada.

Mila on programmeerija ja tiimijuht. Tööd teeb ta enamasti kodust. Kontoris käib ta tavaliselt teisipäeviti. Peamiselt sõidab ta bussiga, sest ratastooliga on võimalik bussi peale saada – selle põhi on samal tasapinnal kõnniteega. Kontorihoones on iseavanevad uksed ja liftiga saab ta sõita otse oma korrusele. Invatualett on ehitatud nõnda, et ta mahub seal ratastooliga ka ringi pöörama. Isegi peegel on talle sobival kõrgusel, mitte ta ei näe sealt vaid selja taga asuvat seina. Juba mõnda aega tagasi muutis riigikogu võrdse kohtlemise seadust ja kaotas sealt erisused eri tunnuste vahel, mis tähendab, et nüüd on diskrimineerimise eest võrdselt kaitstud eri rahvusest ja erivajadustega inimesed, eri vanuse või nahavärviga inimesed, eri seksuaalse orientatsiooni ja usuliste veendumustega inimesed. See andis Milale olulise kindlustunde.

Tema töönädal on neli päeva pikk. Kui 2022. aastal olid selle valiku teinud vaid üksikud ettevõtted, siis 13 aastat hiljem on see levinud nii äri- kui ka avalikus sektoris. Neljapäevane töönädal annab töötajatele võimaluse võtta rohkem aega enesearendamiseks, oma hobidega tegelemiseks või lihtsalt niisama puhkamiseks. 

Mila on olnud tiimijuht kolm aastat. Selles rollis on ta tegelenud ka soolise ja rahvuselise palgalõhega. Kui 2021. aastal oli Eestis naiste brutotunnitasu 14,9% väiksem kui meestel ja kõige väiksem brutotunnitasu oli vene rahvusest naistel, siis 2035. aastal pole Eesti enam Euroopas selle näitajaga esirinnas. Oluline muutus sai alguse siis, kui lisaks riigiasutustele hakkasid palgaandmeid avalikustama ka ettevõtted – selline läbipaistvus hakkas järk-järgult soolist palgalõhet vähendama. Samuti jälgib Mila, et tema tiimis ei tehtaks ületunnitööd, ja ta näitab ise eeskuju sellega, et pärast tööaega ta ei kirjuta töökirju ega helista oma kolleegidele.

Samuti jälgib Mila, et tema tiimis ei tehtaks ületunnitööd, ja ta näitab ise eeskuju sellega, et pärast tööaega ta ei kirjuta töökirju ega helista oma kolleegidele.

Kaarel on 35-aastane kirjandusõpetaja. Kui Danilo oli kaheksakuune, jäi Kaarel temaga koju. Ta oli vanemapuhkusel, kuni Danilo sai kahe ja poole aastaseks ning läks lasteaeda. Kui 2021. aastal oli vanemapuhkuse kasutajate seas meeste osatähtsus vaid 4,18%, siis nüüdseks võtavad mehed palju suurema vastutuse oma väikeste lastega kodus olemise eest – osalt ka seetõttu, et lastega kodus olevad lapsevanemad ei koge enam diskrimineerimist, kui nad tööturule naasevad. Selle nimel on riik aastaid eri teavitusprogramme ellu viinud ja loonud rahastusvõimalusi vabaühendustele, et suurendada inimeste teadlikkust ja et kasvaks meeste valmisolek lastega vanemapuhkusele jääda. Olulise muutuse tõi see, kui teatud osa vanemapuhkusest määrati üksnes isadele (või ka pere teisele vanemale, kui tegemist on samast soost vanematega perega) – kui isa seda ei kasuta, jääb pere sellest ilma.

Kaarel on ka aktiivne keskkonnakaitsja ja lööb kaasa keskkonnateemade eest seisvas vabaühenduses. Kui ta neljapäevaseks koosolekuks ettevalmistusi tegi, tulid talle meelde projektiaruannete koostamise algusajad – milline tüütu sadade tšekkide kogumine ja esitamine… Õnneks keskendutakse ministeeriumite läbipaistvalt koostatud rahastusprogrammides nüüd tulemuste saavutamisele ega kulutata enam ressursse detailsele rahakasutuse kontrollimisele. Vedas, et Kaarel otsustas siiski keskkonnakaitsega jätkata. Katuserahade süsteem on kaotatud, riigikogu liikmed ei saa enam riigieelarve menetlemise ajal eraldada nn regionaalseid toetuseid, mille kasutus, tulemused ja aruandlus olid läbipaistmatud ja arusaamatud.

Katuserahade süsteem on kaotatud, riigikogu liikmed ei saa enam riigieelarve menetlemise ajal eraldada nn regionaalseid toetuseid.

Veelgi olulisem on see, et Kaarel kogeb, kui sisuliselt ja hoolivalt keskkonnaministeerium tema vabaühendust kaasab. Nende tagasisidet küsitakse piisava etteteatamisajaga, seaduseelnõud ega määrused pole enne nendega konsulteerimist valmis kirjutatud, vaid vabaühendused ja ministeeriumi töötajad loovad neid päriselt koos. Valitsus on kolmanda sektori arendustegevust ka toetanud, et neil oleks vabakonna seas väärt partnerid, kellega koos Eestile parimaid lahendusi leida, teenuseid välja töötada ja seaduseid kirjutada.

Mila poeg Bohdan on nüüdseks 23-aastane. Kõige raskem aeg tema elus oli vahetult pärast Eestisse tulemist. Lisaks sellele, et ta leinas oma sõjas hukkunud isa ning pidi kohanema uue kodu, kooli ja keelega, hakati teda koolis tema rahvuse pärast kiusama. Kuigi üldiselt olid Eesti inimesed Ukraina põgenike vastuvõtmise poolt, oli siiski ka vähemus, kes ei soovinud ukrainlasi siia. Bohdani klassi sattuski lapsi, kelle vanematel olid just sellised vaated.

Õnneks leidis Bohdan sõbra ja mõttekaaslase Jonatanis, kellel oli samuti keeruline aeg. Nimelt oli ta äsja mõistnud, et tema sünnil määratud sugu ei ühti tema sooidentiteediga. Jonatani klassikaaslased ei mõistnud teda ja õpetajatel polnud teadmisi ega oskusi tema toetamiseks. Selleks ajaks, kui Bohdan ja Jonatan said 18-aastaseks, põhines juriidilise soo tunnustamine õnneks juba enesemääramisel, sest riigikogu oli muutnud rahvatervise seadust, et toetada transinimeste heaolu. Enne polnud inimesel ilma arsti loa ja ministri käskkirjata võimalik oma nime ja isikukoodi muuta. Selleks ajaks oli haridus- ja teadusministeerium võtnud koolikiusamise südameasjaks ning kõik haridus- ja noorsootöötajad said osaleda regulaarselt koolitustel, mis aitasid hoida ära kiusamist, sh rahvuspõhist ning homo- ja transfoobset kiusamist, et tagada kõigile lastele turvaline koolitee.

Selleks ajaks, kui Bohdan ja Jonatan said 18-aastaseks, põhines juriidilise soo tunnustamine õnneks juba enesemääramisel, sest riigikogu oli muutnud rahvatervise seadust, et toetada transinimeste heaolu.

Mila tütar Vira on nüüdseks 27-aastane. Ta abiellus äsja, tema abikaasa nimi on Maarja. Riigikogu muutis perekonnaseadust nõnda, et sarnaselt enamiku teiste Euroopa riikidega on abielu nüüd avatud kõikidele täiskasvanutele sõltumata nende soost. Sama hästi pole aga läinud nende headel sõpradel Sayedil ja Jassimil, kes on geipaar Katarist. Nad jõudsid äsja Eestisse ja on palunud siin rahvusvahelist kaitset, sest nende kodumaal kiusatakse neid nende seksuaalse orientatsiooni pärast taga. Nende kogemus Eesti Politsei- ja Piirivalveametiga on olnud positiivne, nendesse on suhtutud professionaalselt ja hoolivalt, nad on saanud vajalikku õigusabi ning neile on selgitatud põhjalikult kaitse saamise protsessi. Enam ei tule ette olukordi, kus piiril töötavad ametnikud ei luba varjupaigataotlejaid Eesti territooriumile. Samuti pole olnud juhtumeid, kus on keeldutud varjupaigataotlust vastu võtmast või püütud veenda varjupaigataotlejaid oma päritoluriiki naasma.

Viral on olnud Eestis peamiselt väga head kogemused, aga lesbina on ta paraku sattunud ka vaenu ohvriks. Õnneks on nüüdseks muudetud karistusseadustikku ja vaenukõne puhul saab politseist abi. Kui Virat kord tänaval rünnati ja samal ajal teda „rõvedaks lesbiks” sõimati, sai sellisest vaenumotiivist raskendav asjaolu ja tema ründaja sai karmima karistuse.

Enam ei tule ette olukordi, kus piiril töötavad ametnikud ei luba varjupaigataotlejaid Eesti territooriumile.

Aasta on 2035. Mila ja Kaarel on uhked, et nad on näinud Eestis olulisi muutusi ja saanud neile kaasa aidata. Neil on aga veel unistusi. Võib-olla aastaks 2050 on inimeste hoiakud, väärtused ja käitumine muutunud selliseks, et polegi enam vaja abi saamiseks politseisse pöörduda, õigusabi küsida või oma õiguste eest võidelda, et sind koheldaks õiglaselt ja võrdselt teistega, olgu tegu eestlase või katarlasega, noore või vanaga, hetero või lesbiga, ratastooli kasutava või autismispektriga inimesega.