6.‒29. detsembril oli Tallinna Linnagaleriis avatud Liisa Kruusmägi isikunäitus „Ameerika jutustab ja New Yorgi sketchbook”.

Astudes sisse Linnagaleriisse New Yorgi teemalisele näitusele, võib vaatajatel tekkida erinevaid ootusi. Muuhulgas võib New Yorgiga seostuda linna siluett, Miki Hiir, McDonalds, vabadussammas või Brooklyni sild. Mida me seekord näeme, on aga meeleolud: koerad pargis, inimesed metroos, lapsed, kõnelused kohvikus ja lennukis – ehk kõik see, mille pärast me tegelikult reisime. Liisa Kruusmägi võtab linna, mida me kõik televiisori vahendusel hästi tunneme, ja lõhub tükkideks, otsides seda Ameerikat, mis on meile tarbimiseks loodud piltide taga ja all. Kui esitada selle kõige kohta ainult üks küsimus, siis võiks see kõlada: miks just Ameerika?

Tegelikult ei mängi Ameerika ise näituse juures mingit rolli. Loomulikult võib väita, et tegu on reisist inspireeritud näitusega, et näitust poleks sellisel kujul, kui Liisa poleks New Yorki sõitnud, kuid näituse temaatika seisuhohalt ei ole asukoht siiski kõige olulisem. Näituse pealkiri võiks olla ka Tallinna sketchbook. Ameerika ja New York lisavad näitusele lihtsalt veel ühe tähenduskihi.

Seiskunud reaalsus

Millest siis näitus jutustab? Seinu katavad eriformaadilised maalid, joonistused ja üks foto, laest ripuvad alla portreed. Maalinud on Liisa papile, väiksemate tööde materjalina kasutab kunstnik märkmikulehti. Viimased pole seinas mitte päris otse rivis, vaid väikse kaldega, mis jätab mulje, justkui oleks märkmikust väljarebitud lehed tuulega ära lennanud. Mõlemad materjalid, nii paberilehed kui papitükid, on linnapildis üsna levinud nähtused, mistõttu materjalivalikut võiks iseloomustada sõnadega ajutine ja kättesaadav.

Samade sõnadega saab iseloomustada töid endid – tegu on hetkedega meid ümbritsevate inimeste eludest. Me ei pruugi teada saada terveid inimeste elulugusid, kuid hetk nende inimeste eludest on meile piltide kaudu ligipääsetav. Teksti ja pildi osav kombineerimine tekitab tahtmise kujutatud inimestest veelgi rohkem teada saada. Nii näiteks on ühel pildil kujutatud meest ja naist kohvikus ning naist ütlemas (või mõtlemas?): „Oh my gosh! I’m really close with Ben!“ („Issake, ma olen Beniga tõeliselt lähedane!“). Kohe tekib küsimus, kes on Ben ja miks naine äkki sellist lähedust tunneb? Kuid rohkem me teada ei saa. Meile antakse vaid üks hetk. Tegu oleks justnagu kaadriga filmist, vaid selle vahega, et tegu pole filmi, vaid eluga.

Teises saalis rippuvate portreede vahel jalutades tekib tunne nagu oleks elu pausile pandud. Kujutage ette, et liigute rahvarohkel tänaval. Siis ühtäkki tunnete, et tahaksite inimesi vaadata. Selle asemel aga, et tänavakohvikusse ajalehe taha varjuda, saate te aja peatada ning siis iga inimest lähemalt uurima minna. Boonusena on iga portree taha kirjutatud väike seletus, kes see inimene on. Oma olemuselt meenutab see kunstiteos briti kirjaniku Geoff Rymani teost „253” mis koosneb 253 metroos oleva inimese kirjeldusest.

Seesugust lähenemist kunstile võiks nimetada teaduslikuks. Liisa kohtleb maailmalinna nagu surnud konna. Bioloogi täpsusega lõikab ta konna kõhu lõhki ja teeb sisikonnast pilti.

Linn kui sotsiaalsus

Veel üks huvitav võte, mida kunstnik kasutab, on maalimine ja joonistamine juba olemasolevatele fotodele. Selleski võib näha püüdu meile teada-tuntud linna omanäoliseks teha, lisada juba olemasolevale vaatele oma vaatepunkt. Siin võib näha turisti käitumismudelit. Jõudnuna Empire State Buildingu otsa, on igaühel meist tungiv vajadus pilti teha, mis sest, et võib olla seisab meil kodus riiulil National Geographic, kus täpselt sama pilt sees.

Enamasti lisab Liisa fotole inimese ja teksti. Vahel ainult teksti. Liisa kujutatud New York ei ole hooned, vaid inimesed. Kui inimesi pole, on kõne, mis omakorda viitab kõnelejale. Nii redutseerub Liisa loodud New York vestlusteks kohvikutes, jagatud mälestusteks või kommentaarideks üksteise soengu, huulepulga või kampsuni kohta. Inimeste vahetatud laused pole niivõrd olulised info edasi andmiseks, kuivõrd suhtlussituatsiooni säilitamiseks. Need on need laused, mida vahetame oma sõprade-tuttavatega iga päev. Need on laused, mis teevad meist inimese, sotsiaalse olendi. Aga maalidel pole ainult inimesed, vahel on ka koerad, ning mõnikord räägivad ka nemad. Inimene on Liisa piltidel tihti sinine või kollane, rõhutades veelgi inimese olulisust tihti hallis ja üksluises linna argipäevas.

Suuri maale iseloomustavad laiad, julged pintslilöögid, hea värvitaju ja kompositsioon. Ehkki maalimine eri materjalidele mõjub värskelt, pole sisu ja vorm siiski alati omavahel põhjuslikus seoses. Näiteks jääb töö roosade jalgadega naisest pisut arusaamatuks. Jääb mulje, et kilele maalitud jalad on vaid vormiline katsetus. Näitusel esindatud objektid, skulptuur, kohver, peegel ja pusle seostuvad ülejäänud näitusega vähem ja jäävad seetõttu teiste teoste varju.

Näituse võib kokku võtta sõnaga lihtsus: lihtsus materjali- ja teemavalikus. Papilihtsus ja small talk’i lihtsus. Seetõttu ehk oli ka näitusesaal rahvast täis. Väljapanek ei peida endas keerukat ideekonstruktsiooni. Selle asemel näitab ta seda, mida igaüks meist võib näha, kui end ümbritsevaid linnakodanikke tähelepanelikumalt vaatab ja kuulab.