„We’re fools whether we dance or not; so we might as well dance.” (jaapani vanasõna)

Sattusin hiljuti lugema umbes kümne aasta vanuseid rootsi kirjandusajakirju. Lisaks artiklitele, mille sealt leida lootsin, jäi mulle silma üks tekst kroonikarubriigist – „Õiged kirjanikud ei tantsi” (Karlsson 2003). Ah nii siis? Jajah. Selle artikli autor oli omakorda sattunud artikli peale, kus Uppsala ülikooli emeriitprofessor Birgitta Holm kirjeldab oma tantsukogemusi ja eelkõige oma suurt armastust tango vastu. See praeguseks juba seitsmekümneaastane daam olevat nimelt nentinud, et kuigi ta on tantsinud nii automehaanikute, prügivedajate, arstide kui ka tuumafüüsikutega, st inimestega väga erinevatelt elualadelt, ei ole ta kohanud tantsuõhtutel eriti humanitaare, akadeemikuid ega kirjanikke. Niisiis „kirjanikud ei tantsi”.

Seda väidet hoolimatult laiendades võib sattuda väga kergelt lahterdamisse, millega ei pruugi peale veidikese tüli suurt rohkemat saavutada. Sellegipoolest, olgugi et Birgitta Holm võis kõnelda pigem subjektiivselt, leidub kirjanduses piisavalt näiteid, kus tantsu ja kirjandust/kunsti sel moel vastandatakse. Holm ise toob näitena välja teda ennast noorena mõjutanud Thomas Manni „Tonio Krögeri”, kus peategelane näeb seltskonnatantsus eelkõige labasust ja rumalust (Holm 2004: 64).

Niisugust eelarvamust on kohanud ka esimesena viidatud artikli autor Henrik Karlsson. Talle eneselegi on mõnikord tundunud, et house’i-, hiphopi- või salsaõhtutel tantsivate inimeste tantsuhuvi on pöördvõrdelises seoses loetud raamatute hulgaga. Just osalt seetõttu ongi nii, et „kui intellektuaal ennast tantsupõrandale ajab, teeb ta seda kindlasti iroonilise suhtumisega. Vaata, kui tobe ma välja näen. Võtta muusikat ja tantsu tõsiselt, püüdmata seksikas välja näha [ja sebida], ei tule mõttessegi”. (Karlsson 2003) Kindlasti on siin tajutud teatud tüpaaži, kuid õnneks ei saa seda liiga suure üldistusena eesti kirjandus- ja kultuuriinimeste kohta väita. Meil on nii tantsivaid luuletajaid kui ka plaate keerutavaid intellektuaale.

Samas, ilmselt niisugust enesekaitseirooniat vajavad tantsu puhul tegelikult paljud inimesed, kes harva tantsupõrandale satuvad. Tants, mis ju tegelikult on üks parimaid viise, kuidas ühendada oma erinevad minad tervikuks, satub antud juhul mina terviklikkust hoopis kõigutama. Mis siis veel rääkida spordikaugetest ja põduratest kirjanikest, kellele võib väljakutseks osutuda ükskõik milline füüsiline pingutus. Marcel Proust on siin üks ilmekaim näide. Tema puhul võiks aga oletada, et ehk leidis ta sarnase kogemuse muusika kaudu. Romaanisarja „Kaotatud aega otsimas” tunnuspalaks saanud Vinteuil’ sonaat näib sellele igatahes viitavat. Iseenesest on aga veidi üllatav, et Proust oma aja kohta nii vähe tantsust kirjutas. Sel ajal tekkis ja levis palju tantsustiile, näiteks sellised seltskonnatantsud nagu fokstrott, samba ja tango. Niisamuti oli see ka aeg, kui tantsust hakkas kujunema üha enam iseseisev kunstiliik – ja aeg, kui alguse sai vabatants (moderntants).

Tantsu madal või tõrjutud staatus ühiskonnas on kindlasti seotud muu hulgas tema noorusega kunstimaailmas. Neid teisi põhjuseid ma ei hakkakski aga uuesti nimetama, need tulevad inimestel niisamagi meelde. Samas, mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda suurem kergendus ja rõõm mul on, et ma olen kasvanud koos tantsuga, koos vabatantsu ja veel teistegi tantsudega. Mul on nii hea meel, et ma ei pea avastama tantsu enda jaoks näiteks 50–60-aastaselt nagu Birgitta Holm. (50–60-aastaselt poleks ka niisama lihtne alustada.) Ning minu jaoks on loomulik mõelda, et tants on eraldi kunstivorm. Tants ja liikumine on saanud mu elu loomulikuks osaks. Ma ei pea endale välja mõtlema motivatsiooniprogramme stiilis „suveks saledaks”, et trennis käia.

Tants õpetab ka oma keha armastama. Kõik see juhtub kuidagi märkamatult. Vaatevälja, kus kehad liiguvad, ei teki tühiseid iluvigu. Nende jaoks ei ole ruumi, sest kõik muu on piisavalt huvitav ja lummav.

On veel üks veider, aga lummav asi, mida tants teeb. Ta paneb täiskasvanud inimesed keksima. Aga mida on keksimiseks vaja? Ma arvan, et spontaansust, julgust ja eelkõige rõõmu. Inimesed, kes tantsivad, ei unusta keksimist ära, olgugi et nende kehateadlikkus ja kontroll keha üle on tihtipeale paremini arenenud kui paljudel teistel. Ma soovin, et niisuguseid inimesi oleks maailmas rohkem. Seda enam, et tantsimine on miski, mida kõik pisikesed lapsed teevad, eriti veel ajal, kui keha üldine koordinatsioon tegelikult veel väga usaldatav ei ole. Tantsitakse ja keksitakse ikkagi. Aga siis millalgi unustavad mõned lapsed tantsimise ära. Keksitakse küll veel mõnda aega edasi, siis unustatakse seegi.

Laste ja noorte tantsulusti tuleb hoida. Kui sellele tantsulustile lisanduvad aastatega kogemus, tarkus ning teadlikkus sellest, kuidas oma kehale mitte liiga teha, on ka hiljem hoopis lihtsam midagi uut omandada. Ja miks siis mitte minna 55-aastaselt lindy hop’i õppima? Tants tundubki kohati üks kõige mõistlikumaid hobisid. Üks viis, kuidas ellu jääda.