Internetiga käsikäes sirgunud noored saavad juba klubisse sisse, toovad tantsuplatsile meemimuusika ja panevad põranda rütmide kiirusest tolmama.

„Ma ise ka ei tea veel täpselt, mida see endast kujutab,” vastab Gert Rasmus Rannamets, peosarja ja plaadifirma Internet Cafe vedaja naerdes mu esmasele arupärimisele, kui pöördun tema poole ettepanekuga lahata Müürilehe külgedel eelmisel suvel ellu tärganud ja juba olulise fännibaasi kogunud Internet Cafe fenomeni. Lähemal vaatlusel selgub aga nii mõndagi, mis viitab enamjaolt 2000ndatel sündinud noorte käekirja väljajoonistumisele kohalikul alternatiivskeenel.

Gert Rasmus jäi mulle kõrva oma sooloprojekti White Gloss EPga „Toolbox”. Kuigi esimene ametlik Internet Cafe toimus eelmise aasta 14. augustil Kauplus Aasias, võib „Toolboxi” juulikuist esitluspidu Sveta Baaris pidada Internet Cafe protosündmuseks, mille intensiivsusest andis tunnistust ka üks kiirabiautos lahkunud tütarlaps, kes suures tantsuhoos oma jala välja väänas. Lisaks sai soetada peolt endale 3D-prinditud minitööriistakohvris kasseti.

Internet Cafe on asunud häbitundeta kohalikku peokultuuri kõiksugu helilisi veiderdusi importima.

„Toolboxi” EPlt ja live-esitluselt lendas taeva poole korralik footwork’i, gabber’i, breakbeat’i, trance’i ning hardcore’i ehk kõrge bpm’i sagedusega žanrite ilutulestik, rääkimata sellest, et sisse miksiti ka Beyoncé „Single Ladies”. Säärane vundament kannab suuresti Internet Cafe konstruktsiooni ning ehitusmaterjalina on kasutatud kõike alates 90ndate reivimuusikast, SoundCloudi mustast august, 00ndate raadiohittidest ja veidratest sämplitest kuni trap’i, hard techno ja Ladina-Ameerika rütmideni.  

Üldiselt on stiililine desertöörlus olnud kodumaistel pidudel pigem harv nähtus ja üritusi kiputakse määratlema kindlate žanrite järgi. Samuti pole alternatiivsemate kohtade näokontrollist raadiohitte eriti läbi lastud. Varem on sõudnud sarnastele suundumustele vastuvoolu näiteks mõned Helikopteri ja post-internet’i gängi Club Felicity peod ning hiljem ka Sveta Baar, kuid just Internet Cafe on värskeim tegelane, kes on asunud häbitundeta kohalikku peokultuuri kõiksugu helilisi veiderdusi importima. Guilty pleasure on nende jaoks kaduv mõiste ja žanripuritaanlus pigem kammitsev. Ei tasu siis imestada, kui kõlaritest kostab äkki spordikommentaar Andrus Värniku odaviskele, katked Prostamol Uno reklaamist, Lady Gaga või Blink-182 „All the Small Things”, mis kogu saali mosh’ima paneb. 

Internet Cafe puhul ei saa siiski vaadata mööda terminitest „post-club” ja „deconstructed club”, mida Gert oma stiili määratlemiseks siin-seal kasutab. Deconstructed club’i kirjeldab ta kui midagi, mille sa osadeks lahti võtad ja täiesti teistpidi uuesti kokku paned, saades tulemuseks klubimuusika, mis on oma olemuselt hoopis teine, aga koosneb ikkagi samadest tükkidest. Post-club kujutab endast aga pisut laiemat klubimuusika terminit – mis tekkis pärast klubimuusika hiilgeaega –, postmodernistlikku vastet house’ile ja techno’le.

Internet Cafe on hea väljendusviis just neile, kes kuulavad muusikat, millel ei ole veel otsest definitsiooni ning mis pakub rohkem avastamisvõimalusi.

Agressiivne ja vihane, positiivne ja meeldiv

Enne kui Gert Internet Cafe käima lükkas, olid tema põhilisteks eeskujudeks peosarjad LIIN ja Club Felicity, ning tänu muusikutest sõpradele Metaborale, San Hanile ja Karl Martianile sukeldus ta üha rohkem SoundCloudi post-club-muusika maailma. Samal ajal visandas Gert notepad’i mõtteid päris oma peost. Sõbrad tegid, kuid tema ei julgenud seda suurt sammu astuda kuni päevani, kui Gerdi sette kuulnud Tanel Mütt, Kauplus Aasia programmijuht, talle päris oma püsipidu pakkus.

Kuigi Internet Cafe põhivedur on Gert, aitab teda korralduslikes toimingutes tema tüdruksõber Liisa Aan. Algne idee oli pakkuda platvormi Gerdile endale ja tema sõpradele, kes mängivad muusikat, mida saab väga harva kuskil mujal esitada, ning pidudel astus enamasti üles DJde tuumik, kuhu kuuluvad Christopher Lilleorg, Mark Alexander Ummelas, Ra Koort ja Mihkel Lepik. Nüüd üritab Gert hoida esinejaid liikumises ja laieneda nendeni, kes mõistavad Internet Cafe olemust ning muidu mängida ei saa. Üheks äsjaseks Internet Cafe debütandiks on Mai-Brit Jürman, kelle igapäevasesse kuulamisarsenali kuuluvad eri SoundCloudi žanrid, trance, hardstyle ning jaapani ja UK hardcore, mida Tallinna klubiskeenes Jürmani sõnul mujal eriti ei kohta. Tihtipeale tahetakse neile stiilidele Mai-Briti arvates ossimuusika silti külge panna ja ta mõistab, kust selline stigma pärineb. Samas arvab Mai-Brit, et Internet Cafe ongi hea väljendusviis just neile, kes kuulavad muusikat, millel ei ole veel otsest definitsiooni ning mis pakub rohkem avastamisvõimalusi.

Gerdi sõnul oli tema visioon Internet Cafest see, et pidu on pingevaba ja nagu avatud raamat. „Sa tuled kohale, aga ei tea täpselt, mis toimuma hakkab. Olen selgitanud Internet Cafed inimestele nii, et muusika võib olla ükskõik kui agressiivne, vihane ja vägivaldne, aga õhkkond on alati positiivne ja meeldiv, inimesed on alati toredad,” ütleb Gert ja lisab, et peo korraldamine on tema jaoks nagu inimeste võõrustamine. „Kui ma näen, et uksest tulevad sisse sõbrad, siis ma ütlen neile tsau. Kui tulevad võõrad, siis ma mõtlen, et väga hea – uued sõbrad.” Gerdi sõnu kinnitab justkui tellitult meie intervjuu ajal Sveta Baari alale sisenev noormees, kes lööb talle patsu ja hõiskab: „Yo, mees, ma armastan su muusikat!”

Internetikultuur ja meemimuusika

Nagu nimigi viitab, on Internet Cafe identiteedis olulisel kohal internet – Y- ja Z-generatsiooni püha graal, kust kõik need veidrad muusikapalad üles korjatakse ning mis kujundab noorte meeli oma meemikultuuri, esteetika, foorumite ja muu pealevoolava infoga. Gert tunnistab muiates, et Internet Cafe identiteedi kujunemises on paljuski süüdi tema nutisõltuvus ja suur huvi internetikultuuri vastu. Olles avastanud 12–13-aastaselt meemilehe 9GAG, võis ta veeta seal hiiretõmme hiiretõmbe järel tunde. Edasi tulid muusikaplatvorm plug.dj ehk tõelise eksperimentaalse muusika kullasoon, YouTube’i kanalid, mis käsitlesid teemasid filosoofiast kuni totaalse mölani välja, ning 4chan, mis olevat Gerdi sõnul eriti rõve koht, kuid täitis eesmärki toita tohutut infonälga, mis vastab ühe varateismelise isule. Olgu need teadmised siis positiivsed või negatiivsed. Lisaks vedas ta Facebookis mitmesaja tuhande jälgijaga meemikontosid. Ka Internet Cafe pidude olemust seletab Gert niimoodi, et see ongi justkui netikohvik – lähed kohale, ühendud internetiga ja sealt leiab kõike. 

See pidu ongi justkui netikohvik – lähed kohale, ühendud internetiga ja sealt leiab kõike.

Kohtun loo tarbeks ka Christopher Lilleoruga, Gerdi sõbraga, kellega koos tehakse duot Open Source ja kes kasutab DJna nime Auto20, mis on samuti veebikultuuri sünnitis ja pärineb ajast, kui Lilleorg oli kuueaastane ning registreeris enda esimese online-konto keskkonnas Mängukoobas. Christopheri arvates on Internet Cafel käivaid noori ühendavaks oluliseks elemendiks just internetikultuur ja muusika, millest osal on absurdsuse tõttu ka meemipotentsiaal. „Kui mõelda sellele, mis on meemid, siis need asendavad kommertslikku kunsti ja võtavad üle tänapäeva kajastamise rolli, isegi kui need on väga absurdsed. Ent need kõnetavad kõiki ja ehk Internet Cafel ongi omamoodi meemiväärtus, mis võtab vähemaks hoiakut, et teeme tõsist asja, ärge naerge,” leiab Christopher. Tema arvates ei tohiks meeme sugugi alahinnata, sest ka Discordi kanalis või meemikommuunides naljaviluks tehtud asjadest on sündinud muusikat, mille mõjud tungivad jõudsalt popmuusikasse. 

Kuidas patenteerida @-i

Muusika kõrval ei saa vaadata mööda ka Internet Cafe esteetikast, mille kandvaks jõuks on Painti programmis joonistatud @-sümbol, mis kulgeb eri värvikombinatsioonides ühest peost teise. Gert räägib, et logo on tehtud vana Microsoft XP Paintiga, sest uus versioon talle ei meeldi. Logo sündi meenutades ütleb ta, et avas programmi, joonistas prooviks @-märgi ja nii see jäigi. Teistele ütles ta küll, et tegemist on n-ö kohahoidjaga, kuniks ta mõne ilusama asja välja mõtleb. Võib vast öelda, et töötab ja jääb meelde küll. Gerdile meenuvad siinkohal Tyler, the Creatori sõnad laulust „Oldie”: „Um, I was 15 when I first drew that donut / 5 years later, for our label yea we own it.” Neis viidatakse Odd Future’i kollektiivi ja tänavariiete brändi sõõrikut kujutavale logole. Gert tunnebki, et see @ on nüüd nagu Internet Cafe oma lapsuke, ja sõnab naljaga, et kui mõni sõber teatab, et nende pidu toimub @ Kauplus Aasia, siis ta kirjutab neile, et ou, sa ei tohi seda kasutada, see on patenteeritud.

Christopher lisab, et logo Mängukoopa päise vibe sobib hästi kokku sellega, mida Internet Cafe teeb. „See ei ole liiga rafineeritud, kuid on samas äratuntav sümbol. Meemidega on ju ka nii, et avad meemigeneraatori, sul on kindel kirjatüüp, millega kirjutad üla- ja alateksti, ning see võtab kolm sekundit aega. Kõik on kiiresti kokku klopsitud ja toores, ent võib kajada üle maailma. Ma arvan, et see esteetika kajastab hästi seda, mida Internet Cafe üritab teha,” selgitab Christopher.

Popi ja eksperimentaalse risttee

Selleks et mitte jätta muljet, justkui tegemist oleks küborgnoortega, kes on juhtmetega eri masinate külge ühendatud ja näevad maailma ainult läbi arvutigraafika, jätan internetiteemad sinnapaika ning uurin, mis värk Internet Cafel ikkagi popmuusikaga on. Gert tunnistab, et üles kasvades oli põhiline raadiojaam, mida ta ema poodi, kooli või ükskõik kuhu mujale minnes kuulas, Power Hit Radio ja kogu popmuusika 90ndatest kuni umbes 2017. aastani on talle väga südamelähedane. „Popmuusika, mis on vanast ajast külge jäänud, mõjub ikka veel sama võimsalt kui hardstyle’i või millegi värskema ja tänapäevasema mängimine.” Popmuusikat laseb ta pidudel nii töödeldud kui ka töötlemata kujul, kuid eriti meeldib talle miksida omavahel Nicki Minaji „Stupid Hoe’d” ja hardstyle’i, mis võib külastajates muidugi pisut nõutust tekitada.

Gert ütleb, et ta on seisnud vahepeal ka enda loominguga omamoodi ristteel, proovides teha eksperimentaalset muusikat, kuid kuskilt lööb ikkagi välja see, et ta on kasvanud üles EDMi ja popi peal, ikka tuleb mingi rütm sisse. Sama on muusika mängimisega, mida tehes ta seikleb väga erinevate kiiruste vahel. „Näiteks üks lugu, mida mulle meeldib mängida, on „Escape (The Piña Colada Song)”, aga teisalt tahan mängida ka muusikat, mis on nii kiire, et selle järgi ei saagi enam tantsida. Ainus, mida teha saad, ongi niimoodi…,” sõnab Gert ja vibutab mitu korda kiiresti rusikaga läbi õhu. „Ma arvan, et mulle ei ole oluline, et inimesed tantsiksid. Tähtis on, et nad liiguksid, kas siis hüppaksid, taoksid käega õhku või mida iganes.”

Tulevikumuusika

Internet Cafe pole ilmselt veel oma täit võimsust saavutanud, kuid kas on põhjust karta, et post-club-muusika kaob mõne aja pärast pildilt, nagu on pidevalt uue järele janunevas maailmas kombeks, või on sellest oodata järgmist suuremat muusikaplahvatust? Gert ütleb selle kohta, et see on muusika, mida kuulavad praegu need väikesed õed-vennad, kes veel klubisse sisse ei pääse, ning arvab, et mida rohkem inimesi 18 saab, seda rohkem hakkab neid ka Internet Cafel käima: „Tõenäoliselt näevad väga paljud Internet Cafe olemasolu juba alaealisena ja mõtlevad, et oi kurat, kui ma saan kaheksateist… See ei ole enda upitamine, vaid reaalsus, mida olen tähele pannud.” Ta lisab siiski, et ka house ja techno ei kao kuskile. „Neli neljale on nagu konstant, mida inimestel on alati vaja, mille järgi juba koopainimesed tagusid trummi. See, et asi tehti trummimasinatega elektrooniliseks, oli lihtsalt nagu ratta leiutamine tantsumuusikas. Ja see ei kao kuhugi. Võib-olla see areneb edasi, aga see jääb alati alles.” Gert ütleb, et ta ei oska ennustada, kuhu post-club-muusika edasi võiks liikuda, kuid ta usub, et pigem arenevad artistid ise. Peale tulevad uued DJd, kes kuulavad väga huvitavat muusikat. „Mul oleks väga hea meel, kui nad mängiksid Internet Cafel,” lisab ta. 

Või nagu vastab Mai-Brit, kui küsin temalt, kas post-club-muusika võib olla mööduv nähtus: „Tahaks ikkagi loota, et see kannab midagi edasi. Retrospektiivselt saab öelda, millega täpsemalt tegu oli ja mida see oma ajas esindas.” 

Järgmine Internet Cafe pidu toimub 29. oktoobril, mil esitletakse Karl Martiani uut albumit „Purgatory”.

NB! Gert soovitab lugeda ka Internet Cafe originaaltuumikust tuntud astraal_fekaali meemuaare.