PÖFFi ajal Eestis käinud mitmekülgsest loojanatuurist Cory McAbeest sai kiiresti kõigi lemmik ‒ tagatipuks astus ta Tartus üles ka improviseeritud kontserdiga. Käesolevas intervjuus räägime aga tema viimasest filmist „Crazy and Thief”.

See päikseline ja inspireeriv härra tegutseb nii režissööri, muusiku, kunstniku ja kirjanikuna. On üllatav teada saada, et nii sooja ja südamliku filmi taga on tegelikult kindel plaan. Stsenaarium on aga seatud nõnda, et jätab filmi väikestele näitlejatele küllalt mänguruumi olla lihtsalt nemad ise ‒ laulda, tantsida ja avastada maailma.

Millest oli inspireeritud film „Crazy and Thief” (2012)?

„Crazy and Thief” oli inspireeritud paljudest asjadest, peamiselt murest maailma ja meid ümbritseva keskkonna pärast. Meie ümber on nii palju negatiivsust, uudistes ja üleüldisemalt selles, kuidas asjad maailmas toimivad. Ma tahtsin teha midagi, mis oleks südamlik ja positiivne. Arvasin, et lapsepõlvest portree loomine oleks parim asi, mida teha võiksin. Perekond on minu jaoks kõige olulisem. Inimeste hauakividele ei kirjutata ju „fantastiline arhitekt” või muud taolist, sinna kirjutatakse hoopis „armas isa” või „kallis abikaasa”.

Kas lapsed tegid ise ka mingeid ettepanekuid filmi „Crazy and Thief” jaoks?

Pool filmist oli improviseeritud. Kirjutasin kolmekümneminutilise stsenaariumi. Teades, et lapsed toovad endaga väga palju elu ja energiat kaasa, plaanisin teha selle põhjal tunnise filmi. Tegevuskava oli algusest peale täiesti paigas, aga lugu edasiviiv jõud on oma olemuselt midagi palju orgaanilisemat. Algne plaan töötas ning kõik kavatsetu ning ka palju enamat sai filmi sisse. See on üllatav, et sellise loomuliku ja siira filmi taga on nii planeeritud stsenaarium. Tahtsin paotada täiskasvanute jaoks kardinat laste maailma. Väga paljud Hollywoodi filmid, mis räägivad lastest, on petlikud ja valelikud. Filmitegijad üritavad tabada seda, mis on laste meelest popp. Olgu tegu poliitiliste või sentimentaalsete põhjustega, Hollywoodi filmid on väga manipuleerivad ja püüavad panna inimesi kindlat moodi tundma. Mõtlesin, et oleks tore luua ehe ja orgaaniline pilt lastest, mida oleks lõbus ja huvitav vaadata.

Kust tuleb Sinu armastus muusikalide vastu?

Minu suurimaks inspiratsiooniks on Dennis Potter, briti televisiooni stsenarist ja dramaturg. Ma ei ole suur muusikalide fänn. Tegelikult võib isegi öelda, et need ei meeldi mulle üldse. Aga on mõned üksikud muusikalid, mis mulle väga meeldivad. Sealhulgas just Dennis Potteri omad. Ta on näiteks „The Singing Detective’i” ja „Pennies from Heaveni” autor. Ta on võrratu! Soovitan vaadata tema elu kõige viimast intervjuud, mille ta andis siis, kui oli vähki suremas. Ta üritas kirjutada samaaegselt kaht muusikali-miniseriaali, üht BBC ja teist Kanal 4 jaoks Suurbritannias. Minu meelest sai ta need valmis, kuigi ei suutnud isegi enam süüa, ainult ahelsuitsetas ja rüüpas väikeste sõõmude kaupa oopiumit, et kõhuvalusid leevendada. Ta töötas kaheksa tundi päevas, et kõik valmis saada. Ma hindan tema töid väga ja ta on kindlasti üks minu eeskujusid ja kangelasi!

Alustasid teatrinäitlejana. Kas teater on mõjutanud Sinu suhtumist filminäitlemisse?

Alustasin baarides õhtujuhina ning olin väga ammu ka San Franciscos „Jesus Christ Superstari” teatrilavastuses, kus mängisin Pontius Pilatust. Mulle tundub, et selge on see, et kõik mõjutab mingil määral kõike. Tegelen muusika, filmi, maalimise ja näitlemisega, kuid need kõik saavad alguse ühest refleksist, soovist midagi luua. Olen aru saanud, et kuigi film ei muutu enam, siis publik muutub. Iga publiku seas on oma sünergia, mis võib põhineda ümbritsevate inimeste reaktsioonidel. Minu filmis „The American Astronaut” on stseen, kus üks vana mees räägib baarileti ääres ühe nalja. See on kummaline, veider ja jube nali. Olen näinud publikuid, kes naeravad ennast ribadeks ja leiavad, et see on parim nali, mida nad eales kuulnud on. Paar tundi hiljem tuleb uus publik ja nad istuvad vaikselt ja ebamugavust tundes, oodates, millal see nali juba läbi saaks. Film on täpselt sama, aga sünergia publiku hulgas on muutunud.

Sa olid kolm aastat kindla koduta ja selle perioodi jooksul sündis filmi „The American Astronaut” stsenaarium. Kui palju põhineb film Sinu enda kogemustel?

See kõlab hullemalt, kui asi tegelikult oli. Kui ma kirjutasin filmi „The American Astronaut”, siis ei olnud mul kolme aasta jooksul püsivat elukohta. Enne seda töötasin baaris peaturvamehena. Olin tüdinud klubidest ja sellest, et kogu mu raha kulub üüri peale. Niisiis otsustasin, et ma ei ela paar kuud järjest kuskil kindlas kohas, aga seejärel võtan ennast kokku. Lõpuks kulus mul kolm aastat, kuni sain endale jälle korterit lubada. Tegelased ja mitmed situatsioonid „The American Astronautis” on inspireeritud sellest, mis minu elus tollel ajal toimus. Siiski on raske mingeid kindlaid seiku välja tuua.

„Stingray Sam” oli kirjutatud erineva suurusega ekraanide jaoks. Mida see lavastaja jaoks täpsemalt tähendab?

Tänapäeval ei tähenda see enam midagi, aga omal ajal oli olukord teistmoodi. Sundance’i filmifestival tegi koostööd GSMiga, mis tootis mobiiltelefone. GSM oli välja töötanud uue tehnoloogia filmide telefonist vaatamiseks. Nad tellisid Sundance’ilt viis lühifilmi, mis oleksid tehtud ekraani jaoks suurusega 2×2 tolli. Ma tegin selle jaoks lühifilmi nimega „Reno”. Kui ma sain „Stingray Sami” valmis, ei olnud filmide telefonist vaatamine veel eriti populaarne. Tahtsin teha midagi, mis sobiks telefoni formaadiga. Kaamera liikumine, informatsiooni edastamine ning kogu filmi vormistus pidi olema sobilik selle filmi vaatamiseks ka reisil olles või samal ajal liikudes. Viis, kuidas filme levitatakse, on alati mõjutanud filmide sisu. Kui filmiturg kasvas ülemaailmseks, tekkis raskusi dialoogidega. Kui filmis on palju keerukat dialoogi, siis tuleb seda lugeda subtiitritest ning esinevad tõlkekaod. Nõnda muutusid plahvatused filmides suuremaks, ilmusid dinosaurused ja nii edasi. Vähese dialoogiga film, mida oleks ka lihtne erinevatesse keeltesse tõlkida, muutus tavapäraseks. Peale seda hakkasid draamad kuuluma üha enam vaid independent-filmide huvisfääri. Hollywood ei toodagi enam korralikke draamasid. See on üks näide sellest, kuidas levitamine ja formaat on filme mõjutanud.

Mis Sul praegu käsil on?

Praegu tegelen paari uue filmi kallal. Üks neist on osa ülemaailmsest koostööprojektist, mille nimi on Captain Ahab’s Motorcycle Club (CAMC). See film räägib Abraham Lincolni palsameerijast. CAMC sai alguse globaalse kunstikollektiivina, kus luuakse nii graafilist disaini kui muusikat. Kui kõik vajalik materjal on valmis, lülitume ümber ja asume tegema mängufilmi. Need asjad, mis juba valmis on, on olemas kodulehel www.captainahabsmotorcycleclub.com. Seal on väga palju erinevat põnevat materjali, mida erinevad inimesed on klubi jaoks loonud. Tegemist on tohutu suure projektiga, millesse saab panustada suuremas mahus või lüüa kaasa väiksemal määral, peenemate detailidega. Muusika osas käib töö praegu nii, et kodulehel on üleval palade kogumik, mida saab endale tasuta alla laadida. Lugusid saab alla laadida ka ühekaupa ning saadaval on ka click track’id1 ja scratch vocal’id2, millega saab mängida ja mille põhjal midagi uut luua. Niimoodi mu laulud arenevad ja muutuvad. Lugudele on võimalik omalt poolt ka ainult track’e lisada, nii et teised inimesed saavad neid hiljem edasi arendada. Siis kui oleme valmis filmiga pihta hakkama, muudame suunda ja hakkame tegema muusikat, mis pärineb 1850ndatest. Selle muusikaga käime samamoodi ümber, inimestel on vabadus lugudega mängida ja midagi uut luua. Jutt käib ainult filmimuusikast.

Kas eestlased saavad ka kuidagi selles projektis kaasa lüüa?

Filmi juures on samuti väga palju erinevaid aspekte, millesse inimesed saavad panustada ja kaasa lüüa. Tahan filmida erinevates kohtades üle maailma ja kaasata mitmeid kohalikke võttegruppe, et erinevaid stseene üles võtta. Kontserdisalvestus, mille Tartus tegime, on peamiselt minu enda jaoks. Loodan tulevikus tagasi Eestisse tulla. Tahaksin kaasata kohaliku võttegrupi ühe matusestseeni filmimiseks.

Millised on need teised filmid, millega Sa praegu tegeled?

Peale selle on mul veel kaks filmi, millest üks kannab nime „Werewolf Hunters of the Midwest”. Kuna kirjutasin selle stsenaariumi juba kümme aastat tagasi, siis uued asjad tulid peale ja ma ei lõpetanud seda kunagi. Nüüd tunnen, et tahaksin kirjutada stsenaariumi ümber, lähtudes sellest, kes ma olen praegu ja kuidas maailm meie ümber muutunud on. Minu filmid on Austraalias väga populaarsed ning seetõttu võttis Lõuna-Austraalia filmikomisjon minuga ühendust. Nad avaldasid soovi see film valmis teha. Teine suurem projekt, mis mul praegu käsil on, on ooper. Komponeerisin selle jaoks muusika, kirjutasin laulud ja loomulikult tegin koostööd paljude teistega. Justin Lin, kes on „The Fast and the Furious” filmide režissöör, avaldas soovi olla selle filmi produtsent, sest talle meeldisid mu eelmised filmid. Film räägiks kurjast pankurist, kes elab 1850ndate aastate New Yorgis.

Kas paljude erinevate projektide kallal samaaegselt töötamine aitab nende valmimisele kaasa või röövivad nad üksteise aega?

Ma ei teagi täpselt, ma lihtsalt tegutsen. Mu bändiga The Billy Nayer Show juhtus nii, et mina ja mu trummar ei tööta enam koos. Pärast seda alustasingi Captain Ahab’s Motorcycle Clubi muusikaprojektiga. See on nüüd mu bänd. Kuna klubi töötab ka filmide loomise jaoks, siis toimib kogu see asi ühe eesmärgi nimel. Erinevad projektid toetavad üksteist. Isegi film, mis on valmis saanud, jätkub projektina, sest esilinastus, filmi levitamine ja sellest rääkimine muutuvad osaks sinu elust. Üks film jääb osaks su elust väga pikaks ajaks. „The American Astronaut” on endiselt aktuaalne, see linastub paljudel festivalidel ja inimesed räägivad sellest. See protsess on väga vahva, see on viinud mind paljudesse kohtadesse üle terve maailma.

„Crazy and Thief” treiler: