Seda on öelnud kunagi Müürilehe intervjuus filmiisa Jaak Lõhmus ja nüüd ka Edith Sepp-Dallas: eesti filmivaldkonna suurim probleem on olnud läbi aegade see, et ei ole suudetud ühtsust säilitada. Filmil on Eestis nõukaaja lõpust saati pidevalt näpud põhjas ja ühtlasi on see muidu nigelas seisus olnud. Tahan loota, et veidi vähem kui aasta tagasi loodud Eesti Filmi Instituudi (EFI) tegevus paneb sellele viimaks ometi punkti ja alustab eesti linaloos uut peatükki. Vaibumas on ka esialgsed hirmud muutuste ees, mitmelt poolt on kosta, et on tekkimas elav dialoog filmitegijate ja -instituudi vahel. Filmiinstituudi juhi pilk näikse olevat üha enam Euroopasse suunatud, räägime konkreetselt rahanumbritest, kiitust saavad kohalikud filmitegijad ning juttu tuleb ka meie filmipärandist ja eesti lastest.

Eelmises Müürilehes kirjutas gruusia animaator Sandro Katamashvili, et tänapäeval, mil fantaasiat ei piira tsensuur nagu nõukogude ajal, ent raha seab kitsendusi, on noorte kunstnike loominguline tase isegi kehvem. Kas loovust on sinu meelest kuidagi võimalik treenida?

Oma kogemusest lähtuvalt võin öelda, et kui näiteks BFMi tudengitele on antud konkreetne ülesanne ja teema, siis on resultaat kindlasti tunduvalt parem kui siis, kui neile lihtsalt öelda, et tehke, mida tahate. Kui panna ette, et nad peavad näiteks filmima stuudios, lugu tohib olla kolm minutit pikk ja armastuse ainetel, siis läheb mõte kergemini tööle. Peab olema midagi käegakatsutavat, kust on vaja välja rabeleda. Nõukogude ajal, mil sul oli maja vastas teine sama kole maja, kus sa ise elasid, tekkis ikka vajadus ilu järele. Kuna see, mida sa kujutad, on parem ja kaunim kui ümbrus, kus sa elad. Ma arvan, et tänases filmivaldkonnas pole sugugi teisiti: piirid loovad vabaduse ja on loova mõtlemise jaoks edasiviiv jõud. Õpetaja roll filmikoolis seisneb piiride järk-järgulises laiendamises. Barjääre tuleb katsuda ja tajuda, kui kaugele neid saab lükata. Vanasti oli olukord selgem, demokraatlikus ühiskonnas on piiride tunnetamine rohkem isikliku tõlgendamise küsimus. Ülim vabadus aga ei ole kunagi viinud millegi ülimalt heani.

Rahanappus on samas nii abstraktne probleem, et ei pruugi loomingut sugugi õhutada.

Selleks et linateos õnnestuks, peab salvestamise viis olema võimalikult hea. Filmide kvaliteet sõltub väga palju tehnoloogiast, mis areneb pidevalt. Seetõttu tõuseb ka kalliduse aste. Nõnda on ka võttepaikadega: kui anname keskaegsele mängufilmile sama palju raha kui tänapäevasele teosele, siis loomulikult võidakse loovalt läheneda ja rekvisiidid ning kostüümid kusagilt välja otsida, aga kvaliteeditase ei küündi iialgi selleni, kui eelarvenumbri taga oleks veel paar nulli. Filmis tuleb rahaline sein ette kiiremini kui teistes kunstiliikides – loominguline saab olla teatud punktini. Tänaseks on eesti film jõudnud situatsiooni, kus rahalised võimalused on seadnud väga kindla raamistiku sellele, mida saame toota. Me ei saa vändata tippklassi ajaloolisi filme, kuigi kui siitsamast filmiinstituudi majast, kus me praegu viibime, vanalinna tänavale astuda, on võtteplats selleks olemas.

Kas võib öelda, et ajalooliste filmide žanris annavad rahalised piirangud loovusele kõige suurema tagasilöögi?

Mitte ainult. Näiteks animafilm „Lisa Limone” (2013) tegi välisrahastuse saamiseks kompromissi ning algselt lühifilmina plaanitust sai täispikk. Lõppkokkuvõttes tehti mööndusi loomingu arvelt, mis ei tasunud ennast ära. Ühtlasi võib tuua välja Sulev Keeduse, kes teeb praegu ajastufilmi „Mehetapja. Süütu. Vari”, mis kulgeb läbi eelmise sajandi alguse, 50ndate ja jõuab viimaks tänapäeva. Eesti filmieelarvete maksimumidega kärbime režissööride tiibasid ja nad on muutunud justkui pillikeelteks, mis võivad iga hetk katki minna. Kas nii saab luua? Eesti on nii väike, et tõeliselt andekaid lavastajaid ei ole palju ning peaksime neid väga hoidma. Loominguline potentsiaal on riigi finantsvõimalustest kõrgemale lennanud. Oleme jõudnud punkti, kus eesti autorid on sunnitud leidma lisarahastust välismaalt.

Millised on Eesti filmitööstuse suurimad tuluallikad peale riiklike toetuste?

Suuremaid tuluallikaid peale riigitoetuste praegu ei ole. Algatused ja ideed, kuidas eesti filme paremini finantseerida, peaksid tulema filmiinstituudist, senimaani ei ole sellega piisavalt tegeletud. Väike lisafinantseering tuleb kinodest ja televisioonist, esimestest üldiselt veidi rohkem. Palju oleneb ka filmist. „Seenelkäik” näiteks tõi oma 80 000 vaatajaga korraliku summa raha sisse. Tolleaegne Eesti Filmi Sihtasutus andis sellele filmile 200 000 eurot, aga tootmisele kulus poole rohkem. Eelarvest alla 50% moodustava toetuse puhul võtavad filmitegijad suure riski ja alles pärast kassaedu saavad režissöör, operaator ja teised palka. Arvestades, et keskmine kinopileti hind jääb kolme-nelja euro vahele, siis kokkuvõttes keegi rikkaks ei saa. Meil on vähe selliseid filmitootjaid, kes suuri riske võtavad, enamasti taotletakse põhisumma EFIst. Geniaalne näide oli muidugi „Vasaku jala reede”, mis sai erakapitaliga (36 000 €) tehtud ja nautis tohutut publikumenu. Eraisik võttis riski ja see tasus ära.

Milliseid võimalusi veel raha leidmiseks on?

Siinkohal on oluline regionaalfondide teke. Eesti oli enne Viru Filmifondi loomist eelmise aasta märtsis üks väheseid riike Euroopas, kus puudusid regionaalfondid. Praegu on tegemist küll väikese fondiga suurusjärgus 25 000 eurot, aga asi on põhimõttes – see on üks viis, kuidas ka välismaalt filmitootjaid siia meelitada. Seni on tuldud Venemaalt, Soomest ja Saksamaalt. Mitteametlikud andmed on laias laastus näidanud, et algatus on väga hästi ära tasunud: iga euro eest, mis fondi sisse pandi, saadi kolm eurot tagasi. Läbi selle muutub ka piirkonna nägu, nii et see ei seostu vaid tuhamägede ja kuritegevusega. Loodetavasti luuakse veel teisigi regionaalfonde, mis stimuleeriksid lisaks Eesti filmitööstusele ka kohalikku turismi ja majandustegevust üleüldiselt. Algatus jääb aga puhtalt regionaalpoliitika ja erasektori, täpsemalt filmiklastri, kanda ning know-how tuleb paljuski ka filmiinstituudist. Eraettevõtjate motiveerimine on suur väljakutse. Kindlasti on nad huvitatud pigem peavoolufilmide finantseerimisest. Seni ei ole eesti film äri keskmes olnud, vaid on olnud üksikud filantroobid, kes on leidnud põhjust kaasa lüüa või on sponsoreerinud oma firma toodete, aga mitte rahaga.

Kas peale raha on veel midagi, mis piirab filmitegijate loovust? Film on üks neist kunstidest, mida kriitikud näikse kõige enam pilpa peal hoidvat.

Olen nõus, et filmikriitika tõeline traditsioon on hakanud välja surema. Eestis ei saa filmikriitikuks õppida ja ei saa väita, et piiride avanemisega nüüd keegi seda väga ka Euroopasse tegema tormaks. Ja kui mõni peaks ka minema, siis veel vähem tullakse tagasi. Kui filmitegijad adekvaatset tagasisidet ei saa, siis see mõjutab ebasoodsalt ka nende arengut. Seetõttu võtsime filmiinstituudis plaani hakata eraldama raha kriitikute koolitamiseks.

Olen ka sellest aru saanud, et kui me saame toota praegu 2–4 filmi, siis tootmismahu suurenemisel ja sealjuures toetussummade säilimisel samas vääringus tekiks tervislikum konkurents. Praegu anname ühele filmile keskmiselt 450 000 eurot. Kui tegemist on ajaloolise teosega, siis peaksime kahtlemata rääkima miljonist, nagu käigusoleva Taska Filmi projekti „1944” puhul. Kuna toodetakse nii vähe, tuleb filmitegijatel töötada ühe filmi kallal mitme aasta vältel, ninast veri väljas, ja palju kakeldakse omavahel. Sellel, et jagada sama summa veelgi pisemateks osadeks ja anda see rohkematele filmidele, mina mõtet ei näe. Aga eks ma mõistan, et me unistame praegu sellest, mis olukorra põhimõtteliselt paremaks teeks. Aastas väljatulevate filmide arvu suurendamine tooks minu arvates kaasa läbimurde Eesti kino professionaalsuses.

Rohkem filme võiks toota küll, aga sel aastal sai ju ka selgeks, et EFIle ei võimaldatud suuremat eelarvet.

See on tõesti konfliktne olukord, aga samas kui vaadata, et on toimunud suured struktuurilised muutused, on EFI alles oma tegevuse alguses. Me püüame Piretiga (Tibbo-Hudgins – E. T.) siiamaani, pärast kümmet kuud, lõplikult selgust saada, kuidas asju enne tehti ja kuidas saaks nüüd paremini. Meil sai riigiabiluba läbi, mis võimaldab üldse toetusi jagada. Väike asi, aga loa saamiseks kulus pool aastat. Meil on olnud vaja teha endale selgeks põhiasjad: kuhu me edasi suundume ja milliste summadega. Oleme otsinud vastuseid väga suurtele küsimustele. Teisiti toimides oleks läinud suureks lahmimiseks. Praegu käsilolevaist projektidest on suurim Eesti Vabariik 100 toetusprogramm, mille puhul ei olnud eelnevalt täpselt selge, millises mahus ja kuidas see toimuma hakkab. EFIl on aastapõhised rahastused ja loodan, et järgmine aasta tuleb parem.

Mis järgus EV 100 filmide projekt praegu on?

Tegemist on kultuuriministeeriumi ja riigikantselei algatatud programmiga, kuhu filmitegijad said esitada esmalt kolmeleheküljelised filmiideed, millest jäi lõpuks lauale 164 nõuetele vastavat plaani. EV 100 on väga energiamahukas ettevõtmine, 15 kandidaati peavad kirjutama aasta jooksul stsenaariumi. Leidsime neile abiks ka script editor’id ehk stsenaariumitoimetajad, kes jälgivad, et lugu oleks ladus ja emotsionaalne tasakaal paigas. Ostsime selle teenuse sisse välismaalt ning taotlejatel on võimalus teha koostööd maailma tipptegijatega, teiste seas näiteks Christopher Rothi ja David Pope’iga. Praeguse seisuga on plaanis realiseerida stsenaariumitest seitse, aga see oleneb ka sellest, kui tugevad need on. Vaatame, mis sõelale jääb! Sügiseks peavad stsenaristid oma tööd esitama ning oktoobris valib komisjon välja parimad. See on suur vastutus – kui mõni neist seitsmest filmist peaks täielikult läbi kukkuma, siis on pehmelt öeldes väga kehvasti.

Varasemates intervjuudes oled rõhutanud ja ka EV 100 projekti käik kajastab seda, et suurepäraste filmide tegemiseks peaks kulutama enam raha sellele, kuidas filme ette valmistatakse.

Kui ma töötasin nõukogude aja lõpus Tallinnfilmis, siis võttegrupile võimaldati palgaline ettevalmistusperiood. Hoovõtuprotsess kestis vähemalt pool aastat ja peale loova tuumiku – režissööri, operaatori ja kunstniku – istus koos terve tiim, kes pandi samas rütmis hingama. Pean siin silmas eriti Jüri Sillarti põhimõtteid. Filmiloome oli tema jaoks kollektiivne hingamine. Olles kord seda kogenud, enam tema õpetusest lahti ei saa, see jääb terveks eluks külge. Praegusel ajal eesti filmide puhul enam põhjalikuks ettevalmistuseks aega ei ole. On veel mõned tegijad, kes töötavad oma filmidega siiamaani nagu vanasti. Sulev Keedus, aga ka Peeter Urbla, kes valmistab ette „Melchiori”, on üks neist. Ta on süvenenud juba poolteist aastat oma ettevõtmise peensustesse, värvidesse ja valgusesse. Tänapäeval on järjest rohkem kombeks jätta miks-küsimused mõtestamata ning asju tehakse tunde ajel. Film on nii kallis ala, et alati peaks küsima, miks just nii tahetakse teha.

Mitmed režissöörid ei tööta fikseeritud kondikavaga, näiteks kas või Veiko Õunpuu. Kas stsenaariumi olulisus rahastuse leidmisel ei pane neid väga raskesse olukorda?

Alati peab paindlik olema ja palju sõltub usaldusest. Mingeid kehtivaid eduvalemeid filmide tegemisel pole, seega ei saa kunagi ka Veiko Õunpuule väita, et see, kuidas tema töötab, ei ole õige. Ent mingite kriteeriumite järgi peab esitatud taotlusi hindama. Andekuse piir on imeõhuke – mõni inimene usub silmade särades nii kindlalt, et tal on hiilgav idee. Aga ei pruugi olla! Eelmisel aastal jäi näiteks EFI arendusvoor ära, mille Piret tühistas, kuna ükski stsenaarium ei olnud piisavalt heal tasemel. Mingid piirid tuleb ikka seada. Kui me oleks selle 80 000 eurot toona siiski ära jaganud, oleksime saatnud välja sõnumi, et EFI ei ole tasemega seotud kriteeriume paika pannud. Õige on muidugi ka see, et stsenaariumi alusel üksi ei saa otsustada, kuna hea kondikavaga film võib sellegipoolest ebaõnnestuda. Režissööri profiili kõrval on väga oluline, kes on tootja. Kui Õunpuust rääkida, siis tema üks tugevustest on just see, et tal on nii hea produtsent (Katrin Kissa – E. T.), kes teda toetab. Meil on järjest rohkem tugevaid produtsente, kes näevad puude taga ka metsa.

Kas film on konfliktide tekkimise osas riskantsem kui mõni teine loomesfäär?

Kui nüüd jälle ajaloos tagasi minna, siis 90ndate alguses, mil teised kultuuriharud jäid Eesti riigi eelarvesse, sai film raha otse Moskvast. Vabariigi loomisel lõigati päeva pealt side Venemaa rahastusega ära. Loomulikult olid tol ajal suured eelarvekitsikused ning läks kümmekond aastat aega, et valitsus üldse filmivaldkonda tunnustaks. Selle aja jooksul oli aga filmiringkond killustunud ja omavahel tülli läinud ning infrastruktuur vananenud või ära müüdud. Filmivaldkonna suurim probleem ongi see, et me ei ole suutnud ühtsust säilitada. Meid on seetõttu kerge rünnata: tehke enne omavahel asjad selgeks, kui teile rohkem raha eraldame.

Kui me kolm aastat tagasi seoses arengukava koostamisega valdkonna esindajatega kultuuriministeeriumis kohtusime, toimus üle pika aja üks esmakordseid suuri kokkusaamisi. Esimesed kaks tundi olid nii intensiivsed, et ma mõtlesin, et mu pea lihtsalt lõhkeb. Kui see nõupidamine pärast nelja tundi läbi sai, olin nii väsinud, et tundsin, et pean lausa magama. Ma pole midagi sellist enne elus kogenud! Praeguseks on pinged maandunud.

Kas see torm, mis EFI loomisel ajakirjanduses lahti läks, on nüüd täiesti vaibunud?

Nüüd, suheldes valdkonna esindajatega, on tekkinud dialoog, me arutame koos probleeme ja mõtleme, kuidas lahendusi leida. Täna tagasi vaadates arvan, et see oli täiesti normaalne reaktsioon muutustele. Süsteem oli teatud inimeste jaoks väga mugavaks kujunenud, aga mõned teised olid sellest täiesti välja jäetud. Need, kes soovisid status quo säilimist, külvasid ennekõike kartusi tuleviku suhtes. Meid on nii vähe, et filmiringkond on nagu üks suur kogukond. Omavaheline austus ning vastastikune lugupidamine olid kadumisohus, toodagu siis põhjuseks rahanappust või midagi muud. Mulle läheb eesti film väga korda ja seda protsessi oli valus vaadata.

Kas muutused toimusid ehk liiga järsult?

Tegelikult pandi arengukava kokku kaks aastat tagasi. Alla kirjutasid valdkonna esindajad – ka need, kes sellele hiljem vastu seisid. Võib-olla alahinnati muutuste initsiatiivi ning leiti, et see ei realiseeru antud kujul. Ennegi on ju arutletud ja räägitud, aga konkreetse tegevuskavata. Kokkuvõttes tuleb vaadata olukorda laiemalt, Euroopa arengu kontekstis. Oleme kaasajastanud oma tegevust jõuliselt kooskõlas kinoteatisega („Cinema Communication”, Euroopa Komisjoni väljastatav riigiabi jagamise kriteeriumide dokument – E. T.), kus on muu hulgas soovitused filmipärandi väärtustamiseks, kaastootmiseks ja ekspordi suurendamiseks. Olgem ausad, sihtasutus ei olnud viimased kümmekond aastat muutunud – arenguteks oli vaja uusi tuuli.

Seoses filmipärandiga, kas eesti filmid võiksid olla pärast kinodes jooksmist veebis kõigile eestlastele vabalt kättesaadavad?

Idee on õhus, aga see ei ole veel täiesti läbi mõeldud. Kindlasti tuleb analüüsida kompensatsioonide teemat, mis on küllalt keeruline. Autoritelt peab luba küsima, aga kõik ei ole enam elus. Sel juhul tuleb üles leida nende pärijad. Esmalt tuleb kõik filmid ära digiteerida, mis on väga kallis, kuna paljud materjalid on juba sellises seisus, et neid peab enne ka restaureerima. Umbes 8500 teost on vaja veel digiteerida. Õnneks on meil uus võimekas filmiarhiivi juht Eva Näripea, kes neid protsesse haldab. Hariduslikus plaanis oleks aga filmipärandi kasutuselevõtt hindamatu väärtusega, kui iga laps teaks eesti filme. Kuna pärandi jaoks riigilt piisavas mahus toetusi ei saa, siis peab see ise DVDde ja litsentside müügi pealt raha tagasi tootma, et saadud tulu eest saaks järgnevaid filme taastamiseks ette võtta. See ei ole kullaauk, aga raha siiski tiksub.

Kuna sel aastal jätkab EFI endiselt rahulikumas tempos, kas siis järgmisel on oodata suuri filmireforme?

Põhilised „reformid” on enam-vähem paigas, aga reform on selles mõttes halb sõna, kuna see tähendab midagi äkilist. Pigem ootavad ees sujuvad muutused, valdkonna areng ja tootmismahu suurendamine. EFI tegevustest rääkides on koolitamine üks võtmesõnu. Hirmud tekivad teadmiste puudumisel ja niimoodi võivad head ideed kaotsi minna. Analüüsides kujunenud olukorda, on vajalik tõsta filmitegijate seas teadlikkust seoses turunduse olulisusega ning harida ka vaatajaid. Mina usun, et kõik algab lastest! Lapsi alahinnatakse, kuid peame võtma vastutuse, et film inspireeriks neid juba koolis. Siinkohal ongi vaja filmipärandit kooliprogrammi integreerida, näidata filme klassiruumides, tuua rohkem lapsi ka kinno Euroopa filme vaatama. Me ei saa vaadata rahalises plaanis aga ainult kultuuriministeeriumi poole, vaid peame uusi lahendusi looma – juba järgmisel aastal. Ajaloo kontekstis läheb eesti filmil hästi ja positiivse ellusuhtumisega saab palju ära teha. Eesti filmitegijad on väga tasemel ning nende enesekindlust tuleks veelgi toetada.