Emmi Itäranta sündis Tamperes Soomes. Ta on õppinud teatriteadust ja loovkirjutamist, töötanud kolumnisti, teatrikriitiku, dramaturgi, stsenaristi ning pressiametnikuna. Praegu elab ja töötab autor Suurbritannias Canterburys. Itäranta esikromaan „Vesi mäletab” viib lugeja tulevikumaailma, kus napib puhast joogivett. Raamatu tegelased peavad võtma taolises keerulises olukorras ning sõjaväe range järelevalve all vastu raskeid otsuseid. Igaühel neist on oma saladus. Kuskil peitub aga puhta vee allikas, mida teetseremoonia korraldajad on juba sajandeid varjanud. „Vesi mäletab” näitab, kuidas kriisiolukorras leitakse ja kaotatakse inimlikkus, kui tähtsad on vastupidamiseks traditsioonid ning milline väärtus on sõprusel.

Kuidas ja miks sai teist kirjanik? Milline kirjutaja te olete – kas tekst sünnib kiiresti või vaete kaua, kuidas ja mida kirjutada?

Arvan, et minust sai kirjanik, kuna mind on alati huvitanud lugude vestmine, samuti olen pikalt teadnud, et tahan teha midagi, mis on seotud fiktsiooniloomega. Kui olin noorem, siis ma veel ei aimanud, mis see täpsemalt olla võiks – kas midagi televisiooni, filmi või teatriga seotut. Mul läks kaua aega, mõistmaks, et just ilukirjandusliku proosa kirjutamine on see, mida ma kõige rohkem naudin. Olin Soomes oma esimese kraadi ülikoolis juba kätte saanud, kui hakkasin lühilugusid kirjutama. Ma ei näidanud neid alguses kellelegi, kuna arvasin, et need ei kõlba kuhugi. Pärast esimese kraadi omandamist tuli mul valmis saada väga pikk väitekiri, mistõttu tekkis ühtäkki suur soov kirjutada akadeemilise töö asemel ilukirjandust. Sealt see alguse saigi. Olen väga aeglane kirjutaja, see ei tule mulle lihtsalt. Teen oma tekste ümber, toimetan palju, sealjuures nii soome kui ka inglise keeles. Kirjutan paralleelselt mõlemas keeles, mistõttu on kogu protsess veelgi aeglasem. Seega ei ole ma autor, kes annaks igal aastal romaani välja, mu kirjutamiskiirus on selleks liiga aeglane. Mõnikord mõtlen, et see on halb, sest kirjastajad ei pruugi soovida minuga koostööd teha, kui ma piisavalt tihti ei avalda midagi. Olen proovinud ka kiiremini kirjutada, aga tulemus oli kohutav.

Kui palju ja kuidas mõjutab teid teose vastuvõtt, kriitika?

Seda on väga raske öelda, kuna olen kirjutanud vaid ühe raamatu ning mul vedas – see sai suuremalt jaolt positiivset tagasisidet. Seega ma ei tea, mida tunneksin, kui annaksin välja teose, mille arvustused oleksid enamasti negatiivsed. Mul ei ole veel seda kogemust, aga usun, et see juhtub ühel hetkel mu kirjutamiskarjääris, kuna selliseid momente tuleb ette kõigil autoritel. Kindlasti loen kriitikat, kuna mind huvitab, mida teised inimesed mu raamatut lugedes kogevad ning mida nad sealt leiavad. Samal ajal on oluline meeles pidada, et iga arvustus on ainult ühe inimese arvamus. See, et romaan kellelegi ei meeldinud, ei tähenda veel, et see ei meeldi ka teistele või tegemist on halva teosega. Kuna õpin loovkirjutamist ning kuulun mitmesse kirjutamisgruppi, olen harjunud saama teiste inimeste tagasisidet ning vahel võib see ka negatiivseks osutuda. Üritan nende arvamusega arvestada, aga püüan seda ka mitte liiga isiklikult võtta. On kasulik teada, mis teisi teksti juures häirib, et ennast selle kaudu arendada, kuid vahel tuleb meeles pidada, et inimestele meeldivad erinevad asjad.

Teie romaan „Vesi mäletab” on pälvinud mitu auhinda. Kuidas on need tunnustusavaldused teid mõjutanud?

Need on olnud olulised selles mõttes, et kui sa istud üksi oma toas ja kirjutad, eriti kui oled algaja kirjanik nagu mina selle raamatu puhul, siis keegi ei tule su juurde ega ütle, et me tahame, et sa kirjutaksid raamatu, me avaldame selle. Sa oled seal üksinda ilma kindlustundeta, kas keegi üldse kunagi teose avaldab või seda loeb. Ja kui saad järsku tunnustuse osaliseks, võidad auhinna, mida polegi oodanud, siis loomulikult on hea teada, et keegi on nautinud seda, millele sa oled pühendanud nii palju aega ja vaeva. See tekitab mõnusa tunde, kuid samal ajal ma ei usu, et kirjutamise eesmärk peaks olema auhinna võitmine. Kui see on kirjutamisel motivatsiooniks, siis tuleks ilmselt elukutset vahetada. Teine asi, miks tunnustuse pälvimine võib olla oluline, on see, et kui kirjanik alustab oma karjääri, on tal väga raske sellest ära elatuda. Esialgu ei ole selleks lootustki, aga kui võidetakse auhind, annab see aega juurde täies mahus kirjutamisele keskendumiseks, ilma et peaks kõrvale lisatööd tegema. Sel juhul on auhinna pälvimine noorele, aga loomulikult ka vanemale autorile väga kasulik ja oluline. Usun, et tunnustus on eriti tähtis debütantidele ja noortele autoritele, keda ei tunta veel ning kelle raamatuid pole eriti ostetud. Ma arvan, et kõige olulisem ongi auhinna juures see, kui palju selle pälvimine kirjutamist toetab ning neile autoritele lisaaega annab, kellel seda muidu ei oleks.

Miks valisite esikromaani jaoks just sellise teema?

Ma olen olnud alati mingil määral huvitatud keskkonnateemadest. Samuti olen lugenud mitmeid artikleid kliimamuutustest ja ülemaailmsest kliimasoojenemisest, sinna kõrvale aga ka jaapani teekultuurist, mis mind samuti paelub. Ühel päeval tekkis mõte, et mis oleks, kui eksisteeriks tulevikumaailm, kliimamuutustejärgne ühiskond, kus viljeletakse muistset teetseremooniat ning luksuskaubaks ei ole mitte tee nagu minevikus, vaid hoopiski värske vesi. Ja seal tulevikus oleks üks isik, kes vastutaks tseremoonia korraldamise ning värske vee toomise eest maailma, kus seda on väga vähe. See idee andis mulle nii peategelase kui ka alguspunkti loo edasiarendamiseks.

Teie romaani tegelased on oskuslikult välja joonistatud karakterid, kellest igaüks näib kandvat üht kindlat omadust – teemeistrid traditsioone, Sanja nutikust, Taro julmust jne. Seejuures on huvitav, et tegelaskujudel on eripärased nimed. Kuidas sündisid romaani tegelased? Kuidas on omavahel seotud tegelaskuju ning tema nimi?

Tegelaskujudele nimesid mõeldes soovisin peegeldada nende kaudu ideed, et nad viibivad kaugel tulevikus, kus kultuurid on omavahel sulandunud ning üksteisele mõju avaldanud. Seal pidi leiduma erisusi, mille me tunneksime ära selle järgi, et neid pole meie kaasaegses maailmas. Üks idee oli, et teemeistrid Aasiast (Jaapanist) on liikunud kliimamuutuse tõttu uutele aladele elama ning mõned neist on valinud oma asukohaks Skandinaavia, kus praegu asub Soome, raamatus Skandinaavia Liit. Seega püüdsin nimesid kombineerida, et need oleksid lihtsad ning jaapani, soome ja hiina mõjutustega. Seda selleks, et inimestel erinevatest kultuuridest oleks lihtne neid jälgida. Peategelane Noria kujunes ideest, millest juba eespool kõnelesin – et mis oleks, kui eksisteeriks maailm, kus on väga vähe joogikõlblikku vett. Seal on keegi, kes korraldab teetseremooniaid ning valvab salajast veeallikat. Mind huvitas, kuidas saaks selline noor inimene nagu Noria, kes pole veel päris täiskasvanugi, hakkama nii suure vastutusega – salajase allika valvamisega ajal, mil värske vesi on defitsiit ja inimestele eluliselt tähtis. Taipasin, et selles seisnebki tegelase konflikt ning mind hakkas huvitama, milliseks ta kujuneb, kuhu ta läheb, kust ta tuleb, milliseid otsuseid ta pingelises olukorras vastu võtab. Sel hetkel tundsin, et peategelane vajab sõpra, kedagi, kes oleks tema elus niivõrd oluline, et ta teeks oma otsuseid teise heaolust lähtudes. Nii kujunes Noria kõrvale Sanja, kelle omadused pidid olema teistsugused, et need kaks noort seeläbi teineteist täiendaksid. Neil pidid olema erinevad oskused, erinevad nägemused asjadest, aga sellele vaatamata oleksid nad ikkagi sõbrad, kes üksteist austavad.

Situatsioon, mida te oma romaanis kirjeldate, on hirmus ning mõtlemapanev. Inimesed elavad küll looduslähedaselt (kasvatavad ise toitu, saavad energiat päikesest ning valgust helendavatelt putukatelt), aga pidevas sõjaväehirmus ning väga vähese puhta veega. Iga päev võib olla nende jaoks viimane. Kuidas võiks teie romaan mõjutada praegusaegset lugejat? Kuidas võiks teie raamat tõsta inimeste teadlikkust sellest, mis juhtub siis, kui tarbitakse mõtlematult ning ei austata loodust meie ümber?

Muidugi ma loodan, et keegi loeb mu raamatut ning muudab seetõttu oma mõtlemist, üritab olla teadlikum tarbija, analüüsib rohkem oma tegude tagajärgi ning seda, millise jälje ta keskkonda jätab. Mulle meeldib mõelda, et ma suudan inimesi teisiti mõtlema panna, aga ma arvan, et need inimesed, kes minu raamatut loevad ning pärast rohkem keskkonna heaolule mõtlevad, on juba varemalt keskkonnateadlikud ning hoolitsevad planeedi eest. See, et nad sellistest teemadest huvituvad, ei tulene minu romaanist – see on neis endis eelnevalt olemas –, kuid kindlasti tugevneb nende teadlikkus pärast raamatu lugemist. Seega pole ma kindel, kas suudan ilukirjandust kirjutades kellegi mõtlemist muuta. Parim, mida teha saan, on kergitada katet sellelt, mis nende teadvuses juba nagunii on.

Kuidas saaks teie meelest inimesed oma ökoloogilist jalajälge vähendada? Mida teete teie igapäevaselt selleks?

Isiklikult proovin muuta enda kui tarbija harjumusi, osta säästlikult toodetud riideid ning kodumasinaid, paljud asjad lähevad korduvkasutusse. Samal ajal olen teadlik sellest, et ma lendan palju lennukiga, mistõttu mu süsinikujälg on üsna suur. Muidugi võiksin olla veelgi teadlikum tarbija ning panustada rohkem säästlikku eluviisi. Mõnikord mind üllatab, kui loen artikleid inimestelt, kes peaksid sel alal spetsialistid olema ja ütlevad, et see, mida sa teed indiviidina, ei loe, kuna sa ei saa üksi midagi muuta. Kaldun arvama, nagu tegelased minu raamatus, et isegi kui sa tunned, et sa ei suuda midagi muuta, proovi seda ikkagi, sest sa ei peaks alla andma, kui kõik teised seda teevad. Midagi ei muutu, kui sa arvad, et võitled kaotatud võitlust. Ma ei saa öelda inimestele, et tehke seda ja seda ja seda, aga ma leian, et kui inimesed tunnevad, et on midagi, mida nad saaksid oma igapäevaelus muuta, kas või natukenegi, on see seda ikkagi väärt. Me peaksime mõtlema, millise maailma me endast maha jätame. Mind paneb alati imestama, kui näen inimesi, kellel on lapsed, ning nad ei hooli üldse sellest, kuidas nad planeediga käituvad. Mind üllatab see väga, kuna lapsed peaksid olema ülim põhjus muretsemiseks selle pärast, kuidas meie tegevus keskkonda mõjutab.

Ning lõpetuseks, kas on ehk uus romaan valmimas?

Jah, on küll, aga see pole järg minu esimesele raamatule „Vesi mäletab”. Samuti pole see selgelt fiktsionaalne lugu, aga ka realistlik romaan mitte. Tegemist on omamoodi detektiivilooga. Sündmused leiavad aset saarel, mis vajub aeglaselt merre. Olustik erineb maailmast, mida me tunneme – tehnoloogia on teistsugune, seal eksisteerivad loomad ja taimed, mida pole olemas. Raamatus tegeletakse ikka keskkonnateemadega, aga on ka teisi süžeeliine. Teos peaks valmima selle aasta lõpuks.