On paras hetk võtta luubi alla Heilika Pikkov (31), dokumentalist, kelle kevadel linastunud film „Õlimäe õied” Jeruusalemma Vene õigeusu kloostri nunnast ema Ksenjast on praegu aktiivselt rahvusvahelist tähelepanu pälvimas. Enne dokumentaalfilmide tegemisele pühendumist juhtis Heilika kaheksa aastat PÖFFi animatsioonfilmide alafestivali Animated Dreams, mis tähistab tänavu oma 15. juubelit. Rääkisime Animated Dreamsi kureerimisest, filmitegijaks ja naiseks olemisest ning sellest, mis järgmisena publikuni jõuab.

Räägime kõigepealt sellest kaheksast aastast, mil sa Animated Dreamsi tegid.

PÖFFis olin ma kokku 10 aastat. Esimene aasta möödus pileteid rebides, teisel olin animafestivali juhi assistent ning sealt edasi vastutasin juba ise festivali eest. Läksin PÖFFi tööle, kui olin 19, ja lõpetasin, kui olin 29.

Kuidas tekkis PÖFFi juurde eraldiseisev animatsioonfilmide festival?

Animafilmid eksisteerisid eraldiseisva filmiprogrammina juba mitu aastat enne seda, kui mina PÖFFi läksin. 2001. aastal oli Eesti animatsiooni 70. sünnipäev ja mõeldi, et võiks asja suuremalt ette võtta. Niisiis Mikk Rand, kes oli kutsutud anima osa arendama, tegi ettepaneku luua PÖFFi kõrvale päris eraldiseisev animafilmide alafestival. Esimest korda pandi kokku rahvusvaheline võistlusprogramm ja žürii. Žüriis oli teiste hulgas näiteks Ameerika indie-anima guru Bill Plympton, kelle isiklik jooksik ma olin, teadmata tol ajal, kui suur tegija ta tegelikult on (naerab). Vedasin teda mööda Toompead ringi, näitasin kuplitega kirikut ja riigikogu.

Asi algas tasapisi, aga kuidas see lumepall nii kiiresti veerema hakkas, et tänaseks päevaks võib Animated Dreams end Balti- ja Põhjamaade üheks mainekamaks festivaliks pidada?

Ega see ei olegi nii kiiresti juhtunud, Animated Dreams saab ju sel sügisel 15-aastaseks. Lähiriikides ei ole tekkinud teist head keskust – Tallinn ongi animapealinn. Hoolimata sellest, et Animated Dreams on pisike, on see kaalukas, sest siin on tugev animatraditsioon – väliskülalised tahavad käia stuudiotes, kohtuda isiklikult meie andekate režissööridega. Siin on säilinud traditsiooniline ja hea käsitööoskus. Analüüsisime ja kaardistasime omal ajal koos Märten Vaheriga, kuidas üks animafestival võiks eraldi üritusena toimida. Animated Dreams ja meie kasvasime koos. Mina jäin ja minu ümber hakkas koonduma meeskond, kes tuli aastaks-paariks ja siis tavaliselt vahetus. Väga paljud lahedad inimesed on animafestivali korraldanud, aga märksõna on olnud ikkagi järjepidevus. Selline nišiüritus saab areneda loomulikul moel ainult siis, kui teadmistepagas edasi pärandub. Kui tekib suur katkestatus, on lihtne ka nulli tagasi kukkuda. Ei ole nii, et oled endale reputatsiooni välja võidelnud ja nii see jääb.

Kuidas on festivali kureerimine ja organiseerimine sind dokumentaalfilmitegijana mõjutanud?

Mulle tundub, et kogu see PÖFFi periood olin ma animatsiooniga nagu abielus – me arenesime koos, aga olid ka teatud kohustused, rutiin, see oli mu töö. Siis põikas kusagilt sinna sisse dokfilm, kes oli nagu armuke, kellega kohtusime harva, aga väga kirglikult. Kureerimine on loominguline töö ja seda ma nautisin täiel rinnal. Festivalijuhina pead sa muidugi tegema ka kõike muud, muu hulgas tegelema korraldusliku poolega, täitma tabeleid, vastutama eelarve eest ja pidama arvestust. Ma olen selle eest väga tänulik, sest sain teada, et mul on meeskonna juhtimise võimed ja mulle sobib organiseerimine. Aga ühel hetkel tuli mul leida oma tegemiste vahel balanss, sest tahe ise luua oli siiski tugevam. Valisin filmitegemise.

Ütlesid oma intervjuus Pärnu Postimehele, et sul ei ole piisavalt elukogemust, et teha mängufilmi. Mis kogemust ja eeldust on vaja, et teha dokfilmi?

Dokil on veidi teised omadused: sul peab olema väga hea empaatiavõime, oskus inimesi lahti muukida, kuidagi ennast omaks teha ja neile naha alla pugeda. Nojah, ka selleks on elukogemust vaja, aga pigem on see oskus, mis on sulle iseloomulik või kaasasündinud. Mängufilm on palju ambitsioonikam, sul on kohustus midagi öelda – terve suur meeskond vaatab suu ammuli sinu poole ja sa pead neid oma tarkusega juhendama, mis mulle üldse ei sobiks. Dokfilme meeldib mulle teha peaaegu üksi. Sa jälgid elu või lähed sellega kaasa ja muidugi püüad läbi selle hiljem midagi öelda, aga see ei ole nii eepiline kui mängufilmi puhul. Dokfilmis ei ole autor alati märgatagi, mis on väga hea.

Kas need filmid, mis eelnesid „Õlimäe õitele”, on omavahel üldse seotud? Kas sa näed teadlikult teemade korduvust?

Minu autorifilmid on olnud siiani suuremal või vähemal määral naistest. Ehkki ma ei ole seda teadlikult valinud. Ma ei tahaks panna endale külge mingit silti, et ma teen nüüd üksnes sedalaadi dokke. See teemadering on mind lihtsalt paelunud – isiklikud valikud ja kompromissid naise elus. Naiste lugudega olen leidnud sügavama kontakti.

Rääkides naistest – sa oled ise väga eeskujulik näide kaasaegsest naisest, kes on toimekas, intelligentne ja kõige tipuks ka hoolitsev ema, varasemalt ka korraga nii festivalijuht kui filmitegija. On see suur väljakutse?

See saab toimida niivõrd hästi ainult siis, kui sul on suurepärane abikaasa. Muud võlusõna siin ei olegi. Abikaasa, kes on küll võib-olla nukker, et teda ei oota igal õhtul soe õhtusöök, ja kellega tuleb ikka ette argiseid vaidlusi, aga kes saab sisimas täpselt sinu ambitsioonidest aru.

Ülo Pikkov, sinu abikaasa, animarežissöör, produtseerib ka sinu filme. Kui tihedalt teie loominguline koostöö käib?

Ikka arutame, aga minu viga on see, et ma kipun vähe teisi kuulama. Arutan temaga põhiliselt seetõttu, et see aitab mul endal paremini selgusele jõuda, mida ma öelda tahan. See, et me koos minu dokke teeme, on väga mõnus. Kui sa oled väike filmitegija, kel pole ühel ajal mitut projekti töös, on ise tootmine ja levitamine kõige parem lahendus. Tema teeb tegelikult samamoodi – ta lavastab oma filme ikkagi nii, nagu tahab, aga näitab mulle ja kuulab minu kommentaarid ära. See on võrdne läbisaamine.

Nii et sa ei tunne, et sul kasvab see üle pea, et pead ise haldama kogu masinavärki, mis ühe filmi tootmisega kaasneb?

Ikka kasvab üle pea. Eriti kui on väikesed lapsed. Aga siin päästabki olukorra see, et Ülo aitab mind raamatupidamise, taotluste ja aruannetega. Samas, kui ta on hõivatud – tema põhitöö on ikkagi kunstiakadeemia animatsiooni osakonnas –, pean seda ise tegema. Aga selle eest, et olla täiesti sõltumatu ja kõigel ise kätt pulsil hoida, peabki kõrgemat hinda maksma.

Räägime sinu teekonnast filmi juurde. Sa õppisid pedas filmi?

Ma õppisin telerežiid. Seal on päris suur sisuline vahe. Küll aga olid meil õppejõududeks mõned filmifanaatikud. Näiteks Ilmar Raag, kes juhtis tol ajal ETVd, aga tahtis sisimas kohutavalt filme teha. Tema kirg sütitas paljusid meie kursuselt. Näiteks minu kursaõde Aljona Suržikova teeb aktiivselt filme. Kahjuks ei olnud meil ühtegi inspireerivat õppejõudu, kes oleks tutvustanud meile lähemalt dokumentaalfilmi maailma. Arvatavasti sellepärast läkski mul nii kaua, et dokfilmini jõuda.

Kas jõudsid dokfilmini läbi mingi teema, mida sa tahtsid portreteerida, või hakkaski dokfilm sind žanrina paeluma?

See ilmutas end vahetult peale ülikooli lõpetamist, kui läksin kaheksaks kuuks Iisraeli vabatahtlikuks. Tegin hirmnaljakat tööd ühes väikeses telejaamas Tel Avivi lähedal – töötasin operaatorina ja monteerisin heebreakeelseid klippe kokku, oskamata ise sõnakestki antud keelt. Seal linnas ei toimunud midagi ja tehnika vedeles niisama riiulitel, nii et vaikselt hakkas kasvama soov filmi teha. Avastasin kolm õde, kes on peategelasteks filmis „Keerubite mäss”. Nende lood hakkasid minus kohe helisema. Tegemist oli kolme väga üksildase tegelasega ja minul oli selleks ajaks juba kohutav koduigatsus tekkinud. Selle filmi tegemine oli pooleldi teraapiline protsess. Lihtsalt rääkisime üksteisele lugusid ja kaamera käis ka. Alles kahe järgmise filmiga („Kiri Ruhnust” ja „Normaalne”) hakkasin rohkem oma tegevust dokumentalistina mõtestama. Õppisin, kuidas üldse kaameraga kellegi koju minna ja kuidas inimestega kontakti saada.

Kas sa jälgid kriitikute ja vaatajate tagasisidet?

Jaa, see huvitab mind vägagi. Sest ütlen ausalt – näiteks „Õlimäe õisi” tehes ei mõelnud ma konkreetselt ühegi sihtgrupi peale. Filmi peategelase lugu puudutas mind ja olin kindel, et see puudutab ka vaatajaid. Filmitegemine käibki ju suuresti intuitsioonile tuginedes. Kui esimene linastusnädal kinos oli möödas ja enamik seansse välja müüdud, selgus, et põhiliseks publikuks olid naised vanuses 40–80. Ma ei uskunud, et minu film suudab nii palju eakaid kinno tuua. Artisest öeldi, et see on sihtgrupp, kes üldiselt tavaseanssidel ei käi, üksnes eriürituste raames. Muidugi käis filmi vaatamas ka terve hulk noori, aga selleks, et ühest Eesti dokumentaalfilmist tekiks kinos fenomen, nagu „Kuku – mina jään ellu” paar aastat tagasi ja nüüd minu film möödunud kevadel, on vaja kriitilist massi. Siis hakkab info inimeselt inimesele levima.

Sa käisid Locarno festivalil, mis on üks suuremaid A-klassi filmifestivale. Kuidas sealne publik filmi vastu võttis?

Täis saal ja intensiivne vestlus publikuga peale seanssi näitas, et see film on universaalne ja kõnetab rahvusvaheliselt. Ma ei olnud selles ühel hetkel enam kindel, sest festivalidelt tuli ka eitavaid vastuseid. Tundub, et oli õnn, et need eitavad vastused tulid, sest Locarno oli ideaalne koht, kust filmi rahvusvahelist levi alustada.

„Õlimäe õied” ei ole ometi oma aega ära elanud – vastupidi, ta võtab alles hoogu.

Locarno avas palju uksi. Selline festival on niivõrd usaldusväärne kvaliteedimärk, et tekitab ka teistes huvi. Praegu levitan ise filmi edasi. Mind kutsutakse peaaegu iga nädal mõnda Eestimaa paika filmi näitama ja vaatajatega kohtuma. Jõuluks tuleb välja DVD. Festivalide maastikku tunnen ma hästi, seda just seetõttu, et ma PÖFFi tegin, aga ega Eesti dokfilmidel pole siiani väga õnnestunud suurte levifirmadega koostööd tehagi. See olukord on üsna keeruline – leida keegi, kes võtaks su oma tiiva alla. Sellest, et sul on hea film, ei piisa – sel peab olema ka tugev potentsiaal müügi seisukohast.

Sa ütlesid, et sul läks seitse aastat, kuni sa jõudsid ideest valmis filmini.

Seitse aastat tagasi sain ma tuttavaks ema Ksenjaga ja sealt see mõte tekkis. Aga enne kui ma konkreetsemaid samme hakkasin astuma, et sellest ideest võiks film saada, läks veel mitu aastat. Üsna pea sain aru, et pean selle mõtte maha matma, sest ema Ksenja tundus niivõrd kättesaamatu. Tasapisi hakkasime kirjavahetust pidama, kohtusime kord aastas ja lõpuks olime mõlemad valmis seda teekonda ette võtma. See, et mina vahepeal küpsemaks inimeseks sain, oli vast isegi tähtsam kui ema Ksenja harjumine filmimise mõttega.

Kas nüüd läheb veel seitse aastat järgmise filmini või kuidas see käib? Lugesin, et proovid kirjanikuna kätt.

Ma ei tea… (mõtlik paus) Praegu kirjutan ma kokku päevikut „Õlimäe õite” valmimisest ja Jeruusalemmast. Kui Jumal lubab, nagu ütleks ema Ksenja, ilmub see järgmise aasta alguses. Muidugi on mul ka uusi filmiideid. Vahelduseks oleks täitsa mõnus midagi lihtsamat teha – kas või mõnda „Eesti lugu”, nagu oli minu Ruhnu film, või hoopis lühidokki. See vorm on Eesti filmimaastikul justkui välja surnud. Kõik meie suured dokumentalistid, kes alustasid 60–70ndatel, tegid otsa lahti lühidokkidega. Nüüd neid enam ei tehta – kui, siis ainult filmikoolis. Rahastus- ja levisüsteem ei soosi seda, see kuidagi ei lähe mitte millegi alla – ei lühifilmide ega dokkide. See aga omakorda tähendab, et päris paljud põnevad lood, mis pikka formaati hästi ei sobitu, on jäänud jutustamata. Olengi mõelnud, et tahaks nüüd midagi lühikest taas ette võtta, et ei peaks kohe järgmisesse suurde asja sukelduma.

Ees ootavad veel filmi „Õlimäe õied” Riia, Toronto, Minski, Lübecki ja Bratislava linastused ning jõuluks ilmub poelettidele müüki ka linateose DVD. Heilika Pikkovi raamatu „Minu Jeruusalemm” annab kirjastus Petrone Print välja järgmisel aastal.