„Eesti film 100” programm on Eesti filmielu mahukaim ja suurim ettevõtmine. Täiendati oluliselt filmiarhiivi, toodi taas nähtavale Eesti filmiklassika ning loodi Eesti filmi andmebaas, toimus arvukalt näituseid ja filmimuusikaga seotud kontserte, kui nimetada ainult mõned paljudest tegudest, mis filmiaasta jooksul korda saadeti. Hoo said sisse mitmed projektid, mis veerevad edasi ka pärast suursündmusi. Eesti filmi kajastati televisioonis ja ajakirjanduses rohkem kui kunagi varem. Nüüd on aeg kokkuvõtteid teha ning toimunu üle järele mõelda. Selleks ei ole paremat vestluskaaslast kui Jaak Lõhmus, „Eesti film 100” peakorraldaja, ideegeneraator ning üks intelligentsemaid ja muhedamaid filmimehi Eestimaa pinnal.

Milliseid Eesti filmi sajandi jooksul toimunud murranguid oleks sobilik eriliselt esile tõsta?

Kõige tähtsamad on Eesti filmi puhul inimesed. Need, kes filme tegid, näitlesid, ja ka need, kes filmidest kirjutavad või neist mõtlevad. Sellepärast võrdlen ka Eesti filmiajalugu, mida ongi ainult neli generatsiooni, inimpõlvedega. Nii nagu Hardi Volmer nüüd filmis „Elavad pildid” Eesti elu kujutab.

Esimesed viiskümmend aastat, 1912–1962, koosnevad kahest erinevast perioodist: esimene periood, kus inimesed tegid filme, kuid mitte väga õnnestunult, ja teine periood, kui riik hakkas filme tegema. Olgu siis Eesti Vabariik või hiljem seda okupeerivad riigid. Kuigi riigile jäi filmide tegemisel määrav sõna ka järgmise filmipõlvkonna eluajal alates 1962. aastast, hakkavad meie filmi jõudma loomingulisus, inimlikud suhted, ehe elu. 1960. aastatega saab alguse Eesti filmi esimene kuldaeg. Eesti filmi tuleb uus, eesti keelt kõnelev põlvkond, nüüd juba kõrgema filmi- või teatrihariduse saanud noored inimesed. Oma esimesed filmid teevad siis Jüri Müür, Kaljo Kiisk ja Leida Laius, varsti-varsti ka Veljo Käsper, Grigori Kromanov ning Arvo Kruusement. Eesti Televisioonis hakatakse tegema reportaažfilme, minnakse otse mikrofoniga tänavale inimeste sekka. Enam ei filmita nii, nagu juhtus varasematel aastatel, et traktorist on roolis lipsuga. Ma ei taha öelda, et oli esimene kuldaeg ja rohkem neid enam ei tule – küllap ikka tuleb –, aga vaieldamatult jääva väärtusega saavutused, mille kohta võime häbenemata öelda, et see on Eesti filmi klassika, pärinevad just sellest perioodist, mis lõppes laulva revolutsiooni künnisel. Teine kuldaeg algab loodetavasti nüüd, 2013. aastal, kui meil on korraga kinos kolm täispikka Eesti filmi.

Suurüritused saavad tavaliselt toimumise eel kõvasti promo ja viiakse ellu suure hurraaga, aga hiljem mingit sügavamat analüüsi toimunule ei järgne.

Eks põhjus on puhtalt praktiline. Inimesed teevad oma aruanded ära ja lähevad kiiresti järgmise projekti juurde. Ma tegelikult vihkan väljendit „projektipõhine Eesti”. Ka „Eesti film 100” korraldades kohtasin ma alguses tihti sellist suhtumist, et „kuule, see on sinu projekt, tegele sellega!”. See võiks puudutada kõiki Eesti filmitegijaid või ka ürituste korraldajaid.

Kas seda võiks lugeda üheks „Eesti film 100” eesmärgiks – kaasata inimesi laiemalt?

Muidugi. Nii palju kui ma olen uurinud, ja annan filmikoolis ka loenguid Eesti filmiajaloost, siis mina näen filmielu ühtse tervikliku protsessina, nagu organismi toimimisena. Kui palju meil neid aktiivsemaid filmiinimesi Eestis üldse on – võib-olla 500–600? Kui igaüks tegeleb üksnes kitsalt oma „projektiga”, siis kardetavasti väga kaugele me ei jõua. Mõningaid asju tuleks ka ühiselt teha. Ma usun, et mingisugust meie-tunnet Eesti filmiinimesed juubeliaasta jooksul ka kogesid. See oligi üks eesmärk: tõsta kas või kraadi võrra Eesti rahva tundetemperatuuri Eesti filmi suhtes. Selle eest paljud meid ka tunnustasid.

Saite „Eesti film 100” programmi elluviimise eest riikliku kultuuripreemia. Milliste sündmustega olete ise kõige enam rahul?

Kõige tähtsam oli see, et asjad toimusid üle terve Eesti. Peale selle oli ka toredaid ühekordseid sündmusi ja said alguse mitmedki ettevõtmised, mis kestavad veel edasi. Näiteks „Sajandi sada võttepaika” kaardid, mis jõuti üles panna seitsmes maakonnas. Kindlasti osutuvad need Artur Talviku ja Raul Vaiksoo püsti pandud kaardid aastate jooksul vaid ajutisteks lahendusteks ja need tehakse palju paremaks, luuakse juurde näiteks mobiilirakendus. Aga heas mõttes toimivad need kohalikus elus juba turismi- või matkaradade ergutajatena. Kohalik rahvas ja maal elavad inimesed tunnevad end niimoodi samuti Eesti filmiellu kaasatuna. Elagu nad Sangastes, Ahjal, Kolga külas või kus tahes.

Teine suur asi oli näiteks see, et Eesti Päevalehe kirjastuse initsiatiivil jõudis ligikaudu 350 000 DVD-d Eesti filme kodudesse, kokku üle 40 filmi. Ainult üksikud Eesti mängufilmid on saavutanud varasemalt üle 5000 eksemplari ulatuvaid tiraaže. Valikus leidus ka selliseid eripäraseid filme nagu Theodor Lutsu „Noored kotkad” ja Herbert Rappaporti „Valgus Koordis”, mis muide läksid üllatavalt hästi müügiks. Kuna see filmisari oli niivõrd edukas, lisati viisteist filmi kohe juurde. Kuuldavasti on kirjastusel Hea Lugu käesoleva aasta teisel poolel plaanis mingis teises vormis filmisarja jätkata.

Milline alustatud ettevõtmistest on tulevikuperspektiivis kõige jäävam?

Eesti filmi andmebaas aadressil www.efis.ee. See on miski, mis jääb alles ja töötab tuleviku heaks. Filmitudengite peamiseks Eesti filmi ajalooallikaks oli veel eelmisel aastal „Eesti film 100” kodulehekülg. Nüüd saavad nad ka Eesti filmi andmebaasi kasutada. Sealt saab vaadata filmitegijate ning näitlejate elulugusid ja filmograafiaid, isegi filmilõike dokkidest. Kõik see on viis aastat tagasi alustatud töö vili.

Ka Tartus toimunud Eesti filmi sünnipäev oli väga eriline sündmus.

Eks terve see filmi sünnipäev oli üks suur lavastus, mis sai alguse Tallinnast väljuva filmirahva kinorongiga. Tartu raudteejaamast jätkus Eesti filmitegijate teekond lippudega mööda Kuperjanovi tänavat – ma rõhutan, Kuperjanovi tänavat – Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja juurde. Kas pole ilus – Eesti filmitegijad sammuvad lehvivate lippude all mööda meie rahvuskangelase nime kandvat tänavat? Tartu on nii Eesti filmi kui ka Eesti akadeemilise filmiteaduse sünnilinn, kui mõtleme Juri Lotmani ja filmisemiootika peale. Sellepärast oli tähtis pidada ka pidulik filmikoosolek Tartu Ülikooli aulas. Ja lõpuks sajandipidu Dorpati keskuses. Suurepärased filmitegijad said endale Johannes Pääsukese kuju. See oli tore asi, ehkki küllap oleks neid olnud rohkem, kes on sajandi tegija austava nimetuse ära teeninud. Simson Seakülast nägi kujude loomisel pöörast vaeva nagu mõni Vana-Kreeka jumal, aga õigeks ajaks sai valmis. Muide, sajandipeo klipid on saanud Youtube’is üle saja tuhande vaatamise. Kõige menukam on olnud üldsegi sajandipeo ülekandest välja jäänud lõik „Suvest” – Arno Tali mahalaskmise lugu.

Kui palju jäid asjad raha taha või oli mingeid muid ootamatuid takistusi plaanide elluviimisel?

Üks kurvem tõik oli see, et ei ilmunud ühtki filmiraamatut. Arhitektuurimuuseumi kinonäituse kataloog ei saanud rahapuudusel eelmisel aastal valmis, vaid ilmus alles tänavu – hea, et ilmus. Ka Eesti Ajaloomuuseumi filmimuuseumi näituse kataloog „Siin me oleme” valmib alles selle aasta teisel poolel. Me restaureerisime ainult ühe mängufilmi – oleksime võinud taastada kolm, kui oleks rohkem raha olnud. Arvan, et alustasime õigel ajal – seitse aastat tagasi. Vahepeal tuli aga majanduskriis. Mõistagi oli kavandatud nii, et me ei tee „Eesti film 100” programmi ainult kahe ja poole inimesega. Abilisi oli meil üle terve Eesti, aga konkreetselt programmi eriprojektide vedamisega palgal olnuid oleks võinud rohkem olla. Juba kas või kahe inimese lisajõul oleksime saanud väga palju enam ära teha. Tegime „Eesti film 100” nõukojas kokkuvõtte ja peab tunnistama, et enamik ideedest, mis meil seitsme aasta jooksul laua pealt läbi käisid, said siiski ühel või teisel viisil teostatud. Need võtsid võib-olla natuke teise kuju. Ei tulnud nii suurelt, nagu oli loodetud. Aga näiteks seda, et filmiklassika DVD-sari saab nii võimas olema, ei osanud ette kujutada või täpsemini uskuda.

Kultuuripreemia teine pool tuli tänutäheks ETV saatesarja „Kaadris” loomise ning toimetamise eest. Kuidas vaatajad saatesarja vastu võtsid?

„Kaadris” oli kultuurisaate kohta kaunis hea vaadatavusega. Laias laastus samas skaalas nagu „OP!” – reiting 5,7% ehk siis arvestuslikult 75 000 vaatajat igal reedeõhtul. Sain äsja kirja oma klassiõelt USAst ja ka üks tuttav Tamperest rääkis, et seda saadet sai korduvalt vaadatud. Nii et seda järelvaadatakse isegi välismaal.

Rääkige natuke saatest „Kaader”. Mille põhjal sinna filme valiti?

Valik sai tehtud ennekõike lähtudes sellest, missugused filmid olid mingil perioodil filmikultuuri kontekstis olulised. Teiseks, me ei saanud valida rohkem kui 35 filmi. Me ei valinud sinna tingimata tippteoseid, vaid just tähendusrikkamaid. „Tants aurukatla ümber” näiteks ei ole Peeter Simmi parim film, aga tol perioodil, 1988. aasta kevadel, kui film välja tuli, sai sellest Eesti filmiajaloos üks neid linateoseid, mis sündis kõige õigemal võimalikul hetkel – kaks nädalat enne laulva revolutsiooni algust, võttes eestlaste jaoks ühtlasi ka varasema sajandi kokku. Film võib siit-sealt natuke logiseda ja olla odavalt tehtud, aga selles on soojust ja inimlikkust nagu Peeter Simmi filmides ikka. No ja mis film on Jaan Kolbergi „Jüri Rumm”? Mõne arvates täielik saast, aga omal ajal väga tähtis. See oli esimene erarahaga tehtud Eesti film, kus riiklikku toetust polnud mitte sentigi. Tootmises laabus kõik ideaalselt, nagu meenutavad inimesed, kes seda filmi tegid. Ainus probleem oli see, et projekt oli määratud pankrotti minema, kuna raha ei tulnud kinokassast tagasi.

Kõige uuem film, mis saatesarja kaasati, valmis 2002. aastal. Mis põhjusel uuemaid filme ei olnud?

Esiteks oli „Nimed marmortahvlil” film, mis tõi Eesti rahva jälle kinodesse Eesti filme vaatama ja taastas laiema publiku usu Eesti filmi. Sellel oli üle 160 000 vaataja ning see jõudis kõigist Hollywoodi filmidest vaadatavuselt ette. Ka välismaal hakati taas rääkima Eestist, kui professionaalsest filmiriigist, kus osatakse filme turustada, toota ja rahvusvahelist koostööd teha. Filmi esteetikale võib küll teha palju etteheiteid, ent Elmo Nüganen on kahtlemata väga andekas režissöör. Ja seda märkas kogu filmimaailm. „Nimed marmortahvlil” on nagu piirikivi, sealt edasi algab nii-öelda uusim aeg, mida on veel vara kommenteerida. Seda aega alles sõelutakse nii poliitiliselt kui ka psühholoogiliselt. Jäime ajalisele distantsile ja vaatasime filme võrdsetena – ühegi filmi kohta ei öelnud, et see on parim.

Kas on lootust, et saatesari „Kaadris” jätkub?

Selle kohta ei ole keegi otsest pakkumist teinud. Jutuks on loomulikult olnud. Saatsin jaanuari alguses ETV-le paarikümnest filmist koosneva nimekirja, mis järgmistena tulla võiksid. Aga selge oli see juba mullu, et aastal 2013 sari kindlasti ei jätku. Asi pole ainult rahas – energiat ei oleks jätkunud. Praegu korjatakse sügishooaja ja järgmise aasta ideid. Arvan, et selle teema juurde tuleme veel tagasi.

Missuguseid filmiteemalisi saateid võiks Eesti Televisioonis rohkem olla?

Unistan ikka filmielusaatest, millestki sarnasest sellele, nagu oli omal ajal „Ffriik!”. See idee on ikka jõus, et seda või midagi sarnast edasi teha. „Ffriik!” on ju teleajalooliselt „OP!-i” ja „MI” vanaisa. Filmielu saade hõlmaks kõike, mis parajasti filmielus toimub: filmid, mis lähevad võttesse, mis esilinastuvad ning mida alles kavandatakse. Ka paremad välismaised linateosed, mis meile tulevad, meie filmid festivalidel, filmipoliitika problemaatika ja filmiajaloolised avastused oleksid läbivad teemad. Oleme rääkinud sellest aeg-ajalt alates 2008. aastast, aga praegu jätkus ETV-l raha ainult kirjandussaate jaoks, sedagi „OP!-iga” vaheliti.

Milline tundub teile aga filmiajakirjanduse ja -kriitika seis Eestis ning mida võiks arendada?

Olen ka varem välja öelnud, et Eesti filmikriitika kuldaeg algas samuti 1960. aastatel ja kestis läbi kõige karmima tsensuuri. Tolleaegset taset, kui me nimetame Valdeko Tobrot, Tatjana Elmanovitši, Jaan Ruusi, Vladimir Karasjovi, ei ole suudetud senimaani ületada. Probleem on selles, et ajakirjandus on erakätes, reklaami teenistuses. Kirjutajatele ei anta trükipinda ja mõtet ei saa kuigi kaugele arendada. Muidugi pole olukord nii lihtne, et seda paari lausega kirjeldada. Tiit Tuumalu ja Andres Laasik teevad selles mõttes vahel lausa imet, üks Postimehes ja teine Päevalehes, kirjutades võrratuid lühiarvustusi. Analüüs aga nõuab ikka ruumi. Huvitav, et sealt, kus ruumi on, nagu Sirbi ja Teater. Muusika. Kino. veergudelt, ei leia me kuigi sageli tipptasemel filmianalüüse.

Mis on aga rõõmustav, on see, et meil on olemas arvestataval tasemel filmiteadlased, kes ei tegele enam ainult filmisemiootikaga. Iseenesest on huvitav, et filmiteadlased ei ole kogunenud BFMi tiiva alla, vaid lisaks TÜ semiootikutele EKA ja Eesti Kirjandusmuuseumi juurde. Ka Eesti filmi arengukavas on selle kohta väga õigesti öeldud – filmiteadlased peavad Eestis olema.

Eesti filmi arengukavva on loomulikult kaasatud ka BFM. Mida arvaksite sellest, kui seal avataks filmikriitika eriala?

Akadeemiline filmiuurimine võiks suurema hoo sisse saada, see eeldab muidugi mõistlikku rahastust. Kas just kriitikuid peab koolitama, on iseküsimus. Aga selles olen ikka kindel, et filmi kohta kirjutatu on terviklikus filmielus niisama oluline kui filmitegemine. Kui filmi kohta kirjutatud sõna on vaene või see ei kõla, siis ei ole filmielu tervisega kõik korras. Kahju, et meil ilmub vähe korralikke Eesti filmi puudutavaid raamatuid. Viimastel aastatel on näinud trükivalgust valdavalt žurnalistliku maiguga kergemad teosed, mida on hea öökapil hoida, nt lahe une-eelne lugemine Peeter Simmi seiklustest filmivõtetel, millel napib pisut sisu. Minu meelest kaks päris korralikku raamatut on Paavo Kanguri käsitlus „Viimsest reliikviast” ja Andres Laasiku mahukas tõlgendus Kaljo Kiisa filmitegudest. Leida Laiuse üheksakümnenda sünniaastapäeva tähistamine on ukse ees, aga raamatut temast ikka veel ei ole. Nagu öeldud, filmiaastal ei ilmunud ühtegi filmiraamatut, põhjuseks kaugemale vaatava finantseerimise puudumine. Võib-olla peaks filmiraamatute kirjastamisega hakkama tegelema Eesti Kinoliit, nii nagu tegeleb teatriraamatute kirjastamisega väga edukalt Eesti Teatriliit.

Oluline sõlmpunkt arengukavas on Eesti riigi rahvusvaheline turustamine soodsa sihtriigina filmide tootmiseks. Mida te arvate sellest plaanist?

See on täiesti õige põhimõte. Tallinna linn ei ole minu teada veel oma rahakotiraudu avanud, aga rõõmus uudis on see, et 14. märtsil kirjutati Jõhvis pidulikult alla Viru filmifondi loomisele. See loob eeldusi piirkondlikule filmitegemisele. Huvitavaid filme saab luua ka Tallinnast väljaspool. Tähtis on juba see, et eestlased ise läheksid Virumaale filme tegema, et nad läheksid Setumaale mängufilme tootma ja ei istuks ainult siin Tallinnas.

Rahvusvahelisus on samuti väga oluline, aga sellega on lugu keerulisem. Meil ei ole paljusid asju, mis on rahvusvaheliste filmigruppide tulekuks vajalikud. Meil ei ole näiteks tänapäevastele nõuetele vastavat sound stage’i ehk võttepaviljoni, kus saaks ka puhta heliga töötada. Kuni seda ei ole ja meie hinnad on juba nii kõrged, nagu nad täna on, osutume vähem atraktiivseks kui need maad, kus filmivõteteks vajalik tehniline baas on olemas. Jah, meil on võrreldes naaberriikidega töötasud madalamad, aga sellega ei peaks vist tingimata uhkustama. Peamine on see, et Eestis on toredad kohad, kus filmida. Aga samavõrra tähtis on, et kogu filmi saaks teha siin. Kommertsalustel aga seda võttepaviljoni arvatavasti niipea ei sünni, oleks vaja riiklikku investeeringut.

Etenduskunstidest rahastatakse teatreid otse riigieelarvest, filme aga soovitatakse näidata nendes samades teatrites ning ka kultuurikeskustes, mitte aga sihtotstarbeliselt filmide näitamiseks mõeldud asutustes. Samas on Eestis mitmeid kinosid, mis enam ei tegutse (nt Athena, Kosmos, Rubiin). Kas võib öelda, et film on riiklikes strateegiates vaeslapse rollis või on selline seis õigustatud?

Taasiseseisvumisele järgnenud erastamise käigus tehti filmivaldkonnas palju valesid otsuseid. Halada ei ole põhjust, see ei vii meid edasi, kuid me võiksime julgelt tunnistada, et need otsused ei olnud õiged. Esiteks – Tallinnfilmi laialimüümine ja võttepaviljoni hävitamine ei olnud mõistlik. Aga olgu peale, see on tehtud. Nüüd tuleks samad asjad uuesti ja moodsalt üles ehitada. Teiseks – enamik kinosid terves Eestis kas anti erakasutusse või läksid kohalike omavalitsuste kätte, kes need omakorda välja rentisid. See, et kino võib olla kultuurimaja, visati iseseisvuse taastamise järel nagu laps pesuveega välja. Ju ei armastatud piisavalt Eesti filmi või arvati, et see on liiga palju Nõukogude Liidu ideoloogiaga seotud. Unustati ära, et 1980. aastate laulva revolutsiooni eesliinil olid just filmitegijad nii-öelda kaevikutes, väntasid ringvaateid ja jäädvustasid kõike seda, mis toimus.

Mida võiks teha, et Eesti kinomajade seis oleks parem?

Ma pean täiesti mõistlikuks, et suuremates linnades on professionaalsel tasemel riigi ja munitsipaliteedi vähemalt osaliselt finantseeritavad kinod. Kinod, mis näitavad kirjut programmi, mitte üheselt kommertsfilme. Ehk siis kinol ei oleks seda koormat, et nad peavad projektipõhiselt kommertsalustel ots otsaga kokku tulema ja veel kasumisse jääma. Näiteks Artis või Sõprus – mõlemad funktsioneerivad väga hästi, aga niipea kui riigi toetus ära kaoks, kukuks üritused kohe kokku. Miks ei ole sellist kino Tartus, Pärnus või Võrus? Mark Soosaarel on ju näiteks Pärnu jaoks ammu riigi rahaga projekt valmis tehtud, nimelt Uue Kunsti Muuseumi juurdeehitus. Väiksemates kohtades ei pea tingimata olema monofunktsionaalsed kinod, kus ainult filme näidatakse – pigem oleks asjakohane rahvamaja. Pisemates linnades seitse päeva nädalas ei vea filmiprogrammiga välja. Tean, et Tartus on maikuu alguses plaanis nõupidamine väärtfilmikinode üle. Tartu Athena kino on täna väga õnnetus seisus, isegi Maailmafilmi festival toimub nüüd Elektriteatris. Samas on see vaieldamatult Eesti kõige ilusam kino, näis, kas sellest saab veel asja.

Meie vestlusest tuli välja ka üks suurem unistus seoses Eesti kinodega.

See peaks olema normaalne, et maailma filmiklassika on ühes kultuurses riigis kogu aeg ekraanil. Minu unistus ja idee on see, et Tallinnas hakkaks tegutsema Eesti kinoteater ehk kinoteek. Seal näidataks regulaarselt näiteks viiel korral nädalas kaks kuni kolm seanssi päevas maailma filmiklassikat. Sealhulgas muidugi pidevalt Eesti filmi klassikuid – suurel ekraanil. Aga selle idee selgitamine, läbisurumine ja teostamine on kindlasti õige mitme aasta töö. Kui sa küsid, et kus see kinoteater võiks asuda, siis lähemas perspektiivis arvan ma, et ainus koht, kus see võiks toimetada, oleks 32 aastat tagasi avatud Tallinna Kinomaja. Vähemalt esialgu. Kui hästi läheb ja teoks saab Eesti Ajaloomuuseumi filmimuuseumi maja, mis Maarjamäel vaevalt et enne 2019.–2020. aastat valmib, siis võiks olla mõeldav, et „kinoteek” kolib sinna. Aga sellist pidevalt toimiva kinoteatri, arhiivi või vanade filmide kino rolli ei saa endale võtta näiteks Sõprus ega Nova kinosaal filmikoolis, sest neil on omad funktsioonid.

Mille poolest kinoteegi ja väärtfilmikino funktsioon siis erineb?

On ju nii, et Sõprus ja Artis peavad raha ka teenima. Kinoteek müüks küll pileteid, ent kasumi teenimine ei ole eesmärk, igal pool maailmas on sellised kinod riiklike filmiasutuste osakonnad, mis on loodudki selleks, et oma rahvast harida ja vanade filmidega lõbustada. See oleks osa riiklikust kultuuriprogrammist. Ajapikku, tänu Eesti filmi kinoteegile, kasvaks haritud kinopubliku arvukus. Ja see, et saalis on kümme või isegi ainult kaks inimest, oleks täiesti normaalne – nii on see taolistes kinoteekides igal pool mujal maailmas.