Intervjuu: Kaja Kann
Lugemisaeg 8 minNüüdistantsufestival Hommik on Sõltumatu Tantsu Ühenduse kureeritav festival, mis toimub 26. novembrist 7. detsembrini. Festivali töötoa Fresh Tracks Europe kontseptsiooni autori Kaja Kannuga räägib töötoa ideest, struktuurist ja toimimisest Henri Hütt.
Lühike enesetutvustus.
Mina, Kaja Kann, selle workshop’i läbiviija ja idee autor, olen vabakutseline etenduskunstnik. Olen tegelenud tsirkuse, moderntantsu ja kaasaegse tantsuga. Hiljem hakkas mind huvitama kaasaegne teater, kus on lavaruumis rohkem tekstikäsitlust. Seejärel hakkasid mind huvitama erinevad pildid laval ning natuke olen tegelenud ka muusikaga. Põhimõtteliselt on see kaasaegne teater, millega ma tegelen. Mul ei ole ühtegi kompaniid, ma olen Kaja Kann – üksikisik.
Kuidas Hommik sinuni jõudis?
Eelmisel aastal külastasin Hommiku festivali showing’ute programmi Okasroosikese lossis ning mulle väga meeldisid need lõpetamata tööd. Festivali lõppedes helistas mulle Sõltumatu Tantsu Ühenduse juht Triinu Aron ning pakkus, et võiksin olla uue Hommiku festivali töötoa läbiviija. Ta selgitas, et workshop’ist võtavad osa kaks eestlast ning üheksa välismaa kunstnikku, kes ei pea olema noored, aga võiksid olla uudishimulikud. Mina peaksin välja töötama idee ning võin/pean kasutama nelja välismaa koreograafi ja kahte kohalikku (etendus)kunstnikku. Kui tingimused olid loetletud, siis küsisin: „Triinu, kas sa ikka tead, keda sa kutsud?” ja Triinu arvas, et ta aimab.
Struktuurist ja väljundist.
Sõltumatu Tantsu Ühenduse soov oli, et festivali käigus saaks rohkem suhelda ning oluline ei ole, et workshop’i tulemusena valmiks lavastusmaterjal. See idee meeldis mulle väga.
Esimesel päeval jagame töötoas osalejad gruppidesse. Veronika Vallimäe, mina ja Triinu Aron võtame osalejate kamba autode peale ning igaüks meist teeb neile Tallinnas sellise ekskursiooni, nagu ise tahab. Grupis saab igaüks erineva ettekujutuse sellest, milline Tallinn on. Festivalidel käies on tihti see probleem, et käid ainult festivaliklubi ja teatri vahet ning ei saagi linnast rohkemat ettekujutust. Me püüame minna ka kodudesse – nii-öelda minna rohkem sisse. Näiteks kui sõidame autoga Lasnamäele, siis käime ka turul, ostame õunu ja külastame kunstnik Katrin Essensoni, kellel on siiani säilinud vanaema retrostiilis korter, ning joome seal osalejatega tassi teed. Või läheme kellegi sõbra juurde Nõmmele, kellel on parima betoonehitise auhinna saanud suur loss. Prooviks inimestele ja linnale lähemale jõuda, siis saab parema ülevaate kontekstist, kus osaleja viibib.
Järgmisel päeval edastavad oma mõtteid Joke Laureyns ja Hendrik Lebon. Eestist viivad workshop’i läbi Maike Lond ja Karl Saks, kes saavad mõlemad oma päeva. Viimased kolm päeva on minu ning me proovime eelneva põhjal tegevust kokku võtta. Olen ka ise eelnimetatud päevadel kogu aeg kohal, et kogetut mõtestada ja avada. Tervet protsessi on filmimas Minna Hint, kes püüab tabada hetki, kuidas töötoas osalejad erinevates situatsioonides käituvad. Seda dokumentatsiooni esitletakse festivali lõppfaasis külalistele ja produtsentidele.
Aga need sinu sisustatavad kolm päeva? On see pigem tervik või toimub lahterdamine erinevateks väljasõitudeks ja alateemadeks?
Ei, minu plokk on pigem üheseltvõetav.
Näiteks Maike Londi workshop algab õhtul kell üksteist ja lõppeb hommikul kell kuus. Kolmetunnise öö järel jätkub töötuba juba kell kümme hommikul. Me käitume töötoa kellaaegadega nii, nagu konkreetne töötuba läbi viiv kunstnik on soovinud. Sellest tuleb kindlasti palju küsimusi ja arusaamatusi, und ja unetust. Minu ülesanne on jälgida nelja päeva jooksul toimunut ja sellest saada impuss, kuidas edasi liikuda.
Samuti püüan töötoa päeva läbi viiva kunstniku soovidele võimalikult täpselt vastu tulla. Näiteks Karl Saksa sisustatud päeva raames sõidame rongiga Tartusse ning jõuame tagasi järgmise päeva hommikusöögiks. Korraldaja küsis: „Miks Tartusse? Sinna on nii pikk tee, lähme näiteks Keilasse?” Kui aga kunstnik midagi kindlalt ütleb, siis seda peab kuulama! Mina kui konkreetse töötoa organiseerija pean suutma garanteerida kunstniku soovi elluviimise.
Kui iga päev on fookuses erinev kunstnik, siis milline on sinu roll?
Kunstnike poolt tuleb konkreetse päeva teema, minu pakutud on kontseptsioon. Me üritame töötoas osalevad kunstnikud vaakumisse tõmmata. Kõik, kelle kutsusin workshop’i andma, on olnud nõus, et vaakumilaadset kogemust proovivad nad ka osalejatele edastada. Miks me tahame kunstnikke vaakumisse tõmmata? Sellepärast, et tahaksin laval näha inimest, kes tõesti midagi tahab. Ma loodan, et selle nädala jooksul leiavad nad läbi nii-öelda vaakumisoleku enda seest selle tahtmise üles. See eesmärk on kõigil ühine. Mis vahendeid selle jaoks kasutatakse, on vaba valik.
Kas sinu roll võib olla osalt ka selles, et proovid kogetud materjali osalejatele vastuvõetavamaks teha?
Vastuvõetavamaks ma protsessi kindlasti ei tee, aga olen kogu aeg kohal ning kui tekib arusaamatus selle päeva juhi ja osaleja vahel, siis esialgu ootan, kuni osaleja totaalselt uppuma hakkab, enne, kui olukorda lahendama asun. Ma ikkagi lasen kõigel kulgeda ning kui olukord lähebki kriitiliseks, siis minu viimased kolm päeva võiks olla platvorm, mil me probleemide lahendamisega tegeleme.
Töötoa ajaline jaotus on küllatki irratsionaalne. Mis sa arvad, kui töötoa praktiline osa algab öösel ja kestab hommikuni, kas see muudab midagi turvalisuses?
Olen avastanud, et kui sa proove teed – alguses soojendad, viid oma mõtted õigele lainele ja kasutad õpitud oskuseid – siis heal juhul arendad sa oskust natuke edasi; see on küll järgmine etapp, kuid kõik on ikkagi veel igav, midagi reaalselt huvitavat veel ei sünni. Kui sa aga oled täiesti läbi väsinud ja ei oska enam mitte midagi teha – alles siis hakkavad tekkima head mõtted. Võib olla teed sama liigutust, mida enne „põhjas ära käimist”, aga nüüd tead täpsemalt, miks sa midagi teed ja mis selle taga on. Visuaalselt ei pruugigi midagi muutuda, aga taustsüsteem on laiem.
Justkui metamorfoosi läbinud tunne?
(Naer) On miskit sellist, jah.
Sõna, millele sinuga seoses mõtlen, on kindlasti püsiväärtus. Kas püsiväärtus on selle töötoa protsessiga seotud? Või kuidas sa näed püsiväärtuse eksisteerimist?
Ma toon sulle näite. Kui ma siin linnas elan, keeran kraanid lahti, vesi tuleb, soe ja külm vesi – see kõik on kuidagi nii tavaline, selge ja nii lihtne ning mul on natuke igav. Aga ma mõtlen, et ostaks kannu, mis annab valiku, millise temperatuurini vett keeta, et oleks näiteks ideaalne juua rohelist teed. See on lisaväärtus. Tegelikult tahan ma ju lihtsalt teed. Uus kann kulutab palju raha ja ruumi, selle asemel, et tuua lihtsalt ämbriga vesi tuppa. Nagunii kütan pliiti ja vesi keeb seal ükskõik, kui kaua. See oleks püsiväärtus. Muidugi, kui ma olin selle lahti kirjutanud, siis ma sain aru, et täpsem oleks öelda põhiväärtus.
Selle workshop’i raames: võib-olla on see sama eelnevalt mainitud näide sellest, kuidas liigutuse tegemisel tuleks jõuda äärmise väsimuseni, kui ühtegi mõtet enam tule. Keskenduda tuleks sellele, mida mõelda ning millist ideed kanda. Mitte, et kohe liituksid protsessi lisaväärtused – paneks selga ilusa kostüümi, lisaks toetava muusika ning taustale video. Mulle meeldiks väga, kui üks lihtne liigutus oleks nii lööv, et vaataja kukub pikali. Seda võiksid töötoas osalevad kunstikud tahta ja väärtustada. Ma ütlen, et see on minu idee kunstis ja proovin neid panna aru saama minu ideest. Ma ei saa öelda, et see on ainus meetod, aga et nii teen mina.
Teine asi on karjäär. Oleme ZUGA ühendatud tantsijatega palju arutanud, miks seda tööd teha. Miks teha etendusi Kanuti Gildi SAALis või Okasroosikese lossis? Sellepärast, et me oleme kunstnikud! Aga kui raha on otsa saanud ja Kultuurkapitalist oleks jälle vaja juurde küsida? „See on ju meie töö ja lavastusi peab tegema. Ahaa, lasteetendused müüvad hästi! Teeme lasteetendusi?” Need on valed aluspunktid. Selle töötoa raames võiks kunstnik aru saada, kas tal on seda protsessi isiklikult hädasti vaja või mitte. Ma tahaksin, et ükski kunstnik ei toodaks toodangut kellelegi teisele.
Küsime midagi koos?
Ma tahaksin seda öelda, et mul pole aimugi, mis sellest töötoast saab – kas õnnestub või kukub läbi. Minule on see ka väga huvitav, sest ma pole kindlasti maailma kõige targem inimene ning mina tahan samuti õppida. Tahan näha, kas mu ideed töötavad ning kas minu unistus on üldse võimalik. Äkki ei juhtu midagi? Sul on koostööpartnerid, kellega sa pead seitse päeva koos olema ja keda pead usaldama. Nad võivad mõelda hoopis teistmoodi. See on väga huvitav ja ma ei saa garanteerida, et töötuba õnnestub. Mul oleks häbi korraldajate ees, kui kõik on lõpuks pettunud ja kui produtsendid näevad, et ei olegi huvitavad kunstnikud. Siis olen mina süüdi. Aga mis siis? Risk on seda väärt.
Lisainfot töötoa kohta siit.