Palusime Mart Avil avada oma äsja Pudru Kuuli leibeli alt ilmunud soolodebüüdi „After Hours” tagamaid ning uurisime, millised on seisud seoses noorhärra teiste muusikaliste koostöödega.

Mart Avi on intensiivsematele muusikaseirajatele tuttav paranoiamaigulist indie rock’i viljelevast kollektiivist Badass Yuki ning Tapa industriaalatmosfääris kokku pandud bändist Stones & Holes. Käesolevast vestlusest jõudsid teemadena läbi käia nii polaarekspeditsioon, vääriskivide kollektsioneerimine kui ka Gavi di Gavi vein.

Mida võib kuulaja oodata Mart Avi debüütalbumilt? Mille poolest erineb see Badass Yuki kauamängivast „Black Apple Trip”?

Materjaliga, millest moodustus „After Hoursi” tuumik, asusin tegelema vahetult pärast Badass Yuki debüütalbumi ilmumist. Teatud mõttes pean seda „Black Apple Tripi” loogiliseks jätkuks, kuigi helikeele poolest esindab see kõike muud. „Black Apple Tripi” on tõlgendatud ja võib tõlgendada kui psühhedeelset plaati. Mina seda otseselt nii ei liigitaks. Minu jaoks on see otsast lõpuni masinlik ja tehnoloogiline, seetõttu ka võrdlemisi paranoiline. See plaat ei tunnista mingit psühhedeelset „avardatud taju” või selle esoteerilist olemust, vaid tõlgendab seda ratsionalistlikul viisil. Sellele vihjab ka kaanekujundus, millel näeme kellegi peas asuvat tehnoloogilist aparatuuri, mis „Black Apple Tripi” puhul ei kujuta psühhedeelset rännakut, vaid retke teatavas masinlikus kaoses või hoopistükkis segipaisatud plaadikollektsioonis. See on see, mis juhtub, kui tehase direktor ei oska veel õigeid nuppe vajutada, mistõttu funktsioneerib kogu robootika võrdlemisi ettearvamatult. „After Hoursil” on sarnase taustaga ideed moodustanud juba hoopis teistsuguse buketi, võtnud pisut isiklikuma vormi. Siin plaadil ei tegutse enam niivõrd masinad, vaid inimesed. „After Hours” pakub ruumi puhtinimlikele tunnetele ja on seejuures ehk isegi pisut sentimentaalne. Ühtlasi tegeleb „After Hours” ka inimliku absurdiga, mis peegeldub kohati ka kauamängiva vahelehele kirja pandud niinimetatud muljetekstides, pärimusminiatuurides. Näiteks loos „The Nimrod Expedition” kasutasin ainestikuna polaaruurija Sir Ernest Henry Shackletoni elukäiku. Ühelt oma eelmise sajandi alguses toimunud ekspeditsioonilt pääses ta eluga tänu sellele, et jõudis oma meeskonnaga päästepaatidel Antarktika ranniku lähedal asuvale Elevandisaarele. Kümnekonna aasta pärast pöördus ta sinna oma viimaseks jäänud ekspeditsiooni käigus tagasi ja sai fataalse südameataki. Üleüldse on võrdlemisi võõristav lugeda, kuidas sooja saamiseks pingviinidega ahju köeti või rakendikoertele nende endi liha söödeti. Albumi üheks läbivaks tegelaseks on ka minu sünnijärgse elukoha, Vara küla viimane mõisnik, krahv Paul von Sivers, kellega puutusid kokku ka minu enda otsesed esivanemad. Olevat olnud üks võrdlemisi üksildane ja veider mees, keda õigupoolest vist keegi eriti ei sallinud. Kunagi lapsena riisusin kalmistul puhtaks tema kivist müüriga ümbritsetud räsitud haua, mida ehib pooleks murtud raudrist. Suvel kasvasid seal nõgesed. Kõik see on minu jaoks eksistentsialistlikult absurdne. Võrdlemisi absurdne on ka see, et ma seda kogemust ja konkreetset persooni ennast rohkem kui tosin aastat hiljem oma loomingus kasutan.

Kas „After Hours” oleks võinud olla ka Badass Yuki plaat?

See ei saaks kuidagi olla Badass Yuki plaat. Badass Yuki mängib hoopis teistsuguste valemitega ja sisaldab endas ikkagi teatavat gängi-mentaliteeti, kuna ma ei ole seal üksinda. „After Hours” saab olla ainult ühe inimese plaat ja see on miski, mis ka kuulamiskogemuses tunda annab. Ehk isegi liialt.

Kuidas sai alguse koostöö Raul Saaremetsaga?

Ühtegi põnevat müüti mul siinkohal edastada pole. See lihtsalt juhtus ja on sellest alates päris hästi toiminud. Arvan, et selle üle on meil mõlemal hea meel.

Kuidas leidsite oma punti Steve Vanoni?

Steve Vanoni oli juba varasemast Rauli sõber. Alguses oli plaanis vist lihtsalt ühes kindlas loos saksofoni kasutada. Kokkuvõttes läks nii, et saksofoniosad said hoopis teised lood ja hakkasime suisa kolmekesi esinema. Vanoni paar eufoorilist „ya-yad!” enne esinemist mõjuvad alati rahustavalt ja hoiavad igasugused neuroosid eemal.

Aga sooloprojekti ideed sul enne ei olnud, kuni Raul sinuga ühendust võttis?

Ma ei kasutaks sellist sõna nagu „sooloprojekt”. Ma ei tegele projektimajandusega. Olen tegelenud iseseisvalt heliloominguga juba vähemalt kümmekond aastat. Sellest arenes omakorda välja ka Badass Yuki. Enne plaati „After Hours” on sündinud palju muud, mis trükimusta ega sahtlist väljatirimist küll otseselt ei vääri. „After Hoursi” algupärast versiooni levitasin kuueeksemplarise minitiraažina poolteist aastat tagasi, tänu millele see nüüd lõpuks ka ametlikult ilmub. See polnud miski, millega olin arvestanud, vaid juhtus kogemata. Siinkohal rõhutan, et vinüülile pressitud „After Hours” pole päris sama album kui see, mis omal ajal kuues eksemplaris oma teed alustas. Suuri muutusi on nii sisus kui vormis. Kokkuvõttes on see kõik minu jaoks üks stiili- ja skeeneülene tervik, minu artistlik kuvand – Badass Yuki, Stones & Holes, ühislooming Ajukajaga ning Mart Avi.

Muusikalist haridust sul otseselt ei ole. Kas see on loomingulises protsessis sulle kuidagi takistuseks osutunud?

Virtuoossed oskused mul tõepoolest puuduvad. Ma ei oska praktiliselt ühtegi instrumenti korrektselt käsitseda, vähemasti mitte ilmselt nii, nagu peaks. Tõsi, ma kontrollin mingil määral oma häält, aga minu tegelikud instrumendid on ideed ja teadmised. Ma mängin ka sellega, mis jääb väljapoole muusikat ennast.

Loole „In So Many Ways” valmis hiljaaegu üsna veidra sisuga video, mis tekitas minus endas küsimuse, kas ma pean sealt nüüd mingit sügavamat mõtet otsima või mitte. Kas ka antud video puhul on tegemist absurdiga?

Nojah, eks ta on tõepoolest mõistuspäraselt õigustamatu. Kapten saabub ekspeditsioonilt tagasi oma valdustesse. Kaasa on ta toonud ahvi ja see ei ole mingi tavaline, vaid üks võrdlemisi eriline ahv. Kui sa kirjutad talle ette valemi, siis ta on võimeline oksendama välja vääriskive. Huvi vääriskivide vastu arenes mul välja varajases lapsepõlves. Sel ajal lõin ka oma isikliku „vääriskivide” muuseumi, kus erineva tooniga kivid markeerisid fantaseeritud nimetustega mineraale. Tänapäeval oman reaalset minikollektsiooni, mille liikmeid võib seal videos ka näha. Seal on nii opaale, ahhaate, jaspiseid, tiigrisilmi…

Tahvli peale on kirjutatud antud videos SiO, mis tähistab silikoon-monoksiidi. Jah. See on üks osa näiteks opaali ja ühtlasi ka kõigi teiste kvartsiliste kristallide keemilisest struktuurist.

Kelle idee taoline süžee oli?

Seda ühe õhtu jooksul tehtud võtet alustades puudus meil stsenaarium. Küll olid olemas konkreetsed detailid, mis said protsessi käigus sujuvalt terviklikuks mosaiigiks vormistatud. Ideede epitsentris aitas kogu protsessi koos hoida ja edasi viia režissöör Allan Hmelnitski, kelle staatilised kaadrid ja valguslahendused tegid sellest videost selle, mis ta on. Pigem nagu Hitchcock, mitte David Lynch.

Pudru Kuuli kodulehel käib sinu muusikat tutvustavast kirjeldusest läbi selline määratlus nagu veini-popp. Veiniteema kerkib esile ka „After Hoursi” kaanefotol, millel ilutseb Gavi di Gavi vein. Mida see veini-popp endast kujutama peaks ja mis värk selle veinitemaatikaga on?

Mingis mõttes on see Gavi veinipudel minu enda isiksuse pikenduseks. Gavi di Gavi on suurepärane vein, aga mitte ainult seda. See kannab endas minu jaoks ka teatavat sümboolset tähendust. Kogun pudelitena ka ülejäänud selle veiniistanduse diskograafiat. Neil on eriti ilusaid etiketidisaine.

Millised on praegu seisud Badass Yuki ja Stones & Holesiga?

Badass Yuki tegeleb oma kergelt tuleva raske teise kauamängivaga, mis suure tõenäosusega samuti selle aasta jooksul ilmavalgust näeb. Lood on täiesti olemas ja palju pole jäänud, aga momendil veel hoiduksin selle täpsemast iseloomustamisest.

Stones & Holes. Võib-olla viie aasta pärast teeb see bänd veel uue plaadi, võib-olla ei tule seda kunagi. Loodame, et Stones & Holes on kirjutanud end Tapa rokiklassikasse.

Uuemal muusikal ikka ka silma peal hoiad?

Tõstaks esile ühe sümpaatse šoti noormehe nimega King Krule, kes ei ole küll veel täispika albumini jõudnud, aga suure tõenäosusega tuleb sealt midagi head. Praeguse seisuga puudub aktuaalne nišš, kuhu ma isiklikult võiksin oma loominguga sobituda. Olen selles osas võrdlemisi kodutu ja ehk võib seda öelda ka noorhärra King Krule’i kohta. Olla kodutu – iseenesest on see hea eeldus. Kuulan igapäevaselt ka raadiot ja mitte ainult õhtust vööndit. Ma ei ela võõrdununa kuskil killustunud koopas, kuhu Rihanna hääl ei ulatu ja kus Frank Oceanile näidatakse ust. Erinevalt eelnimetatust kuulen raadiost muidugi ka asju, millega ma kohe kindlasti nõustuda ei viitsi, näiteks Mumford & Sons, aga ka siin on oma võlu. Ilma kõige selleta oleks mul raske panna kokku objektiivset pilti popkultuuris toimuvast – see informatsioon on minu jaoks oluline.

Konkreetsed mind mõjutanud popikoonid on Elvis Presley, David Bowie, Billy Mackenzie, Bryan Ferry, Scott Walker, Jarvis Cocker, Marvin Gaye ja pisut teistsuguse polaarsusega Shaun Ryder, Lawrence Hayward, Mark E. Smith ja David Ruffin. Juhtumisi tulid tervelt kaks siinkohal nimetatud isikut eelmise aasta jooksul välja uue ja igati aktuaalselt kõlava stuudiomaterjaliga.

Kuidas on su loomingut mõjutanud periood, mil elasid Luksemburgis?

Mees keset Vana-Euroopa südamikku. Rongid sõitmas igasse suunda. Pariis paari tunni kaugusel. See oli kahtlemata põnev aeg ja seal sain sõpradeks ka Pauliga – tutvus, millest arenes välja Badass Yuki. Ükskord siirdusin peale kooli süüa ostma, aga võtsin kogemata vale bussi, eksisin ära ja sattusin Belgiasse.

Kas sa oma projektidega välismaale pürgimise peale ka mõelnud oled?

Ma ei pürgi otseselt kuhugi. Kui selles liinis midagi juhtub, siis noh… fine, aga see ei ole eesmärk omaette.

Badass Yuki loo „Changeling” puhul rääkisid sa kunagi, et selle lüürika sündis sinu peas jooksnud visuaalidest samal ajal, kui sa laulsid. Kas sinu jaoks eksisteerib üldse selline protsess, et sa istud maha ja hakkad sõnu kirjutama?

Minu jaoks eksisteerib selline protsess, et ma istun maha ja hakkan sööma või jalgu kõlgutama… Okei, kindlasti ei saa öelda, et ma tegelen poeesiaga. Ma kas tegelen erinevate kujundite rittaladumisega või viibin jutustaja rollis, edastades mingit narratiivi. Lüürilist poolt dikteerib helikeel. Üldiselt valin sõnu vastavalt sellele, kuidas nad kõlavad või millist häälevarjundit ma parasjagu otsin.

Esinesid jaanuari lõpus ühel üritusel Maria Minervaga, keda tituleeritakse lo-fi printsessiks. Lo-fi’d toodetakse alternatiivmuusika skeenes praegu massiliselt. Kuidas sa sellesse žanrisse suhtud?

Lo-fi ei ole mingisugune eesmärk omaette, vaid selle määravad võimalused ja olud. Selle kunstilise elemendina kasutamine mind ei huvita. Kui mul oleks piisavalt ressursse, et võimaldada endale kodustes tingimustes kõrgema kvaliteediga lindistustehnikat või vastavat aparatuuri, oleks mul ainult hea meel. Samas ei juhtu ka midagi hullu, kui selles osas erilisi muutusi ei toimu. Ma ei tahaks selle peale väga palju auru kulutada, kuidas oma loomingut niinimetatud helilise kvaliteedi skaalat arvestades pädevamaks putitada. Ka see ei kuulu otseselt mu huvide hulka, sest ma pole suurem asi tehnik.

Kas mingil hetkel loomingulisest protsessist küllastumust ei teki?

Küllastumine tekiks ehk siis, kui puuduks progress. Selle aasta esimeses pooles ilmuv minu ja Ajukaja ühisalbum saab olema ilmselt parim, millega olen seni seotud olnud, ja ma usun, et peagi saan väita sama ka Badass Yuki tulevase kohta. Olen elevil.