Homme, 16. oktoobril jõuab Kanuti Gildi SAALis lavale Mart Kangro uus soololavastus „waiting for tomorrow” („homset oodates”). Kairi Kivirähk uurib lavastusele tõuke andnud jõudude kohta.

Milliste ootustega sisened sina tavaliselt teatrisaali, olles ise publikus vaataja positsioonis?

Ootustest vaba ei ole me keegi, aga ma üritan siiski võimalikult avatuks jääda. Mida rohkem sa kunstnikust tead, seda raskem on neutraalselt pinnalt läheneda ja isegi kui midagi ei tea, siis kontekst annab sulle kaasa ikkagi mingi platvormi, millelt läheneda. See on igavene dilemma, kuidas nendest ootustest vabaneda. Kui ma alustasin praeguse tööga, siis mind huvitas alateadlik ootus mingisugusele tundlikkusele ja sentimendile emotsionaalsel pinnal. Igatsus üleva hetke järele.

Ma olen täheldanud, et kui teatud moodi kunst mõjub tihti liiga ratsionaalsena ja konstrueerituna, siis justkui mingi vastuvõtu tasand jääb rahuldamata. Öeldakse, et emotsionaalselt ei pakkunud see mulle midagi. Muidugi – kõik seisundid on emotsionaalsed. Isegi see, kui ma üritan olla võimalikult neturaalne – ka see on emotsioon. Siiski tundub, et sageli tuntakse puudust just mingist meeliülendavast paatosest.

Superstaarisaates ei saa sinust head lauljat, kui sul ei ole rääkida oma kurba lugu. Iga teine film ja teatrilavastus lõpeb apoteoosiga… Ega selles pole midagi halba. Mina lähen ju samuti liimile. Kannatused kutsuvad esile kaastunde ka minus. Huvitav on aga kunstis see, et kord see õnnestub ja teinekord mõjub seesama taotletud ülev väga banaalsena. Millest see on tingitud ja kuidas ükskord see toimib ja teine kord mitte, on minu jaoks huvitav. Ma arvan, et see pole ainult komponeerimise oskuses või selles, kas lugu oli liigutav. Ma usun, et oluline on ka meeleline seisund: kas ma olen valmis seda vastu võtma või mitte.

Kes või mis on andnud tõuke selle lavastuse loomiseks?

Ma arvan, et kogu minu elu. Kõik, mis ümberringi toimub. Moraliseerivat paatost leiab kõikjalt, eriti teatrist ja kinost, ning tundub, et seda on vaja, sest on mingi igatsus suurte tunnete järele. Aga suurte tunnetega on raske toime tulla. Eriti laval. Antud etenduses on ka päris palju viiteid minu eelmistele töödele. Kui mõtlen tagasi sellele, kuidas mu loominguline tee on kulgenud, siis olen üritanud eemalduda liigsest teatraalsusest, kuid teatud sentimentaalsusest ei ole ma tahtnud lahti lasta. Mingil hetkel tõusis see teatraalsus minu jaoks uuesti areenile just seoses sentimentaalsusega ja nende eelpool mainitud suurte tunnetega.

Iga lavastusega jõuad sa publikule aina lähemale ning nüüd käsitledki publikut ennast, publiku ihasid ja vajadust kunsti järele – kui palju publik lavastuse käiku saab mõjutada?

Pigem käsitlen isiklikke soove vaatajana, aga võib olla, et üldistused on võimalikud. Publik mõjutab väga palju. Kui mult küsitakse: „Kas sa mõtled ka publiku peale?”, siis ma teistmoodi ei saagi, publik on ju minu keha laiendus. Ma mõtlen kogu aeg inimestele enda ümber. Ma ei ela anonüümses isoleertud ruumis, vaid sotsiaalses ruumis ja teater on samamoodi osa sellest. Ja kui ma mõtlen oma töödele, siis ma ju tean, et keegi tuleb mind vaatama.

Materjaliga töötades üritan ma leida mingeid algosakesi, mis on sageli väga haprad ja tundlikud ning pääsevad mõjule mingis väga konkreetses hetkes või situatsioonis, ja see, kui hästi situatsioon kehtestub, sõltub väga sellest, kui hea kontakti ma publikuga leian. Mind mõjutab väga, kuidas publik reageerib.

Kui palju peaks vaataja tegema eeltööd, tulles vaatama sinu lavastust?

Ma arvan, et eeltööd ei pea tegema. Me kasvame üles ühes ruumis; ühed on mingitest nüanssidest rohkem informeeritud, teised vähem. Mulle ei meeldi üldse need debatid, et „Kaasaegne kunst – keegi ei saa sellest aru”. Muidugi, mingites situatsioonides sa pead natukene tausta teadma. Ma usun, et kui on õnnestunud töö ja see on veenvalt esitatud, siis isegi, kui ei ole sage teatriskäija, saab sellest kogemuse, mis avaldab muljet. Ma arvan, et on asjatu lavastust ette valmistada mingit konkreetset publikut silmas pidades. Arvestada tuleks rohkem kontekstiga, milles see etendub. Ma arvan, et ei ole vale publikut, aga võib olla vale kontekst. On vahe, kas anda reaetendust Kanuti gildi saalis või Estonias. Kontekst on erinev ja loomulikult ka erinev publik. Kui kontekstiga ei arvesta, võid ka karjuda, aga sind ei kuule ikka keegi.

Eero Epner on kirjutanud sinu ajakäsitlusest ja selle erilisusest, millises suhtes oled sa ajaga…

Ma tunnen, et aega on väga vähe ja see jookseb liiga kiiresti käest. Laval on mul võimalus anda asjadele aega, et need paistaksid välja – mingeid nüansse, mida me selles elu kiires ajas ei tähelda. Mulle tundub, et iga aastaga aeg läheb järjest kiiremini ja kiiremini. Lapsena mulle tundus, et et aega on nii palju, et seda pole millegagi täita, siis tundus, et aeg venib – nüüd olen seda tundnud ainult teatris, seda nii heas kui halvas mõttes. Teater on elus kunst ja elu on kulgemine ajas ja ruumis. Teatris on võimalus anda mingitele asjadele aega ja ruumi – võib-olla see ongi, mida Eero silmas pidas.

Mis võiks olla see, mis paneb inimesi homset ootama? Kuhu kaob hetk?

„Homset oodates” on minu jaoks irooniline pealkiri. Keegi on kunagi öelnud eestlaste kohta, et need toimivad põhimõttel „homme hakkame elama”: et me teeme kõik homse nimel, kogu aeg ja pidevalt, aga homme on alati homme ja kohale ei jõua. Võib olla on sellel mingi seos meie kristliku pärandiga – on see siis maailmalõpu, paradiisi või mingi valgustatud seisundi ootus. Võis siis hoopis nädalavahetuse ootus, et saaks jälle pidutseda.

Siin lavastuses on küll ootus, et midagi juhtuks, aga tegelane ise selleks midagi teha ka ei suuda. Tundub, et see narratiiv on viimasel ajal kuidagi eriti sagedasti esiplaanile kerkinud.

Kas lavastusel „Homset oodates” on olemas eesmärk, kuhu see publikut peaks juhatama?

See lavastus on minule mitteomaselt teatraalne. Seda muidugi taotluslikult. Mõnele inimesele on see võib-olla kergendus, teisele vastupidi. Moraalilugemisest olen alati püüdnud hoiduda. Ma pigem proovin luua atmosfääri või õhkkonna, mis toidab mõtteid. Tõsta esile teatud momente ja aspekte, mis põimuvad looks. Ma arvan, et siin on palju äratundmist.

Lavastuse tutvustuses on kasutatud Lars Von Trieri tsitaati „Kunst, mis mulle on meeldinud, on alati sisaldanud melanhoolia fragmente.” Justkui oleks melanhooliat vaja ainuüksi selleks, et pakkuda midagi „tõeliselt kosutavat”. Huvitav, kas esineja saab olla väga õnnelik, kuid laval pakkuda melanhoolset lugu tõetruult. Kui palju on tantsuteateris rolli sisse elamist?

Melanhoolial on palju varjundeid. Ma arvan, et oman piisavalt kriitilist distantsi, et mitte üle doseerida. Küsimuse teine pool jõuab välja pärimiseni, et mis on su töö ja mis on su vaba aeg. Olla uudishimulik ja peegeldada lavastuste kaudu kogetut on mu eluviis. See, mida laval olles väljendan, on osa minust ja teatrist väljudes see minust ei lahku. Seega rolli sisse elada pole väga vaja. Küll on vaja keskenduda sellele, mis konkreetse etenduse puhul oluline ning kuidas seda võimalikult hästi sooritada. Kui oled endale enne selgeks teinud, millised on need olulised aspektid, millele sa laval keskendud, siis ei teki probleemi. Ma olen ise ju autor. Ma ei väljenda kellegi teise mõtteid, vaid kehastan iseenda sõnumit.