20.-28. oktoobrini Tallinnas seitsmendat korda toimuva NU Performance Festival 2018 keskmes on objektse kunsti ajaliin ning performatiivsed võimalused, mis mõtestavad ümber publiku individuaalset ja kollektiivset kogemust. Tänavust festivali kureerivad juba ka varem koos installatiivseid lavastusi loonud Mihkel Ilus ja Henri Hütt.

Tänavune NU Performance Festival pole teile esimeseks koostööks, milline oli see ühispind, mis teid üldse algselt kokku tõi?

Henri: Meie erinevad praktikad. Mina õppisin Viljandi Kultuuriakadeemias tantsukunsti ja Mihkel õppis Tartu Ülikoolis maalikunsti, siis me olime samal ajal ka koos ühes rahvusvahelises noorteprojektis, kus avastasime millega teine tegeleb ja kohe tekkis huvi, kuidas proovida liita teatrit ja kunsti. Samal ajal juba bakalaureuseastmes me hakkasime tegema koos katsetusi ja koostöö kasvas sellest orgaaniliselt välja. Aastal 2010 kui olime astunud mõlemad EKAsse magistrisse jätkasime omavahel peamiselt laval aset leidvate installatiivsete vormide otsinguid. Kõik on toimunud väga loomulikult, täiendame üksteist, vastavalt siis lavakunsti ja visuaalkunsti poole pealt.

NUP formaadina on olnud algusest peale hübriidne, teile peaks selle kureerimine sobima valatult.

Henri: Jah, peaks küll ja eks iga eelnev festival on oma suunaga olnud. Meile tehti see pakkumine tänu meie praktikale, mida oleme koos viljelenud.

Mihkel: Saime kohe alguses aru, et meid ühendab eksperimentaalsus, katsetamine erinevate formaatide ja tehnikatega, mis kõik tõid kuidagi ühisel viisil etenduskunstide ja visuaalkunstide vahelisele alale kokku. Nüüd festivali raames tundus kuidagi väga selge jätkata just selle sama liiniga, aga pisut laiendatud ja teistsuguste küsimustega kui meil endil on.

Kuidas te antud kontseptsiooni või tuumani jõudsite? Olid teil mõttes mingid esinejad, keda te niikuinii oleks tahtnud Eestisse tuua ja selle ümber tekkis raamistus või vastupidi – te teadsite täpselt, mis formaati soovite luua ja selle järgi leidsite esinejad?

Henri: Pigem formaadi järgi. Kui mõelda, et meid huvitab pigem performatiivsete installatsioonide loomine ja hübriidsed praktikad, siis see oli ka põhjus, mille pärast meie poole kureerimiseks pöörduti. Me hakkasime pihta kohalikust kunstnikust, kelle käest soovisime saada festivali tarbeks uusi teoseid ja siis vaatasime ääri-veeri ka rahvusvahelisel tasandil, kes konkreetse teemaga võiks huvitava nurga alt tegeleda.

Mihkel: Siin ongi oluline, mida selles olukorras kureerimine tähendab. Me oleme kunstnikud, kes panevad kokku programmi, see kureerimine on siin väga kindla nurga alt, me mitte ei koosta kureerimise teooriat või järgmist peatükki, kuidas see võiks käia. Vaid otsime kunstnikena mõttekaaslust teiste loomingus, mille kaudu võib-olla leiame ka vastuseid, lahendusi või lähenemisnurki sellele, mida me ise taga ajame. See olekski see tuum, millest tänavune programm on sündinud.

Üks töödest – Giselle Viènne’i ja Peter Rehbergi lavastus „Jerk, The Radioplay”, mis on sarimõrvari kuritegude rekonstruktsioon, tuleb esitamisele ERRi esimeses stuudios, mis see endast kujutab?

Henri: Me juba formaadi mõttes tahtsime pakkuda, et programmis oleks ka kuuldemäng, mis toimuks raadios. See kohaspetsiifilisus selle sama allika suhtes on oluline. Raadioeetris seda küll üle ei kanta, kuid inimesed kogevad seda raadio töökeskkonnas. Tänavuses programmis on tööd võrdlemisi üle linna laiali ja Raadiomaja on üks nendest kohtadest.

Mihkel: Sellest etendusest on kaks versiooni. Üks nendest on nukkudega läbi mängitav lava peal, aga meile oli oluline etenduse tohutu psühholoogiline laetus. Sealt on visuaalaistingud ära võetud, see tuleb pimedas ruumis ja kuuldemänguna. Mingi muu nurk sellele, et mida me võime laetud etenduskunstina tajuda.

Te teete koostööd ka Üle Heli festivaliga, mis toimub paralleelselt.

Henri: Kui me hakkasime oma programmi kokku panema siis me teadsime, et Üle Heli toimub oktoobri lõpus. Me ei tahtnud enda peale võtta veel vastutust, kuidas lisaks muule ööelu ja õhtuseid muusikalisi aktsioone kureerida, sest see tundus veidi liiga suur amps. Miks mitte anda võimalus teisele festivalile, et koos edasi minna, sest nii on võib-olla parem. Arvestamise aspekt, mida Tallinnas võib-olla liiga tihti ei tehta, sest minnakse pimesi mingit oma asja tegema, isegi kui paralleelselt toimub midagi. Me usume, et sel on suur kattuvus ka publiku mõttes, kes potentsiaalselt käivad NUP etendustel võivad tunda suurt huvi ka Üle Heli programmi vastu.

Igasugused liitreaalsuse tehnoloogiad muutuvad järjest populaarsemaks. Kuna teid huvitab objektikesksus siis kuidas te tunnete, et need tehnoloogiad saaksid teie enda kunstipraktikas kaasa rääkida?

Mihkel: Kui me töötame koos on meil väga palju ühiseid asju, aga meie lähtekohad ja soolopraktikad on üsna erinevad. Mina tunnen, et minu praktika tegeleb väga palju füüsilisusega, materiaalsusega, sellese kehastumisega ja selle psühholoogiaga, et võibolla sellised liitväljad ja videoküsimused kuuluvad rohkem Henri töödesse.

Henri: Mul on isiklik huvi selle vastu, mitte, et ma seda liiga tihti praktikates reliseeriksin. Pigem olen endiselt poole jalaga vanakooli maailmas. Need aktsioonid, mis ma lavale toon küll kompamisi flirdivad n-ö kaasaegsete tehnoloogiatega, aga ma ei ütleks, et ma neid viimasel ajal eriti palju oleksin otseselt praktikasse lasknud.

Mihkel: Me nii eraldi kui koos proovime leida aspekte, mis sellisest juba varem väljatöötatud praktikatest on kuidagi edasi kasvanud või siis mõnevõrra isegi märkamata jäänud. Selle asemel, et luua täiesti uus maailm ja põgeneda olemasolevast, siis me pigem võtame olemasoleva ja laiendame seda kuidagi ootamatutest kohtadest.

Henri: Hästi öeldud.

Vaata festivali programmi kodulehelt.