Premiere on Sõltumatu Tantsu Ühenduse sari, mille raames teevad igal aastal debüüdi üks kuni mitu koreograafi. 2014. aata debütandid on Mari-Liis Eskusson ja Üüve-Lydia Toompere. Järgnevas intervjuus selgitame välja, mida õppis Mari-Liis Eskusson sellest, kui Palestiinas lastele tantsu õpetas ning miks käivad Üüve-Lydia Toompere ja tema tädi Harriet Toompere metsas puuoksi korjamas.

Mõnikord tundub, et mida nooremad koreograafid, seda sügavam, samas üldisem on jutt. Kas teil on see faas, kus tuleb teha lavastust „suhetest ja elust” või on teemad veidi rohkem piiritletud?

Mari-Liis: Mina teen vist ikka esialgu elust ja inimestest. See, et mida noorem, seda diibim – ma arvan, et see tuleneb sellest, et sul pole veel mehhanismi või oskust kõike kõigile arusaadavalt sõnastada.

Üüve-Lydia: Minu puhul oli vist esimene lavastus see klassikaline töö elust ja suhetest. Aga see sõnastamine, see on üldse üsna keeruline ülesanne.

Küsimus suure üldistusega: kui verbaalsed on koreograafid?

Ü: Ma arvan, et see oleneb. Ma ütleksin, et mina olen üsna verbaalne ja suudan end rääkides ja kirjutades üsna hästi väljendada, aga minu meelest paljud ei suuda ega tahagi, blokk tuleb ette. Hakkad midagi ütlema, aga suudad seda teha ainult kehaga.

M: Mina olen ka verbaalne, aga ma pean väga palju ütlema, et sellest arusaadav mõte moodustuks.

Palju te ise lavastusi tutvustavaid tekste loete?

Ü: Ma loen neid tihti pärast etendust, et vaadata, kas sain nii aru nagu koreograaf on mõelnud. Aga seal on see konflikt ka, et tutvustavad tekstid tuleb sageli oluliselt varem valmis kirjutada. Näiteks Kanuti SAALi infovoldiku puhul. Selle aja jooksul muutub lavastus veel üksjagu.

M: Jah, kuidas sa hakkad lavastama nii, et sa üldse midagi muud enam sinna sisse ei lase protsessi ajal.

Ü: Ma hakkasin just vaatama, mida ma olen oma lavastusest erinevatesse kohtadesse kirjutanud. Need tekstid on sarnased küll, aga olen kuidagi alateadlikult ära filtreerinud, millist infot kuhu anda. Kui inimene väljastpoolt võtaks kõik need ette, siis kas ta saaks aru, et tegemist on ühe ja sama lavastusega?

Mis on need sündmused elus, mis on teid kujundanud selliseks inimeseks ja kunstnikuks nagu te praegu olete?

M: Minu jaoks on üks mõjutajaid reisimine. Olen sattunud palju islamiriikidesse. Palestiinas õpetasin vabatahtlikuna lastele tantsu – see oli huvitav väljakutse. Olin selleks ajaks juba üksjagu ringi rännanud ja mõtlesin, et suudan maailma vallutada. Seal pidin aga õpetama lapsi, kes rääkisid peamiselt araabia keelt. Mõned said mingil määral ka inglise keelest aru. Aga seitsmeaastastel on tarvis distsipliini ja seda ei ole sugugi lihtne teha, kui sa ei saa neile seda öelda.

Ü: Minu jaoks on üksiolemine üks selline asi, mis mind on väga palju kujundanud. Ma olin kooli ajal vahetusõpilane Nizzas. Seal oli tohutu bürokraatia, millega pidi tegelema. See oli paras ellujäämine selles mõttes, et ei ole nii nagu Eestis, et teed ühe telefonikõne ja saad oma asjad korda. Seal pead ikka võitlema kõige eest. Koguaeg tuli seletada, et ma PEAN selle asja saama. Ja käid ja käid ja lõpuks äkki saadki, aga alati on mingi „aga”. Seal ma õppisin ka seda üksiolemist, ringirändamist, -vaatamist ja enesekehtestamist.

Palju on koreograafe, kelle esimeseks huviks või valikuks on olnud midagi muud. Mulle tundub, et see mõjutab neid ka kunstnikuna. Kuidas teil muude huvidega on?

M: Ma mõtlesin küll ammu, enne gümnaasiumit, et läheks füüsikat õppima, aga kui hakkasin ülikooli astuma, siis selleks ajaks oli koreograafia ikkagi esimene valik.

Ü: Minu jaoks oli see ka esimene valik. Mingil hetkel pärast seda proovisin ka lavakasse, aga õnneks ei saanud sisse.

Kes teie lavastustes laval on ja miks?

M: Minul on laval Arolin Raudva ja Raho Aadla, kellega koos õppisin. Lavastus on liikumispõhine ja nemad on võimelised sellise kvaliteediga liikumiseks, mida ma näha tahan.

Ü: Minul on laval Harriet Toompere, kes on ühtlasi minu tädi. Ma olen esitajate valiku koha pealt väga habras, mul peab täpselt see õige inimene olema. Harriet tundus sellepärast hea valik, et ta on minu jaoks inimesena inspireeriv, ta peegeldab palju tagasi. Ta on hea mõtleja ja liikuja. Lavastus on väga füüsiline, aga pigem improvisatoorne, mitte paikapandud kombinatsioonidega.

Kui ma tulen esietenduseks saali, siis kas mul on huvitav, kas ma jälgin kogu aeg huviga, et oh, mis nüüd toimuma hakkab või pigem rõhute atmosfäärile, mingile kindlale tunnetusele?

Ü: Minu lavastus algab rohujuuretasandilt ja läheb järjest tõusvas joones lõpuni välja. See on areng. Kui sa muusikale mõtled, siis see on umbes nagu „Boleros”.

M: Minu lavastuses on ka mõttepause. Aga tead, ma olen oma lavastust nii kaua juba vaadanud, et ma ise ei saagi enam täpselt aru, kuidas see mõjub.

Oskate mingisuguseid konkreetseid hetki või sündmusi nimetada, mis on neid lavastusi mõjutanud?

M: Minu jaoks oli üks selline väga konkreetne hetk Zuga viimases lavastuses. Seal oli Karl Saksa ja Helen Reitsniku duett, mis mulle väga sügava mulje jättis.

Ü: Oh, ma vaatasin Greenfieldil sinu tööd ja mõtlesin just, et issand jumal, see on ju nii sarnane sellele. Väga lahe.

M: Jaa, selles oli midagi. Lavastus tervikuna ehk ei kõnetanudki nii palju, aga just see duett. Teiseks konkreetseks mõjutajaks on Gaspar Noé film „Irreversible”.

Ü: Me oleme Harrietiga kogu projekti jooksul väga palju ringi rännanud. Sõidame metsa, korjame oksi, läheme maakodusse – meie maakodud on kõrvuti. Filmime mingit materjali, laeme Mari Lille juures fotoka akut, sööme kooki ja räägime kõigile, et nad ikka etendust vaatama tuleksid. Läheme filmime edasi. Otsime linnast kanga. Läheme Jägala joale. Harriet on seal kanga sees ja lapsed jooksevad karjudes minema: „Appi, jälle see tont!” Sellised väikesed asjad on väga palju mõjutanud. Meie töö ei jää ainult proovisaali piiridesse. Muide, kui me alguses oksi käisime korjamas, siis panime mõlemad sama põõsa oksad vaasi. Harrietil on nüüdseks need õitsema läinud, minul veel ei ole, ainult lehed on väljas. Ja täpselt samal ajal korjasime. Selles on midagi sümboolset, aga mis täpselt…?

Premiere 2014

Mari-Liis Eskusson „vägisi”
Laval: Arolin Raudva ja Raho Aadla, helikujundus: Iisak Sulev Andreller, valguskujundus: Villu Konrad, dramaturgiline tugi: Ingrid Kääramees

Üüve-Lydia Toompere „yes / no Truth”
Laval: Harriet Toompere, helikujundus: Ando Naulainen, valguskujundus: Villu Konrad, video ja visuaal: Siim Tõniste and Ando Naulainen

Mõlemad lavastused esietenduvad 11. veebruaril 2014 Kanuti Gildi SAALis Tallinnas.