Vestlesime Eesti presidendiga muusikast, subkultuuridest ja isetekkelisest kultuurist; eestlaste enesehinnangutest, suhtlemisviisidest ning edukusest; äraminemisest ja tagasitulekust; kaasaegsest maailmapildist ning tolerantsemast ja optimistlikumast ühiskonnast.

Ilmselt selleaastase lõppeva talve kõige külmemal päeval jalutasin kerge ärevusega hinges läbi päikselise aga karge Kadrioru pargi presidendi kantselei poole. Märkmikus oli juba mõni nädal kirjas seisnud „intervjuu presidendiga”. „Imelik riik meil,” mõtlesin veel lossi poole marssides, „lihtsalt lähed ja jalutad presidendi juurde.” Turvakontroll ja muud ettenähtud protseduurid läbitud, olin juba vähem kui veerandi tunni pärast Toomas Hendrik Ilvese kabinetis. Kokku oli lepitud, et räägime laiemalt kultuurist. Eelmisel õhtul oli Tõnu Kaljuste pälvinud oma esimese Grammy. President hooples kõlaritest kostuva muusikaga: „Need on ühed džässitüübid, kes interpreteerivad 18. sajandi itaalia religioosset muusikat. Ma just kinkisin Kaljustele selle plaadi ja ta oli sellest täiesti sillas!” Ühtlasi lubas ta, et võime kõigest rääkida. Lugesin esimese ettevalmistatud küsimuse maha ning panin paberi kohvitassi kõrvale, kuhu see ka intervjuu lõpuni unus…

Teie teadmised infotehnoloogia ja küberkaitse valdkonnas ning sõbralik meelestatus just noorte ja pigem kaasaegse kultuuri suhtes on loonud Teist küllaltki uuendusmeelse riigipea kuvandi. Sellega seoses ei ole Teist just erilist „rahvameest” saanud. Mis on ajendanud just sellist teed valima?

Eesti ITga olen tegelenud alates iseseisvuse taastamisest, kuna nägin juba tollal, et see on ainuke valdkond, kus meil on teistega sama stardipositsioon. Esimene veebilehitseja Mosaic tuli aastal 1993. Soome, Saksamaa, USA ja teiste riikide kõrval, kus oli juba 500 aastat taristut – suuri teid ja sildu – üles ehitatud, oli IT üks valdkond, milles me olime tol ajal täiesti võrdsed. Mõtlesin, et sellele tuleks keskenduda, ja olen seda kogu aeg teinud.

Kultuuri osas… (Mõtleb) Ei ole mõtet olla kunstlik – kui sulle on teatud asi kogu elu meeldinud, siis on see nii ka edaspidi… Oma kultuurihuvi ei saa teeselda – ma tõesti ei mõtle selle peale, mida teised eelistavad. Kui mulle miski meeldib, siis ma lähen seda kuulama või vaatama, aga kui see ei ole minu maitse, siis ma ei tee seda. Eks ka presidendina peab inimeseks jääma. Miks ma peaksin tegema asju, mis mulle eriti ei istu?!

See küberruum, mille ülesehitamise juures olite 90ndate alguses, on muutnud oluliselt meie kultuurilist kogemust ja kultuuri laiemalt. Kuidas Teie seda tajute?

Kogukond, milles eestlane, sakslane, ameeriklane või kes iganes liigub, ei ole enam kohalik väike rühm avangardiste – see on tänu küberruumile palju laiem. Selline juurdepääs on aidanud Eestil meeletult rahvusvahelistuda ja seda võimalust nägin ma juba 20 aastat tagasi. Pole midagi võrreldavat kitsarinnalisusest väljapääsemise ja maailmaga kursis olemisega. Meil ei ole vaja vahendajaid – igaüks võib lugeda mida tahes.

Üks viis olla täiesti võrdne osa maailmast, on olla kohal, ja minu kogemus välispoliitikas ja Euroopa Parlamendis töötamise aegadest on näidanud, et mõni riik võib olla meist palju suurem ja rahvarohkem, võimsama sõjaväega, aga see ei tähenda, et ta oleks meist targem – see on miski, mida mõned riigid kipuvad unustama. Ka suured võivad olla rumalad.

Eestlasele ei ole kuigi omane olla uutele asjadele avatud. Kas Eesti kultuuriruumis võiks optimism tärkavate idude osas rohkem kanda kinnitada?

Kui nii võtta, siis miks on Eestis nii palju edukaid idufirmasid? On mitu põhjust. Üheks on taust, haridus – meil on olnud juba 20 aastat Tiigrihüpe ja kõik koolid on 1998. aastast online, aga ikka leidub 3% neid, keda hakkab huvitama, kuidas asi töötab. Teine – ja palju olulisem – tegur on see, et keegi oli edukas. Selleks oli Skype ja nüüd on tuhandeid noori eestlasi, kes näevad, et see on viis maailma pääsemiseks.

Ja väga huvitav on jälgida, kuidas see toimib. Vastupidiselt Ränioru loogikale, kus ülikoolid ja firmad kõik ühes kohas koos pusivad, on Eestis selline asi nagu #EstonianMafia – paar inimest on Räniorus, mõned New Yorgis ja Londonis, Jevgeni Kabanov Tartus. Nad kõik suhtlevad omavahel, aitavad üksteist. Tegemist on uskumatult koostööalti kogukonnaga. See käib aga täiesti risti vastu leierdatud kuvandile, et „eestlane ei tee koostööd” või et „eestlase lemmikroog on teine eestlane”. Minu meelest on see väga efektiivne mudel, millega paljud Eesti firmad on just IT-valdkonnas palju saavutanud.

Üks tuntud inimene teatas hiljuti, et Eesti IT edu on müüt. Ta pidas silmas, et see ei vasta tõele – sorry, aga järelikult ta ei tea, mis maailmas toimub! Tõsi küll, see müüt on väga edukas ühes teises võtmes – see on teatavas mõttes nagu meem, mille laineharjal me praegu sõidame. Olukord võib muutuda, aga täna oleme punktis, kus Eesti mitu-mitu aastat kestnud innovaatilisus on jõudnud maailma teadvusesse. Nii nagu Seattle muutus kunagi grunge kantsiks, on Eesti koht, kus juhtub väga palju IT-s – tunnustagem seda!

(Läheb silmnähtavalt põlema: „Ma olen täiesti all over the place siin!”)

Mõelgem näiteks, kuidas sündis SMS – see oli kõrvalmõte, mis Nokia telefonile juurde liideti. Keegi ei arvanud, et sellest midagi olulist tuleb. Argade soome poiste tõttu, kes ei julgenud tüdrukutega rääkida ja saatsid neile selle asemel sõnumeid, muutus SMS fenomeniks. Ma tahan öelda seda, et eestlane ei räägi küll alati näost näkku, aga ta on väga aldis suhtlema – minagi näiteks eelistan kirja teel asju ajada. Pigem saadan SMSi või meili, kui võtan toru ja helistan.

Mis võiks olla kultuuri puhul Tiigrihüppe tüüpi platvormiks?

(Mõtleb pikalt) Raske öelda… Ma näen, et piiratud keeleruumi puhul on sellest väiksest maailmast muusikaga natuke lihtsam välja pääseda kui kirjandusega. Neid, kes läbi murravad, nagu Sofi Oksanen, on väga vähe. Mõned on selle siiski saavutanud – Anselm Hollo tõlked Jaan Krossi „Keisri hullust”, võib-olla „Professor Martensi ärasõit”. Need raamatud ei levinud massidesse, aga leidsid kriitikamaailmas väga head vastukaja. See eeldab muidugi, et sul on ka väga hea tõlk ja koostöö temaga sujub.

Mulle tundub – eriti selles valguses, et Kaljuste noppis hiljuti oma esimese Grammy –, justkui eestlastel oleks vaja, et meid väljastpoolt tunnustataks. Alles siis nõustume oma artiste ise kiitma.

Absoluutselt! See ei kehti ainult artistide puhul – meil on seda kinnitust ka mujal vaja. Kuigi mitte alati. Siin on kaks tendentsi. Esiteks me ei usalda iseennast piisavalt. Arvo Pärt pidi saama väljaspool Eestit meeletult kiitust, enne kui taipasime, et oo, meie oma! Me ootame, et keegi teine tuleks ja ütleks, et me teeme midagi hästi. Teine suundumus on Eesti mõistes n-ö muruniiduki fenomen – kohe kui keegi tõuseb kellestki kõrgemale, siis me niidame ta maha.

Kas see on eestlaslik või kuidagi inimlik?

Ma ei ütleks, et eestlaslik – see on selline põhjala mentaliteet üldisemalt. Võib-olla on see seotud pikaajalise äralõigatusega. Mõned teised kultuurid, vastupidi, toetavad oma inimesi ja kui keegi teeb midagi hästi, siis kõik on selle üle uhked.

On üks kuulus norrakeelne raamat, kust on pärit Põhjamaades tuntud Jante seadus, mille üks osa ütleb: „Sa ära arva, et sa oskad teha midagi paremini kui keegi teine, ära mõtlegi, et sa tohid üldse midagi teistmoodi teha!” (Ära arva, et sa oled keegi. Ära arva, et sa oled sama hea kui meie. Ära arva, et sa oled meist targem. Ära arva, et sa oled meist parem. Ära arva, et sa tead rohkem kui meie. Ära arva, et sa oled midagi enamat kui meie. Ära arva, et sa millekski kõlbad. Sina ei tohi mitte meie üle naerda. Ära arva, et keegi sinust hoolib. Ära arva, et sa võid meile midagi õpetada. – H. T.)

Väljaspool veebiruumi on meie kultuuril raske maailma murda, aga samamoodi on meil keeruline seda maailma endale koju tuua.

Sain kunagi Helen Sildnaga tuttavaks, tänu sellele et ta kirjutas 6–7 aastat tagasi artikli teemal, kui raske on tuua siia alternatiiv- või indie-bände. Ta tõi näiteks ühe tol ajal vähe tuntud – praegu väga populaarse – kollektiivi Arcade Fire, keda teadsin ka mina. Sildna kirjutas, et see on tulevikumuusika, mille Eestisse toomisel saaks publikusse kokku vaevalt kolmsada inimest. Kuna meil pole piisavalt palju neid, kes oleksid erinevate artistidega kursis, ei saagi siin eriti asju kuulata… Kes saaks lubada endale riski tuua siia suure summa eest mujal võib-olla tuntud bänd, mida aga Eestis veel ei teata? Kokku tuleb vähe huvilisi ja oledki pankrotis.

Mida Teie arvate, kes peaks selle riski võtma ja artistide siiatoomise eest seisma?

Minu meelest on Tallinn Music Week, mida Helen Sildna ja veel mõned inimesed teevad, leidnud väga sobiva lahenduse, et kutsutakse esinema vähem tuntud bände, kes on siiski teatava taseme saavutanud, ja kõigi nendega on võimalus tutvuda.

Iduartistidega peab tegelema! Võtame näiteks Iirise – siin oli ta tuntud, mujal mitte. Tänu TMWle sai ta plaadilepingu. See on üks võimalus, kuidas ka meie enda artiste aidata.

Tegelikult on ju probleemiks see, et kõigil pole võimalik rahalistel põhjustel nii palju kultuuri nautida, kui tahaks. Kuidas vältida olukorda, kus kultuur muutub kättesaadavaks vaid eliidile?

Ma võin öelda nii palju, et see ei ole majanduslik elitaarsus. Pigem on vaja vastavat haridust, et osata nautida suurt osa kunstist või kultuurist. Ma käisin nüüdismuusika kontserdil, kus minu kõrval istus üks rootsi dirigent. Pausi ajal ta imestas: „Mis teil siin lahti on? Noored inimesed tulevad tõsist muusikat kuulama. Kui mina Stockholmis dirigeerin, on saalis ainult valged pead.”

Meil on Eestis uskumatult hea muusikaline haridus. Tean perekonda, kus naine on eestlane ja mees britt – nad kolisid siia, et nende muusikaliseks geeniuseks osutunud laps saaks elementaarse muusikalise hariduse, mis on siinse koolisüsteemi osa. Suurbritannias pidanuks nad selleks erakoolile aastas 25 000 naela maksma. See, et inimesed ei saa kultuurist aru, on mujal palju tõsisem probleem.

Mis puutub majanduslikku kättesaadavusse, siis minu maitse muusika ja kirjanduse osas kujunes siis, kui ma olin väga vaene üliõpilane – ikka leidus viis, kuidas asju lugeda ja kuulata. Nüüd on neid võimalusi isegi rohkem. Minu ülikooli raadiojaam WKCR on siiamaani Ameerikas igasuguse uue muusika propageerimisel üks radikaalsemaid – sealt tuleb niivõrd pööraseid asju. Ainuke õnnetu aeg oli mul pärast ülikoolist lahkumist, kui polnud veel internetti. Siis ma ei saanud seda tol ajal piiratud ulatusega raadiot kuulata.

Eestiski on tekkinud viimasel ajal palju omaalgatuslikke veebiraadioid, mis, tõsi küll, kõik litsentsitasusid ei maksa. Kas selliseid asju saabki korrektselt teha? Või kas sellist isetekkelist ja põrandaalust kultuuri on vaja üldse kuidagi reguleerida?

(Kategooriliselt) EI, EI, EI! Selles kõnes, mille ma kaks aastat tagasi Tallinn Music Weekil pidasin – ja millest tuli suur jama, kuna ma rääkisin Pussy Riotist ammu enne seda kui teised –, osutasin asjaolule, et kui vaadata kaasaegset muusikat, on kõik, mis on praegu mainstream, olnud kunagi alternatiivne.

Näiteks Seattle, kust tulid Pearl Jam ja Nirvana – keegi poleks arvanud, et see saab grunge sünnikohaks. Seattle on nagu Ameerika Rapla, kust tuleb äkki mitu andekat inimest nagu meil Avandi ja Eplik. Teatud kohtades tekib aeg-ajalt mingi konstellatsioon. Näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Hortus Musicuse on asutanud mehed, kelle sünnipäevade vahel on viis-kuus päeva – sa ei saa seda ette programmeerida ega kultuuri juhtida. Ühest kohast võib tulla samaaegselt mitu geeniust. Me ei tohi olla kinni selles, et kuna enne oli nii, siis nüüd peabki igavesti nõnda olema. Selle mõttega on inimestel raske ära harjuda.

Subkultuuridega käib kaasas palju pahelist, ometi on need mingitel hetkedel ühiskonna väärtushinnanguid muutnud. Kuidas teha vahet, kust alates kannab subkultuur mingit uuendusliku väärtust ja kõik muu, mis selle ümber toimub, on aktsepteeritav?

Ainult tagantjärele… Romantiline kunstnikukuvand on püsinud alates 19. sajandi algusest – Byron, Swinburne, De Quincey, kes kasutasid narkootikume, sigitasid lapsi… Enne seda oli kunstnik ontlik inimene, kellel oli metseen. Alternatiivkultuuri mõiste tuli kasutusele alles millalgi pärast „Noore Wertheri kannatusi”. Kirjandusliku alge lõid Verlaine, Baudelaire ja Rimbaud, kes tegid kõikvõimalikke asju, tarvitasid erinevaid aineid – see on siiamaani edasi kandunud. Võib-olla isegi postuumselt, aga üldjoontes on nad kõik kodustatud – nüüd loetakse neid ülikoolides.

Lou Reed käis juba 90ndatel presidentide vastuvõttudel, kümme aastat enne seda võib-olla mitte. Kui mina olin noor, oli Lou Reed täielik subkultuur – ta mängis kell neli hommikul kuskil löga täis odavas kõrtsis. Seda me näeme kogu aeg, kuidas mingi radikaalne ja uuenduslik asi leiab hiljem aktsepteerimist – see võtab lihtsalt aega.

Kas see on pigem artisti kodustamine või aeg jõuab järele ja teatud asjad ei šokeeri enam?

Mõlemat. Võib-olla jõuad teatud ikka ja enam ei viitsi kogu aeg šokeerida… Ja teiseks oled oma senise tegevusega ehk piisavalt kultuuri mõjutanud, et see ongi muutunud. Oleme näinud taolist tendentsi 200 aastat ja see ei puuduta ainult kultuuri – kui geid hakkasid 60ndate lõpus esimest korda San Franciscos repressioonide vastu, olid kõik šokeeritud. Praegu toetab suurem osa ameeriklastest samasooliste abielusid – kultuurid muutuvad.

Mida on meil vaja või kui kaua läheb aega, et omasooliste kooselu ka siin mõistmist leiaks?

Kultuuriliselt on postkommunistlikud riigid olnud üldiselt konservatiivsed, kuigi Eesti on olnud paljudes küsimustes teistega võrreldes kiirem. Ma ei tea, kui kaua see aega võtab… Loodan, et mitte väga. Meid on liiga vähe selleks, et hakata siin kedagi kottima ja diskrimineerima. Üleüldse, kui ma vaatan, millist viha ja vaenu on see küsimus tekitanud, siis meie ühiskond ei ela üle sellist sallimatust omaenda inimeste vastu. Seda enam olen ma pettunud neis, kes seda õhutavad!

Siin ei teki isegi arutelumomenti. Kuidas suhelda taolises olukorras, kus erinevad pooled ei suuda üksteisega suhestuda?

See on meil tõesti probleem. Rohkem tolerantsust on vaja. Me ei saa lubada endale selliseid suuri lõhesid kui mõni arvukam rahvus. Meil on iga inimene oluline.

Sama olukord tekkis ka tegelikult möödunud aasta lõpus kultuuriavalikkuse ja võimuorganite vahel. Kasutati žeste, mis tekitasid suuri vastandusi.

Meil on kombeks asjadega selle koha pealt natuke liialdada – tegemist on ühe vabama riigiga Euroopas. Apelleerida sellele, et siin on sõnavabadus kuidagi ahistatud, ja rääkida vaikivast ajastust… Mulle käib see väga vastukarva. Esiteks on Eestis palju rohkem sõnavabadust kui kuskil Põhjalas. Põhjalas on laim kriminaliseeritud ja isegi sedavõrd progressiivses riigis kui Rootsi on üks toimetaja selle eest lausa vangis istunud. Meil võid sa öelda mida tahes. Igasugune protest on suurepärane! Palun protesteerige, aga ärge öelge, et meie riik on autoritaarne.

Mis on Teie arvates need puudujäägid, mis kultuuriavalikkus on ise tegemata jätnud?

Argumente on seinast seina, selles küsimuses ei ole üksmeelt nagu loomeliitude pleenumil aastal 1988, kus kõik ühe rusikaga vabadust nõudsid. Hinnanguid on väga erinevaid. Ei olnud nii, et kõik seisid kultuuriministri vastu – oli ka neid Eesti kultuuris olulisi inimesi, kes arvasid vastupidist. Samuti on neid, kes ei astugi loomeliitu ja arvavad, et on ebaõiglane, et loomeliite rahastatakse. Aga see ei ole asi, millesse riik peaks sekkuma – seda peaks loomeavalikkus ise omavahel arutama.

Mida riigipoolne kultuuripoliitika peaks hõlmama?

Ma ei usu üldse kultuuri reguleerimisse. Teatud reguleerimise funktsioon tuleb paratamatult rahastamise kaudu sisse, aga ma hoiaksin seda võimalikult kaugel riigist. Riik otsustab, kui palju on raha. Las inimesed jõuavad pigem omavahel kokkuleppele, kuidas seda jagada.

Lätis on väga hea nädalakiri ir – tõesti üks parimaid väljaandeid Baltikumis. Seal ilmus hiljuti kaheleheküljeline ülistuslaul Eesti kultuuripoliitikale – kuidas eestlased on kõike õigesti teinud ja lätlased valesti. Me võime olla enda eluga väga rahulolematud, aga teised, kes tulevad samast süsteemist, vaatavad, et vau, see on uskumatu, kuidas Nemad on suutnud seda teha?! Seesama enesepõlgus, mis domineerib ka paljudes meie diskussioonides, on Lätis ilmselt veel hullem – neil on oluliselt raskem tunnistada, et riigis on midagi õigesti tehtud.

(Tõuseb püsti ja jalutab arvuti juurde: „Võib-olla paneks midagi elavamat?! Ma nüüd muudan kogu seda asja siin…” Presidendi kantselei kommunikatsioonijuht Piret Pert: „Ära seda oma alternatiivrokki pane!” THI naerab: „Just panen!” Ja keerab helitugevust juurde.)

Millised on olnud tugevamad kultuurilised mõjutajad Teie noorusajast? Nagu näha, olete endale kindlaks jäänud ja pole maitse-eelistusi välja vahetanud?

(Vaidleb kategooriliselt vastu) Ma kuulasin hoopis teist asja nooruses! Mul ei ole lemmikbändi, mul on erinevad tujud!

Aga mis puudutab isiklikult?

(Leebub) Keel… Mulle meeldib, kui keelt on huvitavalt kasutatud – viskan Twitteris palju mitmekeelset kalambuuri, millest keegi aru ei saa. Mulle meeldivad kirjanikud, kes kasutavad keelt hästi.

Kas Teil on endal ka loomingulisi ambitsioone olnud?

Ambitsioone pole kunagi olnud, aga ma olen kogu aeg kirjutanud. Olen mänginud ka igasuguseid pille, näiteks klaverit, saksofoni, kitarri, aga lugemine huvitas mind rohkem. Ma olin okei kunstnik, kuni mu parimaks sõbraks sai inimene, kes oli geenius, mille peale ma lihtsalt loobusin. Olin tegelikult isegi täitsa osav. Inimesed ütlesid, et vau, sa oled päris hea kunstnik, aga oma andekat sõpra kõrvalt vaadates sain aru, et nii hea ma ei ole. (Naljaga) Seda oli masendav vaadata, ehkki see oli niivõrd naturaalne andekus. Ma olen näinud vähe inimesi, kes oskavad nii hästi joonistada.

Teil ilmselt presidendina pole tekkinud olukorda, kus vaatate kedagi kõrvalt ja mõtlete, et ta teeb seda nii palju paremini, äkki peaksin loobuma?

(Naerab) Selles valdkonnas pole see andekuse küsimus. Olen seda usku, et lihtsalt pean asju paremini tegema.

Mis meid Eesti Vabariigi 100. juubelil ees võiks oodata? Mida jõuaksime viie aasta jooksul ellu viia?

Ütleme nii, et see ei seisne SKTs per capita, vaid hoopis teistes asjades. Eesti on üks nendest paradoksaalsetest riikidest, kus jõukuse ja õnnelikkuse korrelatsioon vajub täiesti kokku. Muidu on ikka nii, et mida paremini läheb, seda õnnelikumad inimesed on. Ma ei tea, miks me arvame, et meie käekäik on kõige kehvem?! On kohti, kus on palju rohkem korruptsiooni ja vaesust, aga inimesed on meist palju rõõmsamad. Eesti on kõige vähem korrumpeerunud Ida-Euroopa riik – ainuke postkommunistlik maa, mis on Euroopa Liidu n-ö paremas pooles.

Äkki halamine tingibki selle, et asjad on korras? Äkki see hoiabki ära mingite asjade väga ülekäte minemise? Olgugi et see ei tekita eriti head üleüldist fooni ega õhkkonda.

Mina ei saa seda öelda, kuidas inimesed peaksid tundma, aga kui sulle hommikust õhtuni öeldakse, et kõik on nii halb… Võib-olla on sellest kasu, kui lähed välismaale ja näed, et seal ei ole sugugi parem. Aga see mentaliteet, et meil on siin kõik a priori nii kehvasti, peegeldab harimatust ja pahatahtlikkust või kibestumist oma enda elu läbikukkumisest.

Kui võrdleme näiteks väljarännet Eestist, Lätist ja Leedust, siis näeme, et see on mujal 10 korda suurem. Kui aga löön lehe lahti, näen intervjuud Tõnu Kaljustega, milles on kirjas: „Sel ajal kui Eesti jookseb inimestest tühjaks, jääb Tõnu Kaljuste siia.” Saagem täiskasvanuiks, elagem reaalses maailmas! 2,2 miljonit britti resideerub Euroopa Liidus väljaspool Suurbritanniat. Ainuke võimalus väljarände peatamiseks on piirid kinni panna, aga see tähendaks, et veel rohkem inimesi läheb minema.

Samas olen vähemalt kolm-neli korda erinevatelt inimestelt kuulnud, et kui välismaal õppivate üliõpilaste seas peetakse lolliks seda, kes kavatseb oma kodumaale naasta, siis eestlase hoiak on hoopis teine – ta mõtleb, et nüüd ma lähen tagasi ja teen midagi!

Kas jääme ootama selle põlvkonna tagasitulekut, kes praegu mööda ilma laiali on?

Ei jää ootama – seda on ka varem juhtunud ja see on alati nii olnud. Inimesed, kes on väge täis, jõuavad oma värskete ideedega tagasi. Ma arvan, et seetõttu on Eestil ka hästi läinud.

Meil on soov midagi ära teha. Juba 1980ndate lõpus, sügavas Nõukogude Liidus, erines Eesti teistest riikidest selle poolest, et meil oli tahe asju korda saata, ja need suured demokraatiaga seotud probleemid, mida me tänapäeval väga paljudes postkommunistlikes riikides näeme, tulevadki sellest, et iseseisvus ja vabadus kukkusid neile sülle ilma selle tahteta.

Samas tunnevad väga paljud noored sellest tegutsemissoovist hoolimata tegelikult seda, et neile ei anta olemasolevate struktuuride sees võimalust. Näiteks ei saa kas või poliitikasse siseneda, ilma et sa ei peaks astuma mingisse erakonda ja hakkama järgima seda vana ja kulunud süsteemi…

See vana ja kulunud süsteem on ainult 20 aastat kehtinud. Probleem on selles, et nüüd on need, kes kahekümneselt suured tegijad olid, 45-aastased ja nad on ikka võimul. Kui sa oled praegu 22, siis nad on seal ees veel pikka aega. Sellest ma saan täiesti aru. See on sotsioloogiast, demograafiast ja Eesti ajaloost tingitud probleem.

Aga ütleme nii, et kui ma olin noorem, olin ma alati kõige noorem. Ma olin 35-aastaselt endast 20 aastat vanemate kolleegide seas Raadio Vaba Euroopa toimetuse juht. Peab lihtsalt rohkem pingutama! Minu psühholoogia sunnib mind parem olema. Tuleb hiljem magama minna ja varem hommikul üles tõusta, et rohkem tehtud saaks. Ma ei näe praegu mingeid takistusi, miks keegi ei võiks olla Eesti poliitikas tõesti võimas juba suhteliselt noorelt.

(Pistab vahele: „See on Lou Reedi lugu „Sweet Jane” tegelikult… Või tähendab, nad varastasid selle talt.”)

Kui sa tahad, on Eestis väga lihtne kuhugi jõuda. Kui tulla välja originaalse ideega, siis ma olen kindel, et see leiab kajastust ja jõuab kohale. See ei erine lõppkokkuvõttes Eesti muusikamaailmast, kus noored ja ägedad mehed tulid ning tegid midagi ära. Antud süsteem oli palju rohkem kivistunud – Kaljuste ja Mustonen on väga heaks näiteks selle kohta, mida inimesed suutsid saavutada juba stagneerunud nõukogude süsteemis ainult tänu sellele, et nad olid andekad ja väga töökad. Tegid oma asja isegi hoolimata režiimist!

Kui nõukogude ajal oli väga kindel, mille vastu oldi, siis nüüd on see segane.

Ausalt öeldes ei ole ma pärast nõukogude režiimi millegi vastu olnud. Ma tahan teha seda, mis tundub mulle kihvt.