Sel nädalavahetusel, 5.–6. augustil toimub Põlvas 10. Intsikurmu festival, kus astuvad teiste seas lavale Django Django, Efterklang, The Roop, Noisy, Kitty Florentine, Vaiko Eplik & Eliit, Yasmyn, BÄM! jpt. Kuna on juubeliaasta, andsime seekord sõna korraldajatele endile, et uurida, millised on nende kõige meeldejäävamad festivaliseigad.

Mihkel Kübar, peakorraldaja

Kuidas sattusid Intsikurmut korraldama?

Olin 2013. aasta lõpus just töölt lahkumas ja mõtlesin, mida võiks elus uut teha. Idealistlikult kaldusin selle poole, kuidas muuta maailma paremaks ning mis on see valdkond, mis võiks aidata kaasa väärtushinnangute muutmisele. Martin Ruus oli just korraldanud esimese Intsikurmu muusikafestivali ja ei olnud jätkamise osas kõige optimistlikum. Ma ei olnud varem kunagi festivali korraldanud, kuid kutsusime sõbrad Vallo Hanseni ja Silver Roostiku appi ning lisaks veel ka teisi sõpru-tuttavaid. Umbes nii see läks.

Millised on sinu eredaimad seigad Intsikurmult?

Iga Intsikurmu on omamoodi.

Millised on veidramad probleemid, millega olete pidanud tegelema?

Meenub, kuidas päev enne esinemist oli meil Riias kadunud Hypnotic Brass Ensemble. Teadsin, et nad on jõudnud Chicagost Riiga, aga oli teadmata, kus hotellis nad ööbivad ja kui palju neid lõpuks kokku on, sest neil ei olnud just kõige aktiivsem mänedžer. Pealegi oli ta ise samal ajal USAs, mis tähendas ka suurt ajavahe ning tema vastused olid väga segased. Seega helistasime Riia hotelle läbi, et kus 7-11 tumedanahalist muusikut võiksid ööbida. Meie enda bussijuht, kes neile Riiga järgi sõitis, oli samuti kuldaväärt külma närviga. Õnneks jõudsid nad lõpuks õnnelikult Intsikurmusse ja kontsert oli äge. Aasta siis oli 2014. Mänedžeriga kirjutame aeg-ajalt siiamaani.

Kas on mingeid seiku, mis kirjeldavad seda, kuidas Intsikurmu kohalike seas vastu on võetud?

Mulle tundub, et aasta-aastalt on Intsikurmu festival muutunud Põlva elu üha loomulikumaks osaks. Inimesed on leidnud võimaluse näiteks kodumajutusteks jms. See, et kohalikud lisaks vaimsele rikastumisele ja lustile ka majanduslikult kasu saaksid, on olnud meil alati üks eesmärk. Kas see alati on nii õnnestunud, ei tea, aga julgen arvata, et kes targalt talitab ja on ettevõtlik, sellel on võimalik heas mõttes festivali oma huvides kasutada.

Meeldejäävaim kontsert?

Artist, kelle osas ei suuda keegi meie programmi meeskonnast meenutada, et kes ja kuidas ta üldse leidis, on Bokka, kes esines paduvihma ajal Intsikurmu pealaval. Vaiko Eplikule ja Kristjan Randalule oli 2014. aastal päris keeruline tiibklaverit leida ja Intsikurmule transportida, aga lõpuks õnnestus välja selgitada, et Mammaste kooli soetati just täiesti uus tiibklaver, millega oli võimalik väga hea kontsert anda. Antoha MC on olnud üks omapärasemaid ja ägedamaid artiste Intsikurmu ajaloos. Ja kui Tommy Cash esines Oru laval, nägin esimest korda, et Intsikurmul on palju rahvast – see oli meie festivali ajaloos üks hüppelisi hetki. Ei saa mainimata jätta ka Hypnotic Brass Ensemble’it ja Big Freediat Ameerikast ning Inglismaalt pärit Lucy Rose’i maagilist esinemist Tiigi laval.

Kristine Kebbinau, tegevjuht

Kuidas sattusid Intsikurmut korraldama?

Ei mäletagi, kas see oli aasta 2016 või 2017, kuid olin tollal Noortebändi konkursi produtsent. Intsikurmul oli hea komme panna auhinnana välja esinemiskutse ühele noorele artistile. Ja sealt kaudu saingi kuidagimoodi tuttavaks peakorraldaja Mihkel Kübaraga, kes küll kohe esimesel aastal ei tihanud mind punti võtta, kuid järgneval juba kaasas. Sealt edasi olengi Intsikurmuga sama õhku hinganud.

Millised on sinu eredaimad seigad Intsikurmult?

Ikka ja jälle meenutan härdalt 2019. aastat, mil oli üks publikurohkeim festival. Vastutasin tollal piletimüügi eest ning olin parasjagu pääslas, mil tuli heliproovi lõppedes peaväravate kaudu välja eskortida ühe artisti sõidukid. Selleks momendiks oli aga edasi lükkunud festivali väravate avamine ja inimesi oli ootama kogunenud juba üksjagu. Olime autode saabumist oodates inimesed ohutult teelt eemale juhatanud ja festivali väravad olid pärani valla, kuid mitte ükski külaline ei proovinud nendest sisse tungida või läbi joosta. Minu jaoks ongi see olnud näitaja –  Intsikurmu festivali külastav inimene on nii heatahtlik ja mõistev. Ainult suur rõõm on meie publiku jaoks igal aastal midagi korraldada.

Millised on veidramad probleemid, millega olete pidanud tegelema?

Õnneks ei ole veel kordagi kokku puutunud probleemiga, mis oleks veider. Tõsi – on suuremaid ja väiksemaid, tähtsamaid ja vähem tähtsaid probleeme, aga kõik saab ikka ja alati kenasti lahendatud.

Kas on mingeid seiku, mis kirjeldavad seda, kuidas Intsikurmu kohalike seas vastu on võetud?

Festivalile on alati olnud priipääs pensionäridel. Ühel aastal kohtusin piletimüügis kohalike väärikas eas daamidega, kes olid väga üllatunud ja elevil sellest, et nemadki olid festivalile oodatud (ja veel tasuta!). Kihistasid naerda nagu noored tüdrukud!

Meeldejäävaim kontsert?

Tegelikkuses on juhtunud kuidagi alati nii, et liiga palju ja tihti ise kontserti kuulama ei jõuagi, kui festivalil millegagi ametis olla. Aga üks eredaim moment oli, kui järsku hakkasid staabis mitmed meeskonnaliikmed pealava suunas kiirkõndi tegema, kui kostus, et laval on Big Freedia. Kappasin ka ise sinna suunda ja see live oli pehmelt öeldes ja hästi mõeldes väga kreisi. Ja ma jõudsin alles lõpulooks!

Silver Roostik, produktsioonijuht

Kuidas sattusid Intsikurmut korraldama?

Mihkel Kübar kutsus mind 2014. aastal appi tehnilisi küsimusi lahendama ning teisest aastast olin juba produktsioonijuhina põhimeeskonnas. Järgnevate aastate jooksul toimus meeskonnaga ühte kasvamine ja tundsin, et olen õiges kohas. Olen juba seitse aastat teinud Ameerikas Robert Wilsonile kunstikeskuse Watermill Centre suure gala jaoks tehnilist produktsiooni, kust olen ka Intsikurmu jaoks palju inspiratsiooni ammutanud.

Millised on sinu eredaimad seigad Intsikurmult?

Leidsime kunagi vanast Noblessnerist 4-meetrise Makroflexist Tõnu Kaljuste kuju ja tarisime selle koos Vallo Hanseniga öövarjus kärul Sõpruse kinno, hiljem vedasime selle ka Põlvasse, kus ta meie tegemistel mitu aastat pilku peal hoidis. Aga minu jaoks on kõige eredamalt meeles ikka need laupäevaöised lõkke ääres istumised koos meeskonnaga.

Millised on veidramad probleemid, millega olete pidanud tegelema?

Vähesed artistid on soovinud lava peal konfette kasutada, kuid kui seda on nõutud, siis oleme ise konfetikahuri sisu tühjaks teinud ja need biolaguneva riisipaberiga täitnud. Hoolitseme alati selle eest, et Intsikurmu metsapark oleks peale festivali ilus ja puhas. Võtsime loodussõbraliku festivali korralduse juba algusaastatel oma südameasjaks, näiteks 2016. aastal kasutasime kliist pressitud sööginõusid ja -riistasid, mille sai peale suppi ära krõbistada. Taaskasutamine on olnud meil alati teemaks, 2018. aastal jäi ühel hotellil üle ca 50 vana lametelerit, mille tarisime kõik festivalile ja kasutasime erinevates installatsioonides. 

Kas on mingeid seiku, mis kirjeldavad seda, kuidas Intsikurmu kohalike seas vastu on võetud?

Mäletan, kui 2020. aastal oli tarvis 20 vana sateliidipanni, leidsime need koos kohalike abiga ja saime Telefestivali teletorni paigaldada. Mainimata ei saa ka jätta tublisid kohalikke ettevõtteid, kes on meiega kampa löönud. Näiteks pisike ja mõnus Tillu kodukohvik toob festivali toidualale päev läbi värskelt küpsetatud saiakesi ja pirukaid, nii et terve metsapark on pidevalt head lõhna täis. Nende kaneelirullid on alati festivali tõeline hitt!

Meeldejäävaim kontsert?

Minu üks lemmikuid on olnud Islandi elektroonilise muusika lipulaev Kiasmos ja mul ei lähe kunagi ka Antoha MC esinemine meelest.