„The Brand New Testament” (Belgia, Luksemburg, Prantsusmaa, 2015). Režissöör Jaco Van Dormael, osades Benoît Poelvoorde, Yolande Moreau, Catherine Deneuve, François Damiens jt. 112 min.

Lääne-Euroopa kultuurkiht tugineb suuresti piiblimüüdile, mis näikse seetõttu olevat justkui universaalne dekodeerimisvahend, mille abil saab tõlgendada ka neid teoseid, mis müütilisest raamist välja jäävad. Universaalsuse kõrval on müüdil omadus olla üldtuntud ja -levinud, mis tähendab loomeinimestele lõputuid võimalusi müüdisüžeega mängida ja sellega kunstiliselt ümber käia, kuna tuttav lugu või loo osad mõjuvad võõrasse konteksti paigutatuna igal juhul värske ja lõbusana. Sama järelduseni jõudis nähtavasti Jaco Van Dormael, kui hakkas väntama „Uhiuut testamenti”. Ometi ei piirdunud ta mõne väikese rahvajutuga, vaid võttis need kõige suuremad – vana ja uue testamendi.

See, et Nietzsche arvates on Jumal surnud, on täielik loba, sest Jumal (Benoît Poelvoorde) on elus ja elab Brüsselis. Jumaliku isiksuse järgi ei lõhna selles filmis küll midagi – kaotanud poja JC (Jesus Christ), elab ta koos oma vaikiva ja pesapalli ning tikkimist armastava naise (Yolande Moreau) ja mässumeelse eelpuberteediealise tütre Eaga (Pili Groyne). Viimase silme läbi lugu jutustama asutaksegi. Kui eelnevat eirata, on perekond nagu perekond ikka – ema küürib ja vaaritab, tütar püüab kasvuvaludega hakkama saada ning isa vaatab diivanil lösutades jalgpalli. Muul ajal istub ta kabinetis luku taga, nina arvutis või mängib väikesel Brüsseli maketil selle elanikega – kukutab alla reisilennukeid, ajab kiirronge rööbastelt maha ning ladistab linna kohal kastekannuga. Et väikese Ea arvates käitub tema jumalast isa inimestega väga julmalt, otsustab tüdruk talle kätte maksta, saates inimestele Jumala isiklikust arvutist laiali nende surmakuupäevad. Sealt edasi algab lõputu seiklus mööda Brüsseli tänavaid, kuna uhiuue testamendi jaoks on tarvis leida kirjapanija ning kuus apostlit.

Uhiuue testamendi kirjutamist võib kujutada väga üksluiselt, aga Van Dormael on seda teinud läbi absurdi ja satiiriprisma, segades ühelt poolt kokku Murphy seadused ja kümme käsku, teiselt poolt 21. sajandi Kesk-Euroopa linnaühiskonna. Koomilist lugu toetavad tõeliselt out-of-the-box fantaasialennud – gorillaga kokku elav daam, hobimõrvarist snaiper, Jeesuse kujuke, mis vahepeal ellu ärkab, Da Vinci „Püha õhtusöömaaeg”, kuhu aina apostleid juurde sigineb ja kõrgustesse ulatuvad tohutud kartoteegikapid Brüsseli elanike andmekaartidega.

Vana ja uue vastandus jätkub lisaks testamentidele ideeliselt ka Jumala ja tema tütre Ea vahel, kellest viimane püüab isa autoriteeti igal võimalusel õõnestada ning päästa Brüsselist veel see, mis päästa annab. Titaanide võitlusena paistev rollijaotus on jällegi pärit justkui müüditasandilt, näidates, kuidas uus kord ehitab end vana varemetele. Tõeline girl power, mis Ea tegelaskujuga filmi tulvab, on jahmatav. Nagu tema vanem vend, käib plika ringi, targad sõnad suul, trööstib abivajajaid ja leiab olukordadele mängleva kergusega lahendused. Lapse perspektiivist loo edastamine sätib fookuse kusagile mängu ja pärismaailma piirimaile, naeruvääristades täiskasvanute valikuid ja urbanistliku elukorralduse jaburust. Siiski on Eas 10-aastase kohta üllatavalt palju oidu ja elutarkust, mida võiks vaadata paralleelsena tema venna JC 12-aastasena templis peetud jutlustega.

Kahtlasena tundub filmis Jumala naise roll – piibli mütoloogias peaks proua Jumal olema põhimõtteliselt Maarja, kuid see nüanss on filmist välja jäetud. Või on proua Jumal hoopis Jumala uus naine? Õigustus sellele väljajätule on ilmselt üsna selge, kuna liiga paljude müüdisüsteemide pealikuti ladumine oleks muutnud filmi umbseks ja kaotanud selge keskme. Ometi võib mingi umbkaudse tõlgenduse proua Jumalale siiski testamentide raamistikus anda. Üks interpretatsioon piibli tähtsamate naiste – Eeva ja Maarja – kohta on, nagu oleks Eeva süüdi kogu inimkonna hädades, Maarja aga päästis inimkonna, kinkides neile lunastaja. Proua Jumal esineb filmis selge kõrvaltegelasena, olles samas Ea ja tema isa vaheliseks puhvriks, kes lükkab mikroliigutustega paika nihkes tükid… ja lõpuks ikkagi päästab maailma.

Teine küsimärk tekib filmi lokaalsuses. Jumala võim peaks olema absoluutne, kuid ometi keskendub Van Dormael ainult ühele linnale, jättes mulje nagu eksisteeriks härra ainuüksi Brüsselis. Teisalt võib Brüsselit võtta kui osa tervikust. Kogu maakera hõlmamine oleks vahest olnudki tarbetult segav ja loole oodatust vähem juurde andnud.

Kuigi „Uhiuus testament“ on läbi ja lõhki komöödia, tegeleb see teisest küljest selgelt eksistentsiaalsete ja tõsiste küsimustega. Oma surmakuupäeva teada saades kaotavad inimesed vaba tahte ja alluvad predestinatsioonile, mis mõjub nende enesemääratlusele enamjaolt laastavalt – küsitakse, kas elada jäänud aeg tuleks veeta nii, nagu seda oli tehtud seni või oleks aeg elada nii, nagu süda päriselt tahab. Näeme kardinaalseid elupöörakuid, millest enamik on tulemuslikud. Surma filmi toomine on julge samm ja nõuab peent eetikataju, mis Van Dormaelil ka üldjuhul õnnestub.

Ehkki paistab, nagu „Uhiuus testament” oleks suuresti üles ehitatud piiblile, on see vaid üks filmi tasand. Palju enam on see inimlik draama, kus tegelastel tuleb hakkama saada enda identiteedi ja maailmasse paigutumisega. Vahele on pikitud toredaid armastusfilmi ja peredraama komponente, tehes lõbusa komöödia omajagu inimkonda ja -suhteid peegeldavaks.