Sellest, miks me teeme asju, mis ei ole meile head, kui paratamatu on Eesti alkoholikultuur, miks on lihtsam karjaga ühte sammu käia kui sellest eristuda ja kuidas (mitte) aidata lähedast.

Palusime oma jõulukuise sõltuvusnumbri persooniks Lauri Pihkva, kellega arutasime ühel novembriõhtul kohvitassi taga, millisena tema oma praktikas Confido Meditsiinikeskuse sõltuvuspsühholoogina Eesti elu näeb. Olles harjunud intervjueerima kirjanikke jm kultuuriinimesi, osutus minu jaoks sõltuvuspsühholoogi küsitlemine üksjagu keerulise(ma)ks ülesandeks. Aga mida muud ühe psühholoogi käest üldse uurida kui mitte seda, miks me oleme sellised, nagu me oleme, ega me (ma?) äkki liiga palju alkoholi ei joo ja kas asjad lähevad ehk ka natuke paremaks. Nagu arvata oligi, midagi otseselt roosilist siit siiski ei paista, kuigi mõnel puhul võib teatav optimism olla ka põhjendatud.

Miks teevad intelligentsed täiskasvanud inimesed asju, mille puhul nad teavad, et need pole neile head? Ma ei mõtle siin isegi esmajoones sõltuvust, vaid üleüldisemaltki – on ju siiski väga vähe inimesi, kes näiteks sünnipäevalauas ühtegi klaasikest ei tõstaks või kohvi ei jooks või punast liha ei sööks vms. Me teame, et alkohol hävitab ajurakke ja kõik nii edasi, teame ebatervisliku toitumise seosest südame ja veresoonkonna haigustega. Aga me teeme neid asju ikkagi. Miks?

Väga üldine vastus on, et oma olemuselt me ei olegi alati mõistlikud. Inimesel on mitmesuguseid mõtlemise viise. Jah, meil on ratsionaalne mõtlemine, kus me kaalume pingsalt, mida me teeme, mis on selle põhjus ja tagajärg ja nii edasi, aga meil on ka automaatne mõtlemine, heuristiline mõtlemine, meil on emotsioonid.

Mida tähendab heuristiline mõtlemine?

Meil on ajus loodud mingid seosed ja nendega käivad kaasas hästi-hästi kiired protsessid – kui ma näen mingit asja, siis mu aju leiab kohe otsetee järgmise seoseni. Selliseid lihtsustatud mõtlemise skeeme ehk heuristikuid võib meie ajus olla tuhandeid ja need tunduvad meile alati tõeste faktidena. Nii et iga otsus on kombinatsioon mõtlemise viisidest – see ei ole kunagi ainult ratsionaalne või puhtalt emotsionaalne. Mulle näiteks meeldib vaadata autoreklaame või üldse reklaame – kõik, kes on olnud seotud müügi või turundusega, teavad, et emotsiooniga on alati suurem tõenäosus inimese otsust mõjutada. Autoreklaamides ei räägi ju keegi mingit ratsionaalset juttu, vaid autot võib-olla eriti ei näidatagi, seal on iha, seks, kuuluvustunne ja kõik sellised asjad. Näiteks alkoholist saadav „kasu” on samuti emotsionaalne, seetõttu ka ahvatlev.

Tegelikult ei olegi päris õige öelda, et need asjad ei ole üldse meile head, sest mingi põhjus seal ju ikkagi on. Tegemist võib küll olla ainult hetkelise emotsionaalse kasuga ja sellele järgnev kahju võib olla tohutult suurem, aga ei saa öelda, et neis ei ole midagi head. Näiteks tuleb meelde, kuidas meile räägiti põhikoolis alkoholist ja narkootikumidest ning kogu jutt keskendus sellele, kui halvad need on ja kui halvad tagajärjed nendega kaasnevad. Mäletan, et juba siis tundus see mulle ebaloogiline, et kuulge, kui need põhjustavad ainult neid halbu asju, mida siin praegu kirjeldatakse, siis miks peaks keegi neid üldse tarvitama. Loomulikult on ka alkoholil mingi positiivne efekt või vähemalt selle lootus.

Sellelaadsetes igapäevaaruteludes jõutakse tihti tõdemiseni – mis on kahtlemata ka õige –, et kõik kultuurid on juba aegade algusest endale alkoholi leiutanud. Või tegelikult saaks ju minna veelgi kaugemale – ikka näeme meediaski toredaid uudiseid sellest, kuidas mõni loom on leidnud näiteks käärinud õunu, neid ohtrasti tarvitanud ja siis puu otsa kinni jäänud või muidu sekeldustesse sattunud.

Jaa, looduses paljud loomad, kes leiavad kusagilt aeg-ajalt käärinud vilju, tõmbavad ennast mõnuga purju. Nad ei oska muidugi ise alkoholi tekitada ja säilitada, nii et see on mingi lühike periood, mille vältel see võimalik on, ja ilmselt nad ei jõua ennast selle aja jooksul päris sõltlaseks harjutada. Aga laboratooriumites on küll loomi, kellele on loodud tingimused, kus neil on palju kättesaadavaid aineid, millest nad võivad ka üledoosi saada.

Mingi intuitiivne teadmine või arusaam sõltuvusest on meil ilmselt kõigil, aga küsin ikkagi sinu kui spetsialisti käest üle: mis on sõltuvus? Mingit päris ühtset lõplikku ja ammendavat definitsiooni ma ei leidnudki, kuigi ilmselt pole selle järele ka vajadust.

Nojah, ega ei leiagi ühtset definitsiooni. Sõltuvust tasub pigem vaadata skaalal, mille ühes otsas on madala riski piires tarvitajad (enamik inimesi mahub õnneks sinna) ja teises rasked sõltlased. Sinna vahele jäävad liigtarvitamise ja sõltuvuse astmed. Mingid tunnused on loomulikult loetletud, alkoholisõltuvuse puhul eristatakse olenevalt diagnostilisest juhendist 6 või 11 tunnust ja kui nendest on teatud hulk täidetud, siis saab öelda, et meditsiinilises mõttes on tegemist sõltuvusega. Need tunnused võivad olla näiteks tugev tung või sundmõte ainet tarvitada, tolerantsuse teke ehk sama efekti saavutamiseks on vaja kogust suurendada, tarvitamise jätkamine hoolimata ilmsetest kahjulikest mõjudest jne.

Ma ise olen lähtunud oma töös ka hästi madala läve määratlusest, et sõltuvuse või vähemalt murettekitava tarbimisega võib olla tegemist siis, kui see miski ei ole enam see, mis mulle meeldib, vaid mul on seda vaja, ja kui ma seda ei saa, siis see tekitab stressi või ma pean selle vältimise nimel pingutama. Siin tasub lähtuda põhimõttest, et parem on reageerida natuke liiga vara kui natuke liiga hilja. Mitteprobleemne suhe alkoholiga võiks olla umbes selline, nagu mõnel inimesel on kapsapirukaga: see maitseb mulle ja kui pirukat on ja seda pakutakse, on väga tore, aga kui seda pole, siis pole ka midagi lahti.

Keegi ei taha lihtsalt alkoholi või lihtsalt kokaiini, vaid see annab neile midagi vajalikku, olgu see siis unustus, stressimaandus või lõbu.

Kui rääkida sõnadest, siis kas on produktiivne käsitleda sõltuvust kui haigust või oleks kasulikum kasutada selles kontekstis eraldi terminoloogiat?

Ma nimetan sõltuvust ikkagi psüühikahäireks. Kui on selge, et see vastab meditsiinilistele kriteeriumidele, siis ei ole mõtet teha nägu, et see on midagi muud kui psüühikahäire.

Vaatasin Johann Hari TED Talki[1], mida sa mulle intervjuueelses kirjavahetuses soovitasid. Ta tõi seal näite Portugalist, kus aastast 2000 on narkootikumid väikeses koguses dekriminaliseeritud, ja rääkis selle poliitika positiivsetest mõjudest. Kuidas tundub sulle selle taustal Eesti narkopoliitika[2]?

Nagu ma kirjutasin, ei ole ma päris kõigega nõus, mida ta seal räägib. Ja ma ei oska seda videot ka poliitikaga siduda, küll aga üldise suhtumisega, kuidas me üldse mõtestame sõltuvusprobleeme. Kuigi selles mõttes võib-olla küll poliitika, et kui oleme igal pool välja öelnud, et Eestis on sõltuvust liiga palju, see tekitab palju probleeme ja sellega peaks tegelema, siis ainult käskude ja keeldudega ei ole eriti hea sellele läheneda.

Vaid?

Oluline roll on ka keskkonna kujundamisel ja arvestamisel sellega, et sõltuvusprobleemidel on mingi taust. Nii alkoholi kui ka muude ainete liigtarvitajate jaoks täidab see mingit funktsiooni – keegi ei taha lihtsalt alkoholi või lihtsalt kokaiini, vaid see annab neile midagi vajalikku, olgu see siis unustus, stressimaandus või lõbu. Aga kõiki neid väärtusi on kindlasti võimalik saada mõnel muul, mittekahjulikul viisil. Ehk siis riiklikult tuleks leida ja pakkuda võimalusi selleks, et inimesed saaksid kõiki neid vajalikke tundeid, efekte ja kvaliteete millestki mõistlikumast, mitte näiteks alkoholist ja narkootikumidest. Sinnapoole vaatamist tahaksin rohkem näha.

Ehk siis meie rotipark[3] peaks olema avaram?

Jah! Aga sellega on see asi, et rotid on inimestega võrreldes ikkagi üsna lihtsad loomad ja palju kergem on kujundada ideaalmaastikku rotile kui inimesele, sest iga inimene loob suure osa sellest ideaalmaastikust oma peas. Inimene on suuteline olema õnnetu ka näiliselt ideaalsetes tingimustes, võime siin mõelda näiteks filmistaaride peale, kes eemalt vaadates tunduvad rikkad, ilusad, kuulsad jne, aga kes selle sees ei pruugi olla sugugi rõõmsad ja rahul. Ja vastupidist on ju ka, väga rasketes tingimustes elavad inimesed võivad olla õnnelikud. Selleks et inimene tunneks elust rõõmu ja oleks iseendaga rahul, on päris palju tegureid.

Olen märganud, et eestlased peavad väga sageli normaalseks ja tavapäraseks tegelikult ohustava ja isegi kahjustava taseme alkoholikoguseid ja tarvitamise sagedusi.

Mulle tundus, et sellest Hari videost saaks ka üsna otseselt järeldada, et näiteks heroiin on tegelikult võrdlemisi ohutu, sest, nagu ta ütleb, 95% Vietnami sõjast tagasi tulnud USA sõduritest, kes seal heroiini tarvitasid, „koju jõudes lihtsalt lõpetasid”, sest nad olid oma eluga rahul. Ma küll loen siit välja, et kui su elu on ilus ja korras, siis võib vabalt heroiini proovida!

Huvitav, mul sellist mõtet ei tekkinud (naerab). Ma kindlasti ei soovita kellelgi heroiini proovida, ükskõik kui hea su elu on või kui rahul sa endaga oled. See on ikkagi ohtlik ja mürgine aine ning üledoose saavad ka need, kes ei ole sõltlased. Me ju teame, et alkoholi tarvitavad väga paljud inimesed, ja Eestis on muidugi ka liigtarvitajaid väga palju, kindlasti liiga palju. Aga ka meil siin jääb valdava enamiku tarbimine n-ö madala riski piiresse – neil ei kaasne sellega mingeid sotsiaalseid, füüsilisi ega vaimseid probleeme.

Äkki siis ka mina kuulun nende hulka, tegin siin nimelt enne intervjuud just AUDIT testi ja mu tulemus jäi vahemikku 8–15 punkti[4]! Kas peaksin muretsema?

Selle skoori juurde käib soovitus, et vaata lihtsalt oma kogused ja sagedused üle ja vajaduse korral vähenda neid, aga ei, sa ei pea kohe ravile minema (naerab)! Tegelikult soovitaksingi ka neil, kes ei kahtlusta endal sõltuvust, sedasama AUDIT testi teha. Seal on päris huvitavaid küsimusi. Olen märganud, et eestlased peavad väga sageli normaalseks ja tavapäraseks tegelikult ohustava ja isegi kahjustava taseme koguseid ja sagedusi.

Aga kui inimene juba kahtlustab? Ehk näiteks, kas see, kui inimesel tekib juba mis tahes olukorras küsimus, et kas ma äkki joon liiga palju, on pigem märk sellest, et tõenäoliselt just nii ongi?

Ma arvan, et pigem on hea, kui selline küsimus või kahtlus tekib. Siis saabki ju iseendale peeglis tõsisemalt otsa vaadata, võib-olla sedasama AUDIT testi täita või konsulteerida kas või kiirelt mõne spetsialistiga – kas vaimse tervise õe või psühholoogiga. Halvem lugu on, kui seda küsimust üldse ei tekigi. Kui näiteks paljudel teistel sinu ümber juba on see küsimus tekkinud, aga sul endal mitte.

Ma mõtlesin selle peale natuke intervjuuks valmistudes. Mul on hästi raske uskuda, et inimene lihtsalt äkitsi avastab ennast kusagilt n-ö põhjast, olemata varem mõelnud kordagi selle peale, et äkki on midagi nihkes. Ma kahtlustan, et need küsimused siiski tekivad tal endalgi, aga ta ei pruugi muidugi neid kõva häälega välja öelda.

Sellega on nii ja naa. Ehk see on jälle koht, kus meie aju on niivõrd keeruline ja enamiku ajast me ei teadvusta, miks me üldse midagi teeme. Valdav osa käitumisest ja valikute tegemisest toimub mingil automaatsel või harjumuslikul režiimil. Näiteks sa võtsid just lonksu vett – kas sa mõtlesid korralikult läbi, kas sul on üldse seda lonksu vaja ja miks sa selle võtad? Iga päev on sadu, kui mitte tuhandeid selliseid tegevusi ja otsuseid. Aga sõltuvusravi üks levinuim lähtepunkt on motiveeriva intervjueerimise teooria…

Mida see tähendab?

Motiveeriv intervjueerimine on 80ndatel Ameerika Ühendriikides alguse saanud sekkumismeetod – see ei ole päris teraapia, vaid nõustamismetoodikate kogum, mis lähtub muutuse transteoreetiliste staadiumite käsitlusest, ja selle abiga on võimalik tuvastada, millisel muutuseks valmisoleku (või juba muutuse elluviimise) tasemel inimene parasjagu on. Kas ta on näiteks valmis võtma vastu mingit otsust muutuseks – sõltuvuskäitumist kas vähendama või lõpetama. Kõigepealt on selline staadium, kus ta ei ole üldse vastuvõtlik ega teadvusta muutumisvajadust või vähemalt ei ole huvitatud mingitest nõuannetest ega abist. Sealt edasi tuleb kaalumise staadium, millele on omane kahevahel olek, ja selles staadiumis ongi enamik alkoholi liigtarvitajaid – nad ei pruugi seda sõnades väljendada ja kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et nad lihtsalt tuimalt joovad ega kuula kedagi, aga enda sees on tegelikult kahtlused olemas.

Oma olemuselt oleme me ikkagi ka sotsiaalsed loomad ning meid mõjutavad ka kambavaim ja sisemine tung teistega sarnaselt käituda, mitte eristuda normist.

Mõned kuud tagasi ilmus Piret Põldveri raamat „Hoog”, millest umbes ühe kolmandiku moodustab poolilukirjanduslik kogemuslugu või midagi säärast. Sellest joonistus minu meelest päris hästi välja tavaline Eesti alkoholikultuur ehk see, kui väga on meie igapäevane sotsiaalne keskkond alkoholist – olgu või mõõdukas koguses – läbiimbunud. Kui paratamatu tundub sinu jaoks meie alkoholikultuur ja kuidas kohaneda sellega olukorras, kus see sinu jaoks välja joonistub või kus sa sellest teadlikuks saad?

„Paratamatus” on huvitav sõna. Selles mõttes ju küll, et kultuur on selline, nagu see parasjagu on, ja ühtegi kultuuri ei saa keegi üksi ühekorraga muuta. Selles plaanis ei ole see aga kindlasti paratamatu, et see peakski nii jääma. Mina näen tegelikult kultuuri muutumist päris hästi ka praegu. Samas on Eestis endiselt nii, et juuakse palju korraga, seegi on kultuuri osa ja sellest on kahju. Juuakse ju näiteks ka Lõuna-Euroopas, aga teistmoodi.

Ja kui kultuur on selline, siis kui paratamatu on see, et üksikisik on sellest mõjutatud? See on ju nii ja naa. Kui raamatus on juttu sellest, kui keeruline on olla meie kultuuriruumis nii, et sa ei joo, siis – ongi keeruline! Oma olemuselt oleme me ikkagi ka sotsiaalsed loomad ning meid mõjutavad ka kambavaim ja sisemine tung teistega sarnaselt käituda, mitte eristuda normist. Eristumine on loomulikult võimalik, aga see võib olla väga raske.

Tõsi ta on, olen ise omajagu aastaid aeg-ajalt kaineid kuid teinud ja mäletan, et esimestel kordadel oli see selles mõttes sotsiaalselt keeruline, et ma avastasin, et tõhusam on püüda seda lihtsalt varjata, kas siis alkoholivaba õllega või sidrunilõiguga koolaklaasis.

Jah, et oleks lihtsam, eksju. Sest siis sa ei eristu nii väga.

Aga pean tunnistama, et enam ma seda survet eriti ei tunne. Nõnda jääb mulje, et vähemalt kampaania „Septembris ei joo” on küll olnud sotsiaalselt küllaltki tulemuslik. Või kuidas sulle tundub, mil määral on säärased sotsiaalsed kampaaniad ühiskonda mõjutanud?

Ma kindlasti tervitan neid ja näiteks mõnele vastakate tunnetega inimesele, kes väljendab ise, et ta on mõelnud, et ei tea, kas alkoholi tarvitamine mõjub talle halvasti, olen ka soovitanud, et näe, on selline kampaania, proovi, vaata, kuidas on. Aga kahjuks ma ei tea sellist statistikat, kust paistaks, kas need kampaaniad on kandnud ka mingit nähtavat vilja.

Mulle näib, et kõik, kes teevad esimest korda elus kainet kuud, olgu see septembris või millal tahes, peavad ühtäkki küsima endalt küsimusi, mida nad ei ole endalt varem küsinud. See on miski, mida ei saa minu meelest teha läbi teoreetiliselt, vaid ainult praktiliselt. See annab meile uut infot ühelt poolt meie ühiskonna kohta (mis varem pruugib olla mitteteadlik või passiivne teave), aga teisalt ka meie endi kohta.

Jah, see on hea asi, eksole. Ja nagu ma enne ütlesin, saab seda kasutada ka väikese testina. See on üks võimalus hinnata, kas ma liigun juba sõltuvuse poole või see lihtsalt meeldib mulle. Ma ei ole kunagi arvanud, et alkoholi peaks täiesti ära kaotama – seda on ju proovitud küll, aga tundub, et inimestel on ikkagi suur soov enda seisundit kuidagi mõjutada. Küll aga võiks sellised kampaaniad ja teavitustöö suunata inimesi mõtlema rohkem sellele, et alkohol ei ole päris tavaline toiduaine ja sellesse peaks suhtuma ka teistsuguse hoiakuga.

Eestis on ilmselt väga raske leida sellist suguvõsa, kus ei oleks üldse mitte ühtegi alkoholi liigtarvitajat.

Lisaks kampaaniatele on meil võetud viimastel kümnenditel teatavaid juriidilisi meetmeid, näiteks on piiratud alkoholireklaami, ühtlasi paistab mulle, et minu nooruses oli alaealistel kergem alkoholi kätte saada kui praegu – ehkki keelatud oli see ka siis. Kuidas sulle tundub – kas siis just nende näidete mõjul või mitte –, kas noored joovad tänapäeval vähem kui n-ö meie ajal? Või on see illusioon?

Eesti kohalikust statistikast, mille ma olen leidnud, pole ma küll mingeid rõõmusõnumeid välja lugenud selle kohta, et noorte seas oleks alkoholitarbimine vähenenud, nii et päris kindlat seisukohta ei oska ma võtta. Aga kui vaadata alkoholisõltuvuse riskifaktoreid ehk tegureid, mis muudavad mõne inimese sellele vastuvõtlikumaks ja mis võivad koosmõjus viia liigtarvitamise või sõltuvuseni, siis varane alustamine ja kättesaadavus kuuluvad nende hulka küll. Ehk kui alkohol on väga lihtsasti kättesaadav, siis see on üks tegur, mis lihtsustab sõltuvuse poole liikumist.

Kuigi ei pruugi.

Jah, täpselt. Need on riskifaktorid, millest mõned realiseeruvad ja mõned mitte. Samamoodi on geneetilise eelsoodumusega – see ei tähenda, et kui näiteks mu vanaisa ja isa olid alkohoolikud, siis on saatusega määratud, et ka mina pean olema. Jah, sul võib olla geneetiline soodumus, et kui hakkad mõne teisega samas tempos jooma, siis sina jääd enne teda sõltuvusse, aga kui sa seda ei tee, siis ei jää.

Neid võimaliku geneetilise eelsoodumusega inimesi on meie generatsioonis vist päris palju.

Eestis on ilmselt väga raske leida sellist suguvõsa, kus ei oleks üldse mitte ühtegi alkoholi liigtarvitajat.

Ennist mainitud Piret Põldveri raamatu „Hoog” teine pool koosneb intervjuudest inimestega, kes on olnud alkoholisõltuvuses. Väga ootamatu oli minu jaoks siin muu hulgas see, kui erinevad kogemused inimestel on olnud, kui erineval viisil nad üldse on joonud, kui palju võivad varieeruda põhjused, tagajärjed ja nende mõtestamine. Selleni välja, et justkui n-ö objektiivselt võivad nad üksteisele täiesti vastu rääkida ehk kui nad oleksid ühes ruumis koos, siis nad ilmselt vaidleksidki omavahel. Kui palju on meil üldse võimalik midagi üldiselt rääkida?

Ma juhendan ka sõltuvusjuhtimise gruppe, kus on koos väga erinevad inimesed, ja seal me tegelikult sageli vaidlemegi! Esineb ka korduvaid vaidlusi, nii et kui teema sinna läheb, siis ma juba tean, et tõenäoliselt jagunevad arvamused enam-vähem kahte lehte. Ja see ongi normaalne. Lõpuks on ka sõltlased väga heterogeenne grupp – isegi kui mingid nende käitumised on sarnased, siis motivatsioonid, tunded ja kogemused võivad olla nende taustal väga erinevad. Näiteks tüüpiline vaidluskoht eri gruppides on olnud alkoholivaba õlu. Alkoholitarbimise ära lõpetanud inimestest ühed ütlevad, et see maitseb neile ja see aitab neil jätkata saunas sarnast käitumist, aga teised arvavad, et esiteks on see nagu mingi cheat’imine ja teiseks on sealt liiga väike samm edasi päris õlleni ja see hoiab pidevalt n-ö hammast verel. Ja mõlemale poolele võib jääda tema õigus!

See viimane näide meenutab mulle suhtumist seda tüüpi taimetoitlastesse, kes on asendanud liha mõne seda meenutava tootega, mis on tehtud kas sojast või seitanist vms. Olen kuulnud palju mölisemist teemal, et see pole mingi õige asi, à la kui oled taimetoitlane, siis söö oma kapsast ja ole rahul!

Kui keegi kõrvalt n-ö möliseb, kas liha, alkoholi või millegi muu tarbimise teemal, siis ilmselt see näitab midagi selle inimese enda kohta. Miskipärast inimestel kihvatab midagi sellises olukorras, jah. Osalt on see kindlasti seesama grupist eristumise küsimus, et kui sa oled kuidagi erinev, siis see häirib grupi harmooniat, kusjuures enamasti inimesed isegi ei teadvusta, miks see neid häirib. Asi võib olla puhtalt selles, et näed, sina nüüd eristud, aga palju lihtsam ja meeldivam oleks, kui me oleksime ja toimetaksime kõik hästi ühtmoodi (naerab). Sest siis ei pea teised hakkama ka enda harjumusi üle vaatama – kõik saab lihtsalt jätkuda nii, nagu on alati olnud. Oma uutmoodi käitumisega sunnin aga tahtmatult teisi vaagima, kas nad peavad hakkama nüüd minust kuidagi teisiti mõtlema, see on tüütu ja vahel isegi valulik protsess.

Lõpuks on ka sõltlased väga heterogeenne grupp – isegi kui mingid nende käitumised on sarnased, siis motivatsioonid, tunded ja kogemused võivad olla nende taustal väga erinevad.

Aga kas sõltlastel on individuaalsete erinevuste kõrval ka mingeid ühisosi, mida oleks võimalik välja tuua või nimetada? Või on ikkagi nii, et kuna iga indiviid on niikuinii teistest erinev, on seda ka sõltlased omavahel?

Sõltuvusel kui häirel on mingid tunnused, millele inimene peaks vastama, et öelda, kas ta on sõltlane – sealtkaudu saab mingeid ühisosi otsida, aga inimestest rääkides ma küll hoiduksin sellest. Ma näen keerulise sotsiaalmajandusliku taustaga inimesi, aga on ka väga heal järjel olevaid, on nii mitteintelligentseid kui ka väga intelligentseid sõltlasi jne. Mingi tahtejõu teema käib vahepeal läbi, et kas nad on siis tahtejõuetud inimesed. Ja ilmselt ei ole, sest me teame ju ka tippsportlasi, kes on langenud sõltuvuse küüsi ja kelle kohta ei saa kindlasti väita, et nad võiksid olla vähese tahtejõuga.

Siinkohal mõeldakse vist ka naistest ja meestest erinevalt. Kuigi selge see, et tõepoolest ongi ka objektiivseid erinevusi.

Bioloogilisel ja meditsiinilisel tasemel on ikkagi ka erinevusi, jah, näiteks kui vaadata Tervise Arengu Instituudi juhendmaterjale, siis seal ongi madala riskiga tarvitamise piir naistel madalam kui meestel. See ei ole mingi…

…diskrimineerimine?

Jah, see ei ole mingi kultuuriline diskrimineerimine (naerab). Sel on meditsiinilised põhjused, miks alkohol mõjubki naiste organismile tõepoolest rängemalt ja kiiremini. Aga minu kogemuse põhjal on suurem probleem stigmatiseerimisega, kusjuures sõltuvus on ju ainult üks asi, mille puhul ühele on justkui rohkem lubatud kui teisele. Ja ikkagi meie kultuuris ju n-ö joodik mees justkui pole nii halb kui joodik naine.

Teine soovitus, mille sa mulle enne intervjuud andsid, oli Andres Maimiku dokfilm „Kuku: mina jään ellu” (2011) Arvo Kukumäe võitlusest sõltuvusega. Kui siit nüüd edasi mõelda, siis mingis mõttes paistab säärane n-ö kultuuriline diskrimineerimine olevat hoopis meestele kahjulik, vaadates näiteks, kui tavapäraselt on meie kultuuris seda võetud, et näe, andekas mees, eks ta ikka joob, nagu nad on alati joonud.

Nojah, neid saab kuidagi välja vabandada, n-ö andeks anda – olgu, ta on joodik, aga kuldsete kätega, andekas vms. Aga kas me oleksime üldse suutelised võtma näiteks mõne naisterahva suhtes samasuguse hoiaku, et nojah, ta on sõltlane, aga mingi muu omaduse tõttu pigistame silma kinni? See, et naiste puhul on sõltuvus palju-palju rohkem stigmatiseeritud, muudab selle ka oma olemuselt palju raskemaks. Juba abi otsima minna on palju raskem. Mida rohkem negatiivseid emotsioone seisundiga kaasneb, seda keerulisem see on.

Põldveri „Hoos” räägib üks naine pseudonüümiga Karmen (51) ka sellest, kuidas ta läks AAsse abi otsima ja kui sellest tuttavate seas juttu tuli, oli reaktsioon pigem stiilis „Ah, kas asi oli siis juba nii hull?”, mitte teda ei tunnustatud selle eest, et ta püüdis olukorda parandada. Nii tundub, et äkki on ka abi otsimine meil stigmatiseeritud.

Jah, AA või mingi muu sõltuvusraviga kaasneb küll väga sageli see mõte, et sellest hetkest on asi hull. Justkui seni, kui inimene elab, toimetab ja järjepidevalt liigtarvitab, oleks kõik korras. Kuna teada on, et enamik liigtarvitajaid ei lähe abi otsima, võib see automaatmõte tulla sealt – et sellel, kes läks, on asjad palju halvemad kui kõigil teistel, kes ei lähe abi otsima. Mis ei ole ju põhjendatud.

Kui sa eristud grupist, siis see häirib grupi harmooniat, kusjuures enamasti inimesed isegi ei teadvusta, miks see neid häirib. Palju lihtsam ja meeldivam oleks, kui me oleksime ja toimetaksime kõik hästi ühtemoodi.

Üks levinud käibetõde – mis, nagu me teame, ongi ju õige – on see, et kedagi ei saa vägisi aidata. Aga kuidas siis üldse saab aidata? Ja kuidas ei tohiks aidata?

Me teame, et väga sageli on sõltlastel tublid kaassõltlased, kelle motivatsioon on tavaliselt õilis ja hea ja nad ju tahavadki aidata. Aga mõned aitamised ei mõju mitte hästi, vaid halvasti. Kui abi muutub selliseks, et see võtab inimeselt vastutust vähemaks – näiteks kui inimene tekitab endale joobes peaga probleeme, aga keegi aitab teda nendest probleemidest välja –, siis ta ei pruugi tajuda kunagi päriselt lõpuni nende probleemide ulatust ja selle tõttu ei pruugi tal tekkida motivatsiooni olukorda muuta.

Kas siis ei tohiks aidata probleemidest välja?

Inimest loomulikult peab aitama ja see, kui kõik temast eemalduvad ja ta probleemiga täiesti üksi jätavad, ei ole kindlasti hea, aga see on keeruline balansseerimine. Tuleb teha vahet ning toetada inimese selliseid otsuseid ja tegevusi, mis viivad teda probleemi lahendamise, mitte selle jätkamise suunas. Kui keegi ennast purjus peaga ära määrib ja täis laseb ja katki kukub ja ärkab hommikul niimoodi, et määrdunud riided on pestud ja tuba korras, siis ta võib mõelda, et eile oli küll päris hull, aga nüüd on justkui kõik korras. Neid negatiivseid tagajärgi peaks laskma kogeda. Muidugi sellest on kõrvaltvaatajana rääkida palju lihtsam kui seda teha. Oma lähedast niimoodi viletsasse seisu jätta on emotsionaalselt hästi-hästi raske, selles mõttes ma mõistan kaassõltlasi ka.

Koroonaaja alguses räägiti palju isolatsiooni võimalikest mõjudest vaimsele tervisele, aga ka inimeste alkoholitarbimisele. Üsna läbiv fraas oli see, et hakkame neid mõjusid nägema aastate pärast. Kuidas tundub olukord sulle nüüd, kui suuremad isoleerumised on vähemasti praeguseks lõppenud?

Statistikat viimaste aastate kohta pole ma veel näinud. Aga kui koroonaaeg pihta hakkas, oli küll näha, et minu vastuvõtule hakkas tulema teatava ettevaatlikkusega inimesi, kes tabasid ära, et nende käitumises on midagi muutunud. Näiteks neid, kel varem oli kombeks võtta õhtul kaheksa-üheksa ajal pokaal veini, aga kes nüüd kodukontorisse või lausa töötuks jäädes avastasid, et juba kell üksteist-kaksteist hommikul saab ka pihta hakata meeleolu parandamisega. Ja kui nad said ise aru, et see ei ole päris normaalne tegevus, siis tulid vastuvõtule konsulteerima. Inimene võib hakata alkoholi liigtarvitama, aga see, et tal sellest selged probleemid tekiksid, võtab aega.

Ma ise vist proovisin siin – küllap naiivselt ja kindlasti igasuguse tõenduspõhjata – ekstrapoleerida sellesama rotipargi kujundi pealt, et kuna hiljem pole sellest koroonaajal alguse saanud suurenenud alkoholitarvitamisest eriti räägitud, siis äkki koos ühiskonna avanemisega avanes meile kaunis inimpark, kus polnud enam vajadust ohtra alkoholitarbimise järele, vaid sai teha muid asju!

See oleks ju väga tore. Ja ma muidugi loodan, et just nii ongi, aga mingit kindlat hinnangut anda on praegu veel keeruline. Tagantjärele tarkus on alati täpsem. Aga kindlasti ei peaks me lähenema ainult tagantjärele tarkusega, vaid kujundama pidevalt aktiivselt oma piisavalt head „rotiparki”. Eelkõige iga inimene oma, aga riigi tasemel peaks hoolitsema selle eest, et inimestel oleksid selleks paremad võimalused ja tingimused. Teadaolevad parimad praktikad ja kogemused selles vallas on need, mis ühendavad tarbimispiirangutele tuginevad lähenemised järjepideva profülaktikaga. Iseenda ja oma eluga rahul olevast inimesest reeglina ei saa sõltlast. See peaks olema eesmärk. Ja ma usun, et sa nõustud minuga, et see pole hea eesmärk ainult sõltuvusteemade kontekstis.

See, et naiste puhul on sõltuvus palju-palju rohkem stigmatiseeritud, muudab selle ka oma olemuselt palju raskemaks. Juba abi otsima minna on palju raskem.

Kas sa ise jood alkoholi?

Jaa, ma ei ole kunagi sellest mingit saladust teinud.

Kuidas jälgid tarbimist?

(Naerab kohe pikalt) Ma eraldi jälgima ei peagi, vaatan sedasama AUDIT testi oma klientidega arvatavasti paar korda nädalas ja küsimused on mul nii hästi peas, et ma tean enam-vähem igal ajahetkel, et ma üldiselt jään sinna seitsme punkti piiresse.

Kuna ma ei ole karskusliikumise esindaja, siis ma ei ole võtnud endale kunagi ka suunda või kohustust hakata kellelegi peale pressima, et ei tohi üldse tarvitada. Jah, mõne inimese puhul, kellel on juba korralik sõltuvus ja tekkinud joomisest tõsised probleemid, olen ma – juhul kui tundub, et ta on sellisele konkreetsele soovitusele vastuvõtlik – öelnud, et kõige kindlam variant on ilmselt tõesti üldse mitte juua. Üldiselt tuleb minu praktikast välja ka selline n-ö reegel, et sellel, kes on juba liigtarvitaja või sõltlane, on täiskarskusest palju-palju-palju-palju raskem minna üle piiratud tarvitamisele. On olnud ka inimesi, kes algul ei taha täiskarskust üldse kaaludagi – ja kui keegi hakkaks talle seda mõtet või eesmärki peale pressima, siis ta ei võtaks seda lihtsalt vastu –, aga kes on valmis tarbimist vähendama. Ja võib juhtuda, et ta vähendab ja ebaõnnestub, vähendab ja ebaõnnestub uuesti jne, kuni jõuab ise sellele järeldusele, et lihtsam on üldse mitte võtta. Ma võin ju talle seda ka kohe öelda, aga sellest pole sel hetkel mingit kasu. Ta peab selles ise veenduma. Inimesed ikkagi teevad lõpuks seda, mida nad ise otsustavad. Ja siis nad on vastuvõtlikud ka abile ja nõuannetele.

[1] Hari, J. 2015. Everything you think you know about addiction is wrong. – youtube.com/@TED, 09.07.
[2] Tegelikult on Eestiski sarnaselt Portugaliga väikesed kogused dekriminaliseeritud selles mõttes, et need on karistatavad väärteo, mitte kriminaalkuriteona. Võrreldes Portugaliga teevad spetsialistid aga vahet kaasnevate meetmete rakendamises, loe nt Kurbatova, A. 2015. Narkootikumide dekriminaliseerimine – keerulise lahenduse väike osa. – Terviseinfo.ee.
[3] Rotipark (rat park), millest Hari räägib, oli 1970. aastate lõpus kanada psühholoogi Bruce K. Alexanderi eestvedamisel ellu viidud uimastisõltuvuse uuringute sari. Sisuliselt lükkasid uurijad sellega ümber varasemate lihtsustatud katsete tulemusi, kus rottidele oli jäetud muidu tühjas puuris ainult kaks valikut – kas juua lihtsalt vett või juua morfiini sisaldavat vett – ja mis tõestasid pealtnäha seda, et rotid valisid pea eksklusiivselt uimastisisaldusega vee. Kui Alexander & co. lõid rottidele aga laialdased võimalused kuninglikuks ajaveetmiseks – nn rotipargi –, siis ilmnes, et rotid ei tundnud enam vajadust eksklusiivseks narkootikumitarbimiseks.
[4] AUDIT on test alkoholitarbimise hindamiseks, selle punktisummade selgitus on järgmine: 0–7 = madal risk; 8–15 = ohustav tarvitamine; 16–19: = kahjustav ehk kuritarvitamine; 20+ = võimalik sõltuvus. Testi ennastki: alkoinfo.ee.

Maria Kaarep nõustab täiskohaga BFMis tudengeid, vabakutselisena tegeleb fotoga.